Foobia

Arvasin siiani, et mul pole mingeid foobiaid. Ei karda ma pimedust, kinnist ruumi, kõrgust, kiirust, hiiri ega ämblikke. Isegi roomajad ei kutsu minus esile kiljatust ja põhjendamatut paanikat. Kuni eilseni arvasin, et olen üks julge ja vapper inimene.
Eile aga sattusin delfist lugema uudist, et jäätee Haapsalu ja Noarootsi vahel on avatud. Ja siis kangastus see mul taas...

See võis olla kaheksakümnendate algus. Talv. Olime isaga teel Muhusse. Oli sulailm, taevast langes aeglasi raskeid lörtsilätakaid. Veidi enne Virtsu sadamat juhatas suur silt "Jäätee" paremale. Ohoo, mõtlesin mina, vahva! Autoga üle merejää sõitmist polnud mu lapsepõlves veel ette tulnud. Keerasimegi viida järgi ja alustasime sõitu. Algul oli kõik okei. Kaks sirget roobast olid ees selgelt näha, teeviitadeks seatud postid samuti. Siis aga sadu tihenes. Lumi rattakummide all muutus üha vedelamaks, nähtavus üha halvemaks. Lõpuks laiusid me ees hiiglaslikud lombid, poste polnud aga enam üldse näha. Liikumiskiirus tuli pidurdada minimaalseks. Isa näoilmes peegeldus rahutus. Kohati lahmas vesi autousteni, saar kadus udu tõttu silmist. Mind haaras enneolematu paanika. Kartsin ja värisesin. Valge lumelaip oli minutitega muutunud hiiglaslikuks veteväljaks, polnud näha, kas meie teel ikka on jäine põhi või vajume ühel hetkel lihtsalt sügavikku...
Ma ei mäletagi täpselt, kuidas pääsesime. Surmahirm püsib aga siiani naha vahel. 
Samal päeval, muide, tee suleti. Tagasi mandrile sõitsime juba turvaliselt praamiga.

Vaat sellised mälestusid kangastusid mul eile, lugedes uudist Haapsalu- Noarootsi jäärajast.  Jaa-jaa, tean küll, et suure külmaga muutub jää paksuks ja kindlaks! Mina sinna peale ikkagi ei läheks. Õnneks liigub Muhu- mandri vahel suurte veokite tõttu alati praam.

Hang

Kolmikud on ikka ägedad! Praegu on ju jube külmad ilmad. Mina, soojalemb, igatsen endistviisi novembris ja detsembris põske paitanud pluss kümmet tagasi. Nemad aga võtavad rõõmuga krõbedast pakasest viimast- kelgutades või niisama hullates või... no kuulake vaid!
Eile tegime sauna. Järsku tuli Lisanni mõttesse kena karastav lumehang. Jah, justnimelt lumehang, seesama veranda kõrvale kuhjunud valge moodustis, see kangastus Lisanni meeltes järsku ihu ja meelte mõnusa värskendajana. Brrrr!!! Ja no ega ta oma mõtet vaka all hoidnud! Sekundiga teadsid hange tervistavatest omadustest kõik trio liikmed ning plaan oligi tehtud. Minuga nõu pidamata. Istusin laval ja püüdsin kõigest hingest higistada. Aga juba paljast lume-mõttest hakkas kuumal laval jahe.
Trio poolt ülioodatud hetk jõudis kätte varem, kui soovisin. Olin nimelt öelnud, et hange võib hüpata vaid siis, kui keha on nii kuum, et enam laval olla ei suuda. Mina suutnuks küll kogu õhtu! Aga nemad panid õige pea ribaradapidi uksest välja. Kujutage ette- ja püherdasidki lumes! Hoidsin ust lahti ja värisesin. Jalatallad jäid naktsti! uksepiida külge kinni. Aga no kus sa keelad laste rõõmu! Lavale ja hange jooks leidis kilgete saatel aset veel ja veel- kokku neli korda!
"See oli elu kõige toredam saunapäev," ütles Lisann rahulolevalt, endal põsed nagu kaks ladvaõuna ja suu kõrvuni peas. Pikisilmi oodatakse järgmist pühapäeva.
Mnjah, huvitav kui palju mulle peaks maksma, et ka mina hange hüppaksin? :)

Lubadused

Alanud aasta esimeseks lubaduseks on vähem töötada ning rohkem pühenduda lastele ja kodule.
Teiseks lubaduseks on püüd säilitada rahu. Mitte raisata üleliigseid sõnu, väljendada tarbetuid emotsioone. Kes mõistab, mõistab niikuinii, kes ei mõista, ei tahagi aru saada.
Kolmandaks lubaduseks on pühenduda vaimulikule teekonnale. Mil viisil? Küll varsti kirjutan!

Lisanni punane auto

Täna jutustan ma Lisannist, oma väikesest sirtsu-linnukesest, kes sugugi ei hooli, mida teised lapsed temast arvavad ning tegutseb alati oma maitse ja äranägemise järgi.

Ühel sünnipäeval, mis toimus liikluslinnakus, sai iga laps valida ringivuramiseks meelepärase auto. Autosid võis ka vahetada. Nimelt oli nende võimsus ja sellest tulenevalt ka liikumiskiirus erinev. Samuti olid masinad mitmes eri suuruses. Miks mitte katsetada!

Mida tegi Lisann? Tema valis enesele kohe peo alguses ilusa väikese punase kabrioleti ning muud sõiduriistad minetasid ta jaoks sellest hetkest igasuguse tähtsuse. Ta vuras mööda liikluslinnakut elegantselt ja muretult, tundudes olevat täiesti oma maailmas. Söögipauside ajal hoidis Lisann oma miniautol valvsalt silma peal- ei tulnud kõne allagi, et ta seda millegi muu vastu vahetaks!

Olen ennegi täheldanud Lisanni erilist ilumeelt ja armastust rahu ja korrapära järele. Ta ei sahmi ealeski sihitult, vaid esmalt vaatleb ning seejärel tegutseb. Selle taktikaga paneb harva mööda. 

Kirsspunane auto ja väike Lisann kinkisid mulle unustamatu vaatepildi ja õpetuse enesegi ellu. Vali sobiv auto, paras liikumiskiirus, väldi ummikuid ja hoia pikivahet. Nii on ka lehvitamine ohutu!

Armas!

Jõulurõõm

Mängisin täna kaks jõulujumalateenistust, kell neli ja kell kuus. Enne neid mänge käisime lastega mu vanemate juures jõululõunal. Imelik, laua taga istudes tundsin, kuidas täna ei jaksa minna. Oli nukker, isegi nagu pisut depressiivne olemine. Aga parata polnud, tuli end kokku võtta, sest esimene teenistus läks pealekauba otse riigiraadiosse ja seal juba järeleandmisi teha ei saa.
Kirik oli rahvast täis. Mitte nii puupüsti, kui olen eelnevail aastail näinud, aga jah, ikka seisjatega. Kõik need inimesed olid tulnud, et saada osa jõulurõõmust. Eks ole jõulurõõm tegelikult üks teatud seisund. Jõulurõõmu kogenud inimene ei pea tingimata päikesena särama või naeru lõkerdama. Seda saab vabalt tunda ka pisar silmanurgas. Oluline on vaid see, kuidas su hing jõulukirikus viibides taas lootust hakkab tootma. Minul ilmneb see tavaliselt mingis seletamatus ülevuses, mis kõik maised mured tähtsusetuks taandab. Nii ma seal siis mängisin, pidulikult ja võimsalt ning ühtäkki ei tulnud enam meeldegi, milliseid kurbi mõtteid olin lõunalauas mõlgutanud. Kirik on tõepoolest minu jõulude tähtsaim ja täiesti vältimatu osa.
Õnneks teavad mu lapsedki jõulude tähendust ega arva, et need vaid kingituste jagamiseks välja on mõeldud. Maised ajad muudavad nimelt inimese ennast täis ja siis ei jää jõulurõõmule enam südamesse ruumi. Rahust rääkimata.

2015

Aasta 2015 jääb minu mälestustelaekasse üsna erinevate, kuid eranditult ülitugevate märksõnadega.
Hullumeelselt raske on neist esimene. Ei, ma ei pea siinkohal silmas seda, mida ehk mu blogi lugedes võiks eeldada- jah, ka eraelu, töö ja õpingute ühildamine on olnud mõneti vaevarikas, kuid ülekaalukalt kõige piinarikkam on olnud jõuliselt pinnalekerkinud sisemise valu teadvustamine ning sellega toimetulek- olukorras, kus toetuda pole ühelegi inimesele peale iseenda.
"Mille peale sa üldse loodad, kui sul Jumalat ei ole, ja mida sa kardad, kui sul ta on?" See on ilus lause ning minu motoks juba mitu head aastat. Äkki just seetõttu olen tulnud toime ka selle aastaga, mis on proovile pannud kõik, mida siiani pidasin oma tugevuseks, mis on märkimisväärselt nihutanud mu taluvuse piire ning andnud võimaluse taas imestada inimese lõputu kohanemisvõime üle ning mis on taustamürast hoolimata paotanud mulle ukse oma isiklike ootuste ja vajaduste maailma. Ma ei teadnudki, et on olemas üsna rasvane piir, märgistamaks sissepääsu minu pühapaikadesse ja et olen lubanud seda nii mõnelgi porisel saapapaaril valusalt ületada. Ma ei teadnud ka seda, et tohin seda kõike taludes olla nõrk ja tunda tundeid. Raudne leedi minus taganes hapra naise kahvatuks varjuks. Haavatavuse näitamisest sai uus tugevus. Ja ma ei nurise! Tõsi, praegu ei saa ma ehk aru, milleks oli vaja tervet aastat mu elust, et kellegi teise tõde üritaks päev-päevalt seada kahtluse alla minu sobivuse, kõlblikkuse, piisavuse...
Aga just siit jõuangi selle aasta teise valdava märksõnani, milleks on mõistmine. Olen jõudnud veendumusele, et kõik inimesed on põhiolemuselt head. Igas käänulisele teele sattunud täiskasvanus võib näha tema maailmataju haavatud lapsena, mida ta lihtsalt ei oska eneses peita, mida ta väljendab just sel moel, mis tundub talle enesele turvaline, kuid mida kaasteelised võivad kogeda vastupidiselt- hoopiski mitte positiivsel moel. Te ju teate, kuidas vahel hakkab väike poiss, kes on haiget saanud, oma ema lööma? Muidugi tahaks ta tegelikult pugeda turvalisse sülle, see aga vallandaks pisarad, mida väikene mees kogu hingest peita üritab. Tark ema loomulikult ei karista. Ta võidab kallistusega lapse usalduse ja müür, mis puruneb esimese pojast vallandunud nuuksega, kui too oma sasipea ema kaenlasse surub, jääb ka meheeas tema kallite poolt hõlpsasti ületatavaks.
Niisiis- olen hakanud püüdma mõista ja loobuda kergekäelisest hinnangute andmisest. Kõige raskem on seda teha lähisuhetes, sest siin astub tihtilugu mängu ka see haavatud laps, kes elab minu sees. Ja siis ei käitu ma enam sel viisil nagu võib minust, igapäevaselt inimhingedega töötavast täiskasvanud naisest eeldada. Mõistetagu mindki.
Kolmas märksõna, õigupoolest turvaelement, mida kogu lõppeva aasta endas olen kandnud ja mida mulle väljastpoolt kummalisel kombel just siis meelde on tuletatud, kui olen parasjagu nõrkemas, on naiselikkuse jõud. Ärge ajage seda segi raudse leediga, keda postituse algul mainisin! Naiselikkuse jõud ei ole kogetav väljaspoole kiirgava tugevusena, see on pigem nagu aastate ja elukogemusega täidetud anum, kust rahumeelselt ammutada seda, mida varem harjutud välismaailmast kätte võitlema. Inimestelt, kes ei suuda või ei oska su ootusi täita.
Ma ei tahaks enam sellist aastat. Aga ma ei oleks soovinud seda ka vahele jätta. Selles aastas oli palju ilu, palju avastamist, palju lapselikkust, mängulisust, minnalaskmist. Oli ka palju pisaraid, ahastust, käegalöömist, vältimist ning enesepettust. Olen lõpmata tänulik oma neljale lapsele, kellest igaüks vääriks tegelaskuju paksus raamatus, kes oma siiruses ja eheduses olid mulle suurimateks õpetajateks ja suunanäitajateks ja kellele nii mõnelgi hullumeelsemal perioodil sain (loodetavasti märkamatult) toetuda.
Lõpetuseks tahaksin neile, kes on abielus või kooselus, panna südamele üht- kui üks teist ütleb, et tal on valus, siis nii see ka on. Ja tema valu ei ole vaid tema probleem, vaid teie mõlema. Mäletate- heas ja halvas... Homme tähistab kristlik maailm Lunastaja sündi. Tema kandis risti meie kõikide eest. Kuidas elame meie? Mõelgem hetkeks...ja siis mingem palugem andeks. Kuniks veel jõuab.
Häid jõule.

Loomake

Loviisa oli oma suure varba külge sõlminud hüppenööri: "Kuna te mulle koera ei osta, pean ma oma varbaga jalutamas käima."