pühapäev, 29. oktoober 2023

Eilne saade

 Kuulasin eile koos oma tulevase abikaasaga tema poolt juhutavat Vaimuelu saadet, kus saatekülaliseks oli sel korral Andres Mustonen. Oli vaimustav, kui lihtsalt, aga samas sügavalt suutsid need kaks andekat meest kõneleda päris asjadest. Peale kuulamist tahtnuks ka ise koheselt pealiskaudsuse ja hooletu minnalaskmise, millisse me end oma rööprähklemistega tihtilugu asetame, enese pealt heita ja ainult tõelisele keskenduda. Süvenedes, pingutades ja samas end südamepõhjani läbi katsudes.

Mulle meeldis, kuidas nende tublide meeste hoogne vestlus nagu ping-pong pall ühe käest teise kätte liikus, kusjuures saatejuht püsis kindlalt rollis, milles suutis domineerimata ja otsekui mängleva kergusega külalise juttu omapoolsete asjakohaste näidetega illustreerida, millele külaline omakorda selget mõistmist ning toetust väljendas. Saatest sai kui omaette kunstiteos, millesse kaks meistrit tõmbasid erinevaid värve, mis lõuendil ilusaks maaliks segunesid. Ja see Alliksaare luuletus seal lõpupalves… Kuidas ta küll leiab!

Kui too igati kiiduväärt podcast lõppes, lipsas mu huulte vahelt kurblik ohe: “ja sellise mehe lasevad nad kirikust minna…” Mõtlesin ja mõtlen seda tõemeeli ja mul on raske aru saada, miks kõik seda näha ei suuda. Selliste ilmselgelt tasemel etteastete puhul tuleb see ju nii võimsalt esile!

Minu kaaslane viipas aga arvutil helendava lõppenud podcasti lingile, mille alapealkiri võttis saate ühe tähtsama tõdemuspunki ilusasti kokku, vastates ühtlasi minu ohkele nii: “Keskpärasus püüab kõike teha endanäoliseks.” 

Ühes kommentaariumis, kus arutati taaskord mu kallima karistuse õigsuse ja ranguse üle, võis näha sama tendentsi - inimese loomupärase andekuse ja fakti, et mõni ongi vähem, mõni rohkem andekas, eitamist. Selline madaldamine on ausalt öeldes lausa õõvastav. Mitmel ta ametivennal on õigustus keskpärasusele Jumala seljataha peitupugemise kaudu, mis on eriti hirmutav, kuna sel viisil oleks nende enese vajakajäämised justkui õigustatud. Sõna “andekus” aga nende jaoks ei eksisteerigi - pole üldse oluline, missugune Jumalasõna kuulutaja ise on, tema vahendab lihtsalt Jumalat ja rahvas ärgu virisegu. Tule taevas appi! Selle asemel, et olla andekate osas märkav ja heatahtlik, mis on selles ametis lausa möödapääsmatu… 

Jutt ei ole ju sellest, et keegi oma andekuse või mitte-andekusega parem või kehvem oleks. Jutt on headusest, armust, halastusest. Tegu või kirjutis, mis kedagi ta eksimuse pärast allapoole tirib, unustades või salates ta senised head ja andekad küljed täielikult, ei saa sündida siiral ja õiglasel kaalutlusel. Tegu on ilmselge kadedusega, pahega, mida palju raskem märgata ja esile tuua, kui mingit “käegakatsutavamat” eksimust.

Seda, kuidas saaks säilitada iskupära, rakendada oma tõelisi andeid ja potsentsiaali ja säilitada seejuures heatahtlikkus ja armastus nii enese kui teiste vastu, tuleks vast õppida kõikidelt geniaalsetelt (kes ei ole seda kindlasti igast omadusest või küljest) meie kõrval või kaugemal. Ei saa küll teha olematuks seda, et kasutades ülalmainitud tühistamistaktikat, lastigi sellisel mehel kirikust ja kogu ta elutööst minna, küll aga saab olla tänulik, et on võimalik kõikides ta muudes vaimuandides temaga ühist rada kõndida. Ühtlasi ta märkimisväärsete külaliste ja sõpradega. 

See on privileeg.

kolmapäev, 25. oktoober 2023

Liig mis liig

 Ausalt öeldes on see juba liig, et jälle… 

Aga hea küll. Ma ju teadsin, et selles institutisoonis omasid ei hoita. Tuginen seda väites isiklikule kogemusele, mainides ühtlasi mokaotsast, et ligi kolmkümmend aastat ustavat ja südamega tehtud väga professionaalset tööd ja teenimist ei ole minu puhul siiani pälvinud mitte ainsatki mõistlikku äramärkimist. Ei saa öelda, et see mulle sugugi korda ei lähe, aga sain selle teadmisega siiani hakkama. 

Kui aga isegi selle institutsiooni poolt väljaantav ajaleht* lubab endale väiteid abielurikkumisest, sildistades kollase ajakirjanduse kombel taaskord ka mind, on see tõepoolest lihtsalt lame, ebaviisakas ja lubamatu. Mis teil ometi viga on?

Kordan veel: meie lugu jõudis avalikkuse ette, kui teine osapool soovis lahutust. Mis seisus see lugu selleks hetkeks oli ja mil viisil me sel hetkel omavahel suhtlesime, ei ole ühegi normaalse mõistusega täiskasvanud inimese asi. Sõna abielurikkumine on sajaprotsendiliselt haige ettekujutuse vili. Me ei jäänud mitte kordagi, mitte kusagil, mitte kellelegi, mitte millegagi vahele. Minu voodi kõrval ei ole olnud küünlahoidjaid ega akende taga lennanud filmivaid droone. Mitte kusagil pole meie loost mitte mingit mitte-konfidentsiaalset infot. Seda lihtsalt tuleb aktsepteerida. Ja tark oleks vabandada.

Huvitav, et nendele samadele karmidele kohtumõistjatele, kelledest mõned on küllap end lausa mu sõpradeks nimetanud, pole kordagi pähe karanud mõte, et äkki vääriksin minagi muuhulgas tubli ja tegusa naise tiitlit. Tühja neist saamata autasudest ja tunnustustest, inimene eelkõige. Kas nad küsisid, kuidas mina üksikuks jäänuna laste ja suurte majapidamistega hakkama sain, kirikuinimesed, nagu nad olid. Õige vastus on: mitte kordagi. Ometi meeldis nii mõnelegi praegustest hinnanguandjaist käia minu poolt korraldatud koosviibimistel nii linnas kui maal. Mulle meeldis sel viisil inimesi ühendada, erinevad ja erilised nagu me oleme.

Ei, ma pole pahane ega kibestunud, sest päris sõbrad on ju kõik alles. Need olidki keerukad ajad, kuigi minuga olnuks siis justkui lihtsam, eksole? Siiski esitaksin kõikidele võltsvagadele ja muidu tühikargajatele siinkohal küsimuse - mida teie jaoks kristlaseks olemine õieti tähendab? Seda, et ütlete mulle läbi lillede, et see sinu armastus, see polegi õieti mingi armastus? Või et me lihtsalt ei tohtinud armuda, sest teie ütlete nii, nimetades iseennast Jumalaks? Või nimetate meie armastust irooniliselt kõrvalsuhteks või armulooks?

Jah, te saate seda julgelt teha, sest ega sellest ringkonnast keegi midagi ütlema hakka. Pigem antakse hanguga takka. Siin oma nurgas on aga õnneks ka minul sõnaõigus. Inetustel pole mingit õigustust. 


esmaspäev, 23. oktoober 2023

Mina tean

 Koguduse juhatuse ilmikliikmed, ääretult tublid ja andekad mehed, astusid tagasi. Seda ei saa sugugi imeks panna, kuna ühtäkki nõuti neilt hoopis muud, kui seda, milleks nad olid kutsutud ja seatud. Nad oleksid nimelt pidanud koguduse eesotsa rõõmsasti kedagi teist otsima hakkama, tema asemel, kellega koostöö ääretult hästi ja edukalt sujus. 

See oli justkui mingi teine usutunnistus, mis neile sealt ülalt, eiei, mitte Jumalalt, vaid ühest Toompea turjal seisvast majast peale sunniti. Nõue, mis välistab edasiliikumise. Kiriku päästmise. Kogudusega lepitamise. Kõik. Mehed oleksid pidanud ta reetma, lausa hülgama, kuna ülalt otsustati justnimelt niiviisi. Eiei, mitte Jumal ei otsustanud! Ikka inimesed. 

Loomulikult ei oldud mingist uue otsimisest huvitatud. Sõpru ja kaasteelisi niisama maha ei jäeta, seda teab iga lapski. Nii palju asju vajanuks veel üheskoos kordategemist. Nii palju plaane ootas üheskoos elluviimist. Omasid ju ei hüljata. Ja kuna selles kontekstis enam edasi liikuda ei saanud, tuligi loobuda. Tuuleveskitega lõputult ei võitle. 

Tean, et kes ei taha kuulata, lugeda ja mõista, jääbki korrutama oma arvamust - kirikuõpetaja ei oleks tohtinud sedaviisi elada ja peab saama karistatud. Punkt. Minu jaoks aga on see alles komakoht. 

Mina tean, milleks see kõik oli vajalik. Tean nüansse, millest üldsusel pole aimugi. Kunagi kirjutan sellest, praegu mitte. Tean täpselt ja teravalt, milleks tal oli vaja teha oma elus muutus, milleks tulla meie majja, milleks karjääri ja austuse hinnaga siia püsima jääda. 

Sel mehel on suur süda, avar hing, ülim armastus, tohutu abivalmidus ja sügav usk. “Mida te kõike teete vähimale eneste seast, seda teete te mulle”, ütles Jeesus. Tema teebki. Ta on tõeline kirikuõpetaja. Ärge hinnake seda, mida ei tea ega näe. Peaksime oma hinnanguis olema väga ettevaatlikud.

Mina tean, et see mees, näiliselt tagandatud, häbimärgistatud ja karistust vääriv, teeb selle pori ja saasta taustal, mida tema suunas on heidetud, midagi suurt ja tohutult olulist. Midagi, mis on tõeliselt tähtis, millel on ka päris väärtus. Ta on ehe, inimlik, armastav. Olen tema üle uhke.

 Mõelge selle üle, enne kui viskate järgmise kivi… 

pühapäev, 15. oktoober 2023

Miks

Miks ühel hetkel kallab taevast kamaluga vett
Ja teisel kuldab laotus heldelt sätendavaid kiiri
Miks mõttedki me peas on vahel puhas meelepett
Ja vahel jõud, mis puudutada aitab silmapiiri

Ei elujanus päike suuda üksi anda sõõmu
Mis pakatavad pilved meile muigvel kallavad
Kesk sammumeetrit tasuks mõõta esmalt elurõõmu
Sest janusena saapad pelgalt tühja tallavad.

pühapäev, 8. oktoober 2023

Kuld

 Sel sügisel on iseäranis palju kulda. Ilmakest samas eriti usaldada ei saa. Siin rebib ta oma päikesekiirtega põimitud kõhualuse tumehalli pilve-puhvaika alt välja, nii et vaata ja pimestu, sealsamas aga kukutab igasuguse hoiatuseta mingitest halevalgetest udutupsudest krae vahele kamalutäie külma vihma. Pläuh ja valmis! Seejärel meelitab vikerkaarega. Tantsib tuulega tangot. Tuuseldab põõsatikke ja murrab naljaviluks mõne puu. Ajab merelained vihaselt vahtu.

Ahjaa, see kuld... Kõndisin märjal teel, millele oli langenud miljoneid okkaid. Pilved olid parasjagu taaskord lõhestumise faasis ja nende pooleks rebenemise haavade vahel lõkendas naerune päike. Tänu temale said needsamad tusased pilvemütakadki enesele ebamaiselt säravad ääred, aga vaevalt see neile korda läks. Kuid see ime, mida nood taevaleegid suutsid teha teel lebavate okastega, ületas mistahes kunstniku fantaasia mitmekordselt. Ühtäkki kõndisin ma kullast rajal. 

Sel aastal on kirju aeg visa tulema. Liiga soe. Sestap rippusid ka vihmapiisad roheliste lehelatakate äärtel kullase tee ja minu pea kohal aastaajale ebakohase moega, kuid sädelesid seda intensiivsema ühtlase kroonina mu teekonnale kaasa, iga lehekese ümber kuldne päikesesõõr. Taevas pilvepragude vahel lausa lõkendas rõõmust, kui seda kenadust kiikas.

Mitte ainult loodus ei paku kuldseid elamusi. Seda pakub ka inimeste sisemaailm. Olen nii mõningi kord jahmunult mõne andeka looja kenasti kordaseatud mõtetekimpu rippuma jäänud, püüdes mõnd terakest enesessegi juurduma ahmida, enne kui too hingemattev fluidum nagu tuule poolt laialipekstud pilv ära haihtub. Õnneks on mu kõrval inimene, kellele saan üht-teist kuuldust-kogetust jagada, kes mõistab ja kes mu mõeldu ja öeldu ka oma mõtetega rikastatult tagasi põrgatab. Nii on hea elada.

Ja lõpuks muusika. Eile istusime Hiiumaal ühe vana uhke mõisamoodi maja muusikatoas ja kuulasime, kuidas peremees meile maailma asju välja ütles. Läbi klaverimängu, läbi iseenese ja läbi muusika sügav-tundelise keele. Oi, ma armastan sääraseid hetki! Väljas möllas maru, me ei teadnud veel, et praamid ei vii meid järgmisel varahommikul vajalikul ajal tsivilisatsiooni tagasi. Teadsime vaid, et too kaunis tuba,  suurte pojengidega tapeet kahes ja kuldsete triipudega tumepunane teises kahes seinas, nurga poole sirutuv valge kabinet-tiibklaver, kaks mugavat diivanit kahele armastavale paarile, hingematvalt kaunis muusika, taustana väljas murduvad oksad ja mööda majanurki otsivalt siia-sinna jooksvad tuuleiilid - et need loovad parasjagu hetke, mis jääb igaveseks meelde. 

Miski ei loe, mis rikub või õnnetuks teeb. Iga me hingetõmme võib jäädvustuda kullapuruna kusagile kõrgematesse sfääridesse - kui vaid õpime looma, väljenduma iseenese keeles ja püstitama seejuures rikkalikke eesmärke. 

Mina pean nüüd ka niimoodi klaverit mängima õppima, et suudaksin asju oma muusika keeles välja öelda. Jah, loomulikult võib seda teha ka Chopini või Shuberti, minu suurte lemmikute muusikaliste sõnadega. Olen ju tublisti harjutanud. Aga see lõkendav päike... ja need tumedad kuldrantidega pilved seal taamal... parvedesse kogunevad kaagutavad haned... käsi, mis ümber mu piha... minu sisemaailm... See nõuab muud. Anub avanemise järele.

Ma ei pea ootama looduse etteastet, et saaksin käia kullatud teel. Tuleb üha enam viibida vaikuses, tähendusrikkuses, armastuses, kallite seltsis. Ja kõik saab korda. Saab kullaga kaetud...


laupäev, 23. september 2023

Selline seis

 Ja nii nad hävitavadki selle kiriku. 

Veel pool aastat tagasi külastas kolmapäeva pärastlõunaseid hardushetki keskmiselt umbes kakssada inimest. Jumalateenistustel oli kirik täis. Kiriku majanduselu juhiti kindla käega. See pühakoda oli tõeliselt kaunis rahupaik, mille erilisust tunnistasid ka arvukad külalised. Siia taheti tulla.

Ühtaegu ei loe aga miski. Koguduse õpetaja isiklik elu saab nii määravaks, et otsustajad, inimesed, kes peaksid olema psühholoogiliselt võimekad, mis sisaldab endas ka paindlikkust, oskust hinnata iga olukorda ja inimesele Jumala poolt kingitud andekust eraldi, lükkavad kogu hea ja ilusa ilma igasuguse kahjutundeta, pigem vastupidi, ajakirjanduses takka kiites, hooletute jalahoopidega lihtsalt uppi.

Hullem veel. Hääbuv luteri kirik lubab endale andeka inimese alandamist ketikoeraks, kelle iga liigutust kontrollitakse, kes üritatakse suruda keskpärasusse, muuta inimeste jaoks olematuks, ülemuste suunas abituks niutsujaks, kellele üleolevalt “ei” või “fuu” käratada. See on kuritegu. 

Lahutus ei ole. Lahutus on inimõigus. 

Mina olengi selle kiriku uppilöömise põhjus. Need “pühad” jalahoobid tulevad minu armastamise eest. Need on ülekantud tähenduses niisiis ühtlasi mulle. See on ühtaegu kohutav, teisest küljest aga üsna põnev tõdemus. Neid, kes AD 2023 üha alandavamaid karistusi produtseerivad, ei juhi küllap muu, kui inimlik kättemaksu soov teistsugune olemise eest. Julguse eest valida armastus. Huvitav ainult, miks eelmisel korral nii ei tehtud? Miks oli sama inimene samas situatsioonis toona hoopis parim kandidaat praostiks? 

Kohus on kõnealuse abielu lahutanud. Lahutusest saadud armid paranevad aastatega. See on kahe inimese lugu, millesse teistel pole mingit voli puutuda. Kui, siis vaid toetavalt, hingehoidlikult.

Inimese elutöö tahtliku hävitamise korral, liiatigi et see puudutab kirikut, armu ja halastuse paika, on aga asi märksa tõsisem. Inimesed lähevad ära. Nad ei tule enam tagasi. Nad lõpetavad liikmeannetuste tasumise. Kõigest ilusast ja toimuvast jääb haigutav, verevermeis tühimik. Tänaseks on see nii. 

Tean, et naiste pärast on algatatud ka sõdu. Need pole aga kindlasti pärit orelirõdult. Kogudus armastas nii teda kui mind. Minu meelest oli meil väga tore töötegijate seltskond ja usun, et nii oleks see ka jäänud. Miks ometi peaks kellelegi miski muu korda minema, kui meie tööalased oskused? Kuidas tohikski, ehkki just suured ülemused on vägisi püüdnud avalikkuse ees me tekki sikutada? Hoopis see tekitas segadust. Lihtsalt piinlik. 

Viimasel hardushetkel oli umbes kakskümmend kuulajat. Kunagise kahesaja asemel. Jutlustas see, kes arvas, et las minnakse pealegi minema, kogudusetöö läheb sellegipoolest rõõmsasti edasi. Küllap nägi ta isegi, et tal polnud õigus, et ametivenna eemalelükkamine ei too soovitud tulemust. Selles koguduses on siiani kõikidel olnud oma koht ja tugevus. Aga praegu? Kuhu edasi? Kümne, seitsme või viie inimeseni. Miks keegi ei karju, et see on katastroof?

Mina võiksin vabalt oma kohalt taanduda, see ei muudaks ilmselt midagi. Aga tema peaks kindlasti jääma. Lihtsalt vaimulikuna. Erilisi inimesi tuleb väga hoida. Kuidas seda ikka veel ei teata? 

Millegipärast meenub mulle viimasel ajal ses pooltühjas pühakojas istudes Titanicu filmi lõpp. Laev, mis lebab abitult merepõhjas. Ja kus korraga elustub vaatajale kõik möödunu - inimesed, muusika, kaetud lauad, ilu, rõõm… Reaalsus on aga uppunud laev. Lõikavalt kurb!

Oleks vaid üks võimalus. Inimlikkus. Aga sellesse ma enam väga ei usu. 

Selle kiriku hävitamise töö on olnud armutu. Ja mõelda vaid, üksnes minu armastamise eest…

teisipäev, 12. september 2023

Vaatlen

Täna vaatan ma kõike kaugemalt.
Vaatlen vargsi saabuvat sügist. Kaskede erkkollakaid viirge suvise sügavrohelise taustal. 
Vaikuse ja niiske soojuse täidlust. 
Vaatlen kaunist kodu. Seinu ja maale, põrandaid ja vaipasid, lagesid ja katuseaknaid. 
Igast elemendist kumavad elu hääled. Igapäevatoimingud omandavad erilise tähtsuse. Pidupäevad elustuvad iluna päikesekiirtes. 
Ma ise muutun kõige keskmeks, ühtaegu suureks ja väikseks. Mina olengi need toad ja need tegemised. Olen naerud ja nutud. Sosinad ja palved. Ma segunen teiega, minu inimesed. Emban teid mõtteis ja teie embate mind. Me moodustame fluidumi, milles on soe ja turvaline. Ühtaegu magan ja olen ärkvel. Ühtaegu palvetan ja tänan. Kõik on loogiline ja hea. Keegi pole süüdi.
Armastus on kõige alus.