Haiku

 Kirikus on külm

Jumala juures ent soe

Mina vahepeal

Lumi

No mitte midagi pole parata, mulle ei meeldi talv! Kohe üldse mitte! Mul on piinlik seda mõtet jagadagi, sest inimesed kalduvad üldiselt arvama, et lume olemasolu selles lõputus halluses muudab nagu midagi valgemaks või helgemaks või talutavamaks. Aga minu jaoks teeb lumi kõik veelgi hullemaks. Lumi katab hilissügisese kõdu, mille olemasolu on vähemalt julmalt aus. Valge lumekiht laotatuna kõige selle üle, mis järk-järgult üha sügavamalt kinni külmub ja pea kõikide elumärkide lakkamine ei muuda mind sugugi rahulikuks. Vastupidi, see kõlab nagu surma sünonüüm. 

Tunnen üha selgemini, et peaksin siit talviti ära saama. Jah, muidugi adun samas ka seda, et kuni lapsed pole pesast välja lennanud, on see mõte suhteliselt utoopiline. Pealegi hakkaksin võõrsil õige pea koduigatsust tundma. Aga samas muutub igatsus sooja järele aasta aastalt üha enam väljakannatamatuks. 

Inimsuhtedki võivad jaheneda, seda muidugi aastaajast sõltumata. Seda tajudes hakkab endalgi jahe. Olen nii tundnud ühe oma pikaajalise ja vankumatu sõprussuhte osas, kus tunnen üht teemat rippuvat meie vahel õhus, aga ei oska seda sealt eemaldada. Kui see va jahedus voogab ligi, on nii kahju, nii tohutult kahju.

Jah, mulle ei meeldi talv. Aga on lõpmata palju asju, mis meeldivad. On lõpmata palju rõõmu ja õnne. Toredaid hetki. Tähendusrikkust. Elu külluslikku ehedust. Nii lähedale iseendale pole ma vist varem jõudnudki. Siit tuleks astuda ainult edasi. See pind ei vea alt, see on soe ja päikeseline!

Näilisus

Ta oli sageli mõelnud, kelle jaoks ta õigupoolest oma elu elab. Selle elu näiline kordaseadmine oli võtnud tubli tüki ta olevikust ja närvikavast. Talle tundus, nagu peaksid kõikidel inimestel olema ühesugused ootused, vajadused ja tahtmised, millest moodustub "õige elu kesktee" ja ta ei taibanud pikka aega, et see on kõigest näilisus. 

Muidugi oleks kõige lihtsam olla kõikide moodi. Omada elukaaslast ja pangalaenu, käia tööl ja jälgida õhtuseid uudiseid. Ümbruskonnal on selliste inimestega kõige lihtsam suhestuda. Säärased näivad elavat neile sarnasel viisil, pälvides sellega kõikide vaikiva tunnustuse. 

Tegelikult ei tehta midagi ka pahvikslöömise puhul. Pahvikslööja ise on tihtilugu rohkem närvis, kui ümbruskond, kes pahviks löödi. Tavapärane ju pildilt ei eristu, küll aga see, kes teistmoodi julgedes rambivalgusesse sattus. Need, kel on lapsepõlvest kaasas kehva esinemisnärv, jäävad pigem ümbruskonna ootustele truuks või peidavad oma loomuse traumeerivamad osad sügavale saladuste laekasse. Katsugu keegi selle kaant liigutada!

Justnimelt nii oli ta teinudki. Pugenud oma teistsugususega peitu. Näiliselt oli ta olnud haavatav üksijäänud naine, sest üksijäänud naised ongi kõik katkised ja ümbruskond vaatab nende peale veidi haletsevalt ja vangutab tasakesi pead, et mis teha. Üksijäänud naistelt eeldatakse vähemalt näilist haledust, veekalkvel silmi ja üüratut töövõimet mingis haridust mittenõudvas asutuses, et ühiskonnal oleks, millega suhestuda. Ümbruskonnale oleks jõukohane üksijäänud naise käest küsida, kuidas ta ometi toime tuleb, ja vastuseks kuulda vaid ohet. Üksijäänud naine annaks ümbruskonnale sellega signaali, et parem on oma kõrval kedagi omada.

Institutsioonides, kus naise roll on siiani pigem alluv, oleks üksijäänud naine natuke nagu ullikese rollis. Tähtsatesse otsustesse teda ei pühendata, sest ta haigetsaanud närvisüsteem ei pruugi seda välja kanda. Üksijäänud naine on samas kindlasti väga oodatud. Kohvi keetma, nõusid pesema või kaasteeliste  lapsukestega tegelema. Need ülesanded on üksijäänud naisele jõukohased. Talle näidatakse hoolitseval moel ta staatust ja kuuluvust. 

Ta oli seda kaua aega kõrvalt jälginud. Elu oma näilisuses ja võlts turvatunne sellest, et on kirjutamata reeglid, mida järgides ei saabu küll õnn, vaid ümbruskonna heakskiit, olid muutnud ta mässajaks. Aga esmalt ta eemaldus, sest ta ei sobinud enam sellesse kuvandisse. Ta kasvas sellest välja. Tal oli öelda ja kaasa rääkida. 

Ta oli üsnagi palju lugenud, kuulanud ja tunnetanud. Tema sisemaailm oli ta enese jaoks tähendusrikas. Ta eluteed oli üha valjemini hakanud juhtima südame hääl. Kirikus kutsutakse südame häält ka Jumala juhtimiseks ja kõige julgustavam oligi see, et mida rohkem ta seda häält kuulas, seda kindlamini tundus Jumal teda õiges suunas juhtivat. Ümbruskond oma näilisuse ja turvalise rollijaotusega tundus olevat seisnud tema ja Jumala vahel. Oli aeg see kõrvale lükata. 

Rambivalgus langes ta peale, aga ta ei kartnud seda. See, kes kartis esineda, oli väike tüdruk temas. Naised ei karda. Hirmu taandumine on üks oluline murdepunkt näilisuse murdmise teel. Muidugi on ümbruskonnale šokeeriv, et üksinda jäetud naine julgeb näilise turvalisuse hüljata ja oma rollist lahkuda. Elada nagu heaks arvab. Valides tantsusoovi korral selle, kes temaga tantsib, valides filosofeerimissoovi korral selle, kes temaga filosofeerib, valides puudutussoovi korral selle, kes teda puudutab. Valides vaid selle, kes ta vajadusi mõistab. Sageli valides ka üksinduse. Aga üle kõige valides armastuse. 

Tegelikult ei tehta ümbruskonna pahvikslöömise korral midagi. Näiline turvalisus tavapärasuse raamides manitseb mitte reageerima. Võibolla vaadatakse lihtsalt mujale. Köhatatakse ja tehakse teist juttu. Nii et võib olla täiesti aus ja alasti. Kuidas saakski iseendaks, naiseks ja armastatuks kasvanule miski ohtlik olla? Kogu selle turvalise näilisuse juures - ei miski. Ainult süda loeb.

Väljakutse

 Nüüd aitab.

Jah, käin väga regulaarselt trennis, kuid trenn üksi ei muuda midagi. Ikkagi olen selle naise, keda peeglist näha soovin, kellena ennast hästi tunnen, kes on mu tõelise mina kehastus, kuhugi ära kaotanud. 

Miks see nii juhtus, ei tea. Elu ei ole praegu sugugi liiga keerukas. Tõsi, üksioleku aega vajaksin palju enam, kuid et kodu on ruumikas, saan ju seda enesele vajadusel võimaldada. 

Selle teema puhul ei saa kuulata kellegi teise arvamust. Teiste arvamus ei põhine minu tundel ja võib viia sügavale eksiteele. Muidugi võiks selle challenge'i, millega nüüd alustan, võtta ette kellegagi koos, aga kuna teema on tundlik, peab igaüks isiklikult selle äratundmiseni jõudma. Niisiis, ikkagi üksi, iseendaga. Et saada taas pildile naine, kes olen tegelikult, päriselt. 

Olen üritanud kogu sügise vältel. Aga ilmselt mitte liiga suure kindlustundega. Millegipärast olen ikka löönud kõikuma. 

Sel korral üritan palju teadlikumalt. Tahan saada oma kehega tõeliseks sõbraks ja seda ei saa teha teda piinates. Võtan tema jaoks aega läbi mediteerimise ja tunnetamise. Mind aitab raamat, mille üks teoloogiadoktot mulle täna kinkis, kusjuures temal polnud kinkides aimugi, et see sisaldab tõuget, mida just praegusel hetkel kõige enam vajan! Avasin selle raamatu täpselt õigelt leheküljelt. Kuidas nende juhustega elus ikkagi on?

Tean, et minu päevas pole väga palju vaba aega, selle eesmärgi jaoks aga kavatsen seda küll tekitada. Kui tahame midagi muuta, peab sellele muutusele esmalt otsa vaatama. 

Loomulikult jätkan ka trennidega. Treener teeb mulle sel nädalal kaks uut jõusaali kava - ka see trenn peab olema vaheldusrikas - nii et jätkan suure innuga. Pluss rühmatrennid. 

Hea kerge on tõdeda, et sel korral ei tee ma seda tõesti kellegi teise pärast. Olen jõudnud äratundmisele, et mulle olulistele inimestele meeldin ka sellisena, nagu praegu olen.

Niisiis, hõikan välja, et hiljemalt jõuludeks, peaksin kaaluma 6-7 kg praegusest vähem. Võibolla analüüsin ka siin veidi, kuidas mul sellega läheb. Hoidke pöialt, et püsiksin kursil!

Konkurssidest

 Vaat eile oli selline tore lugu, et meie, neli naist, sattusime ühe sünnipäeva tähistamisel arutlema muusikuks kasvamisest ja konkurssidel osalemise olulisusest seoses sellega. 

Minu lauale pani esmalt selle teema Helis. Mõni päev tagasi. Nimelt käis ta holistilisel rännakul ja sattus seoses sellega ühe väga vastiku tundega lapsepõlvest, mis seostus otseselt muusikakooliga, täpsemini öeldes lõputu võistlemise ja järjestamisega. Alanduse ja vastikusega, kuigi ta pälvis tavaliselt ikka auhinnalisi kohti.

Kuna Helis oli hea esineja, pidasin teda iseenesest mõistetavalt nn konkursi lapseks ja ei seadnud võistlemist kordagi kahtluse alla. Oma arust julgustasin teda väga. Ütlesin, nagu õpetajadki, et pangu ta end lihtsalt proovile. Mis proovile ja mis mõttega, ei osanud ma toona mõeldagi. 

Spordis on natuke teisiti. Sporti pole ilma võistlusteta mõtet oma erialaks validagi. See, et tulemused sõltuvad sellest, mismoodi su keha on üles ehitatud, samuti sellest, kui tugev on su närvikava ja kui palju oled trenni teinud, on enesestmõistetav. Aga eks ole sealgi palju juhuslikku. Näiteks loobus Karl Johann kergejõustikust just seetõttu, et tema sünniaeg on aasta lõpus, seega sattus ta alati võistlema 1-2 aastat vanemate grupis, mis tegi talle palju meelehärmi. Võite lihtsalt ei tulnudki. Kõik olid nii palju arengus ees. 

Aga see selleks. Võtame ikka muusika. Arvamusi oli seinast seina. Tippmuusikuks kasvamine eeldavat ikka konkurssidel osalemist. Juhul, kui noor satub olema võitja, on see kindlasti tugev argument. Ta teeb omale nime, enesekindlus kasvab, tema tulles tõmbuvad teised konkurendid sosistades tahaplaanile, ta näitab neile taas...

Aga juba teine koht on suur-suur risk. Läbikukkumine, sest kedagi peeti paremaks. Kui spordis ongi võitja tavaliselt ajaliselt või jõu poolest või kava puhtuse osas parem, siis muusikas võidakse üht lihtsalt pidada teisest paremaks. Täiesti subjektiivselt. Muidugi tõele au andes võib sama asi juhtuda ka iluuisutamise, tantsu või muu loomingulise spordiala puhul.

Kui ma teen muusikat, soovin sellest rõõmu tunda. Päriselt ka. Ainult puhast rõõmu. Lapsepõlves ma seda ei tundnud. Kes on need, kes mu musitseerimist hindavad, kes terava kõrvaga iga riivakat kuulavad ja mulle antavaid punkte maha arvestavad, seades pjedestaalile kellegi teise? Aga mis siis, kui jäin ise oma mänguga rahule? Mis on sellisel tegevusel sel juhul ühist muusikaga? 

Nad ütlesid, et konkurssidel osalemine drillib esinemisnärvi. Tühjagi! Esinemisnärv väheneb esinemiste ja sisemise küpsuse kasvamise koosmõjul. Konkursid tekitavad vaid lisatraumasid. Mõnele lapsele vähem, mõnele rohkem. Kes oleks osanud arvata, et Helis sellega kahekümne kaheksaselt silmitsi seisab. Ja mina  toonase vastutajana samuti. 

Ennast säästsin ma kõikidest konkurssidest. Teadsin hästi, et need ei ole minu jaoks. Ma ei taha musitseerimises võistelda. Ma ei oleks seda vastu pidanud. Ei hakanud katsetamagi. 

Nad ütlesid, et kaugeltki mitte kõik tippmuusikud pole sattunud lavadele läbi konkursside. Mina, olemata muidugi suurtes mastaapides mingi tipp, sest see pole kunagi mu eesmärk olnud, sain sobivatele lavadele (või siis kirikute rõdudele) lihtsalt sellega, et harjutasin ja esinesin. Olin kooli ajal tohutu närveerija. Ometi kujunesin ja kasvasin. Inimesena. Esinesin ka, kuni sellega ära harjusin. Muud ei olnudki vaja. 

Maalimises ju ka ei võistelda. Sul on oma lõuend ja oma stiil. Nojah, ehk on maalimine rohkem komponeerimisega võrreldav, aga suures osas siiski ka interpretatsiooni ja interpreedi isikupäraga. Igatahes ei ole muusika võistlussport.

Ühesõnaga, mina olin üsna konkursside vastu - õigemini skeptiline nende tegeliku kasu osas - teised tõid välja ka positiivset. Hästi põnev arutelu!

Lõpetuseks ütlesin, et minul võimaldas just konkurssidest hoidumine hakata muusikat päriselt armastama. Ma ei sooviks töötada ainult terapeudina. Minu eneseteraapia on muusika. Oreli taga on nii lihtne ja loomulik. Olen täiesti kindel, et kannan seda tunnet suuresti seetõttu, et mul oli võimalik hinnanguvabalt ja järjestamiseta muusikuks kasvada. Ei ütle, et see teekond olnuks kerge, aga minu puhul küllap ainuvõimalik. Vaat selliste teemadega õhtu.

Armumine

See, mil viisil armumine püsivaks armastuseks saaks kasvada, on omaette teema. Praegu soovin aga luubi alla võtta selle, kuidas üldse jõuame armumiseni. 

Armumiseni on tavaliselt kaks teed, lühem ja pikem. Esimene tabab meid nagu välk selgest taevast ja olemegi omadega "sees". Tean inimesi, kes on armunud just ja ainult sel viisil. Teine tee on pikem, võibolla ka pisut vaoshoitum. Tean neidki, kes kunagi "ühe hoobiga" pead kaotanud pole. Ikka tasa ja targu. Aga küllap teatud võbelus oli siiski algusest peale tunda, kuis muidu. Armumine on ju puhas keemia. Mul endal on olnud nii ja naa. 

Mõnikord peetakse kiiret armumist noorte pärusmaaks ja vanemaealisi arvatakse olevat kaalutlevamad ja ettevaatlikumad. Ka see teooria ei ole aga minu hinnangul eriti paikapidav. Tean inimesi, kes on hullupööra armunud just küpses eas ja neidki, kes enda sõnul verinoorena romantilise armastuse tunnet ei kogenudki. Pigem ehk vaid mõningast seksuaalset tõmmet...

Eraldi mõtisklemist vajaks siit väljakasvav teema, mida puudutan täna vaid põgusalt - mida inimesed selle suure ja vägeva armumise tundega peale hakkavad, kui see juba tekkinud on. Eks seegi sõltub suures osas inimese isikuomadustest ja väärtushinnangutest. Aga mitte ainult. Tänapäeval, kus tolereeritakse peaaegu kõiki armastuse vorme, ei saa piiri tõmmata õigete ja valede vastuste vahele. 

Teatavasti peaksid religioossed inimesed kuidagi erilisema meelekindlusega "maistest ahvatlustest" eemale hoidma, ja seda kuni abieluseisusesse jõudmiseni. Patu mõiste välistab mõnede tõlgenduste kaudu just kehalise, seksuaalse kontakti enne ja väljaspool abielu. Ometi on avalik saladus ka see, et tegelikkus on teine nii kiriklikus kui ilmalikus maailmas. Armutakse, abiellutakse, pettutakse, lahutatakse, luuakse kõrvalsuhteid. Osad suudavad end rohkem, osad vähem talitseda. Nii abielu eel, kui ajal. Seda, kas "abielueelne puhtus" võ “hambad ristis" truudus on õigem, kui "südame häälele" järele andmine, on raske öelda, sest armumisele tähenduse andmise peale ei mõtle just paljud. Seda tuleks aga eelkõige teha. "Ei tohi" pole tänapäeval mingi argument - ei usklike ega ateistide seas. Tohib küll, tänapäeval tohib kõike, koheselt ja palju. Ainult et … milleks. 

Aga aitab nüüd kõrvalepõikest. Küsimus on praegu hoopis selles, kuidas armumise tunne tekib ja kas me saame seda ka ise mõjutada? Keskendun mõttes just keskealise ja vanema armumisvõimalusele, sest noorena on need asjad siiski lihtsamad. Pole elukogemust ja eelnevat pagasit. 

Südant ei saa sundida. See on kindlamast kindlam. Kui tunnet pole, siis seda pole. Kas tasub jääda ootama, andes endale võimaluse või tuleks kiiresti loobuda - raske öelda. Olen ise armumise tunde juurde jõudnud lausa kolm pikka nädalat peale kohtingute algust (minu puhul kohutavalt pikk aeg!), kusjuures mees, kes mu südame võitis, polnud üldsegi "minu tüüp". Ometi päädis see harvade kohtumiste jada suure armastuse tundega. Aga siin oli üks "aga". Üks kindel omadus - sügav intellektuaalsus - oli sel inimesel väga tugevalt esindatud ja seda ma vajasin. Mul oli temaga ääretult huvitav vestelda. Absoluutselt kõigest. Et teine mulle vajalik omadus puudulikuks osutus, sel korral ei lugenud. 

Arvan, et see ongi asja võti. Me peame ennast tundma. Peame teadma, millised "must be" kriteeriumid peavad teises inimeses ilmtingimata esindatud olema, et sest suhtest ka pikas perspektiivis asja saaks. Loomulikult ei kaitse ka perspektiivitu armumise eest miski - jällegi järele proovitud - aga et viidatud armumises olid esindatud lausa mõlemad "must be" komponendid, lubasid need ka "katusel muretult sõita". Mis siis ikka teha...

Kas armumine saab olla ka "ratsionaalne otsus"? Selline, kus algav suhe tundub päris perspektiivikas, mõningad komponendid selles, mis peaksid samuti olulised olema, on igati täidetud - aga tunnet pole? Aga teisel osapoolel on. Teame ju kõik, et ühest inimesest kõike ei saa. Kas saame ta enesele sobivaks mõelda? Ka “must be” komponentide puudumise korral? Kogu hingest püüdes? Küllap mitte, sest armastus ju ei allu ratsionaalsusele.

Küllap oleme oma sõpradele-sõbrannadele vahel soovitanud, et proovi ikka veel natuke aega. Käi kohtamas, tehke erinevaid asju. Ka mulle on kunagi nii öeldud ja olen isegi sedaviisi mõelnud. 

Kui kaua peaksime püüdma? Oleneb jällegi inimesest. Ise olen pigem mõõdukalt kiire armumise usku (kuigi ülespeakaela armumisel pole ka viga!). See, et inimeses kohe vajakajäämisi hakkad nägema ja teda juba suhtlemise algul mõneti muuta sooviksid, olgugi ta sinu vastu igati kena, ei ole kindlasti hea märk. Esiteks jätab see sinust endast ülbe ja vastiku mulje, teiseks annab tunnistust, et hoolimata näilisest perspektiivikusest, hakkab ta sulle õige pea ka päriselt närvidele käima. Ja ta ei saa ju ennast muuta!

Kui sellise suhte saaks üsna algul lihtsalt sõbrasuhteks taandada, oleks tunduvalt lihtsam. Või kas ikka oleks... Kui üks on piiritult armunud ja teine pakub sõprust, kipub asi siiski valulikult lõppema. Ometi on ju teada ka need juhtumid, kus sõprusest kasvab välja armastus, aga kes siis seda tänapäeva kiirustamise foonil oodata läbeks! Mina vist nii ei suudaks.

Kõige õigem oleks, kui saaks vastastikku armuda. Õiges tempos, õige inimesega. Aga keskeas peab seda ilmselt vaid muinasjuttudest lugema…

Kao minema

Tal ei olnud oma isale mitte midagi öelda. Terapeut proovis üht- ja teistviisi, aga asjata. Isegi "kao minema" tundus liigne pingutus, mida ta ei väärinud. Rääkimata tänust. Jou, mees, tänks, et andsid mu lastele muusikaande, vilksatas küll korraks peast läbi, aga seegi tundus mõttetu. Muusikat tuli teisestki harust. 

See isa oli ta kaks korda hüljanud. Esmalt enne sündi ja teist korda siis, kui ta teismeea lõpul entusiastlikult ta üles otsis, nad mõnda aega kohtusid, aga siis enam mitte. Isa vist tüdines. Kui ta teise lapse sünnitas, ei soovinud see mees talle õnnegi. Selline isa.

Päris isa oli hoopis teine mees, see, kes teda tegelikult kasvatas. Mitte bioloogiline, vaid kasuisa, aga sedasi polnud ta teda kunagi kutsunud. Ikka isa. Seda isa ta tundis ja mõistis. Teadis tema kitsaskohti, reaktsioone ja nõrkusi. Aga ka tugevusi. Sellegi isa käitumine ei olnud kõiges aktsepteeritav, kohati lausa üle mõistuse hullumeelne, aga samas ta teadis, et see isa ei jätaks teda hätta. Sellele isale oli tal teraapias mõndagi öelda. 

Tegelikult oli muidugi ema paljude asjade võti. Võib öelda, et lausa enamuse. Kui ema verinoore rasedana sellesama "bioloogilise isa" (jutumärgid tulid küllap selle sõnapaari liiga ületähtsustatud varjundist või kui soovite, siis ka irooniast) või "seemnemehe" poolt (nagu ta ise väiksena nimetas) hüljati, surus see väljakujunemata naisehakatis kõik oma tunded osavasti alla, säilitades sellega oma lapse ja iseenese eluõiguse. Arvamuse oma esimese suure armastuse julma käitumise kohta ütles ta välja alles aastaid hiljem. Nad olid siis juba ammuilma taaskohtunud ja vestelnud, aga neil kordadel oli ema näidanud, et tal on täiesti okei, et tegelikult polnud see midagi. 

See rahulik, kuid konkreetne väljaütlemine oli “bioloogilisest isast” muusikalisele geeniusele täiesti talumatu ja ta kadus hoobilt silmapiirilt.

Nüüd oli ta ise noor naine, väikeste laste ema. Veidike omadega sasipuntras. Ei tea, kui palju on selles isade lugu, kui palju ema eluteed. Korduvaid mustreid jagub. Näiteks see, et ellu tuleks tuua jõukust, siis on lihtsam ja muretum. Selle teemaga tegeleb ta (vähemalt mõtetes) eriti intensiivselt. Isa teema, kas pole? Selle mitte-bioloogilise. Aga see, et emotsioonid, mida tekitavad suhted, tuleb lihtsalt ära kannatada... Ema. 

Ema pole kunagi vaesuses virelenud. Küll aga on selle naise hing olnud väga pikalt näljas. Nälja kustutamiseks tuleb teatavasti süüa. Söömine teeb aga paksuks. Paks olla pole naiselik. Tüse naine ei vääri õnne. Õnne väärib vaid ilus, sale, tegus ja tark. Seega tuleb teha tööd. Tuleb kaalus alla võtta. Tuleb veel enam pigutada. Seejuures tuleb seesmiselt särada. Tuleb... Ah, et kõiges korraga ei jaksa? Peab jaksama! 

Kus on need isad, kes ütlevad oma väikestele tütardele, kui ilusad ja täiuslikud nad on? Ilma armastuse välja teenimiseta. Lihtsalt tänu oma olemasolule! Kus on need mehed. kes ütlevad nende tütarde emadele, kui ilusad ja täiuslikud nad on? Ilma armastuse välja teenimiseta. Lihtsalt tänu oma olemasolule!

Aga tema seisab silmitsi oma isaga. Ja ei suuda talle isegi "kao minema" öelda. 

Kao minema!!!