reede, 30. november 2012

Loviisa ja kompromissid

Loviisa näol on tegemist suhteliselt, et mitte öelda absoluutselt kompromissitu tüübliga. Temaga läbirääkimisi pidades võin näiliselt enesevalitsust kaotamata, (kuigi märkamatu muie Loviisa ühes suunurgas reedab, et ma olen läbi nähtud), nahast välja pugeda, soolasambaks tarduda, neli-viis infarktieelset seisundit läbi elada ning tagajalgades vastupandamatut ärajooksmissoovi tunda, kuid see kõik on asjata. Kui Loviisa on öelnud "ei", siis "ei-ks" jääb see ka sel juhul, kui ma kõik ülalloetletud meeleseisundid ühes kõigi allasurutud emotsioonidega ükshaaval või korraga lahti päästaksin. Ainult et siis lisanduks veel see eht-temalik "kuule-sa-ei-ole-tõsiseltvõetav"-pilk, mis naelutaks mind nii tema, kui teise kahe "piiridekompaja" silmis läbikukkunu-häbiposti, andes neile seega õiguse läheneda oma eesmärgile, mille ainsaks takistuseks olin mina, sirgeselgselt ja püstipäi.
Näide elust. Loviisale meeldib väga üks t-särk. Õigupoolest ma ei mäletagi, mis pilt selle rinnaesist kaunistab ning antud kontekstis ei oma see tähtsustki- aga toosama särgi varruka külge on nõelutud politsei embleem! Vanaema, eluaegne miilits/politseinik, ise tõi selle Loviisale! Ja nüüd on olukord selline, et kui Loviisal politsei-särgi tuju tekib, peab särk olema kapis, kandmiseks valmis. Kui särki pole, tõuseb tüli. Seda särki on selga aetud nii mustapesukastist kui otse pesumasinast.
Oh ei , ega Loviisa üldiselt mingi riietega pirtsutaja pole, vahel saab lausa mitu päeva sellekohaste vaidlusteta hakkama, seega pole esimene näide vast kõige õnnestunum (,kuigi kargas mulle esimesena pähe).
Tegelikult oli Helis palju peavalutekitavam eksemplar. Ka tema polnud pirtsakas- kuid tal olid oma kindlad lemmikrõivad, mida kandis "nii kodus kui kirikus". Kusagil esimese-teise klassi paiku said seletamatul põhjusel favoriitideks väljaveninud põlvedega alt laienevad ja veidi kukekad retuusid  ning kiriku abipakist haaratud triibuline lotendavate käistega kampsun. Olen vist tolle riietusega seonduvast põhidraamast siia juba korra kirjutanud- kui Helis leidis selle sobivat ainuvõimaliku variandina klassi lõpupeole. Nutsime tookord mõlemad. Nii mina, kes ma kampsiku ja retuusid pööningule olin peitnud, kui tema- enne kui ta need sealt üles leidis. Loo lõpp oli tragikoomiline- Helis nagu väike kaltsujuku kepslemas koos pitsi-satsiliste klassikaaslastega, mina aianurgas häbi pärast silmi peitmas. Mnjah, nüüd olen märksa karastunum. Kuigi too riietus oli ikka röögatu küll...
Aga nüüd teine näide Loviisalt. Olen valmistanud hea toidu. Roa, mis kindlasti ka Loviisale mokkamööda. Tema aga ei tule taldriku lähedalegi. "Öäkk!" teatab ta resoluutselt (kuigi meil on kokkulepe, et minu tehtud toitude kohta ei tohi kunagi nii öelda. See on mulle solvav, rõhutan alati.) Ka teised üritavad Loviisa järgi ökitada (Lisann siiski üliharva), kuid maitse suhu saanuna kaob toit varsti taldrikuilt kõhukestesse. Aga Loviisa ei maitse. Ei kavatsegi. Mkmm. Ei. Ei. Ei!
Mul on kaks korda elus läinud õnneks talle esimene suutäis heast söögist sõna otseses mõtte suhu toppida- peale mida ta nagu muuseas ka ülejäänud taldrikutäie ära sõi. Tavaliselt on aga mu vaimujõu ressurssid suht kesised ja Loviisagi ninaesine piirdub seetõttu vaid keedetud kartulite või makaronidega. Ühegi lisandita.
Kolmas näide. Trennis. Lapsed sooritavad harjutusi. Treener käib saalis ringi, kiites ühte ja teist. Loviisake teeb kõik enesest oleneva, et ka tema sooritust märgataks. Kuid kuna lapsi on palju, jääb ta seekord kahe silma vahele. Murdumise hetk on valus. Loviisa ei tee enam ühtainumatki harjutust kaasa ning kodus teatab, et tema enam trenni ei lähe. Sestpeale käib üks suur kemplemine. See peaaegu-neljane näib hästi teadvat, mis ala talle tegelikult sobib. Tantsimine! Niisiis, viidagu teda hoopis sinna!
Loviisa on uskumatult nutikas. "Millal te issiga ära lepite?" küsib ta nagu muuseas, kui meil V.-ga parasjagu "pilt on, aga häält ei ole",kuid lastele sellegipoolest kogu hingest rõõmsaid vanemaid püüame etendada. Kui meie endine lapsehoidja tervislikel põhjustel ametist lahkus, murdsin pead, mismoodi neile asja serveerida. "Aa, tal oli ju prrrobleeme," põristas Loviisa ise õige vastuse ning olukord sai lahendatud. Nii lihtsalt ei läinud aga Pipi-raamatu selle peatükiga, kus Pipi Tommyt rünnanud pullil sarved peast murdis. Loviisa nuttis seepeale lahinal! "Pipi on pähh!" huilgas ta nina luristades. "No aga pull oleks ju Tommy ribadeks puksinud," püüdsin selgitada. "Mis siis! Ma ei taha seda raamatut näha!" ei võtnud Loviisa mind kuulmagi.
Vahel saab Loviisa aru, et on vindi üle keeranud.
"Kas sa ei armasta mind enam?" küsib ta peale üht järjekordset tulist vaidlust.
"Muidugi armastan!" Ütlen seda neile kõigile mitmeid kordi päevas...
"Miks sa siis vaidled minuga?" puurib terav pilk mu´st läbi.
Aga järgmisel hetkel löövad väikesed käed mu kaela ümber lukku ja ma saan kalli ühelt maailma tugevamalt tüdrukult- kes ei ole Pipi.
Ja kes on sisimas väga õrn...

laupäev, 17. november 2012

Little sexy

Ostsin ühest müügiportaalist Jossile õues trööpamise kombinesooni. Õudusega jäi äkitselt pilk pidama müüja kasutajanimel- "little sexy"! Juurdlengi nüüd isekeskis, mis ometi tõukab inimese aju seesugustesse segastesse keerdkäikudesse, et ta ka lastekaupu müües enesele südamerahuga just seesuguse identiteedi loob...
Õhtulehe kuulutuste-rubriigis ilmus aastaid (mine tea, äkki ilmub siiani) kuulutus, milles "miniatuurne blondiin" mehi "kohvile ja lõõgastavasse massazi" kutsus.
Usun, et "little sexy" ongi seesama!
Paljudel prostituutidel on ju ka lapsed.
Kui kurb!

Väikesed elutarkused I

Kui olin ühel õdusal jutu-õhtupoolikul triole taaskord sulnil häälel seletanud, kuidas nad kolmekesi emme kõhust ilmale tulid, lisades, et õde Ellu sündis juba palju-palju varem, (mis on nende jaoks paras müstika), oli toas hetk kõrvulukustavat vaikust. Seejärel nentis Lisann elutargalt noogutades: "... jah,  ja kui me ära olime sündinud, abiellusime kohe õde Elluga..."
Vaat nii.

teisipäev, 6. november 2012

Lõunauinakust

Mnjah, reaalsus on see, et lõunauinakud jäävad meil kasvatusteadlaste hoogsatest näpuvibutustest hoolimata üha harvemaks. Kõige innukamalt väldib neid "kolmik number üks", Loviisa.
Õigupoolest küsin endalt juba mõnda aega, kas pedagoogiliselt õigem oleks sundida või loobuda. Emana- eriti kolmikute emana- poleks vastus raske- iga mu ihurakk kisendab lõunauinaku ajaks meeleheitlikult piskugi puhkuse järele. Inimlikust seisukohast (sest ega ema ju pole inimene ;) on aga kaks tundi asjatut voodispüherdamist selgelt mõttetu ja sealjuures suht piinarikas ülesanne. Voodisse võin ju sundida- aga silmi jõuga kinni ei vajuta! Vihastamisel pole kah suurt mõtet, sest no mida sa hing teed, kui uni ei tule!
Nii me siis istumegi üheskoos üleval. Mina siin, nemad seal. Või vastupidi. Või kõik siin. Või siin-seal. Vahet pole.
Vahe tuleb sisse siis, kui hakkame kuhugi, noh, näiteks trenni sõitma. Rampväsinud mina ja mu igierksad kolmikud! Juba esimese kahesaja sõidetud meetri pealt toimub tahavaatepeegli abil fikseeritav langus. Pea nimelt. Graatsiliselt laskub see esimese "seltsimees unetu" õiglasele rinnale, jättes minu kõrvadele muusikaks vaid sügava une rütmilise hingamise. Õige varsti ei ole peegli vaateväljas ühtki last, kes "autos kindlasti magama ei jää" ning mina, kes ma seda väga meelsasti teeksin, jätkan sõitu vaikuses. Sügav-filosoofilistes mõtetes:
Niisiis- tegelikult nad ikkagi peaksid lõunat magama...
Miks nad seda siis ei tee?
Vaat see on küsimus...

...Mis oleks üllam: Vaimus taluda kõik nooled,
mida vali saatus paiskab... või tõstes relvad
hädamere vastu vaev lõpetada? Surra, magada.
Muud midagi! Sest nõnda uinudes kaoks hingepiin
ja kõik need tuhat häiret, mis meie liha pärib
looduselt. See oleks lõpetus, mis nii hardasti on
ihaldatav. Surra, magada? -Jah magada! Võib olla
undki näha. Siin ongi konks! Sest see, mis unenäod
meil võivad tulla selles surmaunes kui maise möllu
puntrast pääseme, see paneb kõhklema. Siin peitub
põhjus, miks viletsusel iga on nii pikk. Kes taluks aja
piitsutust ja torkeid, rõhuja kalkust, kõrgi solvamisi,
põlatud armu piinu, kohtu aeglust ja võimu jultumust
ning jalahoope, mis malbe teenekus saab väärituilt
kui ennast igaveseks vabastada võiks palja pussiga?!...

Muide, Linnateatri "Hamlet" oli väga hea! Käisin möödunud kolmapäeval. Soovitan!