Omaküla värk 2.

Kes mu eelmist postitust luges, teadku nüüd, et medalil on ka teine külg- olen nimelt juba mõnda aega kuulnud, et meie koduküla koolis vohab aktiivselt koolikiusamine, kusjuures üsna räiges vormis. Täna juhtusin olema pealtnägijaks ning sekkujaks ühele eriti vastikule juhtumile.
Jõe ääres rulapargi juures on avatud uus mänguväljak.
Kuna tegu on veidi varjulisema kohaga, armastavad seal aega veetmas käia koolilapsed. Tänagi oli mitu kampa kiikumas, niisama "mussi" kuulamas või- paraku- oma agressiivsust välja elamas.
See tüdruk jäi mulle otsemaid silma. Armas, väikest kasvu, igati kenasti riides- aga väga rahutu, närviline, valjuhäälne, ühesõnaga grupi vaieldamatu liider. Ma ei tea, mis neil seal juhtus, ühel hetkel olid aga paar suuremat kutti ühe väiksema poisi pikali surunud ning too tüdruk toppis talle täiest jõust liiva silma. Seejärel haaras ta poisi telefoni ning valjuhäälselt kiideldes "selle ma viskan nüüd puruks", virutaski teise mobla vastu posti. Vahtisin seniajani lihtsalt kangestunult. Trio kiikus rahulikult.
Siis aga ärkasin otsekui unest, tormasin selle nõmeda kamba juurde ning lihtsalt karjusin.
Mida te ometi teete! See on ju täiesti lubamatu! Kuidas te suudate nii julmad olla?!
Nad kangestusid. Ilmselt polnud sekkumisega arvestanud. Too ilus tüdruk püüdis pobiseda, et loopis enda telefoni, aga loobus õige pea. Kannatanu läks silmi hõõrudes vaikselt minema. Kamp küll jäi, aga tuju paistis neil olevat nullis. Ehk hakkasid veidikenegi mõtlema?
Selgitasin oma lastele situatsiooni ära. Nad taipasid küll. Meie peres on nimelt selline reegel, et kui teise vastu on kätt tõstetud, ei huvita mind enam, kes on süüdi, kes alustas. Vägivalla suhtes valitseb absoluutne nulltolerants.
Muidugi saab ka sõnadega väga haiget teha. Sellestki tuleb pidevalt rääkida, rääkida, rääkida...
Too kiusaja ei ole kindlasti õnnelikum, kui poiss, keda piinati. Temaga tuleks kiiremas korras tegeleda, et teada saada, miks. Et panna ta mõistma, et nii ei ole okei.
Kui aga kooli kohta käivad jutud, et seal peetaksegi kiusamist normaalseks, et nii lihtsalt on, siis vajuvad minu käed küll jõuetult rippu. Mis nendest väikestest inimestest niimoodi saab?
Ma ei tea, kui paljud üldse sekkuvad, nähes vägivalda. Täiskasvanud väljakujunenud isiksusele ei peaks see ju raske olema. Ometi tundub mulle, et eesti inimene vaatab sel hetkel pigem mujale.
Ju siis kardab. Aga keda?

Omaküla värk

Omaküla värk on ikka nii mõnus!
Unustasin mina näiteks täna oma koduvõtmed raamatukokku. Ehh, ärge küsige, miks! Mu pea on viimasel ajal nagu prügikast- küllap asetasin nad hetkeks mõnele riiulile ja sellest piisas! Raamatukogu töötajad hakkasid mind muidugi otsemaid telefoni teel taga otsima. Neil tekkis nimelt suur mure, kuidas ma nüüd koju sisse saan. Oleks ma asjast teadlik olnud, oleks ka muretsenud. Jagatud mure on ikka pool mure! Et ma aga raamatukokku telefoni kaasa ei olnud võtnud, ei teadnud ma muidugi muredest ega muist asjust midagi. Edasine tegevus käis minu selja taga. Kuna aeg oli sealmaal, et raamatukogu tuli sulgeda, andsid nad mu koduvõtmed üle kõrvalmaja apteekrile, kes mind samuti hästi tunneb (ja paar korda usalduse peale isegi retseptiravimeid on müünud- teades, et retsept tuleb lihtsalt tagantjärgi, omaküla värk, noh!). Kuna aga minu kojupääsemisega läks tõesti kõvasti kauem aega, kui esialgu arvata võis, oli ka apteeker vahepeal sunnitud poe sulgema. "Päästearmee" kojujõudes ning ukse piduliku avamise järel leidsin telefonist hulga vastamata kõnesid ning tundsin sügavat rahulolu ja tänutunnet, et me kõik rõõmsasti üheskoos siinkandis elame ning teineteise eest vajadusel ikka hoolt kanname! :)
Homme saan võtmed ka kätte.

Konkurss

Ma konkursse ei salli, pole põhimõtteliselt ühelgi käinud.
Helis ütleb ennast ka neid mitte sallivat, olles samas nii mõnegi edukalt läbinud. Täna osales ta rahvusvahelisel konkursil Stockholmis, kus napsas nagu muuseas II koha, teadustades enne tulemuse teadasaamist sms-i vahendusel, et "ei läinud hästi!", mis on juba ammust ajast hea ning alatitoimiv märk, kindlustamaks kohta esikolmikus.
Tegelikult pole konkurss üldse tähtis.
Tähtis on vaid kinnitus, et Helis on suurepärane muusik.
Vahel kipub see ehk ununema. Või siis liiga enesestmõistetavaks saama.

Filosoof

Olime ära käinud Paldiski pankrannikul ja imetlenud Keila juga, kell tiksus juba halastamatuid õhtutunde, kui lapsed leidsid, et nüüd oleks paras aeg ette võtta loomaaed.
"Sinna me küll enam ei jõua," avaldasin tavapärasest veidi ärevama häälega arvamust.
Joss virutas eeslaiuvasse lompi suure kiviläraka, Lisann tegi mõned metsikud hüpped. Loviisa aga jäi täiesti rahulikuks.
"Jõuame küll," ütles ta rõhutatud rahulikkusega, "jõuame- kui me ainult ajal ei lase eest ära joosta..."
Turbo-start jäi küll sel korral tegemata, aga üks filosoofiline lause on nüüd jälle raamatusse raiutud.

Tamm

Vihma muudkui sadas.
Tamm mu magamistoa akna all, õlgadel sügavroheliseks sammaldunud pleed, võdistas graatsiliselt oma sadat raagus kätt, sõrmusteks tuhanded pärlendavad piisad. Tema väärikus ei lubanud väljendada solvumist, pisukest kõrkust, oo ei!, ammugi mitte suursugust kuuluvust; ma peaaegu ei saanudki aru, peaaegu oleksin kahe silma vahele jätnud- aga üksainus liigutus, hetkeline emotsionaalne värahtus, mistõttu sajad kalliskivid klirinal maapinnale puruks kukkusid... ja siis oli jälle kõik endine.
Väärikus. Ligipääsmatus.
Vaat see on alles daam!

Gravitatsioon

Loviisa rääkis mulle pikalt gravitatsioonijõust, tõi erinevate esemetega näiteid ning lisas lõpuks, et tema kui tuleviku-teadlane valmistab kunagi gravitatsiooni-vastase maski.
"Tead," lausus ta, kui oli loenguga ühele poole saanud, "enamus nelja- ja kuueaastasi lapsi ei kasuta oma jutus selliseid sõnu nagu gravitatsioon. Enamus väikeseid ei tea, mis need sõnad tähendavadki. Aga mina olen teistsugune. Mina olen need sõnad ära õppinud täiskasvanute pealt ja multikaid vaadates. Tead, ega need roboti-multikad polegi nii hullud, ära neid karda! Sealt saab palju tarkust!"
Ja mina muudkui kuulasin, suu lahti...

Muljeid Pühalt Maalt 4.

Hauda ma sel korral ei saanudki- trio ei olnud nõus järjekorras seisma. Kuna silmaga vaadates panustasin vähemalt tunnisele seismisajale tihedas rahvasummas, halastasin vaesekestele ning piirdusime Kolgata mäe ning võidmiskiviga. Et samal päeval, ortodoksi kalendri järgi Vaiksel Laupäeval, oli Hauas taaskord süttinud Püha Tuli, saime ka oma küünaldega "värskest leegist" osa. Olen kindel, et lapsed tajuvad pühadust paremini, kui aimatagi oskame.
Teine minu ja küllap nüüdsest lastegi jaoks oluline paik Jeruusalemmas (mis on ühtlasi juutide kõige püham paik üldse) on Nutumüür. Nutumüür on jaotatud kaheks aiaga eraldatud palvealaks, meeste ja naiste pooleks, kusjuures meeste müüriosa moodustab umbes kolm-, naiste oma aga vaid ühe neljandiku selle kogupikkusest. Nutumüüri ääres tunnetatavat väge ja palvejõudu ei ole ma kogenud kusagil mujal. See on ülivõimas!
Peale palvetamist ei keerata Nutumüürile selga, vaid kaugenetakse sealt aeglaselt, selg ees. Visuaalselt inimene küll eemaldub müürist, ometi on selle vägi ja jõud ka distantsi pealt veel pikka aega lausa füüsiliselt tajutav.
Püha Vaim ja müüril istuvad hallid, tasased tuvid... lapsekäsi vaikselt libisemas mu pihku... tuhanded lendlevad palved... inimsaatused... armastus... igavik... 
Kõik on paigas. Siin ja praegu. Lihtsalt.
Aamen.