Eestlaste imelikud uskumused

Vahel imestan ikka päris tõsiselt uskmatu eestlase imelike uskumuste üle.
Võtame kasvõi tähemärgid.
Tuleb su juurde kõrgesti haritud inimene, räägib nii tarka juttu, et lausa aukartusvärinad mööda käsivarsi ülespoole jooksevad - ja siis korraga lipsab teksti näiteks säärane põnev fraas, et "...Sõnn nagu ma olen..."
Ja ongi kogu imetlus, nätaki, koos austusjudinatega aia taga!
Olen ka ise lugenud Linda Goodmani "Päikesemärke". Lahe raamat! Võrratult hea huumori ja nauditava lauseehitusega...
Niikaua kui end vaid Veevalaja märki mõistsin asetada, tunduski just Veevalaja üllatavalt täpne ja minu-kohane. Hakates aga ennast sama raamatu järgi mõne teise tähemärgi esindajana kujutlema- noh, niisama, naljaviluks- jõudis minuni korraga arusaam, et tegelikult võiksin olla kes tahes. Kas pole nii, et valime enesele intuitiivselt omadused, mis meid huvitavamaks ja mis peamine- teistest erilisemaks teeksid ja levitame neid siis püha tõe pähe? Kasvõi tähtkujudele viidates, kui targemat pähe ei karga.
Et hilinemine ei olegi mu enese laiskus ega korraldamatus, vaid lihtsalt Veevalajale tähtede poolt külgepoogitud omadus, mida muuta pole võimalik?
Et Skorpion on pika vihaga, kuna tähed tahtsid nii?
Ja Kaksik teeb samal sunnil sadat asja korraga?
Ning Neitsi on korralikkuses ületamatu?
Ja kõrgesti haritud inimesed  noogutavad mõistvalt, küsides oma vestluspartnerilt ikka ja jälle "ega te juhuslikult Ambur ei ole?" - et peale seda akadeemilises toonis vestlust jätkata?
Kuulge, see on ju nonsenss!
Mul on kolm täpselt üheealist last. Nad on sündinud üliväikeste vahedega- tüdrukud lausa ühes minutis. Loomulikult sündisid kõik ühes kohas- mul polnud alakeha tuimestuse tõttu võimalust ega tahtmist vahepeal kohta muuta. (Arstid poleks vast seda otsust tervitanud kah.)
Tähemärkide ekspert ütleb, et nad kõik on Kaljukitsed.
Eks kitsede hulgas leidu samuti erinevaid isendeid. Aga nii erinevaid nagu see trio, sarvekandjate seas küll pole! Küllap kepsutavad nood ikka künkaid mööda ja ahmivad rohututte, kuis loodus ette näinud...
 Alljärgnevalt esitlen meie sünnikaardilt identset Kaljukitse-triot tänases rannas. Palun väga!
Loviisa vett ei pelga. Tema soovib otsemaid sukelduda. Vesi võib olla jääkülm. Või parajalt soe. Või jahe. Laineharjadega. Sile. Ükskõik. Välja tuleb ronida alles siis, kui lõdisevad lõuad rinnakorvi ohustavad.
Eile sundis Loviisa mind poini ujuma. Temaga koos muidugi. Nägu, mis tehti peale minupoolset selgitust ("emme ei oska nii hästi ujuda, et üle pea vette minna"), väljendas ülimat põlgust.
Lisann tunneb siirast rõõmu kaldaäärsest "supist". Vahel leidub liivakihi all mõnusat muda. Tuleb vaid veidike kaevata. Ja siis veel veidi. Ja ongi Lisann kaelani mudas! Mõnus!
Lisanni võib vabalt ning muretult kalda äärde mängima jätta ja ise ujumas käia. Tema fantaasial ei ole piire. Lõbustamist ta ei vaja.
Johann on ärevil. Ühest küljest tahaks nagu ujuma. Aga nii kaugele kui Loviisa... hästi ei julge. Kaldamudas mõnulev Lisann tundub poisikese rahutule hingele hulluksajavalt staatiline.
Või siiski? Oh ei! Oodake!
Närviliselt sõelub väike poiss kaldale ja vette, edasi-tagasi. Teda tuleb jälgida! Sest vahel laseb ta närvide rahustuseks rannaliival sellist traavi, et ümbruskaudsete päevitajate punakaks kõrbenud silmnägu ja priske toidukott ühtlaselt peenliivaseks tuiskub- ning siis võib ta ühtäkki avastada, et on eksinud...
Niisiis- Kaljukitsed? Nagu ühe vitsaga löödud?
Käisin kunagi ühe kuulsa eesti tähetarga juures. Pidin sealt kellegi sünnikaardi ära tooma.
Vanamees vaatas mind pingsalt, lausa hüpnootiliselt. Pakkusin talle ilmselget mitte-erialast huvi. "Oled haruldane eksemplar", lausus ta viimaks, "sul on kõik tõusumärgid Veevalajas...".
"Aga Veenus", lisas ta hetk hiljem erutusest õlgu võdistades, "on sul Jääras!"
Mnjah, eks see olegi rohkem vaatenurga küsimus...

Jossi killud IX

"Kuule emme," meenus Jossile täna peale öö-musisid üks tähtis küsimus, "kui sina meid sünnitasid, kas sa siis pidid sünnitusmajas väga vaikselt olema?"
"Ei, miks," imestasin mina.
"Aga kas sa siis tohtisid seal karjuda, kui mõned parajasti abiellusid?"

(Vastasin naerdes, et ega siis sünnitusmajades ei abielluta.
"Häh," ütles Loviisa omalt poolt, "abiellumiseks on meil kirikud."
"Kõigepealt tuleb tantsida ja musitada," ladus nüüd Lisanngi teki alt oma teadmised ette, "alles siis saab abielluda!")

Loviisa killud 25

Tulime eile Saare- ja Muhumaalt puhkamast.
"Kas teile meeldis?" küsisin kolmikutelt täna üle.
"Jaa!" tuli üksmeelne vastus.
"Mis sulle kõige rohkem meeldis?" pärisin Loviisalt.
Loviisa jäi, kulm kortsus, mõttesse.
"Kas seal karusselle oli?" nõudis ta hetke pärast täpsustust.
"Saaremaal? Minu teada küll polnud," vastasin mõneti hämmeldunult.
"Siis mulle ei meeldinud midagi," teatas tüdruk seepeale.

Lisanni killud 5

Teen aiatöid.
Lisann tuleb minu juurde, kõht paljas.
"Naba on kõhu suu," seletab ta, "ja ta ütles just, et tahaks hirmsasti pannkooke!"
"Oi, kallis, su kõhuke peab küll veidike ootama", ütlen, "mul tuleb see töö kindlasti lõpuni teha!"
Lisann on leplik laps.
"Ma panen talle pluusi peale", osutab ta oma "kõhu-suule" ja kisub sõnade kinnituseks särgi allapoole, "siis ta ei saa enam rääkida!"

Loviisa killud 24

Loviisa küsib: "Emme, kuidas Norra mäed tekkisid?"
Seletan, et see juhtus juba jääajal.
"Kas siis, kui sina väike olid?"
"Oh ei, ikka väga-väga palju varem!"
Loviisa mõtleb natuke.
Seejärel pöördub ta arupidavalt Jossi ja Lisanni poole: "Peame vanaema Mallelt küsima, äkki tema mäletab..."

(Muide, Helis arvas ka kunagi, et ma olen mammutite-aegne...)

Loviisa killud 23.

Issi vaatab telekast spordiuudiseid. Mina istun sealsamas ja loen. Loviisa ukerdab mu süles, jälgides samuti poole silmaga telekat. Teise osa tähelepanust pühendab ta aga mängivatele Lisannile ja Johannile.
Telekas räägitakse parasjagu Tour de France´i tulemustest ja näidatakse lõpufinišit. Loviisa suunab  elavnedes pilgu pildikastile, peagi aga hakkab ta suu mossi vajuma.
"Miks kogu aeg need võidavad," kaebleb ta, "kes mulle kõige vähem meeldivad???"

Loviisa killud 22

Suvepäevad Naissaarel.
"Huvitav, mis šüšteem siin on," uurib Loviisa üht tilkumajäänud logu kraani.
"Siin on vist selline šüšteem, et polegi mingit šüšteemi," leiab ta hetk hiljem.