London

 Sõidan praegu Riiast Londonisse. Pealpool pilvi paistab alati päike ja see muudab tuju kohemaid paremaks. Võin end ausalt ja rahumeelselt tituleerida päikesest sõltuvaks inimeseks ja mõningase kibestumisega nentida, et näiteks jaaniaris oli vaid üks (!) lühiajaliselt päikest näitav päev. Veebruargi oli udune ja pilves. Ei, loomulikult ei sõltu vaid sellest kellegi heaolu ja positiivne mõtteviis, kuid mingi mõju on sel lõputul hallusel siiski. 

Tõsi, kui elus ja suhetes oleksid asjad rahulikud, oleks ilm täiesti tühine. Minu elus ja suhetes ei ole aga kunagi asjad rahulikult kulgenud. 

Kõige hullemad on nädalavahetused. Nädalavahetused on olnud eluaeg tohutud valukohad, muidugi erinevatel põhjustel. See on kujunenud ajaks, mil olen eriliselt haavatav. On tüütu, kui nädalavahetustel on palju tööd. Nädala sees on mul niigi nõustamised ja kiriklikud talitused. Kui ka nädalavahetustele satub mitmeid mänge ning nädalate viisi pole ühtki vaba päeva, ajab see hulluks. Aga veelgi kohutavam on, kui olen täiesti vaba. Just see niidab jalust. 

Jajaa, see on absoluutselt kindlasti suhteteema, täpsemalt minu olematu paarisuhte valupunkt. Sest vaadake, kui midagi nagu oleks, mille üle rõõmu tunda, aga selle midagiga ei saa kunagi arvestada, mitte midagi arutada, rääkimata mingistki toest ja kui see miski nädalavahetuseks täiesti vaateväljalt ja kuuldeulatusest ja tundeilmast ära kaob, on tegu täieliku katastroofiga. Inimesed on loodud selleks, et teineteist toetada. Ma oskasin küll ka ise endale pai teha, aga näe, enam ei oska. 

Needsamad emotsionaalse üksinduse hetked, millesse end reisi jooksul ülepea uputada kavatsen, on niisiis igapäevaelus üha talumatumad. Ent reisil on selle nimi palverännak. 

London on liiga suur. Anonüümne. Osadele ta meeldib, mulle eriti mitte. Meeldib vaid Hyde park. See on suur, korrastatud ja kena. Ime, et säärases suurlinnas on suudetud midagi nii rahulikku säilitada. Viimati, kui Londonis käisin, istusin aega parajaks tehes Central Stationis ja vaatasin möödatõttavaid inimmasse. Neid oli meeletult. Tuhanded erinevad saatused ühes minutis. Näoilmed, riietusstiil, kõnnak... 

Olin toona ühe noortekoori klaverisaatjaks ja pidin olude sunnil elama peremajutuses. See mõte ei sobinud mulle algusest peale karvavõrdki. Püüdsin endale ise sinnakanti mingit tasulist majutust organiseerida, kuid tulutult. Pidin alluma. 

Edaspidi olen selliseid sund-külaskäike vältinud iga hinna eest.

Lennuk on pooltühi. Mehi on ses pooltühjuses kordades rohkem kui naisi. Huvitav, kuhu nad kõik sõidavad? Ootamatult reisile? 

Mul peab kõik olema turvaline. Sõitsin esmalt autoga Riiga. Hotelli asukohast oli olulisem auto parkimise võimalus. Minu auto ööbis täpselt mu akna all. Hommikul sõitsime üheskoos lennujaama. Seal jäi ta tasulisse parklasse. Jah, muidugi oleks Riiga saanud ka bussi või lennukiga, aga kumbki variant oleks jätnud mind mingiks ajaks tundmatusse. Lennuki variant oleks olnud ka kulukas- Tallinna lennujaam tõstis kuuldavasti mingeid makse. Ja kas nii vara lennukit Riiga läkski...

Pealegi poleks ma saanud paksemaid riideid kuhugi jätta, vaid oleksin pidanud need lennukile kaasa vedama. Jälle pingutus.

Nüüd on hea. Kui tagasi tulen, võtan esmalt autost oma talveriided ja siis otsustan, kas ööbin taas Riias või alustan kohe hilisõhtul kojusõitu. Oleneb väsimuse astmest. 

Muide, mul pole sihtkohta veel majutust broneeritud. Autogi tellisin alles Riia lennujaamas pardaleminekut oodates. Kui auto on ootamas, võtab see pinge maha. Päris seljakoti-rändurit minust küll ei saa. 

Tundub, et Londonisse sõit läheb kiiremini, kui piletil märgitud. Alustame maandumist. Londoni lähistel paistavad pruunid põllud ja rohelised murulapid. Ei mingit lund, Jumal tänatud. 

Ära

 See kuhugi “ära tahtmine” ei ole tegelikult üldse midagi uut. Õigupoolest esineb see mul igal aastal, sel aastal ilmnes see lihtsalt kordades intensiivsemalt, kui varem. Mul polnud õrna aimugi, kuhu “ära” peaksin suunduma ja millised on mu reaalsed võimalused. Tegelikult reisime tavaliselt lastega koos, kuid sel aastal selgus kurb tõsiasi, et kõik need lennud, mis vähegi soodsad, algavad Riiast ja läbivad hiljuti brexiti läbiteinud Ühendkuningriiki, mis omakorda nõuab passi olemasolu, mida triol aga millegipärast pole (nojah, nüüd on tegemisel, aga mis sest enam). Ühesõnaga, fakt, et triol olid ainult ID kaardid, muutis meie väljavaated praegusel koolivaheajal reisile sõitmiseks nullilähedaseks ja me kurvastasime selle üle väga. 

See sügis ja talv on olnud vaimselt väga rasked. Olen end alati enam-vähem toimivaks pidanud, nüüd aga kukkusin mitmel korral täiesti kokku. Minu lapsed pidid mitmel korral nägema ema, kes lebab kogu päeva voodis ja jätab kõik olulised asjad tegemata. Vaimne rusutus on teatavasti nakkav ja nii sai me kodu mõnelgi korral kurvaks vaikivaks paigaks. Muidugi tean ka kaudset põhjust, mis mind selle seisundini viis, aga imekspandav on hoopis see, et varasemad toimetuleku mehhanismid ühtäkki enam ei toiminud. Eks see paneb mind tõsiselt oma elu üle järele mõtlema ja seda nüüd tegema suundungi. 

Otsus päris üksinda “ära” sõita sündis tegelikult alles kaks päeva tagasi. Ma ei tea, kas olen hulljulge, spontaanne, impulsiivne või liigitun osade lähikondlaste jaoks lausa ebastabiilseks või “päris soodaks”, igatahes küsimusele “millal sa sõidad”, tekitas vastus “homme” üsna vastakaid emotsioone. 

Pere on minuga õnneks harjunud. Helis teeks võimalusel samasuguseid kiireid otsuseid ning kolmikudki ei kergitanud kulmugi. Välja arvatud kahetsus, et nendega koos reisimine hetkel edasi lükkub. Vaid mu ema jaoks oli nii kiire asjade käik müstika, ta küsis mitmel korral üle, kas tõesti tahan nii kaugele päris üksinda minna. Lubasin teda ühtlugu informeerida, kus parasjagu viibin. Praegu olen Riias lennukis, mis stardib loetud minutite pärast Londoni poole…

Sünnipäev

 Sel aastal oli mu elu kõige sürrealistlikum sünnipäevapidu. Eks see olnud tähtis number ka. Ikkagi viimane neli. 

Aga number numbriks, mul on tavaks “avatud uste” päev, nii et kõik, kes soovivad õnnitlema tulla, on oodatud. Ja neid tuli! Lisaks teada-tuntud sõpradele olid esindatud ka üllatuskülalised, kes tekitasid päris tugevalt furoori. Aga peo tõmbasid nad käima küll. 

Nii pikalt, kui sel korral, ei ole mu sünnipäev mitte kunagi kestnud. Sain magama kell 5! Ja viimased tunnid me lihtsalt tantsisime! 

Meenutan seda sünnipäeva väga suure rõõmu ja naeratusega. Kes siis teine, kui mitte ise, ei pea elu lõbusaks ja põnevaks tegema!

Huvitav, mis veel järgmisel aastal toimuma hakkab!

Märjad miksid

 Riputan oma miksid

Nagu märja pesu

Männiokstele nõrguma

Need julged puud kõrguvad

Ülalpool mu mõtteid

Ja edasitõtteid

Sihvakad rühid

Jutustamas enesekindlusest

Ja pesemiskindlusest

Heites meelekindluse pool-kuivana

Kohevaks klopituna

Kokku lapituna

Kottitopituna

Jämedale oksale kõikuma

Põiklevaid vastuseid hõikuma

Mäng

 Millegipärast läheb pall alati minu väravasse. Eks seda peksta ka halastamatult just siiapoole ja et ma mingil ajal seda enam ära blokeerida ei jaksa, et ma ära väsin, et ma sinnasamasse värava ette pikali langen ja enam ei kaitse, saabki vastane jälle punkti. Küllap tabab teda ka sellise punkti korral joovastav võidurõõm. Kuigi minuga on lihtne mängida, kuigi ma olen oma meeskonnas ainus, toob võit ikkagi üleva tunde. 

Pikapeale hakkab kõigest muidugi ükskõik. Mäletan, kui teravalt reageerisin oma esimestele ebaõiglastele kaotustele. Lamasin väljakumurul ja otse vappusin nutust. Tirisin oma võistlussärgi kõikide nähes ribadeks, et anda märku, et mina sellist ebaõiglast mängu enam kaasa ei mängi. Mu võistusnumber oli seitseteist, selline ilus ja paljutõotav number. Aga jah, juba hommikuhämaruses surfasin netis ja tellisin uue samasuguse. Ja mängisin taas.

Eks nemadki harjusid minu jalgade trampimisega ära. Emotsionaalse ebastabiilsusega, nagu tänapäeval armastatakse öelda. Nad harjusid, et sellele kirgede möllule ei järgne õigupoolest midagi, varsti saaab meeskonna taas väljakule rivistada, nemad ühele, minu teisele poole ja mäng saab taas alata. 

Vahel harva läks minu pall ka nende väravasse, see juhtus siiski pool-kogemata, mingi riivakana ja paljudel juhtudel vaidlustati. Ma ei saanud aru, oli siis raske silma kinni pigistada, no las ma oleks saanud selle paganama punkti. Aga ei. Nende maailmas pidi valitsema õigus. Minu omas oli sellega alati nii nagu oli.

Noh, eks ma olin tundlik. Tundlikkus on mõneti selline, mida tuleks nagu varjata, see teeb mõnede arvates lisaks nagu otuks, selliseks, keda peaks kohtlema nagu last. Kui nad mu väravasse palle tagusid ja pärast heatahtlikult imestasid, kuidas ma küll kaotada ei oska, see on ju kõigest mäng, oli mul endal ka pisut piinlik. Ma ei osanud kohe võtta sellest faktist kinni, et neid on palju, mind aga ainult üks. Inimene ei oska vahel, kui temaga manipuleeritakse, kõige lihtsamaidki vasturelvi käiku lasta. On nagu kohtlane kohtupingis. Naeratav. Aga seesmiselt võib nutta. Mina küll nutsin. Olin kohe väga tundlik, eks ole. 

Nad teevad hästi hooliva näo. Seda nad oskavad. Ma tahaksin noil hetkil, et nad ka päriselt hooliksid, et tuleksid mulle lähedale, paitaksid, puudutaksid, ütleksid, et ma olen neile oluline. Aga ei, see kõik jääb väga pinnapealseks, kiirustavaks žestiks. Siis on pärast hea teha imestav nägu, et kas sa siis tõesti ei pannud tähele, me ju lohutasime, me tegime seda lausa mitu korda, oi, kui enesekeskne sa ikka võid olla. Kusjuures hakkabki natuke piinlik, et äkki tõesti. Et äkki ma reageerin üle. 

Mäletan, kuidas mind vihastas, kui üks mees, kellega olin äsja romantilisel eesmärgil tutvunud, mind nunnuks nimetas. Nunnu on selline lapsik, abitu olevus, kellele pole mõtet eriti ligidale minna, pistab veel töinama. Kelle tegevust tuleb naeratades kaugemalt vaadelda. Mina, kes ma alateadlikult rõhutan ikka oma naiselikkust ja sensuaalsust, ei saanud arugi, miks ma ühtäkki nunnuks osutusin. Aga siis taipasin, see on turvaline viis tõelisest lähedusest hoidumiseks. Sama mees lubas mulle teha pannkooke jäätisega, kui olin haige. Ma vihkan pannkooke, oleksin tahtnud käratada, et valagu üks sorts konjakit tee sisse, aga vaikisin, sest küllap kõik nunnud tahavad just pannkooke. Ja ta küsis õhtul sõnumi teel, kas ma juba tudun. Tudun? Sel hetkel kangastus mulle ka karudega pidžaama, tõemeeli, et mingilgi määral see roll välja mängida. 

Teine võimalus oli vihastada. Valisin teise.

Eks ma seal murul olin ka nunnu. Ei osanud näha oma lõpututes kaotustes head. Ei osanud tunda rõõmu enda kahest punktist, üks selline mööndusega, et ah, las jääb, nende kaheksateistkümne vastu. Särke ma muidugi enam ammu lõhki ei rebinud, rahast hakkas kahju. Ja üldse olin muutunud kuidagi tuimaks. 

Teadsin, et mul tuleb sellest mängust välja astuda. Et kaotajaks jään nii ehk naa mina, seal pole muud võimalust. Aga liikumine iseenesest polnud ju halb. Seda ütlesin enesele ka. Korduvalt. Mine tea, kas muidu end üldse liigutaksin. Nüüd saavad vähemalt trennitunnid tehtud ja… no mis sest, et iseenese emotsionaalse heaolu arvelt, milleks asja kogu aeg halvast küljest vaadata. 

Vaadake, kui osavalt astusin ise vastasmeeskonna poolele! Et mind saaks veelgi kindlamalt võita ja tümitada. Pallid muudkui lendasid ja lendasid. Mina muudkui lidusin ja lidusin. Vahel pillisin, vahel töinasin lausa suure häälega, märja nina tõmbasin käsivarrega kuivemaks. Ja ikkagi ei jäänid ma enne seima, kui väsimusest kokku kukkusin. Mitte keegi ei püüdnud mind kinni. Korraga ei olnud ma enam kellegi asi. See on ju kõigest sport. Mäng.

Skoor helendas halastamatult tablool. Mängu võis lugeda lõppenuks, olgugi, et teisest poolajast oli tublisti üle kolmandiku järel. Mul oli tohutu janu. Aga nad olid juba väljakult lahkunud. Küllap sauna. Peale liikumist on hea väsinud lihaseid soojendada. Mõistsin, et vahel ongi inimestel kiire. Ega nad kogu aeg ei peagi minu lohutamisega tegelema. Alles lohutasid, kaua võib.

Ma ei taha enam seda mängu mängida. See on ebaaus. Seal kasutatakse lubamatuid võtteid. Ma olen juba algusest peale kaotajaks määratud. Ma ei jaksa nii palju endast anda, midagi vastu saamata, või kui saangi, siis pool-vägisi. Teen homme ühe mängu veel, aga olgu see siis tõepoolest viimane. Jah, sel korral on see tõesti ja päriselt ka viimane. Mis te naerate? 

Kuulesõit

 Kuu paistis mustavas talveöös eriti salapäraselt. Ta rippus ümmarguse hiigelpallina sirge autotee lõpus silmapiiri kohal ja kollakas valguskuma, mis kiirgas temast väljapoole, kattes tumeda taeva otsekui läbipaistva, tuules heljuva tüllkardinaga, muutis kogu teekonna nõiduslikuks. Sõitsin vaikuses, tundes oma eksistentsi erilisust. Olin otsekui väljavalitu, kel kuu peale kihutamise eesõigus. See taevakeha tõmbas mind magnetina.

Ma ei olnud end ammu sedaviisi tunnetanud. Apenninuse mäeaheliku selgelt esilekerkivate kontuuridega armistatud üüratu kuunägu valgustas mu lihtsalt läbi, kuid mitte füüsiliste, vaid vaimsete kihtide kaupa. Ta eristas kõik need tajud, mille olemasolu olin varem suutnud aimata vaid peegelneuronite kaudu. Nüüd kisti kõik esile ausalt ja ilustamata.

Tee tundus kui hiiglaslik mõõdulint, mis lookles lahtirullununa lumevalgete põldude vahel. Mu punane auto tundus pigem seivat, kui liikuvat. Mootori tasasest urinast hoolimata mõjus vaikus kõrvulukustavana. Kas kihutamine saab olla ühtlasi seisak? Kas siis, kui mõõdad teekonda millegi poole, võib seda nimetada ka üheks osaks päralejõudmisest – eriti juhul, kui määrav on hoopis miski muu?

Olin seda teed ka varem kohanud. Raudteena. Kui olin laps, tundus too silmapiiri taha sulav üherööpmeline raudtee ühest küljest sama ahvatlev, kui too kuu poole suunduv. Teisest küljest tuleks silmas pidada, et sealne liikumine oli vastupidine. Tühjusest tekkis miski. Mis hetkel lähenev rong täpselt nähtavale ilmus, polnud kunagi võimalik kindlaks määrata. Ühtäkki oli ta silmapiiri ääre alt väljas ja vormus järk-järgult täiesti rongikujuliseks. Tema peatusele lähenev teekond oli samuti taandatav üheks pärisosaks, sisaldades eneses ühtaegu liikumist ja seisakut, minekut ja tulekut, tühjalt laulvaid liipreid ja päralejõudnud hiiglaslikku lärmakat raudkeret. 

Aga kumbki teelolek sisaldas veel midagi. Lõputust ühtaegu lõplikkusega, seda niikuinii. 

Meenutan siinkohal ühte hiljutist unenägu. Sõitsin autoga sedasama raudteed mööda. Ma ei olnud ise roolis. Mind sõidutas keegi, kelle varemeis maja oli sealsamas liiprite kõrval. Läksime vist talle külla. Ta lagunenud majja sai säärast keerdteed mööda, nagu mõnesse kaubanduskeskusse. Vahe oli vaid selles, et rada muutus ühe järsemaks ja lõpuks rallisime üles püstloodis seina mööda, millele järgnes pea alaspidi surmasõlm. Röögatasin ja ärkasin.

Meie minevik, olevik ja tulevik moodustavad otsekui kirju kihilise sibula. Needsamad püstloodis ülessõidud ja surmasõlmed, aga ka palju muud, näiteks seesama teekondki, needsamad hetked läbivalgustatud iseenesega, see kõik moodustas ühe korrapärase virrvarri, olles tol valgustushetkel ometi ääretult selge. Selgus ei tähenda niisiis vaid nappe vahendeid. 

Vanad ja pigem üksikud mõtlejad mehed esitlevad meile kõigile eeskujuks nn seisundimuusikat. Nad rõhutavad vajadust peatuda, vaadelda ja mõtiskleda. Palvetada, mediteerida, viibida hetkes – kuidas keegi. Vahel sooviksin ma neid vaikselt varrukast sikutada. Aega on meil tõepoolest ühepalju, aga kas pole nii, et mõnel tuleb sellesse tõmmata hoopis enam eluosakesi, kui teisel? Minul pole nende tarkadega sarnast vaatlemisaega ja üksindusvõimalust, järelikult ei oleks minu teekond nende jälgedes tõene. Kukuksin oma ameerika raudteel seisma jäädes lihtsalt alla!

Minu rahueisund kätkeb niisiis ka liikumist, isegi päris kiiret liikumist. Sajaga hiigelkuu poole kihutamine on seisak. Nagu ka läheneva rongi kõhu alt õõnsakstegev päralejõudmine. Tunne, et oled ses määramatuses nii väike ja habras, teisalt julgus elada iseendana, saagu mis saab. Küllap on mu silmavaatamised lühemad, emotsioonid teravamad ning armastuse teekond üksildasem, kõrval vaid hüpoteetiline Keegi. Ometi sisaldab see viini valsi graatsilisi keerutusi ja muidki keerukaid elemente, mis sihivad otse südamesse. 

Minevik ei tohiks jääda vaid kokkukägerdatud ajamütakaks. Kaasahaaratus moodustab olevikus tähendusrikka ja mitmetasandilise pildi. Sel viisil saavad ühes elustuda too üherööpmeline raudtee, unenägu, kuulesõit ja muud eri eluhetkedest pärit äravahetamiseni sarnased tajud ja tunded. 

Niisiis, rahuseisund tundub olevat täiesti käeulatuses. See va kuu kadus aga õige pea silmapiiri taha...

Sünnipäeva eel, haiku

 Inimese sünd

Määrab tema teekonna

Määramatusse