Elu Sümbol

Täna meenus see mulle taas. Sisalik. See oli mitu aastat tagasi. Talv oli olnud üsna külm ja meie maja põhjapoolsel küljel oli jää sulamisega probleem. Ükspäev abistasin ma seda protsessi, tagusin jää raudkangiga lahti ja viisin tükid muruplatsile päikese kätte sulama. Ühel hetkel aga kangestusin. Jääkuubiku sees, mille hetk tagasi olin toore jõuga lahti löönud, lebas graatsilises poosis külmunud sisalik. Ahhh... olin hingetu! Kui ilus, oli mu esimene mõte. Kuidas ta sinna sai? Millal toimus külmumise hetk? Mõtleks, kuna raiusin jääd just trepi juures, olime temast kogu talve iga päev üle kõndinud! Ma arvasin sisaliku jääs surnud olevat ja korraks käis läbi mu pea mõte see ilus kuubik koos temaga kusagil säilitada. Tajunud aga selle mõtte võimatust, asetasin ma selle peale pikka imetlemist aia muruplatsile sulama. Aeg läks, päike paistis, jää sulas. Sulas ka jäätükike, milles oli kaunis olend. Lõpuks sulas loomakese selg jääkuubikust välja. Istusin selle kõrvale. Vaatasin. Puudutasin ettevaatlikult sisalikku oma näpuga. Ja siis juhtus midagi eriskummalist... ta hingas! Ta hingas! Hingates läks sisalik külgedelt laiemaks, nii selgelt oli näha see esimene hingetõmme! See ei unune mul ealeski. Siis ei juhtunud tükk aega midagi. Loomakese jalad olid endiselt jäätüki sisse külmunud. Käisin teda aeg-ajalt vaatamas. Seda, et ta elas, reetis vaid just seesama hingamine, aeglane, võib-olla kord minutis, võib-olla harvemgi, kus õhk täitis kogu tema keha. Muus osas oli ta liikumatu, ilmselt ärkas veel oma pikast unest. Ja ühel hetkel oli ta läinud. Minu ees seisis tühi jääkuubik, millel sisaliku kaunis jälg. See on unustamatu elamus. Nii kaunis oma vaikses muutumises, kus surmast saab elu ja mina olen selle tunnistajaks! See hetk, sisaliku esimene hingetõmme, on minu jaoks muutunud üheks Elu Sümboliks.

Karl Johann ja harjad

Karl Johann on suur koristaja. Tema vaieldamatud lemmikud on harjad. Põrandat võib ta pühkida tundide kaupa. Ise vahel porisedes (kui must siin kõik on!), närviliselt kiljatades, kui hari kuhugi kinni jääb (ei pane mu käest plehku, paha hari!) või rahulolevalt mõmisedes, kui hari rõõmsalt mööda tube edasi tagasi vuhiseb, poiss järel.
Aga eile me käisime õues. Õues on õueharjad. Karl Johann leidis KAKS harja. Ta võttis nad mõlemad! Kahe harjaga on väga raske, saate aru! Aga töö tahtis tegemist. Väike poiss maadles nagu oskas, vahel siruli, vahel istuli, vahel üks, vahel teine hari tagupidi käes. Minul ponud muud teha, kui valvata, et ühe või teise harja vars õdedele pähe ei koksaks. Ootasin tüdimust, aga tüdimust ei tulnud- tema poolt mitte. Pidin ta väevõimuga tuppa tassima. Sellest tuli suur kisa! Nii suur, et pidin kohemaid toas uue harja otsima, millega ruttu koristada saaks:)

Vaikne nädal

Täna on Suur Neljapäev. Homme Suur Reede. Vaiksed pühad, kus peaks olema enese sisse vaatamise ja üldse inimeksistentsi üle mõtisklemise aeg. Täna kirikusse sõites ummikus istudes ma seda küll ei tundnud. Vastupidi, õhus oli tavapärast tõmblemist, kiirustamist ja närvilisust. Kiirustasin minagi, kuna sel õhtul ummikut osata ei oodanud. Helistasin õpetaja P-le, ütlesin, et olen teel ja jõuan üsna täpselt. Avaldasin ka imestust, kuhu see rahvamass kõik teele on! Ega omati kirikusse? Ei, vastas tema- nad on teele neisse templitesse, kus arvavad end saavat raha eest õnne osta... kaubanduskeskustesse siis. Pikad pühad ju! Ja ometi on ju nii, et need asjad, mida oleme raha eest saanud, on odavalt saadud! Kujukas näide: minu tuttava isa haigestus raskesse haigusesse. See tuttav on tuntud selle poolest, et kui veidi vintis, hakkab oma maise varandusega hooplema. See selleks. Isa haigus rabas ta jalust, kuid end kogudes ütles ta tähtsalt, et raha tal on, ta palkab parimad arstid ja laseb isa terveks teha. Ma ohkasin siis ja ohkan ka täna sellise avalduse peale. Raha eest ei osta ei tervist ega armastust... Selles veendus ta peagi isegi. Teine näide: raske õnnetus, mis rabas hiljuti kogu Eestit. Noor inimene tobeda õnnetuse tagajärjel lootusetus olukorras. Oh, mis elulooma temast enam saab, oigasid pessimistid. Aga kindlasti oli rohkem neid, kes ei kaotanud lootust! Mitmed kirikutäied rahvast palvetasid tema eest, lisaks paljud head soovid ja mõtted, mida peaaegu võhivõõradki teele saatsid. Ja toimus imeline paranemine! See on see, mille me unustame. Kui kõik on hästi, tundub see nii loomulik. Kui halvasti, peab leidma süüdlase. Minu meelest võiks iga end mõtlevaks pidav inimene otsida kordki elus välja leheküljed Piiblist, kus kirjeldatakse Kristuse kannatuse ja sellele järgneva Ülestõsmise lugu. Võib-olla muudaks see midagi isiklikeski väärtustes. X X X ...lisaks siia vaid niipalju, et muidugi on minulgi vahel raske mõista, MIKS juhtuvad õnnetused, tulevad haigused, kaovad toredad inimesed. Miks? Inimese mõistus jääb siin vist liiga lühikeseks...

Kolmikud 1 aasta 3 kuud

Täna saavad mu kullakesed 1,3 aastaseks. Meie päevad on koos väga kiired ja väga lahedad. Ainult... kui ma mõtlen, et MIDA ma õieti päeva jooksul ära olen teinud, on vastus enamasti- mitte midagi. Ma ei jõua mitte midagi!!!



Päev algab hommikusöögiga- puder, võileib, mahl. Hommikuti on nad näljased ja isegi söövad natukene, enne kui vigurdama hakkavad. Alates lõunasöögist vigurdatakse kohe, toitmise algusest. Jaa, loomulikult nad soovivad ise süüa. Aga MINA ei soovi seda küll niipea! Ma ükskord proovisin- panin lauale iminappadega kinnitatud kausid, kaussidesse veidi vett ja andsin lusikad kätte- ei läinud minutitki, kui kogu vesi oli igal võimaliku pool mujal kui kausis! Kui vee asemel oleks olnud toit, oleks vist üsna masendav olnud. Jah, pigem vigurdagu minuga! Ma toidan neid ühe lusikaga, ühest suurest kausist- Loviisa palun, Lisann palun, Karl Johann palun... kuni kellelgi tuleb pähe keel suust välja ajada ja sellega kõvasti puristada, jah, just nii kõvasti, et kogu viimasena võetud suutäis kas mulle peale või siis heal juhul põrandale purskub. Ohoo, on see vast hea nali, arvavad teised trio rõõmsad liikmed- ja kordavad sedasama! Püüdes halva mängu juures- noh, minu meelest halva- head nägu teha, tunnen, kuidas mu hambad risti lähevad, püüan nende tähelepanu esialgu päris veenva häälega, hiljem enam mitte nii veenva häälega ja kõige lõpuks pingest totra veidi kõrgendatud, aga siiski sunnitult lõbusa häälega, selle "toreda" mängu juurest eemale kiskuda, et nad veel veidikenegi sööksid. Sellegi tegevuse juures pean olema valvas. Nimelt võib mäng võtta kiiresti hoopis uue vormi, kui trio oma jalakestega üksteise võidu, igaüks ise suunast, mu süles olevat toidukaussi maha hakkab lükkama, kõigil kindel soov olla võitja! Pean tunnistama, et selles mängus on vaid üks kaotaja- ükskõik kes ka siis parasjagu ei võida- see olen mina. Pudru maast rookida pole üldse mõnus, see kleepub...

Niipalju siis söömisest.

Mängimises on trio tubli! Kaklemises ka :P. Lisann on ainus, kes armastab omaette mängida. Parem on, kui ta teeb seda kusagil omaette nurgakeses, mis ülejäänud kahele silmapaarile ei paista. Loviisa ja Johann, kaklevad alalõpmata igasugu mõeldavate ja mõeldamatute asjade pärast. Huvitav, et kuigi Johann on füüsiliselt tugevam, ei võida ta sugugi mitte alati kaklust. Loviisa on natuurilt tugevam ja teeb seetõttu mõnikord vennale täitsa säru. Pisike Lisann peab oma asjadest loobuma võitluseta ja tihti viskab ta end lihtsalt ahastuses pikali ja nutab haledalt, kui meelismänguasi käest kistakse. Mõnikord alistub ta vaikides ja otsib uue kanni, millega mängida. Siinkohal on huvitav märkida, et kui mina vahele lähen ja kiusajalt mängu ära võtan, et Lisannile tagasi anda, ei võta ta seda enam vastu!

Õhtuks tunnen, et olen nagu maratoni läbi jooksnud. Väsimus on tohutu! Vaatan peeglist oma sassis juukseid ja püreeseid riideid ja mõtlen- mnjaa, see siin on emme... emme kogu täiega.

Olin ju naine, kel meeldis kanda rätsepakostüüme ja kaunist jumestust. Hindasin aega iseendale. Armastasin... ja igatsesin. Kuidas ma neid igatsesin!
Jah, seetõttu olgu päev kuitahes väsitav- igal õhtul lähen nende voodikeste juurde, kohendan tekke ja tunnen kui rikas ma olen. Kui veel mu suur tütar Helis tuleb ja mind südamest kallistab, siis tunnen, et midagi muud õnneks polegi vaja!

Hakkasin blogima

Olen juba ammu mõelnud, et võiks üht-teist oma kirjust elust- eriti viimasest aastast, mil lisaks tublile suurele tütrele olen olnud emaks KOLMIKUTELE. Jaa, sellest ja sellega kaasnevatest tunnetest võiks vabalt raamatu kirjutada. Eneseabi õpiku! Sest peale seda elukogemust, mis viimane aasta mulle on pakkunud, ei suuda mind ilmselt enam miski verest välja viia.
Palju aega kirjutamiseks ei ole, aga eks ma üritan kildude kaupa siia üht-teist puistata.