Mina tean

 Koguduse juhatuse ilmikliikmed, ääretult tublid ja andekad mehed, astusid tagasi. Seda ei saa sugugi imeks panna, kuna ühtäkki nõuti neilt hoopis muud, kui seda, milleks nad olid kutsutud ja seatud. Nad oleksid nimelt pidanud koguduse eesotsa rõõmsasti kedagi teist otsima hakkama, tema asemel, kellega koostöö ääretult hästi ja edukalt sujus. 

See oli justkui mingi teine usutunnistus, mis neile sealt ülalt, eiei, mitte Jumalalt, vaid ühest Toompea turjal seisvast majast peale sunniti. Nõue, mis välistab edasiliikumise. Kiriku päästmise. Kogudusega lepitamise. Kõik. Mehed oleksid pidanud ta reetma, lausa hülgama, kuna ülalt otsustati justnimelt niiviisi. Eiei, mitte Jumal ei otsustanud! Ikka inimesed. 

Loomulikult ei oldud mingist uue otsimisest huvitatud. Sõpru ja kaasteelisi niisama maha ei jäeta, seda teab iga lapski. Nii palju asju vajanuks veel üheskoos kordategemist. Nii palju plaane ootas üheskoos elluviimist. Omasid ju ei hüljata. Ja kuna selles kontekstis enam edasi liikuda ei saanud, tuligi loobuda. Tuuleveskitega lõputult ei võitle. 

Tean, et kes ei taha kuulata, lugeda ja mõista, jääbki korrutama oma arvamust - kirikuõpetaja ei oleks tohtinud sedaviisi elada ja peab saama karistatud. Punkt. Minu jaoks aga on see alles komakoht. 

Mina tean, milleks see kõik oli vajalik. Tean nüansse, millest üldsusel pole aimugi. Kunagi kirjutan sellest, praegu mitte. Tean täpselt ja teravalt, milleks tal oli vaja teha oma elus muutus, milleks tulla meie majja, milleks karjääri ja austuse hinnaga siia püsima jääda. 

Sel mehel on suur süda, avar hing, ülim armastus, tohutu abivalmidus ja sügav usk. “Mida te kõike teete vähimale eneste seast, seda teete te mulle”, ütles Jeesus. Tema teebki. Ta on tõeline kirikuõpetaja. Ärge hinnake seda, mida ei tea ega näe. Peaksime oma hinnanguis olema väga ettevaatlikud.

Mina tean, et see mees, näiliselt tagandatud, häbimärgistatud ja karistust vääriv, teeb selle pori ja saasta taustal, mida tema suunas on heidetud, midagi suurt ja tohutult olulist. Midagi, mis on tõeliselt tähtis, millel on ka päris väärtus. Ta on ehe, inimlik, armastav. Olen tema üle uhke.

 Mõelge selle üle, enne kui viskate järgmise kivi… 

Miks

Miks ühel hetkel kallab taevast kamaluga vett

Ja teisel kuldab laotus heldelt sätendavaid kiiri

Miks mõttedki me peas on vahel puhas meelepett

Ja vahel jõud, mis puudutada aitab silmapiiri

Ei elujanus päike suuda üksi anda sõõmu

Mis pakatavad pilved meile muigvel kallavad

Kesk sammumeetrit tasuks mõõta esmalt elurõõmu

Sest janusena saapad pelgalt tühja tallavad.

Kuld

 Sel sügisel on iseäranis palju kulda. Ilmakest samas eriti usaldada ei saa. Siin rebib ta oma päikesekiirtega põimitud kõhualuse tumehalli pilve-puhvaika alt välja, nii et vaata ja pimestu, sealsamas aga kukutab igasuguse hoiatuseta mingitest halevalgetest udutupsudest krae vahele kamalutäie külma vihma. Pläuh ja valmis! Seejärel meelitab vikerkaarega. Tantsib tuulega tangot. Tuuseldab põõsatikke ja murrab naljaviluks mõne puu. Ajab merelained vihaselt vahtu.

Ahjaa, see kuld... Kõndisin märjal teel, millele oli langenud miljoneid okkaid. Pilved olid parasjagu taaskord lõhestumise faasis ja nende pooleks rebenemise haavade vahel lõkendas naerune päike. Tänu temale said needsamad tusased pilvemütakadki enesele ebamaiselt säravad ääred, aga vaevalt see neile korda läks. Kuid see ime, mida nood taevaleegid suutsid teha teel lebavate okastega, ületas mistahes kunstniku fantaasia mitmekordselt. Ühtäkki kõndisin ma kullast rajal. 

Sel aastal on kirju aeg visa tulema. Liiga soe. Sestap rippusid ka vihmapiisad roheliste lehelatakate äärtel kullase tee ja minu pea kohal aastaajale ebakohase moega, kuid sädelesid seda intensiivsema ühtlase kroonina mu teekonnale kaasa, iga lehekese ümber kuldne päikesesõõr. Taevas pilvepragude vahel lausa lõkendas rõõmust, kui seda kenadust kiikas.

Mitte ainult loodus ei paku kuldseid elamusi. Seda pakub ka inimeste sisemaailm. Olen nii mõningi kord jahmunult mõne andeka looja kenasti kordaseatud mõtetekimpu rippuma jäänud, püüdes mõnd terakest enesessegi juurduma ahmida, enne kui too hingemattev fluidum nagu tuule poolt laialipekstud pilv ära haihtub. Õnneks on mu kõrval inimene, kellele saan üht-teist kuuldust-kogetust jagada, kes mõistab ja kes mu mõeldu ja öeldu ka oma mõtetega rikastatult tagasi põrgatab. Nii on hea elada.

Ja lõpuks muusika. Eile istusime Hiiumaal ühe vana uhke mõisamoodi maja muusikatoas ja kuulasime, kuidas peremees meile maailma asju välja ütles. Läbi klaverimängu, läbi iseenese ja läbi muusika sügav-tundelise keele. Oi, ma armastan sääraseid hetki! Väljas möllas maru, me ei teadnud veel, et praamid ei vii meid järgmisel varahommikul vajalikul ajal tsivilisatsiooni tagasi. Teadsime vaid, et too kaunis tuba,  suurte pojengidega tapeet kahes ja kuldsete triipudega tumepunane teises kahes seinas, nurga poole sirutuv valge kabinet-tiibklaver, kaks mugavat diivanit kahele armastavale paarile, hingematvalt kaunis muusika, taustana väljas murduvad oksad ja mööda majanurki otsivalt siia-sinna jooksvad tuuleiilid - et need loovad parasjagu hetke, mis jääb igaveseks meelde. 

Miski ei loe, mis rikub või õnnetuks teeb. Iga me hingetõmme võib jäädvustuda kullapuruna kusagile kõrgematesse sfääridesse - kui vaid õpime looma, väljenduma iseenese keeles ja püstitama seejuures rikkalikke eesmärke. 

Mina pean nüüd ka niimoodi klaverit mängima õppima, et suudaksin asju oma muusika keeles välja öelda. Jah, loomulikult võib seda teha ka Chopini või Shuberti, minu suurte lemmikute muusikaliste sõnadega. Olen ju tublisti harjutanud. Aga see lõkendav päike... ja need tumedad kuldrantidega pilved seal taamal... parvedesse kogunevad kaagutavad haned... käsi, mis ümber mu piha... minu sisemaailm... See nõuab muud. Anub avanemise järele.

Ma ei pea ootama looduse etteastet, et saaksin käia kullatud teel. Tuleb üha enam viibida vaikuses, tähendusrikkuses, armastuses, kallite seltsis. Ja kõik saab korda. Saab kullaga kaetud...

Selline seis

 Ja nii nad hävitavadki selle kiriku. 

Veel pool aastat tagasi külastas kolmapäeva pärastlõunaseid hardushetki keskmiselt umbes kakssada inimest. Jumalateenistustel oli kirik täis. Kiriku majanduselu juhiti kindla käega. See pühakoda oli tõeliselt kaunis rahupaik, mille erilisust tunnistasid ka arvukad külalised. Siia taheti tulla.

Ühtaegu ei loe aga miski. Koguduse õpetaja isiklik elu saab nii määravaks, et otsustajad, inimesed, kes peaksid olema psühholoogiliselt võimekad, mis sisaldab endas ka paindlikkust, oskust hinnata iga olukorda ja inimesele Jumala poolt kingitud andekust eraldi, lükkavad kogu hea ja ilusa ilma igasuguse kahjutundeta, pigem vastupidi, ajakirjanduses takka kiites, hooletute jalahoopidega lihtsalt uppi.

Hullem veel. Hääbuv luteri kirik lubab endale andeka inimese alandamist ketikoeraks, kelle iga liigutust kontrollitakse, kes üritatakse suruda keskpärasusse, muuta inimeste jaoks olematuks, ülemuste suunas abituks niutsujaks, kellele üleolevalt “ei” või “fuu” käratada. See on kuritegu. 

Lahutus ei ole. Lahutus on inimõigus. 

Mina olengi selle kiriku uppilöömise põhjus. Need “pühad” jalahoobid tulevad minu armastamise eest. Need on ülekantud tähenduses niisiis ühtlasi mulle. See on ühtaegu kohutav, teisest küljest aga üsna põnev tõdemus. Neid, kes AD 2023 üha alandavamaid karistusi produtseerivad, ei juhi küllap muu, kui inimlik kättemaksu soov teistsugune olemise eest. Julguse eest valida armastus. Huvitav ainult, miks eelmisel korral nii ei tehtud? Miks oli sama inimene samas situatsioonis toona hoopis parim kandidaat praostiks? 

Kohus on kõnealuse abielu lahutanud. Lahutusest saadud armid paranevad aastatega. See on kahe inimese lugu, millesse teistel pole mingit voli puutuda. Kui, siis vaid toetavalt, hingehoidlikult.

Inimese elutöö tahtliku hävitamise korral, liiatigi et see puudutab kirikut, armu ja halastuse paika, on aga asi märksa tõsisem. Inimesed lähevad ära. Nad ei tule enam tagasi. Nad lõpetavad liikmeannetuste tasumise. Kõigest ilusast ja toimuvast jääb haigutav, verevermeis tühimik. Tänaseks on see nii. 

Tean, et naiste pärast on algatatud ka sõdu. Need pole aga kindlasti pärit orelirõdult. Kogudus armastas nii teda kui mind. Minu meelest oli meil väga tore töötegijate seltskond ja usun, et nii oleks see ka jäänud. Miks ometi peaks kellelegi miski muu korda minema, kui meie tööalased oskused? Kuidas tohikski, ehkki just suured ülemused on vägisi püüdnud avalikkuse ees me tekki sikutada? Hoopis see tekitas segadust. Lihtsalt piinlik. 

Viimasel hardushetkel oli umbes kakskümmend kuulajat. Kunagise kahesaja asemel. Jutlustas see, kes arvas, et las minnakse pealegi minema, kogudusetöö läheb sellegipoolest rõõmsasti edasi. Küllap nägi ta isegi, et tal polnud õigus, et ametivenna eemalelükkamine ei too soovitud tulemust. Selles koguduses on siiani kõikidel olnud oma koht ja tugevus. Aga praegu? Kuhu edasi? Kümne, seitsme või viie inimeseni. Miks keegi ei karju, et see on katastroof?

Mina võiksin vabalt oma kohalt taanduda, see ei muudaks ilmselt midagi. Aga tema peaks kindlasti jääma. Lihtsalt vaimulikuna. Erilisi inimesi tuleb väga hoida. Kuidas seda ikka veel ei teata? 

Millegipärast meenub mulle viimasel ajal ses pooltühjas pühakojas istudes Titanicu filmi lõpp. Laev, mis lebab abitult merepõhjas. Ja kus korraga elustub vaatajale kõik möödunu - inimesed, muusika, kaetud lauad, ilu, rõõm… Reaalsus on aga uppunud laev. Lõikavalt kurb!

Oleks vaid üks võimalus. Inimlikkus. Aga sellesse ma enam väga ei usu. 

Selle kiriku hävitamise töö on olnud armutu. Ja mõelda vaid, üksnes minu armastamise eest…

Vaatlen

Täna vaatan ma kõike kaugemalt.

Vaatlen vargsi saabuvat sügist. Kaskede erkkollakaid viirge suvise sügavrohelise taustal. 

Vaikuse ja niiske soojuse täidlust. 

Vaatlen kaunist kodu. Seinu ja maale, põrandaid ja vaipasid, lagesid ja katuseaknaid. 

Igast elemendist kumavad elu hääled. Igapäevatoimingud omandavad erilise tähtsuse. Pidupäevad elustuvad iluna päikesekiirtes. 

Ma ise muutun kõige keskmeks, ühtaegu suureks ja väikseks. Mina olengi need toad ja need tegemised. Olen naerud ja nutud. Sosinad ja palved. Ma segunen teiega, minu inimesed. Emban teid mõtteis ja teie embate mind. Me moodustame fluidumi, milles on soe ja turvaline. Ühtaegu magan ja olen ärkvel. Ühtaegu palvetan ja tänan. Kõik on loogiline ja hea. Keegi pole süüdi.

Armastus on kõige alus. 

Kuidas see lugu tegelikult oli (järg)

Kui me ei oleks algusest peale niivõrd hästi sobinud, poleks seda lugu kindlasti olnud. Kaalul oli liiga palju. Kogu ta karjäär, ta elu. 

Mõelge nüüd ise, kas 63 aastane mees loobuks kerge südamega ja hetke ajel oma rahulikust elust, vaikusest, rutiinist, kodusest täisteenindusest ning üldsusele näidatud idüllilise paarisuhte kuvandist - ja seda tööga ülihõivatud, kahe suure majapidamise ja kolme teismelisega naise kasuks? Ootus, et ta oleks koheselt ja jooksujalu lahutama tormanud, ei päde isegi minu silmis. Püüdsime kogu hingest hoopis teineteisest lahti saada!

Kuna me kumbki ei pidanud iseennast piisavalt tugevaks, lootsime salamisi, et teine pool lõpetaks suhte ja asi oleks taas kontrolli all. Selsamal põhjusel üritasime teineteist aeg-ajalt ära hirmutada või välja vihastada. Loomulikult põhjustas säärane kentsakas lootus veel kentsakamate tegude läbi vaid painavat agooniat, kurbasid lahusolekuid, tohutut igatsust ning tormakat taaskohtumist. Üks me heast sõbrast vaimulik nentis seda lugu kuuldes, et “armunud inimesed on mingi aeg ikka täitsa peast põrunud”.

Inimestele meeldib mõelda, et ma olin saladus. Aga ei olnud! Avalikustasin meie suhte oma sõpradele ja lähedastele juba ajal, mil midagi veel õieti polnudki. See oli lihtsalt nii inspireeriv, et seda ainult iseendale hoides oleksin läinud lõhki! Tema tohutu hirmu foon ja minu (tagantjärgi vaadatuna) arutu julgus olid päris pikalt lakkamatus võitluses. 

Ma ei olnud saladus ka tema abikaasa jaoks. Kirjutasin talle meie suhtest ausalt, murelikult ja oma nimega kahel põhjusel - esiteks, ma lihtsalt ei soovi olla mahasalatu ja teiseks arvasin, et mees vihastab, jätab mu koheselt maha, ruttab oma abielu päästma ja saame kumbki oma eluga edasi minna. Ma ju tean, kuidas sellistel puhkudel võidakse vihastada. Läksime tõsisemalt lahku umbes viiel korral, väiksemaid eemaldumisi ei jõua ilmselt üles lugedagi. Taaskohtumisel andestasime aga teineteisele kõik. Meie side muutus üha tugevamaks. Meil oli teineteisega koos tohutult inspireeriv ja hea.

Ma ei uskunud, et temaga lahutuse korral midagi hirmsat juhtub. Eelmisel korral ju ei juhtunud! Uskusin, et nii andekat ja erilist inimest ei hakka keegi hävitama. See, et sääraseid ei tohiks olemaski olla, selgus hiljem. 

Rääkisime kümneid ja sadu tunde. Käisime mitmeid kordi üheskoos teraapias. Olime kurvad ja segaduses. Käisin ta kõrvalt paljude teiste toredate austajatega restoranides, teatrites ja matkaradadel, kuid ei armunud ühessegi. Meie armastus ei läinud aga üle.

Arvasin pikka aega tõemeeli, et ta tegelikult ei tahagi lahutust. Kujundasin sellest lausa omaette teooria, mis seisis mõnda aega fantaasialugude sildi all selleski blogis. See on hea ja tõepärane kõrvalsuhte-teemaline tekst. Kevadel selgus, et meie suhte osas see siiski ei klapi. See õudus, mis ta lahutuspalve peale avalikkuse ette tuli, ületas kordades me halvimadki kujutluspildid, seega oli ta halvaval hirmul ja suhte loogilise arengu pidurdamisel tuline õigustus. 

Sellel pildil lihtsalt ei saanud mind olla, seepärast seda laiemalt ei nähtudki. Minust vaadati läbi, mööda, üle. Inimeste teadvusse oli kinnitunud “ideaalne abielu” ning teade selle purunemisest tuli nagu välk selgest taevast. Avalikkuse ees nähti neid ju ikka koos, mis on muidugi äärmiselt kahetsusväärne. 

Mõistan hästi, et selliste suhete puhul ei tea kunagi, missugune lahendus on õige, mistõttu on äärmiselt keerukas teha rutakaid otsuseid. Saime päriselt kokku alles siis, kui ma temast lõplikult loobusin. 

 Olin selleks ajaks valmis saanud oma esimese luulekogu, mille avaldamise kevadel aset leidnud pöördeliste sündmuste tõttu peatasin. See ilmub mu juubeliks, olles omamoodi passioon, peegeldus möödunud aja ilule ja valule. Portugali reisist, mille võtsin ihuüksi ette veebruari lõpul ja märtsi algul, kujunes aga tõeline palverännak ja murrang kogu me loole. Mõistsime seda mõlemad. 

Ta otsustas lahutada. Mitte keegi ei näinud neid lõputuid siseheitlusi, analüüse, hüpoteese, dilemmasid, allaandmisi ja ülestõusmisi, mis sellele otsusele eelnesid. Mitte kellelgi ei ole seega õigust midagi kindlalt teada, arvata, kritiseerida, veel vähem ilkuda või mõnitada. Igaühe, ka meie elu on unikaalne ja väärtuslik.

Olen näinud piisavalt paare, kes tulevad küll “abielu päästma”, kui on selgelt tajutav, et ühe osapoole süda on mujal. Need on kurvad lahutuslood ja nõuavad pikki leinaseansse. Meie eks-kaasaga arutasime oma abielu purunemise tagamaid aastaid. Konstruktiivseks muutusid need vestlused muidugi alles siis, kui emotsioonid olid lahtunud.  

Tema otsus lahutada põhjustas aga katastroofi. Küllap on nii, et kui varem pole osatud teineteisega kõneleda, ei ole see hoopiski võimalik kriitilistes olukordades. Paraku polnud minul võimalik kuidagi sekkuda. Olin ju kolmas osapool. 

Meie suhe on olnud ülikeerukas. Oleme mõlemad saanud tohutult haiget. Ometi olen ma just temaga tundnud end kõige hoitumana. Mind armastatakse just sel viisil, nagu mina seda vajan. Mu elu on esimest korda rahulik ja tasakaalukas. Saan tema kõrval olla tõeline naine. Iseennast kaotamata.

Kui see ei loe, mis siis üldse loeb. 

Vahemärkus

 Kui eelnevalt kahest naisest kolm korda lahutanud vaimulikul paluti eelmistel valimistel parima variandina praostiks kandideerida ja nüüd, neljandat korda lahutades ei kõlba ta samade otsustajate arvates enam kirikuõpetajakski, kusjuures olukord on täpipealt sama, mis toona, võib nentida vaid järgnevat:

Silmakirjalikkuse

Minevikuta oksaraagude

Esimesed kollased lehed

Sahistavad sügise saabudes

Ladvikuis õilmitsemise

Tähtsusest

Ükskord sajavad nad 

Porisele maapinnale

Niikuinii