Õmbleja

Põrnitsesime teineteist altkulmu. Tema silmadest peegeldus sulaselget hirmu, minu omadest aga pimedat viha. Nägin välja kui karjapoiss- kukekad viigipüksid hoidsid eestpoolt eriti uljalt püsti ning ihuvärvi põlvikuid, mida pükste alt kümne liigse sentimeetri võrra näha oli, võis vabalt ka paljasteks jalgadeks pidada.
"Sobib," pressisin viimaks läbi hammaste.
"Soobib?" ei uskunud ta oma kõrvu.
"Jah," kordasin lihtsalt.
Sobib.
Ta ei olnud ju mitte kunagi elus õmmelnud.
Ta nimi on Vera, pärit Narvast. Sel nädalavahetusel sattus ta pool- kogemata Tallinna. Endine pinginaaber FB kaudu kutsus. Polnud ju kooliajal erilist sõprustki, kuid sellistest kutsetest ei öelda kunagi ära. Aastate jooksul võib see olla ainus võimalus tõelist linnaõhku nuusutada. Kuuldavasti oli klassiõde pealinnas järje peale saanud. Tal oli oma tilluke õmblusäri. Mitte just paljudel nende kandist ei vea nõndaviisi...
Kutse tõeline põhjus selgus hiljem. Aljonal oli nimelt hädasti vaja tööjuurest päevaks- paariks eemale saada. Viimasel ööklubi-tretil oli ta kohtunud Vovaga, kes oli pärit Peterburist. Vova viis ta vastu hommikut  koju. Mersuga. See oli kallis masin, seetõttu ei tahtnud Aljona Vovat käest lasta. Suurilmadaami elu oli käegakatsutav. Aljona otsustas sõita asja uurima.
Vera ajas algul sõrad vastu.
"Nu kak?" oli ta õnnetu.
"Vot tak," ütles Aljona- ja läinud ta oligi.
Ja siis tulin mina. Sooviga oma vastostetud püksid lühemaks teha.
Mulle meeldib nii mõelda!
Mu pähe ei mahuks variant, et too näitsik "õmblebki" päevast päeva sealsamas! Ja et müüjad just teda soovitavadki, kui meeldivad püksid juhuslikult liig pikaks osutuvad!
Oo ei!
Sõitku parem kiiresti tagasi Narva!
Ega Vova seda Aljonat nagunii päriselt ei taha!

Süsteemid

Ühte asja oskab ta suurepäraselt.
Süsteeme luua.
Näiteks lõi ta inglise keele õppimise süsteemi. Otse voodi parempoolse esijala kõrvale. See süsteem on väga vajalik, sest kes tänapäeval inglise keelt ei oska, seda pole peaaegu et olemas. Või on ta liiga vana. Muld.
Mõni päev tagasi sai käidud ühes kohalikus pirukapoes. Leti taga seisis müüja, kes esmapilgul ei tundunudki väga vana. Tema vahetut seost nõukogude aja kannatustega reetis vaid tülpinud nägu, mis anus iga sisseastujat otsemaid ringi pöörama. Mitte täna, kisendasid ahastavad silmad. Mitte täna ega homme! Mitte kunagi!
Ja kui siis üks inglise keelt kõnelev meesterahvas puhtalt välismaalasele omasest märkamatusest siiski sisenes ning enesele kaks ekleeri ja kaks kohupiimataskut viipas ning too esmapilgul mitte väga vana müüja leti tagant korrektses eesti keeles "ka-he-ksa eurot" rõhutas, mõistsid ka ümbritsevad neli seina ülihästi, et selles vanuses enam võõrkeelseid numbreid ära ei õpi. Selles vanuses õpi enam üldse midagi ära.
Too ingliskeelne mees üritas seepeale iseennast kaheksaks väänates ning välismaalasele omaselt õiget vastust märkamata kassaaparaadilt piiluda, kui palju see "ka-he-ksa" in english teeb. Esmapilgul mitte väga vana müüja hindas aga toimingu privaatsooni tungimiseks, läks pahameelest lõkendama ning otsis laua alt värisevate kätega paanikanuppu.
Antud situatsioon panigi asjad paika.
Süsteem ise on selline. Grammatika õpikud asuvad kõige all. Nende peal lebab neljakümne aasta saak erinevate firmade eri tasemetega õpikutest. Mõnedele on lisatud ka töövihikud. Paar õpikut eeldavad kassetimängija olemasolu, et tagasi kerides ja üha uuesti korrates kostaks ka kõige nõudlikumale kõrvale "kus asub lähim hüdroelektrijaam" või "meie kolhoosis käivad hoogsad sügistööd" täiesti perfektselt. Enamus õppematerjale on siiski uuemad ning eeldavad vaid CD- mängija olemasolu.
Kuhja pealmine raamat kannab pealkirja Inglise keel taasalustajatele. Selle vahele peidetud õhuke Slängi sõnavara annab küll aimu vaid äärmiselt ebatsensuursetest väljenditest, kuid eks muutunud aeg nõua ehk sedagi.
Hästi loodud süsteem toob hinge rahulolu.
Selle voodijala juurest tolmuimejaga tõmmates on kohe iseäranis uhke tunne.

Loviisa killud 36

Punun Loviisale patsi.
Loviisale see toiming ilmselgelt ei meeldi, aga ta on diplomaat.
"Õde Ellu oskab hästi patsi teha, tädi Helin ka", kiidab ta.
Pilku kõrvale pöörates lisab ta hetke pärast nagu mokaotsast, "emmel on selle oskusega... nagu on..."

Jossi killud 12

Käisime trioga Kakerdaja rabas.
Algul polnud seal hingelistki. Vaid vaikus, sügavkollased toonid pooleldi raagus puudel ja hilissügise võrratud aroomid...
Kui aga rabajärve ääres piknikku pidasime, tuli samasse paika ühe firma lõbus kollektiiv, grupp kolleege. Korraga otsustasid neist üks mees ja üks naine rabajärve ujuma minna. Võite ette kujutada, millise elamuse nad sellega triole pakkusid! Kui välja arvata tõik, et Loviisa minult kogu tagasitee samuti ujumaminekut nuias, oli too suplus päeva nael! Kui sama grupiga hiljem raja alguse lõkkeplatsil taaskohtusime ja nad meile kooki pakkusid, ei osanud Joss oma tänutunnet teisiti väljendada, kui selge ja valju häälega pidulikult "Tulge kõik meie sünnipäevale!" hõigates.
Seekord läheb me pidu ilmselt õite suureks...

Jossi killud 11

Joss poeb mulle hommikul unesoojana kaissu. Muidugi toimub "tühi lebamine" vaid paar sekundit, siis tuleb ikka hoogsalt päevaga pihta hakata. Niisiis...
"Kas tead", tõuseb poiss küünarnukkidele ja puurib oma pilgu mu unistesse silmadesse, "õde Ellu ütles, et kui munaga kogu öö rääkida, hakkab muna lõpuks vastu rääkima!"
Oot, misasja?
"Kui munaga kogu öö rääkida, hakkab muna sulle lõpuks vastu rääkima!" ei ole väikemees kitsi kordama.
Nüüd jõudis küll kohale ja turtsatan naerma.
"Kuule, õde Ellu ajas sulle vist plärajuttu!" ütlen itsitades.
"Ei ajanud!" saab poiss pahaseks, "ta rääkis täitsa tõsiselt!"
"Oh, küllap see oli ikka plära," julgen siiski oma arvamuse juurde jääda.
Nüüd vihastab poisike tõsiselt.
"Sa ei saa üldse aru," plahvatab ta, "tead ju küll, et igal asjal on hing!"
Mnjah, eks ma siis õde Ellult küsin seda hinge asja ;)

Aga Jossiga tegime päeva peale selle elus- ja elutute asjade süsteemi päris selgeks.
Ega vastu hommikut rääkimahakkav muna mingi eriline ahvatlus ju polekski, tõdesime mõlemad.

Jossi killud 10

Jossil on "kas"-küsimuste moodustamiseks väga omapärane viis. Nagu me kõik teame, küsib eestlane näiteks: "Kas sa piima tahad?" Kõnekeelsemas versioonis kõlaks sama lause ehk "Piima tahad või?"
Jossi küsimus aga kukub välja selline: "Tahad või piima?"
Vahel arvab ta, et olen suutnud sekundi murdosa jooksul lause alguse ära unustada ja sel juhul kõnetab ta mind murelikult nii: "Tahad või piima, tahad?"
Täna nautisime Loviisaga verandal sügispäikest. Mina lugesin ajalehte, Loviisa sirvis pildiraamatut. Äkki ilmus nurga tagant jooksusammul nähtavale Joss. Nähes meid seal istumas, (ei ühinenud ta meiega, sest ühe koha peal istumisest suuremat piina see poiss ei tea, küll aga) hüüdis ta möödudes heleda häälega nii, et kogu küla kajas: "Mida te seal teete? Pidate või piknikku?"

Sügisene

 Kui tollel päikeselisel pealelõunal rabaveerele jõudsime, oli vaher pool tukka punaseks, pool kollaseks värvinud, mets mühistas tuulehäälselt naerda ning õhus hõljus kõdu magushaput aroomi. Sügise sünnipäev oli parasjagu täies hoos. Pressisime end vaevu peente piduliste vahelt õigele rajale.
Taamal siugles pisut lombakas laudtee kutsuvalt jändrike mändide vahele, kus põhjatud rabajärved oma peegelsiledas tardumuses neisse kummardujate silmadest hingepõhjagi ära näitavad. Vaid jõhvikate punavad põsed ja päikese pisut kahvatum pärlendus hommikustes kastepiiskades, vaid mingi eriskummaline väärikas ajatajutus, mida inimlaps esmalt sookailu intensiivse lõhnabuketi kaasnähuks võib arvata, kuid mis ka kõigele muule elavale üle näib kanduvat, vaid see vähene reedab kaduvuse jaheda hinguse peatset lähenemist.
Novembrikuu esimestel päevadel tõmmatakse lihtsalt ja tasahilju õrn lumetekk kõige siinse, otsekui magava lapse üle ning kuni kevadeni jätkub tardumus valges unekuues.
Eks elu olegi kui unenägu. Möödanik moodustab üksikuid kokkusulavaid värvilaike mälestuste kangas. Kanäe, see kõver tamm all kirikumõisas, mille rohekashallikat sammalt oli hää küüntega katkuda. Vanaema ja taat istumas kõrvuti majaesisel pingil. Ja mina ülal mäel mõtlemas, et ühel hetkel neid enam ei ole.
Enam ei ole...
Ei ole ei maja, tamme ega inimesi. Seda kohtagi ei tunne enam ära. Vaid mälestuste muster jääb. Sügiskirju. Õunalõhnaline. Üksikute vihmapiiskade ja sookurgede kaugelt kaiguvate kruugetega.
Mina olen endiselt olemas. Seal rabaveerel kohtan end taas. Esmalt piidlen silmanurgast. Siis astun vargsi lähemale. Tõmban juuksesalgud silmadelt. Asetan käe tasakesi lõua alla ja tõstan langetatud pea. Vaatan otse silma. Näen end läbi mitmete inimpõlvede. Läbi sündide ja surmade. Läbi valu ja hirmu. Läbi üleelatud häbitunnete. Läbi teeskluse. Läbi arguse. Läbi haigetsaamise.
Klirrrr! Viimane kiht mu kaitsekilbis puruneb omaenese pilgu ees tuhandeks killuks. "Kas ma olen piisvalt hea? Kas ma olen piisavalt hea? Kas ma olen piisavalt... hea... hea..."
Hea... hea... kruu... kruu... Sookured.

Lapsed mõõdavad puuroikaga lauka sügavust.
Vajub, vajub...
Oh, mis kell juba on! Hakkame nüüd minema!
Kuhu see aeg küll lendab?