Nahahädade äratundmise osas võiks mul küll varsti juba doktorikraad olla. Tõsi, ma ei opereeri, nii et erapraksist veel avada ei saa. Või kui, siis ainult konsultatiivses osas.
neljapäev, 27. jaanuar 2022
Kirss angioom
esmaspäev, 24. jaanuar 2022
Lõpu mitu jumet
pühapäev, 23. jaanuar 2022
Miinus viis
kolmapäev, 19. jaanuar 2022
Taevalik muusika
Ajaviiv
pühapäev, 16. jaanuar 2022
Suur tädi
Täiskuu aeg läheneb taas. Ega see kiriku kontekstis midagi muud erilist tähenda, kui et nad on lihtsalt veidike aktiivsemad.
Suur tädi on kirikus käinud ennegi. Ta teab täpselt, millal tulla- veidi enne jumalateenistuse lõppu. Suur tädi teab hästi, et kirikusse räpasena ei tulda. Seetõttu käib ta tavaliselt enne sisenemist ka pesus ära. See, et meie kiriku WC kraanikauss on imetilluke, suurt tädi ei heiduta. Ta muudab kogu tualettruumi duširuumiks. Inimesel peab ju ometi fantaasiat ka olema! See, et teised wc külastajad peavad hiljem nagu basseini hüppama, pole üldse mainimist väärt.
Seejärel siseneb suur tädi uhkelt kirikusaali. Selleks ajaks on jumalateenistus jõudnud armulaua osani. Suurele tädile meeldib armulaud väga. Armulaud on suure tädi jaoks nagu pääse hilisemale koguduse koosviibimisele, kus saab rohkelt süüa. Suur tädi teeb püha näo ette ja jääb ootele.
Mitte keegi ei tea, mis keeles suur tädi räägib. Või kas ta üldse räägib. Suur tädi ei räägi nimelt kunagi kellegagi. Ta võib vabalt olla tumm. Või kurt. Või mõlemat. Küll aga ei kannata suur tädi näljahäda käes. Samuti ei saa öelda, et tema läheduses oleks tunda vaesust, räpasust või pesematust. Kui mitte teisiti, siis kirikute kraanikaussides saab igal juhul suurepäraselt puhtust hoida. Suur tädi ei ole ka kurb, vastupidi! Tema olekust peegeldub rõõm ja rahulolu.
Kui armulaud algab, manitseb kirikuõpetaja tavaliselt inimesi põlvitama vaid kohtadel, mille märgiks on altarivõrele asetatud valged rätikud. Siis saavad kõik hoida turvalist distantsi. Suure tädi kohta see manitsus ei käi. Suur tädi ei saa mitte ühestki keelest aru. Või on tal kirikus viibides lihtsalt sisemine dialoog käsil. Või äkki on tõesti kurt.
Kuna täna on päev, mil kuu on võtnud peaaegu täiskuu mõõtmed, oli ka suur tädi iseäranis otsekohene. Ta tormas armulauale esimeste hulgas ja loomulikult prantsatas maha kahe pitsilise rätiku vahele. Ei, ärge saage valesti aru, valele kohale prantsatab ta absoluutselt alati, täna oli vahe lihtsalt liikumise kiiruses ja väljapoole peegelduvas enesekindluses. Seal ta siis kõrgus, suusamüts uhke majakana pealael ja tundus olevat õnnelik.
Kirikus lihtsalt ei saa inimestelt nende õnne ära võtta. Seetõttu vaatasid kõik teised kusagile mujale. Suur tädi oli nagu jõehobu elutoas, kellest kõik seinaääripidi mööduvad.
Ma arvan, et suur tädi võib ka tegelikult olla päris õnnelik. Iseäranis täiskuu ajal. Aga miks mitte ka tavalisel, rutiinsel perioodil. Nii chilli eluviisi ei suuda viljeleda kaugeltki mitte kõik. Tehke järele!
Rahalugu
Teenisin esimese päris oma raha, kui olin 14-aastane. Käisin selleks Veepuhastusjaama territooriumil heina riisumas. Töö kestis iga päev kella üheksast üheni. See ei olnud eriti kontimurdev, kuid sellest hoolimata mõistsime ka luuslanki lüüa. Koos naabritüdrukuga.
Teenisin tehtud töö eest veidi üle kolmekümne rubla. Tahtsin selle raha eest endale mustad kingad osta. Sügisel sõitsimegi ema ja tema paljude töökaaslastega muusikakoolist Leningradi-reisile, minul rahakott kaasas, et unistus mustade kingade ostust teoks teha. Ilmselt Tallinnas seesuguseid ei müüdud, miks muidu suutsin teenitud raha nii kaua puutumatuna hoida.
Sõitsime öörongiga. Meil olid neljased kupeed. Mina magasin üleval. See polnud päris turismireis, vaid külastati ka mingit vene muusikakooli, kuid vaba aega jäi siiski piisavalt.
Mäletan, et elasime kusagil kohalikul Lasnamäel, kõledas ja koledas paigas, vist mingis ühikas, kuhu tuli trolliga tohutult pikalt loksuda. Kuid seegi ebamugavus ei võtnud reisilusti vähemaks.
Ühel päeval Gostinõi Dvoril see siis juhtuski. Kaubamajas oli tohutu trügimine. Mind muljuti igast küljest, vaevu suutsin ema varrukast kinni hoida ja mitte ära kaduda. Viimaks saime veidi hingamisruumi ja peagi nägime ka poodi, kus parasjagu müügil... mustad kingad! Võtsime aga ausate nõukogude inimeste kombel pidulikku sappa ning lõpuks jõudis järg ka meieni. Kingad olid kallid. Seitsekümmend rubla! Ema pidi poole juurde panema.
Kassas selgus aga kibe tõde- mu rahakott oli läinud! Seda see trügimine siis eelnevalt tähendaski. Need olid vargad, kes ummikut teeseldes väikese tüdruku rahakoti omastasid! Tumepunase, krokodillinahast, isegi see on mul täpselt meeles! Te ei kujuta ette, mida tundsin. Minu esimene omateenitud raha...
Ema ostis need kingad mulle ise. Kibe tunne saatis aga mind veel pikka aega. Miks ma ei olnud valvsam, miks hoidsin rahakotti suures kotis, kuhu oli lihtne ligi pääseda? Aga ma ju aimanudki!
Vähemalt tuli sellest lugu, mida täna meenutada.