esmaspäev, 31. jaanuar 2011

Orelile

Orelihelid mu tõotatud teel
paiskuvad südamest valla
sõrmede alt pääseb lendu mu meel
kirikuvõlvide alla
laulma
jah, elu mis ongi ju muud
ajas ja ruumis vaid vahe
lugude vestmiseks paotada suud
liig tihti puudub mul tahe,
julgus ja enesemääratlussoov,
tarkus ehk sõnasid seada
muusika ongi ehk ainuke proov
tahta ja tunda ja teada.
Muusika ongi ehk ainuke sild
sõna ja sõnatu vahel
ajatu ajaloo leidmata kild
see, mille inimlik tahe
kaotas kord.
Muusika voogab mu seest.
Voolab mu tunnete üle.
Osake palvest ja ristimisveest,
lapsest, kes Naisel on süles
Osake mõttest, mis poolikuks jäi,
hetkel, kui ärkasin üles.
Osake ajast, mis teisiti käib
ajast, mil helide süles
keeruka fuugana elutee ring,
torm mõtte lennukas vahus
mänguna kaigub.
See ongi mu hing.
Kõik minu vaikus- ja rahu.

pühapäev, 30. jaanuar 2011

Täna olid puud

Täna olid puud. Pikad sihvakad männid. Kleenukesed raagus kased.
Olin end muusikatuppa pikali visanud. Seal on kitsas aken. Sain jälgida ainult tüvesid.
Tuulemurru tänav oli täna tuule päralt. Olime ennist üritanud lastega väravast välja jalutama minna. Nii nagu me ikka teeme, kui oma aias igavaks läheb. Kui aga lumehunnikute kaitsvate selgade vahelt tänavale jõudsime, tõmbas tuul hetkega kopsud täis ja puhus meile peale oma kargeimat hingeõhku. Hiiglaslik kopsumaht. Ähvardav vilin. Me loobusime kohe. Mõnikord ei ole allaandmine häbiasi.
Nüüd olin pikali. Sirutasin oma paljad jalad mugavalt aknalauale ja jälgisin tüvesid. Männid kõikusid tasakesi. Tuul lükkas neid lääne poolt tugevasti ja visalt. Nad andsid pisut järele. Kooldusid õrnalt vastassuunda. Aga säilitasid väärikuse.
Kased seevastu lasksid end tuuseldada. Neil ei olnud mehist jõudu, millega vastu panna. Nad olid sagrised, kui hooletusse jäetud kasimata lapsed. Otsekui nutnuks tuulega kaasa kõige ebaõigluse eest siin ilmas, tõmblesid nende mustvalged kehad rütmiliste luksatustena.
Kõrvaltjälgijal on alati lihtsam. Tema ei pea ennast avama. Reetma. Võib vaid arvamust avaldada. Ja sedagi mõttes.
Olles ise tuule käes tuuseldada, ei tea, kuidas käitunuks mina? Kas soliidselt ja väärikalt või kaskede moodi hüsteerilis- neurootiliselt? Kui palju on üldse valikuid? Ja milliseid valikuid pakutakse?
Täna tundsin, et vajaksin lumepalli. Tahtsin visata. Läbi klaasi. Sihtida veidi- ja visata. Tundsin, et nüüd, lõpuks ometi saaksin tüvele pihta! Kooli ajal oli pallivise mu kehalise kasvatuse tunni nõrgim ala. See oli häbiväärselt hale. Need olid mingid tümakad, rasked pallid. Paar meetrit. Hinges rebenes- aga see oli kõik.
Täna olid puud. Krobelised. Külmad. Juuripidi maas kinni.
Mina olin kõrvaltvaataja. Vaatasin mõtte välja. Lumepallid lendasid mu mõlemast käest teele. Parema käe pall tabas männi tugevat tüve. Ümmargune valge mütakas jäi kaunistama krobelist pinda. Muu ei muutunud. Puu tegi mulle vaevumärgatava kummarduse.
Vasaku käe pall ei tabanud. Sihitud kask naaldus tüvega kaaslase seljale ja lainetas seal tuuleiilide taganttõukamisel ahastava kaeblemise saatel.
Pihtas- möödas. Nagu elus ikka.
Homme katsume vast väravast välja jalutama saada. Kui oma aias igavaks läheb.

kolmapäev, 26. jaanuar 2011

Anna järele

Täna öösel kõneles keegi minuga järsku.
"Anna järele, anna järele, anna järele", ütles üks tilluke hääl mu südame kohal.
See oli mu keha. Minu Keha rääkis minuga!
Järele? Ma ei ole eriti järeleandlik!
Kuidas sa siis nii, keset ööd?
"Muul ajal ei ole sind võimalik kõnetada, " ütles Minu Keha hääl- seal südame kohal.
"Muul ajal oled sa väga hõivatud"
Hõivatud? No ja siis? Öösel ma ju magan!
"Kas magad?"
No kui sa minuga kõneled, siis ma ei saa tõepoolest magada!
"Sa lugesid täna öösel kella kaheni. Ma üritasin sulle öelda. Sa ei kuulanud. Enne seda istusid sa arvutis. Kas pidid? Enne seda käis kõva tramburai laste õhtusöögi ja magamapanekuga. Siis ma ei saanud kõneleda. Enne seda läksid sa trenni. Ma üritasin sulle märku anda, et täna ei tasuks minna. Kas sa kuulasid? Sul hakkas keset trenni pilt eest minema, mäletad?"
Ah sina siis tegidki seda!
"Ma olin juba siis väga väsinud... Oleksid sa enne trenni puhanudki! Aga sul oli külalisi. Sa suhtled liiga palju! See võtab minult energiat. Ma olen väsinud!"
Kas ma siis ei tohi külalisi kutsuda. Ma lähen ju ainult lastega hulluks!
"Võid, võid! Muidugi pead sa suhtlema! Ise külas käima ja külalisi kutsuma. Teatris käima. Kinos käima. Näitusel käima. Kontsedil käima. Ainult et... Kõik need tegevused väsitavad mind, sest enne ja peale seda on ju alati lapsed. Nemad ju ei mõista, et soovid puhata!"
Aga... aktiivne eluviis peaks ju sind ka vormis hoidma, Minu Keha!
"Üliaktiivne eluviis paneb mind muretsema! Sa pead järele andma, Maris!"
Ma pean trennis käima, Keha! Vaata, milline sa oled! Rippuv kõht. Lotendavad käsivarred.
"Oot, oot- lotendavaid käsivarsi ei ole enam! Sa inimene tõstad ju iga päev hantleid! Vaata peeglisse, neid ei ole enam! Rippuv kõht aga... Kas ma ei olnud sulle truu abimees, kui sa oma kolmikuid ootasid? Kas see, et kõhunahk veidi välja on veninud, on selle eest liiga kõrge hind?"
Ei, ei, ei! Anna andeks Keha, ma ei mõelnud nii!
"Mida sa siis mõtlesid? Võtame näiteks telefonikõned. Oma vabast ajast, sellest vähesest, mis laste lõunaune ajal puhkamiseks jääks, (et siis pärast rõõmsa ja virgena trenni minna- miks mitte!) kuulad sa kellegi teise muresid, lahendad kellegi teise probleeme või, mis kõige hullem, viidad kellegi teise aega! Kui sul parasjagu külalisi ei ole... Või kui sa parajasti kuhugi mingit "asja ajama" ei jookse. Mind kurnab see! Maris, anna järele!"
Mida ma siis teen?
"Ma ei tea. Lahenduseni pead sa ise jõudma. Mina ainult hoiatan sind. Sa ei ole haige olnud. Aga sellise eluviisi juures pean ma hakkama siit-sealt järeleandmisi tegema. Kust ometi, kui sa oma väsimusele vilistad?"
Tundsin, et Kehal on tuline õigus. Ma olen ta vastu liiga karm. Ma piitsutan teda täiega! Ise märkamata.
Ronisin voodist välja. Läksin vannituppa, peegli ette. Seal ma seisin. Minu Keha ja Minu Hing. Ahastavad silmad. Väsinud pilk. Homme tuhat tegemist ootamas...
Keha, ma pean mõtlema! Ma pean välja mõtlema, kust ma järele annan. Sest tõepoolest, kusagilt pean ma seda tegema. Enne, kui sa ise seda tegema oled sunnitud...
"Mine nüüd magama, Maris! Aitäh, et mind ära kuulasid..."
Aitäh sulle, Minu Keha- et märku andsid!

reede, 14. jaanuar 2011

Potitrenn

Kolmikuid ei ole võimalik potil käima õpetada! Nad ei ole kohe üldse mitte õpihimulised! Nad vaatavad potti, näpp küsivalt suus ja soristavad selle kõrvale rahumeeli suure loigu. Seejärel jätkavad nad oma toiminguid sealt, kus need parasjagu pooleli jäid- sest kaua seda tüütut potti ikka vahtida. Huvitav, miks küll emme sellest nii elevil on...
Aitab, laususin mõttes rangelt ühel uusaasta esimestest päevadest, mil kõik veel usuvad enda antud uusaastalubaduste täitmisse. Minu üheks lubaduseks oli lastele potilkäimine selgeks õpetada-kohe aasta algul. Mul oli mähkmetest kõrini! Õigemini nende vahetamisest. Aitab, ütlesin veelkord ja veel suurema rõhuga, et ikka ise ka usuksin, et lubadus on täitmiseks. Seejärel käärisin käised otsustavalt üles. Ma vist unustasin enesele aru anda, et antud lubaduse üle puudub mul küll täielik kontroll. Aga ju ma mingi kontrolli arvasin endal siiski olevat. (Nii räigelt polegi ammu eksinud!) Pühkisin uljalt peast teiste emmede manitsussõnad mõnele minusugusele kärsitule, mis kõlavad umbes nii: "Laps hakkab potil käima siis, kui ta on selleks valmis. Tal peab käima läbi mingi "klõps"- ja siis on kõik korras. Niisama punnitada pole mõtet." Olen ka ise seda lauset mantrana mõnele ahastuses potitrennijale korrutanud. Teoorias olen tugev- seda ka paljudel teistel aladel;)
Aga seekord otsustasin lõputust mähkmevahetusest tüdinult, et hoopis minul käis "klõps" ära. Ma olin valmis! Ma võtsin neilt mähkmed ja panin asemele aluspüksid. Ilusad. Plikadele printsessidega ja poisile ralliautoga. Vaatasime üle kõik kuus majasolevat potti- kolm alumisel- ja kolm ülemisel korrusel, kummalgi korrusel kaks roosat ja üks sinine. Kord olgu majas! Trio noogustas nõusolevalt. Pott! Jossile sinine! Sjee, viipas poisike veel oma sõrmega näidata. Tubli poiss!
Hiljem oli mul muidugi suva, kes millise poti peale istub- istuks nad ometi üldse kuhugi!
Aga ei rutta sündmustest ette! Algus oli paljutõotav. Olin hästi välja maganud ja seetõttu rõõsa ja rahulik. Ootasin külla üht sõbrannat, kes lastega tegelemisel väga kõva tegija ja vilistasin muretult! Tahtsin näidata, et ega minagi mingi viletsakene pole! Aga õige pea hakkasid asja dikteerima need kõige tähtsamad lubadusetäidu-tüübid, trio täis-koosseis nimelt. Minu hingeline tasakaal lõi vaikselt kõikuma ning kogu värk kukkus ikkagi välja totaalselt teistmoodi, kui ette olin kujutanud.
Sõbranna jutustas hiljem ühes seltskonnas, kuidas ta mu ukse taga poolsurnuks olevat külmunud, sest mu lapsed istunud pottidel reas ja nende ees kükitanud raidkujuna mina, suu kriipsuna peas. Ma olevat keeldunud ust avamast enne, kui kõigil pissid potis- noh, ei saanud ju liikuda, nad oleksid muidu ära jooksnud... Maris saab suurepäraselt hakkama, ütles ta teema lõpetuseks. Ilma naljata. Aitäh! Muidugi saan ma hakkama.! Selle ukse taga külmetamise olin ma täiesti unustanud, aga teaks ta vaid kuiväga oleksin tahtunud talle neid pisse näidata! Uhkelt! Seltskond sai kõvasti naerda...
Pisse nägi ta küll. Hiljem. Hulgi. Igal pool. Astus vist sissegi. Mul oli siis juba ükskõik.
Päev veeres. Sõbranna oli kiiretele aegadele viidates lahkunud. Kindlasti sokke vahetama, mõtlesin mõrudalt. Potis oli null pissi. Pükstes oli rohkem. Üle ühe. Üle kahe. Ma ei loendanudki enam. Vahetasin sunnitud naeratusega pükse. Dressipükse. Bodysid. Sokke. Korrutasin kui papagoi: "Potti tuleb pissida, potti!" Närv läks järjest mustemaks. Lõpuks tundsin end kui purskevalmis vulkaan. Avastasin põrandalt üha uusi loike. Muidugi neisse sisse astumise läbi! Vahetasin ka endal sokke...
Õhtupoolik viis mind päris hullumise äärele. Vahemärkusena pean mainima, et hommikupoolikud on ka nö "tavaelus" (st. ilma potitrennita) lihtsamad. Umbes kella kuue paiku tuleb mul tahtmine piltlikult öeldes "paberid sahtlisse lükata ja koju puhkama sõita"...
Veiko lükkaski kella kuue paiku paberid sahtlisse ja sõitis koju. Kodu nägi juba väljastpoolt teistsugune välja. Hirmuäratav. Kodu ei olnud enam kodu. Kodu oli hullunud ema ja kolm palja tagumikuga last. Surusin oma mehele terekäeks pihku järjekordse pissise kaltsu. Mulle tundus, et kogu maja haiseb. Et ma ise haisen. Et kraanist jookseb ka pissi.
PANE PALUN NEILE MÄHKMED TAGASI!
Mkmm! Nad peavad aru saama!
PANE PALUN NEILE MÄHKMED TAGASI!
Mkmm!
PANE MÄHKMED!
Mkmm... Okei...
Kolmandal päeval panin mähkmed tagasi. Minu "klõps" läks üle. Nende "klõpsu ei tulnudki. Olin kaotaja.
Ent kas see oligi kaotus? Maailmas ei muutunud midagi. Meie elus ei muutunud midagi. Minu ego sai küll järjekordse löögi, kuid ega seegi muuda midagi! Meie lapsed on endist viisi kõige armsamad, kõige tublimad ja lahedamad! Mähkmetega- ja mis siis!
Eile õhtul saime muide üheskoos potti kaks pissi! Mõistsin, et see saladuslik "klõps" võib olla üsna lähedal...
No kas tasus siis närvitsemist!?

esmaspäev, 3. jaanuar 2011

Väike inime ja Une-Mati

Väike inime sai kaks ja ta unerütm muutus päevapealt suure lapse omaks. Õigupoolest ei ole emme sellele need päevad pihta saanudki, millal üldse oleks õige aeg väike inimene voodisse saata, et ta seal ka magama jääks. Täna õhtul hakkasime kell pool kümme sättima.
Trio väikestest inimestest huilgab alati heameelest, kui kuuleb hõiget "pesema". See nagu ei käikski kõige järgnevaga kokku. Pladinal tormavad väikesed jalapaarid vannituppa. "Mina, mina, mina", hõikab igaüks, kuis oskab, et esimesena vanni pääseda. Jaa, nii tark ma juba olen, et neid üheskoos mitte vanni panna! Tegelikult käivad nad küll koos vannis, kuid see on vaid vannipäeval, mitte tavalise õhtuse pesu korral. Tavalisel õhtul on mul vaja nad võimalikult kiirelt ära pesta, et siis supsti! voodisse hüpata. Ojaa, mõtetes on kõik kaunis!
Tegelikkus karjub mulle aga õige pea vastu korralikult pea peale pööratud vannitoa näol. See, kes parasjagu vannis kükitab, on ohutu. Aga need väänkaelad, kes enesele paremaks ajakasutuseks ning minu karistamiseks muud tegevust otsivad, panevad oma leidlikkusega vahel lausa ahastusest oigama. Täna virutas Loviisa algatuseks õde Helise läätsekarbid mustapesukasti. Seejärel tõmbas ta möödaminnes WC-paberi lõpuni põrandale lahti ning kandis issi habemeajamisasjad mängutuppa. Lisann kühveldas sel ajal lillepotist mulda välja. Millega? Eks ikka oma Une-Nutsuga, sellesamaga, mis hiljem kaissu peaks minema. Et Une-Nuts juba enne ära ilastatud oli, võttis ta mulda külge oi kui hästi! Joss loopis kõik vanniloomad ja ka mõne šampooni, milleni käsi küündis, vanni, kui teda pesin. See kõik võttis aega minut-paar...
Võtsin läätsekarbid mustapesukastist välja. Rullisin vetsupaberi kokku. Tõin habemeajamisasjad vannituppa tagasi. Pesin Une-Nutsu puhtaks. Tõstsin vanniloomad vanni ääre peale. See kõik võttis aega rohkem kui minut-paar...
Lisanni kord. Loviisa üritab mu kõrval sokke vanni hulpima sokutada. Joss veab kõik autod kohale, mis kätte juhtuvad. Komistan, loomulikult! Keegi on seebi ära ajanud. Ahaa, Lisann on selle vannist välja visanud. Oot-oot, kes kraanikausi kraani lahti keeras? Uhh, Loviisa avastas, et tuleb hambaid pesta! Loomulikult on ka varrukad ja rinnaesine läbimärjad. Ei tohi nii! Hambad peseme pärast! Loviisa saab küll aru, et ei tohi. Aga ta paneb koos hambaharjadega plagama. Joss järgi. Üritan neid haarata, kuid komistan autode otsa.
Aega on kulunud minut-paar.
Kraanikausi ümbrus ujub. Kuivatan ära. Kuivatan ka kõik autod. Viin tagasi mängutuppa. Otsin põrandalt Legode vahelt üles kõik kolm hambaharja. Viin vannituppa. Keegi on kasutatud mähkmed vannipõhja hulpima visanud. Keegi on põrandale kakanud. Koristan. See võtab aega rohkem kui minut-paar.
Loviisa kord. Kõik vanniloomad lükatakse tagasi vannipõhja. Joss jookseb ringi kui pöörane ja huilgab. Miskit on teoksil. Lisann jookseb järgi. Kummagil on mingi pulk käes. No mida? Need pulgad hoiavad ju mustapesukasti riiuli küljes! Nüüd vedeleb kast õnnetult põrandal, nagu ka kogu must pesu, mis sealt välja on kukkunud. Teeme mustapesu sõda! Juhuu! Loobime musta pesu vanni! Jee! Mu käed ajavad nagu tuuleveskid neid kaht masuurikat minema. Veel Loviisa nägu... Puhas... Ruttu välja!
See ei võtnud rohkem aega kui minuti...
Koristan. Koristan. Koristan. See võtab rohkem aega kui minuti. See kõik on võtnud aega rohkem, kui ma ealeski arvasin. Aga see on alles algus.
Ma ei hakka kirjeldama hambapesu ja ööriietesse panekut. See meenutab rohkem maratoni, mille üheks osaks on kolmekordne takistussõit. Ma ei hakka kirjeldama ka oma emotsioone, kui mu süda juba tavapärasest poole kiiremaid lööke teeb. Aga ma võin öelda, et kui nad lõpuks voodisse viskan (ei, ma ei eksinud sõnaga!), olen mõttes ületanud päeva finišijoone ning kui ma ka medalit ära teeninud pole, siis eeldan vähemalt tagasihoidlikult, et minupoolne töö on selleks päevaks mitmekordselt tehtud. Tõmban kujutlustes selle päeva kohale rasvase risti ja soovin järgida keha kohest nõudmist horisontaalasendi järele.
See õnnestuski muide tavaliselt- kuni nad kaks said!
Aga nüüd!
Nüüd on magamistoast saanud pidupaik, kisapaik, mängupaik, naljapaik, jonnipaik- ainult mitte magamispaik. Vähemalt mitte niipea! Täna kestis tramburai vähemalt tunni. Ma tõesti ei taipa, kuhu see Une- Mati viimastel päevadel jääb! Kõik protseduurid said ju tehtud! Loviisal olid voodis tema kaks mõmmikut- Jossi-Puhh (selline nimi ongi) ja Mõmmi. Lisannil olid voodis Une-Nuts, punane kott ja kaks autot- täpselt nagu vaja. Jossi voodis oli Une-Kutsu (ta uinub nimelt nii, et kutsu lamab peas, pikad koivad üle silmade). Kõik oli uneks valmis. Aga Une-Mati oli kadunud. Ja trio trampis nagu jaksas. Ei, ma ei hakka mainima, mitu korda ma täpselt üle voodi ääre kukkunud (loe:visatud) lemmiklooma üles korjamas käisin, mitu korda läks lärm üle mõistuse suureks, mitu korda Lisann kaebles, et Une-Nutsu kotti või kotist välja saada... Olen selleks liiga väsinud.
Ma küsin ainult "kus on Une- Mati?". Miks ta meile hilineb? Kui on mingid uued uinumise ajad, õpetatagu palun mulle ka need selgeks! Olen küllalt paindlik, ausõna! Mul on ainult üks palve ja soov- et kui päev veereb õhtusse, ütleks väike inime mulle rõõmsalt "head ööd" ja edasi oleks juba Une-Mati hoole all. Meil oli ju nii kena leping! Kõik toimis! Pikendame nüüd seda palun, eks, Une-Mati!!!