neljapäev, 27. jaanuar 2022

Kirss angioom

 Nahahädade äratundmise osas võiks mul küll varsti juba doktorikraad olla. Tõsi, ma ei opereeri, nii et erapraksist veel avada ei saa. Või kui, siis ainult konsultatiivses osas.

Lugege parem, mis sel korral juhtus! 
Minu poeg palus mul nimelt üleeile õhtul vaadata, kas see, mis ta seljal sügeleb, on punn või sünnimärk. Vaatasin. Punane täpp. Ei mina tea, on see punn või mis! Arvasin, et ärgu pigem sügagu. 

Eile õhtul, kui maja oli juba vaikne, tuli aga pidžaamas poiss alla korrusele, kus ma end parasjagu tugitooli raamatut lugema sättisin ja ütles, et vaadaku ma nüüd- talle tundub, et ta siiski sügas seda punast täppi ja nüüd tundub talle iseäranis kindlalt, et too täpp veritseb. 

Sa püha müristus! Jah, see veritses tõesti! Kogu selg oli verega ühtlaselt kaetud! Kargasin kui nõelatult oma tugitoolist välja ja asusin poja selga küürima. Seejärel puhastasin tolle punnikese ära. Ja hakkasin ootama, millal verejooks kinni jääb. Veri aga muudkui nirises. 

Olete kindlasti näinud, kuidas vesi maa-alusest allikast maapinnale vuliseb. Vaat nii vulises ka vereke mu poja pisikesest punnist. Jäämata seisma! Kui ma juba oma pool tundi olin seda salvrättidega tupsutanud, vajutanud, hoidnud ja seejärel taas tõdenud, et vereojake ei peatu, hakkas mul hirm. Poisil oli selleks ajaks kohe tõsine paanika peal. 

Helistasin 1220. Perearsti infoliin. Rääkisin probleemi lahti ja sain kuulda, et ilmselt on tegu komboga sünnimärk+ veresoon. Ja et säärane verejooks ei pruugigi ise seisma jääda. Et mindagu nüüd traumapunkti. Niisiis Lastehaiglasse. 

Seda me tegimegi. Mis ma, pool-doktor, muud ikka välja pakkuda oskasin. Õnneks polnud seal järjekorda ja riielda sain vaid selles osas, et traumapunkt olevat ikka traumadele, mida ma sinna otsin! Sünnimärkide jaoks on pediaatrid. Ja kirurgid, nagu hiljem selgus. 

Pediaater oli lahke. Niipalju ta säärasest punnist teadis, kui et verejooksu sulgemiseks tuleb sellele survet avaldada. Niisiis asetas ta veritsevale kohale tugeva plaastri. Kirurgi, kellega ta muus osas konsulteerida soovis, polnud aga parasjagu tööl. Aeg ju hiline! Nahaarstile, soovitas ta veel ukselt ning siis sõitsime punni ja plaastriga ühes koju tagasi.

Laste nahaarstile saab küll. Aga maikuus. Pole just eriti ahvatlev perspektiiv, eriti selle teadmise taustal, et täna õhtul süganuks Joss seda punni taaskord. Jah, eraarstile on mul veerbuari keskpaiku siiski aeg broneeritud. Maksab ligi sajaka, kuid tervis on otse loomulikult tähtsam. 

Ja täna õhtul ma siis tudeerisin oma teadmiste puudujääva osa hindele viis ning lugesin tarkadest materjalidest järgmist: see ei ole sünnimärk. See pole ka puberteediealise seljapunn. See on kirss angioom! Mõnikord öeldakse ka hemangioom. Mõnikord lausa seniilne hemangioom, aga kuna alles mingi nahahäda kohta, mis käis kirjalikult ka siit läbi, oli kasutusel sõna “seniilne”, siis las see esialgu jääb. Kirss angioom on sobiv. Punane punn. Kui katki läheb, võib veri väga kaua voolata. Mis aga kõige olulisem- ta on täiesti ohutu, mis sest et tüütu. Guugli pildi pealt vaatas vastu täpselt see moodustis!

Vaat nii. Kaks arsti rääkisid mulle vigastatud sünnimärgist. Mina aga panen nüüd prillid ja luubi karpi ning hakkan uut uksesilti meisterdama. Ülalreas on nimi. Nime all aga väiksemate tähtedega, sest muidu ei mahu ära: psühhoterapeut- dermatoveneroloog. Ei, ma ei opereeri, ärge muretsege! Mina ainult konsulteerin. 


esmaspäev, 24. jaanuar 2022

Lõpu mitu jumet

Liiga pikalt, naiselt, plikalt
liiga naerusuuga 
pärid. Eriskummaliselt,
tegeledes muuga...

Arvad saavat ridamisi
õigustusi, näiteid
seoseid, kinnipidamisi,
veidi valeväiteid...

Arvad jõudvat selgusele
kui on toimund muutus.
Haigetsaamispelgusele
silmitus ja suutus
piiri oleks justkui pannud.

Inimlikul hoolel
küsinud, kas ikka vannud
tõde valel poolel?

Vaikusegi vastusena
õigeks oleks lugend
pigem teadmatuses õhtul 
teki alla pugend.

Niisiis tee, mis läheb rappa
ongi sinu rada
võimalik, et sule sappa
liigne jutuvada 
pistab. 

Pikalt kulgeb algus
lõpp kaob kurvis silmist
Uuesti kui süttib valgus
Põgened kui filmis.

Jätad lõpu enda teada
trambid jäljed lumel
pudruks. Uue tee võid seada
vana sappa
uude rappa
võimalik, et suveks...

pühapäev, 23. jaanuar 2022

Miinus viis

No ei ole rahul, kohe üldse mitte!
Pidin ju olema, lubasin endale ja teistele, mingi aeg isegi uskusin... aga no hakkab peale! Ei sobi enam!
Sel pole mingit mõtet ja pointi, mida ütlevad ja arvavad teised. Küllap on neil minu probleemist isegi natuke kergendust- eriti kui ka endal ideaalne pole. Ja siis nad ütlevadki (nii muretult, et see mõjub lausa teesklusena), et ah, häda pole midagi. Et nemad ei saa küll aru, mis muutunud on. Et nende meelest on kõik lausa ideaalne. 
Ei, see ei loe enam! Loeb ainult minu enda tunne. Loeb vaid see, mida oma silmaga näen. Loeb see, mis eluviisid mul on. Mida ma endale suhu topin. Kui sageli. Mis kellaaegadel. Nojah, ka see, mis mentaalses plaanis ma parasjagu olen. Kas liuglen utoopia lainetel, olen millegipärast masenduses või on mul lihtsalt liiga kiire. See kõik nimelt võimendab. Olen niisiis probleemi ori. Kinnijäänu.
Või äkitselt polegi? Võibolla saab seda hoopis probleemi teadvustamiseks nimetada? Et kui midagi ei sobi, siis muuda seda. Et ära ole enda suhtes ülemäära kriitiline, kuid mine ikka seda teed mööda, mis teeb sind õnnelikuks. 
Muidugi ei ole õnn otseselt selle murega seotud. Aga natuke ripub ta selle küljes küll. Vabaks lasta ei saa, sest häirib. Muutusteks tundun jällegi nõrk olevat. Nii ma siin ägangi. Et ei ole rahul. 
Ah, teen siis jälle enesele väljakutse. Miinus viis. Vähemalt. Võibolla ka kuus. Ei ole mõtet silmi pööritada! Jah, on küll palju, aga mul puudub valik. 
Sest muul viisil ma ei ole rahul, no ei ole! Tee või tina!
Mis teha, selline olengi. Eiei, mitte selline, nagu praegu näete! Nagu juba mõnda aega näete. Ja võibolla näete kergendusega. Eei, see pole mina! 
Mina olen see miinus viis, jätke meelde. 
Homsest.

kolmapäev, 19. jaanuar 2022

Taevalik muusika

Mängisin taevalikku muusikat
Korraga puudutas mu kätt
Kuldne päikesekiir
Keerasin ta ümber peopesa
Ja mängisin edasi
Keerukate passaažide ajal 
Keerutas päikesekiir end mitmeid kordi
Ümber mu käe
Viimaks oli käelaba
Kui kuldne lõngakera
Soe ja mõnus
Kuid pisut sikutav

Tõmbasin tasakesi päikeseniite
Need ei katkenud
Vedasin veidi kõvemini
Tundsin tugevamat takistust
Kuid siis juhtus ime

Korraga põrkas päike ise 
Mu peopesa kumerusse
Lõkendav taevakeha
Naeratas mu süles suurelt ja soojalt
Naeratasin vastu
Olin korraga
Läbi valgustatud
Mu süda, mõtted ja tunded
Hiilgasid päikeselõõsas
Peegeldusid tagasi maailma avarusse
Langesid rahuvaibana
Looduse rüppe

Oli see vast hommik
Täis hoomamatut rõõmu
Lihtsast olemisest 
Ausast läbipaistvusest
Taevalikust muusikast
Jumalikust juhtimisest 
Kõikvõimsusest Looja hoole all

Kudusin päikese 
igapäevaste noodiridade vahele
Hüpitasin ta helide maailma
Julgete kujutluste maalile
Kiired suunasin näitama teed 
Sinnakanti, kus vähegi ihkan
Soojuse vajutasin sügavaks kallistuseks
Valguse puistasin hingede kokkupuuteks
Kirkuse kirjutasin armastuse ülemlauluks
Pühenduse
Ja taevaliku ühendusega

Õhtulgi veel
Kuldas käte peal 
Päikeseniite…





Ajaviiv

 Vaikus tilgub mööda kellaseiereid
Ööpimedusse
Piisk piisa haaval 
tõstame Looja ette oma tänase päeva
Iga mööduv sekund
Käib viivuks läbi olemise
Et järgmisel hetkel sulanduda ühte
Mineviku, eilse, möödunuga…

Ka need, keda enam ei ole
On kusagil seal
Ja kohad ja asjad ja kohtumised liiguvad
Katkematul ajalindil
Eilseks muutuvas tänases

Niisiis polegi vahet
Kas siin või sealpool
Kindlalt minevikus
Sekundiseiereid mööda
Eilses
Või sajandite taga

Kuid läbi Looja
Oh õnnistust
Istutatud ka igavesse tulevikku…

pühapäev, 16. jaanuar 2022

Suur tädi

 Täiskuu aeg läheneb taas. Ega see kiriku kontekstis midagi muud erilist tähenda, kui et nad on lihtsalt veidike aktiivsemad. 

Suur tädi on kirikus käinud ennegi. Ta teab täpselt, millal tulla- veidi enne jumalateenistuse lõppu. Suur tädi teab hästi, et kirikusse räpasena ei tulda. Seetõttu käib ta tavaliselt enne sisenemist ka pesus ära. See, et meie kiriku WC kraanikauss on imetilluke, suurt tädi ei heiduta. Ta muudab kogu tualettruumi duširuumiks. Inimesel peab ju ometi fantaasiat ka olema! See, et teised wc külastajad peavad hiljem nagu basseini hüppama, pole üldse mainimist väärt. 

Seejärel siseneb suur tädi uhkelt kirikusaali. Selleks ajaks on jumalateenistus jõudnud armulaua osani. Suurele tädile meeldib armulaud väga. Armulaud on suure tädi jaoks nagu pääse hilisemale koguduse koosviibimisele, kus saab rohkelt süüa. Suur tädi teeb püha näo ette ja jääb ootele. 

Mitte keegi ei tea, mis keeles suur tädi räägib. Või kas ta üldse räägib. Suur tädi ei räägi nimelt kunagi kellegagi. Ta võib vabalt olla tumm. Või kurt. Või mõlemat. Küll aga ei kannata suur tädi näljahäda käes. Samuti ei saa öelda, et tema läheduses oleks tunda vaesust, räpasust või pesematust. Kui mitte teisiti, siis kirikute kraanikaussides saab igal juhul suurepäraselt puhtust hoida. Suur tädi ei ole ka kurb, vastupidi! Tema olekust peegeldub rõõm ja rahulolu.

Kui armulaud algab, manitseb kirikuõpetaja tavaliselt inimesi põlvitama vaid kohtadel, mille märgiks on altarivõrele asetatud valged rätikud. Siis saavad kõik hoida turvalist distantsi. Suure tädi kohta see manitsus ei käi. Suur tädi ei saa mitte ühestki keelest aru. Või on tal kirikus viibides lihtsalt sisemine dialoog käsil. Või äkki on tõesti kurt.

Kuna täna on päev, mil kuu on võtnud peaaegu täiskuu mõõtmed, oli ka suur tädi iseäranis otsekohene. Ta tormas armulauale esimeste hulgas ja loomulikult prantsatas maha kahe pitsilise rätiku vahele. Ei, ärge saage valesti aru, valele kohale prantsatab ta absoluutselt alati, täna oli vahe lihtsalt liikumise kiiruses ja väljapoole peegelduvas enesekindluses. Seal ta siis kõrgus, suusamüts uhke majakana pealael ja tundus olevat õnnelik. 

Kirikus lihtsalt ei saa inimestelt nende õnne ära võtta. Seetõttu vaatasid kõik teised kusagile mujale. Suur tädi oli nagu jõehobu elutoas, kellest kõik seinaääripidi mööduvad. 

Ma arvan, et suur tädi võib ka tegelikult olla päris õnnelik. Iseäranis täiskuu ajal. Aga miks mitte ka tavalisel, rutiinsel perioodil. Nii chilli eluviisi ei suuda viljeleda kaugeltki mitte kõik. Tehke järele!

Rahalugu

 Teenisin esimese päris oma raha, kui olin 14-aastane. Käisin selleks Veepuhastusjaama territooriumil heina riisumas. Töö kestis iga päev kella üheksast üheni. See ei olnud eriti kontimurdev, kuid sellest hoolimata mõistsime ka luuslanki lüüa. Koos naabritüdrukuga. 

Teenisin tehtud töö eest veidi üle kolmekümne rubla. Tahtsin selle raha eest endale mustad kingad osta. Sügisel sõitsimegi ema ja tema paljude töökaaslastega muusikakoolist Leningradi-reisile, minul rahakott kaasas, et unistus mustade kingade ostust teoks teha. Ilmselt Tallinnas seesuguseid ei müüdud, miks muidu suutsin teenitud raha nii kaua puutumatuna hoida. 

Sõitsime öörongiga. Meil olid neljased kupeed. Mina magasin üleval. See polnud päris turismireis, vaid külastati ka mingit vene muusikakooli, kuid vaba aega jäi siiski piisavalt.

Mäletan, et elasime kusagil kohalikul Lasnamäel, kõledas ja koledas paigas, vist mingis ühikas, kuhu tuli trolliga tohutult pikalt loksuda. Kuid seegi ebamugavus ei võtnud reisilusti vähemaks. 

Ühel päeval Gostinõi Dvoril see siis juhtuski. Kaubamajas oli tohutu trügimine. Mind muljuti igast küljest, vaevu suutsin ema varrukast kinni hoida ja mitte ära kaduda. Viimaks saime veidi hingamisruumi ja peagi nägime ka poodi, kus parasjagu müügil... mustad kingad! Võtsime aga ausate nõukogude inimeste kombel pidulikku sappa ning lõpuks jõudis järg ka meieni. Kingad olid kallid. Seitsekümmend rubla! Ema pidi poole juurde panema.

Kassas selgus aga kibe tõde- mu rahakott oli läinud! Seda see trügimine siis eelnevalt tähendaski. Need olid vargad, kes ummikut teeseldes väikese tüdruku rahakoti omastasid! Tumepunase, krokodillinahast, isegi see on mul täpselt meeles! Te ei kujuta ette, mida tundsin. Minu esimene omateenitud raha...

Ema ostis need kingad mulle ise. Kibe tunne saatis aga mind veel pikka aega. Miks ma ei olnud valvsam, miks hoidsin rahakotti suures kotis, kuhu oli lihtne ligi pääseda? Aga ma ju aimanudki!

Vähemalt tuli sellest lugu, mida täna meenutada.