Mängisin täna kaks jõulujumalateenistust, kell neli ja kell kuus. Enne neid mänge käisime lastega mu vanemate juures jõululõunal. Imelik, laua taga istudes tundsin, kuidas täna ei jaksa minna. Oli nukker, isegi nagu pisut depressiivne olemine. Aga parata polnud, tuli end kokku võtta, sest esimene teenistus läks pealekauba otse riigiraadiosse ja seal juba järeleandmisi teha ei saa.
Kirik oli rahvast täis. Mitte nii puupüsti, kui olen eelnevail aastail näinud, aga jah, ikka seisjatega. Kõik need inimesed olid tulnud, et saada osa jõulurõõmust. Eks ole jõulurõõm tegelikult üks teatud seisund. Jõulurõõmu kogenud inimene ei pea tingimata päikesena särama või naeru lõkerdama. Seda saab vabalt tunda ka pisar silmanurgas. Oluline on vaid see, kuidas su hing jõulukirikus viibides taas lootust hakkab tootma. Minul ilmneb see tavaliselt mingis seletamatus ülevuses, mis kõik maised mured tähtsusetuks taandab. Nii ma seal siis mängisin, pidulikult ja võimsalt ning ühtäkki ei tulnud enam meeldegi, milliseid kurbi mõtteid olin lõunalauas mõlgutanud. Kirik on tõepoolest minu jõulude tähtsaim ja täiesti vältimatu osa.
Õnneks teavad mu lapsedki jõulude tähendust ega arva, et need vaid kingituste jagamiseks välja on mõeldud. Maised ajad muudavad nimelt inimese ennast täis ja siis ei jää jõulurõõmule enam südamesse ruumi. Rahust rääkimata.
laupäev, 26. detsember 2015
kolmapäev, 23. detsember 2015
2015
Aasta 2015 jääb minu mälestustelaekasse üsna erinevate, kuid eranditult ülitugevate märksõnadega.
Hullumeelselt raske on neist esimene. Ei, ma ei pea siinkohal silmas seda, mida ehk mu blogi lugedes võiks eeldada- jah, ka eraelu, töö ja õpingute ühildamine on olnud mõneti vaevarikas, kuid ülekaalukalt kõige piinarikkam on olnud jõuliselt pinnalekerkinud sisemise valu teadvustamine ning sellega toimetulek- olukorras, kus toetuda pole ühelegi inimesele peale iseenda.
"Mille peale sa üldse loodad, kui sul Jumalat ei ole, ja mida sa kardad, kui sul ta on?" See on ilus lause ning minu motoks juba mitu head aastat. Äkki just seetõttu olen tulnud toime ka selle aastaga, mis on proovile pannud kõik, mida siiani pidasin oma tugevuseks, mis on märkimisväärselt nihutanud mu taluvuse piire ning andnud võimaluse taas imestada inimese lõputu kohanemisvõime üle ning mis on taustamürast hoolimata paotanud mulle ukse oma isiklike ootuste ja vajaduste maailma. Ma ei teadnudki, et on olemas üsna rasvane piir, märgistamaks sissepääsu minu pühapaikadesse ja et olen lubanud seda nii mõnelgi porisel saapapaaril valusalt ületada. Ma ei teadnud ka seda, et tohin seda kõike taludes olla nõrk ja tunda tundeid. Raudne leedi minus taganes hapra naise kahvatuks varjuks. Haavatavuse näitamisest sai uus tugevus. Ja ma ei nurise! Tõsi, praegu ei saa ma ehk aru, milleks oli vaja tervet aastat mu elust, et kellegi teise tõde üritaks päev-päevalt seada kahtluse alla minu sobivuse, kõlblikkuse, piisavuse...
Aga just siit jõuangi selle aasta teise valdava märksõnani, milleks on mõistmine. Olen jõudnud veendumusele, et kõik inimesed on põhiolemuselt head. Igas käänulisele teele sattunud täiskasvanus võib näha tema maailmataju haavatud lapsena, mida ta lihtsalt ei oska eneses peita, mida ta väljendab just sel moel, mis tundub talle enesele turvaline, kuid mida kaasteelised võivad kogeda vastupidiselt- hoopiski mitte positiivsel moel. Te ju teate, kuidas vahel hakkab väike poiss, kes on haiget saanud, oma ema lööma? Muidugi tahaks ta tegelikult pugeda turvalisse sülle, see aga vallandaks pisarad, mida väikene mees kogu hingest peita üritab. Tark ema loomulikult ei karista. Ta võidab kallistusega lapse usalduse ja müür, mis puruneb esimese pojast vallandunud nuuksega, kui too oma sasipea ema kaenlasse surub, jääb ka meheeas tema kallite poolt hõlpsasti ületatavaks.
Niisiis- olen hakanud püüdma mõista ja loobuda kergekäelisest hinnangute andmisest. Kõige raskem on seda teha lähisuhetes, sest siin astub tihtilugu mängu ka see haavatud laps, kes elab minu sees. Ja siis ei käitu ma enam sel viisil nagu võib minust, igapäevaselt inimhingedega töötavast täiskasvanud naisest eeldada. Mõistetagu mindki.
Kolmas märksõna, õigupoolest turvaelement, mida kogu lõppeva aasta endas olen kandnud ja mida mulle väljastpoolt kummalisel kombel just siis meelde on tuletatud, kui olen parasjagu nõrkemas, on naiselikkuse jõud. Ärge ajage seda segi raudse leediga, keda postituse algul mainisin! Naiselikkuse jõud ei ole kogetav väljaspoole kiirgava tugevusena, see on pigem nagu aastate ja elukogemusega täidetud anum, kust rahumeelselt ammutada seda, mida varem harjutud välismaailmast kätte võitlema. Inimestelt, kes ei suuda või ei oska su ootusi täita.
Ma ei tahaks enam sellist aastat. Aga ma ei oleks soovinud seda ka vahele jätta. Selles aastas oli palju ilu, palju avastamist, palju lapselikkust, mängulisust, minnalaskmist. Oli ka palju pisaraid, ahastust, käegalöömist, vältimist ning enesepettust. Olen lõpmata tänulik oma neljale lapsele, kellest igaüks vääriks tegelaskuju paksus raamatus, kes oma siiruses ja eheduses olid mulle suurimateks õpetajateks ja suunanäitajateks ja kellele nii mõnelgi hullumeelsemal perioodil sain (loodetavasti märkamatult) toetuda.
Lõpetuseks tahaksin neile, kes on abielus või kooselus, panna südamele üht- kui üks teist ütleb, et tal on valus, siis nii see ka on. Ja tema valu ei ole vaid tema probleem, vaid teie mõlema. Mäletate- heas ja halvas... Homme tähistab kristlik maailm Lunastaja sündi. Tema kandis risti meie kõikide eest. Kuidas elame meie? Mõelgem hetkeks...ja siis mingem palugem andeks. Kuniks veel jõuab.
Häid jõule.
Hullumeelselt raske on neist esimene. Ei, ma ei pea siinkohal silmas seda, mida ehk mu blogi lugedes võiks eeldada- jah, ka eraelu, töö ja õpingute ühildamine on olnud mõneti vaevarikas, kuid ülekaalukalt kõige piinarikkam on olnud jõuliselt pinnalekerkinud sisemise valu teadvustamine ning sellega toimetulek- olukorras, kus toetuda pole ühelegi inimesele peale iseenda.
"Mille peale sa üldse loodad, kui sul Jumalat ei ole, ja mida sa kardad, kui sul ta on?" See on ilus lause ning minu motoks juba mitu head aastat. Äkki just seetõttu olen tulnud toime ka selle aastaga, mis on proovile pannud kõik, mida siiani pidasin oma tugevuseks, mis on märkimisväärselt nihutanud mu taluvuse piire ning andnud võimaluse taas imestada inimese lõputu kohanemisvõime üle ning mis on taustamürast hoolimata paotanud mulle ukse oma isiklike ootuste ja vajaduste maailma. Ma ei teadnudki, et on olemas üsna rasvane piir, märgistamaks sissepääsu minu pühapaikadesse ja et olen lubanud seda nii mõnelgi porisel saapapaaril valusalt ületada. Ma ei teadnud ka seda, et tohin seda kõike taludes olla nõrk ja tunda tundeid. Raudne leedi minus taganes hapra naise kahvatuks varjuks. Haavatavuse näitamisest sai uus tugevus. Ja ma ei nurise! Tõsi, praegu ei saa ma ehk aru, milleks oli vaja tervet aastat mu elust, et kellegi teise tõde üritaks päev-päevalt seada kahtluse alla minu sobivuse, kõlblikkuse, piisavuse...
Aga just siit jõuangi selle aasta teise valdava märksõnani, milleks on mõistmine. Olen jõudnud veendumusele, et kõik inimesed on põhiolemuselt head. Igas käänulisele teele sattunud täiskasvanus võib näha tema maailmataju haavatud lapsena, mida ta lihtsalt ei oska eneses peita, mida ta väljendab just sel moel, mis tundub talle enesele turvaline, kuid mida kaasteelised võivad kogeda vastupidiselt- hoopiski mitte positiivsel moel. Te ju teate, kuidas vahel hakkab väike poiss, kes on haiget saanud, oma ema lööma? Muidugi tahaks ta tegelikult pugeda turvalisse sülle, see aga vallandaks pisarad, mida väikene mees kogu hingest peita üritab. Tark ema loomulikult ei karista. Ta võidab kallistusega lapse usalduse ja müür, mis puruneb esimese pojast vallandunud nuuksega, kui too oma sasipea ema kaenlasse surub, jääb ka meheeas tema kallite poolt hõlpsasti ületatavaks.
Niisiis- olen hakanud püüdma mõista ja loobuda kergekäelisest hinnangute andmisest. Kõige raskem on seda teha lähisuhetes, sest siin astub tihtilugu mängu ka see haavatud laps, kes elab minu sees. Ja siis ei käitu ma enam sel viisil nagu võib minust, igapäevaselt inimhingedega töötavast täiskasvanud naisest eeldada. Mõistetagu mindki.
Kolmas märksõna, õigupoolest turvaelement, mida kogu lõppeva aasta endas olen kandnud ja mida mulle väljastpoolt kummalisel kombel just siis meelde on tuletatud, kui olen parasjagu nõrkemas, on naiselikkuse jõud. Ärge ajage seda segi raudse leediga, keda postituse algul mainisin! Naiselikkuse jõud ei ole kogetav väljaspoole kiirgava tugevusena, see on pigem nagu aastate ja elukogemusega täidetud anum, kust rahumeelselt ammutada seda, mida varem harjutud välismaailmast kätte võitlema. Inimestelt, kes ei suuda või ei oska su ootusi täita.
Ma ei tahaks enam sellist aastat. Aga ma ei oleks soovinud seda ka vahele jätta. Selles aastas oli palju ilu, palju avastamist, palju lapselikkust, mängulisust, minnalaskmist. Oli ka palju pisaraid, ahastust, käegalöömist, vältimist ning enesepettust. Olen lõpmata tänulik oma neljale lapsele, kellest igaüks vääriks tegelaskuju paksus raamatus, kes oma siiruses ja eheduses olid mulle suurimateks õpetajateks ja suunanäitajateks ja kellele nii mõnelgi hullumeelsemal perioodil sain (loodetavasti märkamatult) toetuda.
Lõpetuseks tahaksin neile, kes on abielus või kooselus, panna südamele üht- kui üks teist ütleb, et tal on valus, siis nii see ka on. Ja tema valu ei ole vaid tema probleem, vaid teie mõlema. Mäletate- heas ja halvas... Homme tähistab kristlik maailm Lunastaja sündi. Tema kandis risti meie kõikide eest. Kuidas elame meie? Mõelgem hetkeks...ja siis mingem palugem andeks. Kuniks veel jõuab.
Häid jõule.
pühapäev, 20. detsember 2015
Loomake
Loviisa oli oma suure varba külge sõlminud hüppenööri: "Kuna te mulle koera ei osta, pean ma oma varbaga jalutamas käima."
R_H
R_H seisis eile Lisanni mänguväljal. Johann oli arvaja. Te ju ikka mäletate "Ülespoomist"? See on sõna äraarvamismäng: teada on vaid sõna esimene ja viimane täht ning arvaja peab pakkuma puuduvaid. Iga valestipakutud täht aitab valmida võllapuul, kuhu peale lõputuid möödapanekuid keegi aeglaselt "üles puuakse". Meie mängus on see "keegi" sebra.
Aga jah, niisiis R_H.
Karl Johann oli hasarti täis. Ta oli eelnevais mängudes kõik minu poolt lauale pandud sõnad mängleva kergusega ära arvanud, see 3-täheline titekas pidi olema kukepea! Reh, häälis ta kuuldavalt, rih, räh... Aa, äkki on röh? Lisann raputas pead. Võllapostid kerkisid halastamatult. Rüh, rah... Poiss muutus närviliseks. Sebra pea ja keha olid juba paigas. Poisike hakkas üles alla karglema ja häälis erutunult erinevaid toredaid variante. No pole ju enam ühtki tähte jäänud! Nüüd tegi poisike juba tiire ümber toa. Tema maandab nimelt pingeid kiire liikumisega. Reh, roh... No ei tule! Viimaks lõi poisike käega ning alistus saatusele. Sel hetkel koitis Lisannile, et midagi on valesti. Ta on nimelt vasakukäeline. Vasakukäelised aga kirjutavad tihtilugu paremalt vasakule. Nii oli läinud ka seekord. Lisann kargas mängulaua tagant püsti. Oh, kaugel sellest, et ta oma viga tunnistas! Ta viipas vaid oma kõhetu käega sõna viimasele tähele, milleks oli h ja seletas veidike kõrgemal toonil: see sõna algab ju siit. Veelgi kõrgemat tooni nõudis nüüdseks juba igasuguse huvi kaotanud põgenev Johann: "Kas sa siis aru ei saa? Hiir on see see sõna! Hiir!!!"
Aga jah, niisiis R_H.
Karl Johann oli hasarti täis. Ta oli eelnevais mängudes kõik minu poolt lauale pandud sõnad mängleva kergusega ära arvanud, see 3-täheline titekas pidi olema kukepea! Reh, häälis ta kuuldavalt, rih, räh... Aa, äkki on röh? Lisann raputas pead. Võllapostid kerkisid halastamatult. Rüh, rah... Poiss muutus närviliseks. Sebra pea ja keha olid juba paigas. Poisike hakkas üles alla karglema ja häälis erutunult erinevaid toredaid variante. No pole ju enam ühtki tähte jäänud! Nüüd tegi poisike juba tiire ümber toa. Tema maandab nimelt pingeid kiire liikumisega. Reh, roh... No ei tule! Viimaks lõi poisike käega ning alistus saatusele. Sel hetkel koitis Lisannile, et midagi on valesti. Ta on nimelt vasakukäeline. Vasakukäelised aga kirjutavad tihtilugu paremalt vasakule. Nii oli läinud ka seekord. Lisann kargas mängulaua tagant püsti. Oh, kaugel sellest, et ta oma viga tunnistas! Ta viipas vaid oma kõhetu käega sõna viimasele tähele, milleks oli h ja seletas veidike kõrgemal toonil: see sõna algab ju siit. Veelgi kõrgemat tooni nõudis nüüdseks juba igasuguse huvi kaotanud põgenev Johann: "Kas sa siis aru ei saa? Hiir on see see sõna! Hiir!!!"
kolmapäev, 16. detsember 2015
Jõuluvanandusest
Minu lapsed küll jõuluvana ei usu. Sellest hoolimata teevad nad kogu taadi ümber käiva tralli tolerantselt kaasa, sest kes siis heast noosist ilma sooviks jääda! Tänane jõuluvana oli hästi lahe. Mõne teravkõrva jaoks kõlas ta hääl pisut Lauri Nebeli moodi, aga see selleks- tähtsaim on, et mees suutis kogu lastekarja naeru lõkerdama panna ning vanemategi aadressil tuli nii mõnigi hea "pirn". Näiteks pani ta ära minnes ette, et kolmikute isa võtaks nüüd juhtimise üle ja annaks ülejäänutele nippe... heh, teadagi milleks :)
Loviisa vedas aga kojusõidul ikkagi suu tähtsalt kriipsuks ning teatas, et tema igatahes küll ei usu, et see jõuluvana päris oli. "Nii valget habet," nentis ta teadjalt, "ei ole ühelgi vanamehel."
"Nojah, aga uskuda ju ikkagi võib," panin ette.
"Milleks?" jäi tüdruk vankumatuks.
Ehh, kogu see jõuluvanandus ja päkapikundus on sihuke piiripeal kõndimine. Ühest küljest nagu hästi vahva, aga teisest täiesti seosetu ja läbinähtav. Kui inimene tahab teadlaseks saada- Loviisa näiteks- siis lihtsalt ei saa talle suurisilmi ja vaimustusest käsi kokku plaksutades ühe jõuluaja jooksul viit erinevat jõuluvana esitleda ja muud soga ajada.
Ta vaatab sulle pisut altkulmu otsa. Lihtsalt vaatab.
Ja pärast on veelgi narrim tunne...
Loviisa vedas aga kojusõidul ikkagi suu tähtsalt kriipsuks ning teatas, et tema igatahes küll ei usu, et see jõuluvana päris oli. "Nii valget habet," nentis ta teadjalt, "ei ole ühelgi vanamehel."
"Nojah, aga uskuda ju ikkagi võib," panin ette.
"Milleks?" jäi tüdruk vankumatuks.
Ehh, kogu see jõuluvanandus ja päkapikundus on sihuke piiripeal kõndimine. Ühest küljest nagu hästi vahva, aga teisest täiesti seosetu ja läbinähtav. Kui inimene tahab teadlaseks saada- Loviisa näiteks- siis lihtsalt ei saa talle suurisilmi ja vaimustusest käsi kokku plaksutades ühe jõuluaja jooksul viit erinevat jõuluvana esitleda ja muud soga ajada.
Ta vaatab sulle pisut altkulmu otsa. Lihtsalt vaatab.
Ja pärast on veelgi narrim tunne...
teisipäev, 15. detsember 2015
Kingitus
Mulle avaldas tohutut muljet ühe avalikkuse ees tuntud meesterahva (ma ei mäleta täpselt, kes see oli) lause, et "kui mu lapsel või naisel on mingi mure, võib kasvõi president ise oodata". Eks ole ju meeste seas tavapärasem pigem see, et tähtsate inimeste seas väljavalituna viibimine on justkui suurem au, kui soojuse jagamine oma kõige kallimatele. Seetõttu jagaksin täna selle inimese mõtet ka siin. Isegi kui see juhtumisi tema enda tegudes päris tõsi pole, paneb see ehk mõne lugeja viivuks mõtlema.
Peres, kus ei esine "sinu mure või minu valu", vaid on ühine mure või valu, kasvavad lapsed, kes märkavad. Nad märkavad esmalt isa murekortsu või ema veekalkvel silmi, õe pettumust või venna allasurutud kurbust, hiljem aga juba sõbra muutunud käitumist või töökaaslase imelikku hajevilolekut. Ja lisaks märkamisele tunnevad nad huvi ning julgevad küsida- mis juhtus? Kas ma saaksin kuidagi aidata? Kas saaksin olla sinu kõrval? Jah, ma loobun täna tühjast-tähjast, mida plaanisin, et olla sinuga. Ma ei karda su valu, ma ei jookse su pisarate eest peitu!
Peres, kus ei esine "sinu mure või minu valu", kasvavad inimesed, kelle peopesal seisab kunagi kogu hirmust värisev maailm.
Ja see on väga suur kingitus.
Peres, kus ei esine "sinu mure või minu valu", vaid on ühine mure või valu, kasvavad lapsed, kes märkavad. Nad märkavad esmalt isa murekortsu või ema veekalkvel silmi, õe pettumust või venna allasurutud kurbust, hiljem aga juba sõbra muutunud käitumist või töökaaslase imelikku hajevilolekut. Ja lisaks märkamisele tunnevad nad huvi ning julgevad küsida- mis juhtus? Kas ma saaksin kuidagi aidata? Kas saaksin olla sinu kõrval? Jah, ma loobun täna tühjast-tähjast, mida plaanisin, et olla sinuga. Ma ei karda su valu, ma ei jookse su pisarate eest peitu!
Peres, kus ei esine "sinu mure või minu valu", kasvavad inimesed, kelle peopesal seisab kunagi kogu hirmust värisev maailm.
Ja see on väga suur kingitus.
neljapäev, 10. detsember 2015
Niisama mõtted
Nüüd jäi küll postitustesse pikk vahe! Endine mina ajaks otsemaid süü kiire jõulueelse aja kaela. Aga praegune mina tõstab nina pisut nipsakalt taeva poole ja teatab, et pimeda aja tõttu on lihtsalt uned pikemaks veninud.
Tõepoolest- nii sirgeselgselt, kui sel aastal, ei ole ma oma kuhjuvaid tööülesandeid veel kärpida osanud! Ilmselt oligi selleks tarvis kahekordset töökoormust, pluss töökohta uuel erialal ning õpinguid, mis käesoleval nädalal teooria poolelt küll otsa said, kuid praktika osas veel pikalt ees terendavad.
Olen täiesti elus! Mul on piisavalt aega pere jaoks, praegugi on me maja täis piparkoogilõhna ning hommikupoole tõin raamatukogust taas portsu jõuluajale sobivat rahulikku lugemist. Olin vahepeal ühe lihtsa tõe ära unustanud- õpi selekteerima olulist ebaolulisest. Ja muide, üks nüanss veel- kui ebaoluline on olulisest märksa toredam, suuna too oluline sujuvalt kellegi teise tööpõllule ja tegele ise vähem olulisega- aga südamest! See teine, oh üllatust, võib sinule tüütust ülesandest omakorda enesele palju rõõmu leida!
Ah, mis ma ikka targutan. Ega need asjad tegelikult ikka päris sõrmenipsuga käi. Vaim on tihtilugu valmis palju enamaks, kui kehale kasulik. Aga ega kehagi rumal pole! Eelmisel nädalal tegi ta mulle "kena" kingituse mingi angiini-taolise viiruse näol ja olin lihtsalt sunnitud paariks päevaks koduseinte vahele varjuma. Mis näitab, et tegelikult tuleks koormust veelgi vähendada.
Minu meelest on praegusel pimedal ajal kõige tähtsam hea uni. Kui vähegi võimalik, lasen triol hommikuti magada täpselt nii kaua, kui und jagub- ning alles siis seame sammud lasteaeda. Tunnen, et see on hea otsus. Ka kõikidele jõulupidudele ei ole üldsegi tarvis tormata. Tihtilugu on need nõndanimetatud peod mingi mõttetu rüselemine, millel jõuludega absoluutselt mingit seost pole. Milleks oma ja laste närve rikkuda? Rullime aga taigna lahti ja teeme hoopis veel ühe plaaditäie piparkooke! Süütame palju küünlaid, sätime kaminassegi halud praksuma. Ja siis loeme. Mina loen, trio kuulab. Loe veel, paluvad nad ühtlugu pikendust. Heameelega!
Tuul vuhiseb väljas. Aga meil on mõnus, soe ja rahulik...
Tõepoolest- nii sirgeselgselt, kui sel aastal, ei ole ma oma kuhjuvaid tööülesandeid veel kärpida osanud! Ilmselt oligi selleks tarvis kahekordset töökoormust, pluss töökohta uuel erialal ning õpinguid, mis käesoleval nädalal teooria poolelt küll otsa said, kuid praktika osas veel pikalt ees terendavad.
Olen täiesti elus! Mul on piisavalt aega pere jaoks, praegugi on me maja täis piparkoogilõhna ning hommikupoole tõin raamatukogust taas portsu jõuluajale sobivat rahulikku lugemist. Olin vahepeal ühe lihtsa tõe ära unustanud- õpi selekteerima olulist ebaolulisest. Ja muide, üks nüanss veel- kui ebaoluline on olulisest märksa toredam, suuna too oluline sujuvalt kellegi teise tööpõllule ja tegele ise vähem olulisega- aga südamest! See teine, oh üllatust, võib sinule tüütust ülesandest omakorda enesele palju rõõmu leida!
Ah, mis ma ikka targutan. Ega need asjad tegelikult ikka päris sõrmenipsuga käi. Vaim on tihtilugu valmis palju enamaks, kui kehale kasulik. Aga ega kehagi rumal pole! Eelmisel nädalal tegi ta mulle "kena" kingituse mingi angiini-taolise viiruse näol ja olin lihtsalt sunnitud paariks päevaks koduseinte vahele varjuma. Mis näitab, et tegelikult tuleks koormust veelgi vähendada.
Minu meelest on praegusel pimedal ajal kõige tähtsam hea uni. Kui vähegi võimalik, lasen triol hommikuti magada täpselt nii kaua, kui und jagub- ning alles siis seame sammud lasteaeda. Tunnen, et see on hea otsus. Ka kõikidele jõulupidudele ei ole üldsegi tarvis tormata. Tihtilugu on need nõndanimetatud peod mingi mõttetu rüselemine, millel jõuludega absoluutselt mingit seost pole. Milleks oma ja laste närve rikkuda? Rullime aga taigna lahti ja teeme hoopis veel ühe plaaditäie piparkooke! Süütame palju küünlaid, sätime kaminassegi halud praksuma. Ja siis loeme. Mina loen, trio kuulab. Loe veel, paluvad nad ühtlugu pikendust. Heameelega!
Tuul vuhiseb väljas. Aga meil on mõnus, soe ja rahulik...
Tellimine:
Postitused (Atom)