teisipäev, 23. veebruar 2016

Killukesi

Õde Ellu leiab sahtlist hunniku kudumisvardaid ja teeb kolmikutele ettepaneku kuduma õppida. Tüdrukud on rõõmuga nõus, Joss aga poriseb omaette: "Ma pole mingi vanaeit, kes koob..."
Kuidas on asjalood nüüd, paar päeva hiljem?
Tüdrukud on ammu loobunud.
Jossil on aga valmis kootud kümme ilusat tumesinist rida!

                                                      ***

Laulatuseks paluti klaveril esitada Michael Jacksoni lugu "I just can´t stop loving you". Vaatasin originaalesitust youtube´ist. Loviisa seisis mu kõrval. Juba loo avaakordide ajal läks ta suu kõveraks ja kulm kortsu. Veidi aja pärast sikutas ta mind varrukast ja ütles väriseval häälel: "See naine näeb lihtsalt kohutav välja! Ta näeb välja nagu... mees!"

kolmapäev, 17. veebruar 2016

Külla

Ma ei saa aru, miks meie juurde tullakse häämeelega mängima, aga vastu kutsumises ollakse suhteliselt tagasihoidlikud? Okei, okei, tegelikult saan aru küll- küllap kardetakse, et kui kolm marakratti majast läbi käib, tuleb kiiremas korras mõelda kapitaalremondile või hullemal juhul lausa rusudest taasalustada... Vastupidisel juhul aga arvatakse mind silmas pidades, et ah, tal pole vahet kas üks laps ees või taga... Tegelikult on küll vahe! Enda omadega on mul nimelt kord majas, külaline tuleb aga oma seadustega ja kui ma just ei taha karm ja ebaviisakas olla, tuleb mul tõenäoliselt tekkivaile "pingekolletele" märksa teistmoodi reageerida- ja ega triogi eilased pole, nemad kasutavad mu "haavatavat" positsiooni väga halastamatult ära!
Mõeldagu, milline rahu ja vaikus on mu majas, kui lapsed parasjagu külas mängimas! Kõnnin mööda tube, õnnis nägu peas, jalutan aeglaselt ühelt korruselt teisele ning jälle alla tagasi. Kohendan õrnalt diivanipatju, silun päevatekki. Istun tasakesi tugitooli ja sulen silmad...
Näen unes, kuidas trio sõbra majas on sõda. Köögipõrand on täis purukspekstud nõusid, sinnasamasse on maha kallatud prügiämber. Diivanipadjad on lõhki lõigatud ja lilled halastamatult pottidest välja kistud. Televiisoriekraani keskpunktis haigutab hiiglaslik auk. Laest tilgub vett. Kusagilt kaugemalt kostab kohutav plahvatus...
Ärkan võpatades.
Ah, jälle keerasin jutu üle vindi. :)
Võite küll mu lapsed külla kutsuda, nad on viisakad ja hea käitumisega. Oskavad öelda tere, palun ja aitäh. Ei sisene saabastega ega hüppa pererahva voodil- kui just võõrustaja ette ei näita :) Ei lõhu midagi muidu, kui kogemata :) Söödan neil enne kõhukesed täis ka, et pärast pikemat poeretke tarvis poleks :)
Mulle väga meeldib, kui meil on külalised. Aga endale meeldib kah külas käia. Mulle meeldib, kui lastel on külalised. Aga ka see, kui nemad käivad külas.
Nihuksed mõtted siis täna... ;)


esmaspäev, 15. veebruar 2016

Ülesanded

Laste töö on mäng. Mina aga soovin nüüd, mil kolmikud on jõudnud eelkooli-ikka, hakata neid tasapisi tutvustama ka "päris" maailmaga, kuhu kuuluvad mõningad kohustused, vastutusalad või kui soovite- lapse oma väikesed, tähtsad ülesanded.
Karl Johann vastutab näiteks nõudepesumasina tühjakstegemise eest. Tema ülesanne on lausa igapäevane, kuid ei võta eriti palju aega. Karlil on juba ammu selge, kus käivad tassid, kus taldrikud, kuhu asetada potid, kuhu kausid. Piisab mul vaid hõigata, et masin lõpetas töö, kui Karl Johann juba jooksujalu tuleb ja töö kähku ära teeb. See on ju väga tähtis töö! Sest kuidas saab masinasse uusi nõusid paigutada, kui vanad ees?
Lisann vastutab kõikide meie maja lillede eest. Ta teeb seda pühapäeviti, kuid see töö on ka aeganõudvam. Põhjapoolses küljes on meil neli orhideed. Neid ei kasteta, vaid leotatakse. Elutoas on palju erinevaid taimi. Ka neist tuleb teada! Näiteks seda, et aaloe lehe peale ei või vett valada. Või et piimalillele, mis ulatub laeni, tuleb kallata terve kannutäis. Õde Helise toa aknaesine on mitmete kaktuste päralt- neid kastab Lisann üle kahe nädala. Tema töö on samuti ülivajalik. Muidu närtsiksid ju lilled ära! Lisanni helde süda ei unusta aga oma lillekesi kunagi.
Loviisale olen samuti ülesannet mõelnud. Ta on aidanud siit ja sealt, kuid päris oma kohustust tal veel ei ole. Kas keegi oskaks soovitada mõne toreda, vajaliku ja jõukohase ülesande, mida peaks regulaarselt tegema, mille tegematajätmine oleks märgatav ja mis annaks lapsele enesekindlust- et see on just temale hästi tegemiseks usaldatud töö?
Kõik ettepanekud on teretulnud!

pühapäev, 14. veebruar 2016

Saun

Meie Imago teraapia juhendaja, kaunis daam ja ülivinge terapeut Ameerikast, esitas meile ühes vestlusringis justkui muuseas jahmatava küsimuse: "Kas keegi tahaks minuga homme Raua sauna tulla?"
Meie, kaheksa õpihimulise eesti tulevase Imago-terapeudi ridades võttis maad täielik vaikus.
"Are you sure..." alustas keegi köhatades.
"Ma ei soovitaks," täiendas teine.
"Muide... City Spa on ka täitsa hea," piiksatas kolmas.
Meie laitmatu juhendaja pilgutas kiiresti oma pikki tihedaid ripsmeid.
"Ma ei taha mingit City Spaad," teatas ta resoluutselt, "tahan sellist sauna nagu oli Venemaal! See oli nii lihtne ja ehe!"
Kanäe, mõtisklesin mina.
Olen Raua saunas käinud küll- ainult et see oli, ee... nii aastat kolmkümmend viis tagasi. Millegipärast oli tol suvel (mõneks kuuks?) kodus soe vesi kinni keeratud ja kappasime emaga pesemisvõimalust otsides mööda linna. Veerenni saunas oli remont. Tulbi oma oli suletud. Rauasse saime. Ma ei mäleta tollest käigust eriti midagi, aga maja ise on sest päevast alates hästi meeles! Kas ma sinna uuesti siseneksin, on eriküsimus.
Mul on nimelt ühissaunaga päris mitmeid lapsepõlvemälestusi, noh, mitte just kõige helgemaid...
Kadrina saunas tuli olude sunnil käia enam kui üks kord. Kadrina on nimelt selline pull koht, kus keskküttega kortermajades puudub siiani soojaveetorustik! Kui suur boiler olemas, saab dushi all käia küll- vanaemal see aga seitsmekümnendate lõpus millegipärast puudus.
Niisiis võtsime kord nädalas ette hirmuäratava teekonna aleviku ühissauna. Mainin igaks juhuks ära, et hirmu tundsin küll ainult mina. Aga minu käest ei küsinud keegi- laps tuli ju puhtaks saada! Kadrina saunast meenuvad mulle eranditult kohutavalt vanad ja kohutavalt paksud tädid. (Vahemärkusena lisan, et ka Helisel, kel samuti olevat õnnestunud (oluliselt hiljem!) kõnealust asutust külastada, on meeles vaid vanad tädid, kes "tissi üle õla viskasid ning vahuse nuustikuga rinnaalust nühkisid"). Kuna inimese keha ei kuulu mu praeguse vanuse ja arusaamade juures enam kritiseerimise alla, samuti on ilumeeles toimunud teatud korrektiivid ning lisaks olen täna veendunud, et tegelikult viibis neil õhtuil saunas ka nooremaid ning kõhnemaid isendeid, usun end nõndaviisi mäletavat võõrasse ning intiimsesse keskkonda sattumise trauma tõttu, milleks ma sugugi valmis ei olnud ning mida keegi minuga ei arutanud.
Saun algas logudest kappidest, mille ette kuivatajad vanu ajalehti viskasid, et neil jalgupidi peal trampida- enne kui kingad jalga sai. Kapid olid kitsad, seetõttu kartsin tohutult, et kellegi paljas kere mind riietumise ajal kogemata riivab. Pesuruumi pääsemine oli juba väike võit- kuid mitte kauaks. Tollal olid käigus ühiskasutuses kausid, mida vaheldumisi kuumast ja külmast kraanist keerates täideti. Ka pead pesti samades kaussides ja selga paluti nühkida naabril. Lõpuks lajatati kausitäis pesuveega enesele selga ning oma osa said ka kõrvalseisjad- kaasa arvatud mina. Tundsin õõvastusega, kuidas võõras vesi mööda ümber mu varvaste keerutas.
Saunalava oli suur ja kivist. Mõni oli pesukausi leiliruumi kaasa vedanud ja leotas selles oma jalgu. Teine vihtles nii isukalt, et mõni leht ka minu ihul maandus ja uue minitrauma põhjustas. Laval vahendati ka külauudiseid, mis pidurdas oluliselt vanaema tegutsemiskiirust ja pikendas mu niigi talumatut piina.
Muide, kõige hullemad olid taluda inimeste varbad. Vaat see on mu "kiiks" tänapäevani! Paksud kollased seestunud küüned, valedest jalanõudest puseriti või pealekuti hoidvad varbad ning valged, lõhenevad kannanahad rääkisid ehk tollal rohkem nõukogude naise raskest elust ja kasinatest ravivõimalustest, kuid ajavad siiani "kananaha" ihule. Teate, ma vaatan alati paljaid või sandaalides varbaid! Hoolitsetud, ilusa pediküüriga jalad rahustavad...
Muide, ka tänapäeva lapsed on võõraste alasti inimeste suhtes tundlikud. Käisime ükskord Nõmme ujulas. Saunas palus üks vana tädi mul oma selg puhtaks nühkida. Võin kergendusega öelda, et minul ei olnud sellega enam mingit probleemi- aitasin inimest lahke meelega. Siis aga märkasin enda kõrval seisvat Loviisat. Ta silmad olid õudusest pärani ning poolavatud suu allapoole krampis. Oli see vast vaatepilt!
"Miks sina pidid selle tädi selga pesema?" nõudis ta riietusruumis.
Seletasin kuis oskasin. Noh, et vanasti oli nii kombeks ja...
Tegelikult arvan täna, et iga inimene on ilus just seesugusena nagu ta on. Armid, kumerused ja muud "puudused" on ju vaid märgid käidud eluteest- nii hästi või halvasti, kui seda on osatud. Kõik pole ka enda teha.
Öeldakse,et keha on vaimu tempel. Lisaksin, et alla anda ei tasu- aga üleliia põdeda samuti mitte!
Lõpetuseks- ma ei teagi, kas meie juhendaja käis Raua saunas ära. Ja kui käis, siis kuidas tal läks.
Mina aga oleks oma mälestusi heietades justkui puhtamaks saanud...

.

kolmapäev, 10. veebruar 2016

Tõsised teemad

Arutasime Karl Johanniga tõsistel teemadel. Kuidas mõned inimesed suudavad teist tappa? Miks vanasti giljotiini kasutati? Kuidas inimesed suutsid seda pealt vaadata?
"Tead emme," usaldas poeg mulle, "mina ei suuda isegi lüüa kedagi!"
Silitasin väikemehe uljalt turritavat lakka: "Sa ei taha haiget teha?"
Noogutus. "Aga Lisann," jätkas poiss, "suudab küll lüüa."
Murelik korts ilmus poisikese siledale otsaesisele. "Lisann lööb kohe päris palju. Mina ei suuda- aga tema suudab..."
Veidike vaikust.
Seejärel selginemine: "Aga tead- ma ei usu, et ta selle pärast päris pätiks läheb!" :)

Taiji

Loviisa tahtis taiji treeningule. Ah, ärge küsige, kust ta selle peale tuli! Lapsed võtavad osad asjad lihtsalt õhust. Igatahes nõuti minult peale seda, kui Karl Johann oli maadlusvõistluse käigus suurelt voodilt maha tuuseldatud, taiji-d! Keeldumine oli võimatu.
Lõin google´i lahti. Ennäe- taiji lastele täiesti olemas! Loviisa lausa kargles heameelest.
"Sügisest siis vaatame, kuidas ajad sobima hakkavad," ütlesin minagi rõõmsalt.
Röögatus järgnes samal sekundil: "Sügisel!?"
Hmm. Läks vist valesti... "Noh, eks sa võid ju ka kohe proovida- aga teised on ilmselt juba sügisest treeninud."
Kostis sügav ohe. Siis veel üks.
Ja siis vaid üks porgandihäälne solvunud podin, mis oli adresseeritud ilmselgelt mulle: "Nojah, kunagi pole põhjust liiga vara rõõmustada..."
Ei julgenud küsidagi, mis siis nüüd sellest asjast saab. Või ei saa.
Või peaksin ehk ise uue grupi kokku panema?

pühapäev, 7. veebruar 2016

Õhtuti

Õhtuti, kui maja on täiesti vaikne, hakkan oma olemasolu ja antud ajahetkes viibimist väga teravdatult tunnetama. Mu pealaest voogab allapoole sügav rahulolu. Ta lõõgastab mu näo ja silitab õlgu. Seejärel libiseb ta üle mu rinna ja selja ning tekitab kätele vaevumärgatava kananaha. Puusadest põranda poole suubudes peatub ta pikemalt väsinud jalgadel, hääbudes lõpuks aeglaseks surinaks varbaotstes. See on kohalolu mõttes päeva parim osa.
Ma tean, et olen tervik. Mu ihuliikmed on terved ja paigas. Mu mõistus on selge ja meeled erksad. Funktsioneerin tõrgeteta.
Ometi tajun mõnikord, et midagi on puudu. Vahel kuulen seda lauluna lapsepõlvest. Mu kõri jõnksatab paar neelamisliigutust ning tunnetan selgelt iseenese valjuhäälset laulu. Kurguhääle pealt tulevad teravamad toonid. Need ei ulatu aga väga kõrgele ning keegi käsutab mind järsult vait. "Viisipidamine on puudulik, hääl pole suurem asi.", istub karm sõnum minevikust praeguse mina kõrisõlmele.
Teinekord jooksen. Jah, siinsamas istudes. Jooksen elu eest. Kõht kisub krampi ja rinnus pistab. Pistmine ei ole lubatud. "Kolm!" sõnab hääl möödanikust ning keegi lisab selgituseks, et "spordis pole ta suurem asi". Masseerin krampiläinud põlvi, siinsamas, rahulolu laua taga.
Juhtub, et käed tegutsevad omasoodu. Paberil on elevant, pildi allkirjaks aga kasvataja range käekirjaga "linnumaja talvel". Lakkamatu naer. Tänapäeva-käed tõmbuvad jääkülmaks klombiks.
Need osad minust jäid maha lapsepõlve.
Ma ei taha ju lauljaks, kui ulatan laulule käe oma ellu. Ma ei taha sportlaseks, kui väärtustan võimet anda pisteteta rinnus oma loomupärane parim. Hoopiski ei soovi ma kunstnikuks, kui loobun väitmast, et ei oska joonistada.
Seega luban mõnuga lastel omajoonistatud koera imetleda, isegi, kui nad hüüatavad "oh, kui ilus hobune!". See on ju osake minust! Samamoodi lasen oma ellu tagasi puude otsas turniva poisiliku plika, kes vahel mässumeelsena paar kõvemat sõna kähvab. Luban tagasi ojadena voolavad pisarad ja käeseljaga ärapühitud löriseva nina. Luban ummisjalgse põgenemise ja hiirvaikse peidusredutamise, ärevusest puperdav süda rinnust vaat et väljumas! Luban kõik naerud, mis maailmas leiduvad- alates arglikust turtsatusest, kuni purskuvate pisaratega hullumeelse kõõksumiseni.
Olen olnud liiga tubli, hillitsetud ja siivas.
See kõik on hea, kuid mängib mõnikord iseenda vastu.
Värvid on ju need, mis moodustavad mustri!
Beez üksi jääb tihtilugu kole kahvatuks...

kolmapäev, 3. veebruar 2016

Alkohol

Eestis on tohutult alkoholi laastava mõju käes kannatavaid inimesi. Veelgi enam vaevlevad kaassõltlased- vanemad, abikaasad ja lapsed. Alkoholismi muster jookseb musta niidina läbi suguvõsade, külvates häbi, alaväärsust, jõhkrust ja surma. Kaine lähisugulase silmad näevad küll hävingut, ent aidata ei suuda. Ei suuda ennastki. Tühjaksjoodud pudelitel on ka tervena teravad servad. Hinge poevad nad kuidagi märkamatult. Hetkel, mil nutma puhked, oled juba ammugi vermetes. Ainus, mida teha saad, on- anna see pudel talle tagasi! Nii kaua, kui sina seda hoiad, on sealt ülihea lonksata!
Oh ei, hüüatab ema, ma ei saa ju seda lubada! Ma peidan kõik pudelid ära, lisab abikaasa. Laps ei ütle midagi. Väikesed käed tõmbuvad rusikasse. Täna see ei õnnestunud, kuid küllap kunagi hiljem... Ja ta valib mehe, kes joob. Ta hakkab ise jooma. Ta äi on joodik.
Uus põlvkond, sama muster. Musta joonena. Suguvõsade kaupa. Siinsamas, väikesel Eestimaal.