laupäev, 4. aprill 2015

Öö

Kas teate, mis tunne on istuda ülestõusmispühade öösel hiirvaikses kirikus? Kas teate, mida tähendab täidetud vaikus? See on tunne, et midagi enamat polegi vaja, et kiidulaulud, mis ülestõusnud Kristuse auks peagi kõlama hakkavad, võiksid vabalt ka laulmata jääda, sest iga õhuosake on niigi pilgeni täis armastust ja andeksandmist ning sellesama vaikuse jõud on võimeline tõstma üles kirikuvõlvide alla, jättes alla maa peale kõik inimliku, jah, kõik selle, mis tundub olevat tähtis me igapäevaelus, kuid millel pikemas perpektiivis puudub jumalik mõõde, olles seega vaid ületähtsustatud kattevari sihitule, vaid inimlikult mõõdetavale tegelikkusele.
 See vaikus siin pimedas kirikus on võimsaim prelüüd, mida olen eales mänginud...
Kristus on tõesti üles tõusnud!

Kevadrännak

Scoutsrännaku, 30 km mööda Pakri poolsaart kulgeva teekonna seekordseks ajaks tuli 4 tundi ja 52 minutit, mis tähendab, et läbisin raja peaaegu pool tundi kiiremini, kui eelmisel korral. Tore, et rännu- ja eluteel leidub sõpru, kellega ühte jalga astuda.


Küsimus

Seisan viimasel ajal tihtilugu küsimuse ees, kas igale inimesele ikka antakse nii palju, kui ta kanda jaksab? Või üritatakse talle aeg-ajalt salamisi turjale sokutada pisut rohkem? Ning kui ta selle "pisut rohkemaga" ära hakkab harjuma, siis ehk pisut rohkemgi veel? Et mis nägu ta nüüd teeb?
Kas mulle ainult tundub, et säärases olukorras mitte-kuuletumine hakkab paradoksaalsel kombel mängima su enda vastu? Siinkohal võiks kujutlusse manada eest, tagant ja külgedelt rünnatava, enesekaitseks tasakaalulatti viibutava köielkõndija, kelle tegevus küll pealtvaatajate kulmud imestusest pealaele kergitab (et ei kukugi maha!), kuid kellele hinnangu andmiseks hoopis sääraseid maadligi tembeldavaid fraase nagu "sinust ei oleks küll seda arvanud", "ise veel kristlane" või "teiste tunded ei lähe sulle küll korda" üle huulte libistatakse.
Süda võib ju kinnitada küll, et teen õigesti. Ometi hiilib kusagilt hingesopist pinnale kahtlus, et äkki olengi isekas, ärahellitatud ja mõistmatu? Äkki olengi kahepalgeline, kes räägib üht, kuid kelle teod näitavad teist?
Mis minuga sel juhul üldse peale hakata?

laupäev, 28. märts 2015

Kell

Mulle kellakeeramine sobib. Teine vastuvõetav variant oleks elada pidevas suveajas. Sest märtsis tõuseb päike ilmselgelt liiga vara ning triogi uneke lipsab uksest välja juba tublisti enne poolt kaheksat, vaat et seitsme ajal. Keeramine sätib asja ilusti paika ning hommikud on taas pikad ja vaiksed.
Kui katuseharjalt kostev ühtlane toksimine välja arvata. Lind ehitab sinna taaskord pesa.
Tihane vist.

Maikrahv

"Kus on need maikrahvi paberid, mis ma sinu kätte andsin", kostab ukse tagant Loviisa nõudlik hääl.
Mähh? Küürin parasjagu vannituba.
"Maikrahvi paberid! Mäletad, ma andsin need sinu kätte!"
Ee... Paberid? No mitte ei mäleta!
"Sa ei tea, kuhu sa need panid?" Hääleke muutub järjest nõudlikumaks.
Ega ei tea küll. Karta on, et võisin nad lihtsalt... minema visata.
"Kuidas sa küll võid nii lohakas olla?"
Ohkan. Küürin edasi.
Loviisa uurib mu nägu.
"Kas sa oled kurb?"
Noogutan hajameelselt.
"Ära ole! See, et sa lohakas oled, ei tähenda veel, et sa hea ei oleks!"

*Mul pole õrna aimugi, mis see maikrahv on. Pidavat mingi arvutimäng olema. Konkreetsemat seletust mulle ei antud.

reede, 27. märts 2015

Kuldsed sõnad

Loviisa kuldsed sõnad mulle täna, kahekümne seitsmendal märtsil: "Emme, kui sul on veel võimalus võita, siis ära mõtle endast, kui kaotajast!"
Kas ka teised saavad aru, et see tüdruk on eriline?

neljapäev, 26. märts 2015

Duššigeel

Viisin Loviisa õhtusesse pessu.
"Tahaksin seda duššigeeli", viipas plikake ühele haldjapildiga pudelile, mille külg reetlikult teiste omataoliste varjust välja küünitas. Just need kellegi "heategija" poolt kingitud shampoonid-geelid olin hiljuti meelega laste vaateväljast ära tõstnud, sest peale ahvatlevate piltide esikülgedel puudusid neil igasugused kasulikud omadused ning kuna vähemalt idee kohaselt peaks me vannitoas valitsema parabeeni ning kõiksugu värv- ja mürkainete vabadus, ei õigustanud nad oma olemasolu õigupoolest mitte millegagi.
Aga Loviisa märkas!
Samas märkas ta ka minu pilku. Ning ilmselt ütles see kõik, ilma et pidanuksin suudki lahti tegema. Aga kuna Loviisa on minu laps, mängib ta mu "kiiksudega" kartmatult kaasa.
"See on jah kohutavalt sünteetiline", lausus ta teadjal ning õudusest veidi võbiseval häälel. Hetk hiljem Loviisaks tagasi muutudes lisas ta aga kelmikalt silma pilgutades: "kuid see-eest lõhnab kohutavalt hästi!"