Nüüd on see siis tehtud.
Oli kadripäev. Oli lumi. Oli kirikutee. Oli hämmastavalt palju imelisi inimesi, kelle jaoks meie mokaotsast paotatud “teeme seda väga vaikselt ja väikselt” ei lugenud midagi, kes tegid meile üllatuse ja tulid. Sest hoopis meie lugesime. Sest need inimesed olid meiega ka keerukatel aegadel ja olid tihti küsinud ühe lihtsa küsimuse: “kuidas läheb?”. Nemad teadsid me päevast.
Õhk oli armastusest harras. Kõik tundus nii hea, nii õige…
Kaunid sõnad põrkusid kirikuvõlvidelt pärlendavate õnnepisaratena otse me avali südameisse:
Kirjanik Paulo Coelho on kirjutanud: „Elu suurim siht on
armastada. Kõik muu on vaikus. Meil on vaja armastada. Ka
siis, kui see viib meid maale, kus järved on sündinud
pisaraist…. Parem armastada ja kaotada, kui elada
armastamata. Meie ainus tõeline valik on süüvida selle
ohjeldamatu jõu saladusse. Võiksime küll öelda: „Olen juba
palju kannatanud ja tean, et see ei jää kestma,“ ning Armastuse
oma lävelt peletada, aga kui nõnda teeksime, oleksime sama
hästi kui surnud. Sest looduses ilmutab ennast Jumala
armastus. Mida me ka ei teeks, tema armastab meid ikka.
Seepärast austagem loodust ja püüdkem mõista, mida ta meile
õpetab. Me armastame, sest armastus teeb meid vabaks. Ja
söendame öelda sõnu, mida varem ei julgenud iseendalegi
sosistada. Me võtame vastu otsuse, mida olime kaua edasi
lükanud. Õpime ütlema „ei“, pidamata seda sõna äraneetuks.
Õpime ütlema „jah“, kartmata selle tagajärgi. Unustame kõik,
mida meile on armastuse kohta õpetatud, sest iga kohtumine on
isemoodi ja toob kaasa omad mured ja rõõmud. Laulame
valjemini, kui armastatu on kaugel, ja sosistame luuletusi, kui
ta on lähedal. Hoiame silmad lahti ja teame, et maailma valgus
võib panna meid tegema ennekuulmatuid asju. See käib
armastuse juurde. Meie süda on armastusele lahti ja me
anname end julgesti tema hoolde, sest enam ei ole meil midagi
kaotada. ……. Armastus on vaid sõna, kuni me otsustame lasta
tal end üdini enda võimusse võtta. Armastus on vaid sõna, kuni
tuleb keegi, kes annab talle mõtte.“
Sündmuse märksõnaks sai Puudutus. Puudutas. Väga.
**************************************************
Õhtul kõnelesin oma kallitele umbes nii:
Mul on südamest hea meel, et tänane päev on ometi saanud teoks!
Et see teine aeg, mille saime nüüd ametlikult seljataha jätta, see aeg, milles sai alguse meie imeline, kuid keerukas lugu, on nüüd ümber. Selles ajas pidime tegelikkust varjama, iseendale, teile ja teistelegi vastandlikke sõnumeid andma. Olime kohati iseenesegi jaoks kadunud, ometi armastades, armastades koos valu ja igatsusega, kogedes õndsusena väheseid varastatud hetki, kolmapäeva hommikuid, kiireid väljasõite, juhuslikke riivamisi, et siis jälle minna… ja jälle oodata…
Kohtume, kallis, kohtume!
Seal, kus ei taju ohtu me,
kus pole võõraid silmi.
Pilte ei tehta. Ja filmi.
Kohtume lauda kõrval,
orus või mäe peal või nõlval.
Linnas, hotellis või kontoris,
kellegi teadmatu korteris.
Kohtume metsas ja merevees.
Kodus ja kirikus.
Väljas ja sees.
Autos ja hanges ja metsateel.
Kohtume, kallis, kohtume veel…
Jah, see on meie lugu.
On see teistsugune kui teised armastuslood, kes oskaks või võikski hinnata. Igal juhul oli see inspireeriv, unetuks tegev ja hullumeelne… aga mul on hea meel, et see sai ümber ja alanud on hoopis teine lugu. Siiras, turvaline ja hea.
Mul on eredalt meeles, kuidas J kõlkus kunagi siinsamas veranda kohal umbes viie meetri kõrgusel peenikese redeli otsas katuseräästa all ja parandas eluga riskides auku, mille üks tore rähn oli oma pesa sissepääsuks toksinud. Mina värisesin all, et kui ta nüüd maha peaks prantsatama, mis siis saaks- surnud praost minu õuel… Õnneks ta ei kukkunud, katusealune sai parandatud ja rähn toksis täpselt samasse kohta õige pea täpselt samasuguse augu - aga mitte sellest ei tahtnud ma rääkida.
Oleme kunagi palju rääkinud lendamisest. Julgusest lennata nii kõrgelt, et õhk kannaks, kuid et päike tiibu ei kärbiks. Lennata loomingus: kirjanduses, muusikas, kunstis, usus, elus eneses...
Kirjutasime oma armastuse alguses teineteisele kumbki loo ühise lennu igatsusest. Paraku jäi see toona poolikuks. Kas tiivad veel ei kandnud või nappis julgust unistada, kes seda enam mäletab. Tänaseks aga saaksime suure jupi edasi, sest lendu tõusmine on saanud teoks ja üle on elatud ka suured tormid, mis meid on tublisti räsinud. Ometi püsime õhus, oleme koos ja armastame.
See oli üks varakevadine päev. Olime sõitnud Paldiski kanti mereranda, et taas rääkida. Rääkida sellest, mis ometi saab. Meie lool ei paistnud ühtegi mõistlikku lahendust. Pealegi olin selle juba eelnevalt kirja teel ära lõpetanud. Neid lõpetamisi tuli hiljem muidugi veel ja veel…
Mäletan seda päeva hästi. Päike paistis, õhk oli küll karge, kuid adru lõhna täis. Me saapad olid määrdunud, kuna olime hüpanud üle merre suubuva oja, mille kaldad hästi ei kandnud, et olla täielikus eraldatuses ja rahus. J võttis mu ümbert kinni, vaatas mulle silma ja ütles: Sinu viiekümnendaks sünnipäevaks oleme me abielus. Luban seda sulle.
See oli toonases kontekstis täiesti absurdne lause. Aga ma jäin.
Mu viiekümnenda sünnipäevani on täna veidi üle kahe kuu…
Ma ei räägi sellest, mis sai edasi. See on pikk teekond, kus ilusaid ja teistsuguseid lugusid terve raamatutäis. Ja viimaks otsus. J valis armastuse. Mitte keegi meist ei ole pidanud oma elus säärase hinnaga valikuid tegema, kui tema. Ta on kangelane.
Mu kallis mees, mu elu armastus. Jäägu selle kõne lõpetuseks üks luuletus Sinust, mis on ühtlasi palve me ühiseks edasilennuks:
Ole mu pühamu.
Luba oma silmist märgata hinge ja universumit,
sügavuse sütitavat jõudu.
Tee, et su otsaesine
oleks kui altar.
Oma laupa ta vastu surudes
tunneksin meeldivat jahedust,
väärikuse suursugust hõngu.
Su õlad olgu kui ristipuu
kus tajun rippumas Päästjat.
Kannad ehk mindki vahel ...
Süda olgu sul Piibli asupaik.
Tee, et avaksin selle alati
armastuse käsu kohalt, tänupalves.
Puusaluust
las olla voolitud naiselikkus ja ilu.
Maarja lapsega külglöövi maalil.
Väärikas alandlikkus
põimununa armastuse kõikvõimsusega.
Su tugevad jalad
olgu kandmas
keha, hinge ja vaimu, otsekui kirikuhoone.
Seisku nad alustaladena
vastandlike jõudude,
mees- ja naisenergia,
positiivse ja negatiivse,
maa ja taeva,
sinu ja minu ristumiskohal ...
****************************************************************
Mõned väljavõtted ka J kaunist kõnest:
…Sina oled mu taevasina
Selles sinas tiirutav kull
Roosavarbune, nösunina
Üsna tark ja vaid veidike hull…
… Ära iial mind minema aja
minu viimaseks laevaks jää… (J.Smuul)
M on muutunud minu taevasinaks. Temagi on tark ja veidike hull. Ma ei oska enam ilma temata. Olen korduvalt proovinud, aga ei saa, sest kuidas saaks taevasinata ja miks peakski.
Elu siin maa peal on liiga lühike, et sellistes olulistes asjades järeleandmisi teha, teha keskpärast rahvateatrit, mängida massidele meelepäraseid rolle. Elu ei ole rahvateater. Elu on ELU ja see on mõeldud armastades elamiseks. … M-ga on mu elu armastuses elamine, värvideküllase elu elamine.
… Lollilt elasin. Aastaid jääb väheks,
Minu armas, minu naine, minu roos
Sinult ühte ma palun, et läheks
Meie tee minu lõpuni koos… (J. Smuul)
Sinus on ääretult palju ilusat. Oled väga andekas ja kaunilt kirglik. Imetlesin sind ammu enne seda, kui sinusse armusin. Imetlesin sinu orelimängu, sinu koosmusitseerimisi tütrega, sinu kolmikute kandmist ja kasvatamist, edasiõppimist, energiat, paljude asjadega hakkamasaamist. Viimaseks piisaks sellest vaasis oli see, kui avastasin, kuidas sa kirjutad proosat ja luulet, kuidas sa näed, kirjutad, kirjeldad. Kuidas saab nii palju ühes naises olla! Sinus saab.
… Sain taeva ja õitseva maa sinu käest… (J.Smuul)
… luban hoida seda taevast ja teha kõik, et see maa jääks õitsema…
Hingematvalt kaunist päev!