Kana

Ütlesin hommikul Lisannile, kes unesoojalt mu voodisse puges: "Tere- tere, väike tibu."
"Tere, suur kana," ei jäänud Lisanngi vastust võlgu, endal suu kõrvuni.

Ropsimine

Loviisa: Emme, Lisann ropsis praegu kohutavalt!
Mina: Mida ta tegi???
Loviisa: Ropsis. Hirmsasti!
(Lisann mängib sealsamas rahulikult ega pööra toimuvale vestlusele vähimatki tähelepanu)
Mina: Mis mõttes ropsis?!
Loviisa: Sa ei tea, mis on ropsimine!? Ropendas, noh! Ütles, et ma olen kanapea!
:)

Lapsesuu

Istume saunalaval. Loviisa vaatab oma peenikesi kintsusid:"Need lähevad istudes kuidagi laiaks. Vaata, kui paksud!"
Mina lohutama:"Tead, mina väikse tüdrukuna arvasin täpselt samuti, et mu kintsud on paksud, kui istusin! Tegelikult olid samasugused kriipsud, kui sul."
Joss vaatab mind umbusklikult ja toob ka oma arvamuse lagedale:" No praegu on sul need ikka täiega jämedad" :D

üksi

Sättisime Muhusse. Trio oli väga kärsitu. Nad olid juba ammu õue valmis läinud. Minule aga meenus muudkui uusi asju, mis veel vaja enne ärasõitu ära klaarida, kaasa võtta või üle anda. Nii ma seal siis rabelesin, keel pikalt vestil ning natuke nuttugi turvatundeks kurgus.
Järsku tõmbas Joss "prauhti" ukse lahti. Oli seletamatagi selge, et tal on ootamisest täiesti "siiber". Juba kaiguski üle toa poisikese röögatus: "Ma ei saa aru, kas sa tuled ka ükskord!?" Mõistsin teda täielikult. "Vaata, emme peab siin kõik korda ajama, et me üheskoos maale saaksime sõita, ja emmet on ainult üks," tegin kurva näo, ja õigupoolest tundsingi end üsna kurva, saamatu ja väsinuna. Igatahes mõjus. Poeg silmitses mind pikalt ning ütles siis vaiksel, mõistval häälel: "Jah, üksi läheb vist kaua aega. Mina oma pruuti küll üksi ei jätaks..."

Saabas

Karl Johanni elus on ainult väga tähtsad asjad. Vähetähtsatega ta ennast lihtsalt ei koorma! Tähtsaid asju koguneb Karl Johanni ellu nii riburadapidi, et rabele või hulluks! Aga täna sokutas end vahele ka üks äärmiselt ebaoluline asi- nimelt pidi Karl Johann ruttama eelkooli. Aga mitte eelkool ei olnud ebaoluline, vaid hoopis see, et enne tuli ka kiiresti riietuda. Riietumine on Karli elus äärmiselt tüütu ja täiesti ebaoluline protseduur! Seetõttu tegeleb Karl Johann riietumisega "üle jala". Täna lausa otseses mõttes. Vaatasin juba aknast, et kuidagi suur jalg sel poisikesel... aga täit tähelepanu pälvis too "ülejala" protsess juba eelkoolis, kus selgus, et üks jalg ongi tohutult suur, teine kusjuures harjumuspäraselt normaalmõõdus! Lähemal uurimisel tuli välja, et Karl Johanni hooletult jalga astutud Kuoma talvesaapad kannavad numbrit 37 parem, ja 32 vasak jalg. 37 number talvesaabas kuulub muidu igapäevaselt mulle.
Aga nagu ma ütlesin, on see äärmiselt ebaoluline. Mõtlen siin isekeskis, et milleks seda üldse oli vaja praegu kirjutada!?

Killukesi

Õde Ellu leiab sahtlist hunniku kudumisvardaid ja teeb kolmikutele ettepaneku kuduma õppida. Tüdrukud on rõõmuga nõus, Joss aga poriseb omaette: "Ma pole mingi vanaeit, kes koob..."
Kuidas on asjalood nüüd, paar päeva hiljem?
Tüdrukud on ammu loobunud.
Jossil on aga valmis kootud kümme ilusat tumesinist rida!

                                                      ***

Laulatuseks paluti klaveril esitada Michael Jacksoni lugu "I just can´t stop loving you". Vaatasin originaalesitust youtube´ist. Loviisa seisis mu kõrval. Juba loo avaakordide ajal läks ta suu kõveraks ja kulm kortsu. Veidi aja pärast sikutas ta mind varrukast ja ütles väriseval häälel: "See naine näeb lihtsalt kohutav välja! Ta näeb välja nagu... mees!"

Tõsised teemad

Arutasime Karl Johanniga tõsistel teemadel. Kuidas mõned inimesed suudavad teist tappa? Miks vanasti giljotiini kasutati? Kuidas inimesed suutsid seda pealt vaadata?
"Tead emme," usaldas poeg mulle, "mina ei suuda isegi lüüa kedagi!"
Silitasin väikemehe uljalt turritavat lakka: "Sa ei taha haiget teha?"
Noogutus. "Aga Lisann," jätkas poiss, "suudab küll lüüa."
Murelik korts ilmus poisikese siledale otsaesisele. "Lisann lööb kohe päris palju. Mina ei suuda- aga tema suudab..."
Veidike vaikust.
Seejärel selginemine: "Aga tead- ma ei usu, et ta selle pärast päris pätiks läheb!" :)

Taiji

Loviisa tahtis taiji treeningule. Ah, ärge küsige, kust ta selle peale tuli! Lapsed võtavad osad asjad lihtsalt õhust. Igatahes nõuti minult peale seda, kui Karl Johann oli maadlusvõistluse käigus suurelt voodilt maha tuuseldatud, taiji-d! Keeldumine oli võimatu.
Lõin google´i lahti. Ennäe- taiji lastele täiesti olemas! Loviisa lausa kargles heameelest.
"Sügisest siis vaatame, kuidas ajad sobima hakkavad," ütlesin minagi rõõmsalt.
Röögatus järgnes samal sekundil: "Sügisel!?"
Hmm. Läks vist valesti... "Noh, eks sa võid ju ka kohe proovida- aga teised on ilmselt juba sügisest treeninud."
Kostis sügav ohe. Siis veel üks.
Ja siis vaid üks porgandihäälne solvunud podin, mis oli adresseeritud ilmselgelt mulle: "Nojah, kunagi pole põhjust liiga vara rõõmustada..."
Ei julgenud küsidagi, mis siis nüüd sellest asjast saab. Või ei saa.
Või peaksin ehk ise uue grupi kokku panema?

Loomake

Loviisa oli oma suure varba külge sõlminud hüppenööri: "Kuna te mulle koera ei osta, pean ma oma varbaga jalutamas käima."

R_H

R_H seisis eile Lisanni mänguväljal. Johann oli arvaja. Te ju ikka mäletate "Ülespoomist"? See on sõna äraarvamismäng: teada on vaid sõna esimene ja viimane täht ning arvaja peab pakkuma puuduvaid. Iga valestipakutud täht aitab valmida võllapuul, kuhu peale lõputuid möödapanekuid keegi aeglaselt "üles puuakse". Meie mängus on see "keegi" sebra.
Aga jah, niisiis R_H.
 Karl Johann oli hasarti täis. Ta oli eelnevais mängudes kõik minu poolt lauale pandud sõnad mängleva kergusega ära arvanud, see 3-täheline titekas pidi olema kukepea! Reh, häälis ta kuuldavalt, rih, räh... Aa, äkki on röh? Lisann raputas pead. Võllapostid kerkisid halastamatult. Rüh, rah... Poiss muutus närviliseks. Sebra pea ja keha olid juba paigas. Poisike hakkas üles alla karglema ja häälis erutunult erinevaid toredaid variante. No pole ju enam ühtki tähte jäänud! Nüüd tegi poisike juba tiire ümber toa. Tema maandab nimelt pingeid kiire liikumisega. Reh, roh... No ei tule! Viimaks lõi poisike käega ning alistus saatusele. Sel hetkel koitis Lisannile, et midagi on valesti. Ta on nimelt vasakukäeline. Vasakukäelised aga kirjutavad tihtilugu paremalt vasakule. Nii oli läinud ka seekord. Lisann kargas mängulaua tagant püsti. Oh, kaugel sellest, et ta oma viga tunnistas! Ta viipas vaid oma kõhetu käega sõna viimasele tähele, milleks oli h ja seletas veidike kõrgemal toonil: see sõna algab ju siit. Veelgi kõrgemat tooni nõudis nüüdseks juba igasuguse huvi kaotanud põgenev Johann: "Kas sa siis aru ei saa? Hiir on see see sõna! Hiir!!!"

Pooleseitsmesed

Pooleseitsmesed poisid on hoopis teistsugused, kui pooleseitsmesed tüdrukud. Pooleseitsmeste poiste pea jagab kui koorelahutaja, aga nende hing on väga rahutu ja kehaliikmed ei taha kuidagi paigal püsida. Seetõttu suudab minu pooleseitmene poiss ajal, mil tüdrukud maalivad töövihikusse tähti, keelekesed püüdlikkusest suunurkadest piilumas, teha ära seitse ringi ümber maja, ajades kogemata põrandale legokarbi ja puistades möödaminnes laiali kõik joonistuspaberid. Tagasitulles võib ta nii muuseas vedada oma vihikusse ka paar hiiglaslikku tähte, noh, ikka selleks, et neid reale vähem mahuks, aga juba järgmisel hetkel köidab teda uus põnev väljakutse- hea, kui tühi tool püsti jääb!
Sel korral anti huvitav ülesanne- töövihikus laiutas A4 suurune purk, millesse paluti joonistada sügisande. Tüdrukud käärisid käised ülesse ning asusid tööde kallale- kes joonistas porgandeid, kes ploome, kartuleid, kapsaid, sibulaid. Väiksemad praod purgis pikiti täis astelpajusid- ühesõnaga töö oli põhjalik ja värvikirev.
Ja mida tegi poiss? Hee, ega ta tegemata küll ei jäta! Tal lihtsalt pole palju aega. Küll aga mõistust! Poiss värvis kogu purgi paari tõmbega oranziks ja selgituseks seisis purgi sildil igati korrektselt "ÕUNAMOS".
Kas kellelgi on ütlemist?

Narkoos

Ostsin ökopoest kanepikrõpsud tumedas shokolaadis.
Sõna "kanep" tekitas trios ärevust- nad teavad, et narkootilise ainena pole kanep sugugi hea (kuigi kinnitasin, et tegu pole selle kanepiga). Teatav ohutunne hoidis nad siiski mu krõpsudest eemale. Küll aga mitte Helist...
Kui eile koju jõudsin, oli Joss ärevil. Ta viipas elutoa poole ja küsis:"Emme, kas sina jätsid narkoosi diivanile?"
What?
Diivanil vedeles kausike minu kanepi krõpsudega. Mul läks ikka päris tükk aega, taipamaks poisikese mõttekäiku. Kas teie saite aru? :)

Suits

Arutame lastega autosõidul taaskord suitsetamise kahjulikkust.
"Suits on nii vastiku haisuga, öäkk," põlastab Loviisa.
"Suitsu toss ajab mind köhima," kirtsutab Lisann nina.
"Pealegi," jätkab Johann tagapingist asjatundlikul toonil, "sisaldab suits giljotiini!"
See on juba tõepoolest hirmuäratavalt eluohtlik.

Eestlaste tants

Loviisa: "Emme, kas sina ka mäletad seda aega, kui eestlased tantsisid nii metsikult, et kõik vaenlased põgenesid?
Oot, misasja?
Loviisa: "Kas sa ei mäleta siis?"
Mkmm. Ausalt!
Lisann (teisest toast):"Kuule, nad laulsid vist ikka!"
Johann:"Jaa, laulsid Eesti vabaks!"
Laksan peoga vastu otsaesist ja naeran kohe südamest!
Jajah, lapsekesed, muidugi ma mäletan laulvat revolutsiooni- aga olin hetk tagasi ühtlasi tunnistajaks, et järeltuleva põlve jaoks pole mingit vahet, kas me laulsime seal või vihtusime tantsu... :D

DNA

Väike poiss jookseb paljaste jalgade pladinal unesoojana minu voodisse. Ta on pehme ja armas- kuid täiesti ärkvel ja täis tegutsemistahet. Mina tahaksin veel veidike suigatada.
Naks, naks!, sikutavad väikesed sõrmed halastamatult mu juuksekarvu.
Aiaiai!, mida sa teed!?
Kuue puuduva piimahambaga suu läheb kõrvuni naerule:"Ma otsustasin, et võtan täna lasteaeda kaasa sinu DNA!!!"

Hüpped

Loviisa hüppab hüppenööriga. Õigetpidi hüppamine tuleb ideaalselt välja. Lausa kakskümmend hüpet! Aga vaat tagurpidi hüpped, need ei taha hästi edeneda. Kaks-kolm hüpet, ei enam.
"Ah pole viga," lohutan mina.
"Pole viga jah,"on ka Loviisa päri,"kui mitte enne, siis pulmadeks saab ikka selgeks!"

Ap...

Loetleme trioga kuid: jaanuar, veebruar, märts, ...
Vaikus.
Mina: "Noo, ja mis nüüd tuleb? Aa...?" vaatan küsivalt trio poole.
Vaikus
Mina: "Noh, aa..., ap..."
Ikka vaikus.
Siis aga Lisanni nägu selgineb, ta suured silmad löövad rõõmsalt särama ja tubli lapsena hõikab ühe hingetõmbega välja õige vastuse: "Aptember!!!"

Naeratus

Enne magamaminekut palun ma alati lastele õnnistust ja teostame järgemööda oma arvukad kallistusrituaalid. Eile olin aga jube väsinud. Päev oli olnud raske ja tujugi polnud päris tipus. Kui siis head-ööd-musi tehes midagi naeratuseteolist ette manasin, ütles Loviisa  mu põske patsutades julgustava häälega:
"Emme, sa ei pea lapsele tingimata naeratama, kui sul selleks tuju ei ole- ole täpselt sellise näoga, mis tuju sul parajasti on! Siis on kõik hästi!"

Sisemine rahu

Lisann oli nagu üles keeratud.
"Suitsupakk, suitsupakk!" kargles ta narritades ümber Loviisa.
Loviisal oli aga hoopis teine tuju. Ta tõstis käed aeglaselt üles taeva poole, öeldes veidike nagu kahjutundega, et teine maailma asjadest nii vähe jagab: "Kuule, mine siit minema, ma üritan just leida sisemist rahu..."

Filosoof

Olime ära käinud Paldiski pankrannikul ja imetlenud Keila juga, kell tiksus juba halastamatuid õhtutunde, kui lapsed leidsid, et nüüd oleks paras aeg ette võtta loomaaed.
"Sinna me küll enam ei jõua," avaldasin tavapärasest veidi ärevama häälega arvamust.
Joss virutas eeslaiuvasse lompi suure kiviläraka, Lisann tegi mõned metsikud hüpped. Loviisa aga jäi täiesti rahulikuks.
"Jõuame küll," ütles ta rõhutatud rahulikkusega, "jõuame- kui me ainult ajal ei lase eest ära joosta..."
Turbo-start jäi küll sel korral tegemata, aga üks filosoofiline lause on nüüd jälle raamatusse raiutud.