Anu Saagim küsis mu abikaasalt oma saates "Puuduta mind", mis eile veebis avanes, et kuidas ikkagi olla kindel, et meie kaks kokku jääme - alguses on ju kõik suhted ilusad. See on igati õigustatud küsimus ja mu mees vastas sellele targalt ja armsalt. Sooviksin aga lisada mõned omapoolsed mõtted.
Garantiikirja ei anta kaasa ühelegi suhtele. Küll aga annab aeg ja elukogemus oskuse tajuda teatud tendentse ja oma otsustes nende järgi talitada. Noorena kipume armuma rohkem ülepeakaela ja meil ei pruugi olla oskust märgata, kas üks või teine inimene meile ka päriselt sobib.
Põhjus, miks mina arvan, et me jäämegi kokku, peitub tegelikult juba väga ammuses ajas. Küllap olete juba lugenud sellest mõttevälgatusest, mis läbi mu pea käis, kui Jaan Jaani kirikusse tööle tuli ja end töötegijaile tutvustas - see mees sobiks mulle. Tema mõtteviis oli nii arusaadav ja turvaline. Aga ega sellest ei piisa veel armumiseks!
Meie koostöö ajal oli sageli hetki, mil miski tema kõnes või jutus või palves niiväga puudutas, et hakkasin intuitiivselt sellele muusikalist vastust otsima. Tihtilugu läks see minu arvates ka korda. Sinnapaika oleks see võinud jäädagi, kui tema ei oleks mind vastu tajunud. Eks ole ju nii, et kui ka ise oma töö- või loomepanuse heaks hindad, siis juhul, kui keegi seda ei märka ega hinda, loobud käega lüües "pärlite loopimisest sigade ette", nagu üks mu kolleeg tabavalt ütles ja hakkad tegutsema "ülejala".
Temaga nii ei saanud. Ega tahtnudki. Sest ta märkas. Teate, kui hea tunne on, kui peale mängu, mis on esinemisolukord, interpreedile püha aeg, öeldakse, et wow, seda sa tegid küll imeliselt! Ja kui vahel öeldakse seda lausa kantslist, teiste ees. Või kui peale esinemist tullakse rahvahulga ees kätt suruma - kuigi talituse formaat seda ei nõua. Need on väikesed asjad, aga omavad tohutut väärtust, sest nad tõstavad inimese enesehinnangut ja tõstetud inimene tahab oma tööd veelgi paremini teha. Tõstetuna pääsevad meie anded tõeliselt valla.
Nii et tööalane suhe selle mehega oli sobiv. Me tajusime teineteist imehästi. Meie vahel oli nähtamatu dialoogi vormis sünergia, mis tekitas tohutult ägeda tunde.
Teine asi, mis mulle tema juures korda läks, on inimlikkus. Küllap aimate isegi, et kirikutöö ei tee miljonäriks. Kaugel sellest! Mina pidin ja pean normaalse keskmise töötasu väljateenimiseks töötama mitmes koguduses. Toona ei olnud mul omandatud ka veel teist eriala. Pühapäeviti jooksen tegelikult siiani ühest kirikust teise, ühelt teenistuselt teisele. Jube lihtne olnuks mind võtta pelgalt alluva, naisinimese ja nõrgemana ning oma tähtsust vastu rinda tagudes nõudma, et teeksin valiku, kas Jaani või see teine kirik. Tal oli nimelt kohutavalt palju ametitalitusi ja tihtilugu olnuks mugav panna näiteks lapseristimise aeg teenistuse otsa. Aga ta ei teinud seda, kuna arvestas minuga!
Ükskord venis Jaani kiriku jumalateenistus taaskord liiga pikaks ja Jaan ütles altarist läbi mikrofoni, et organist võib nüüd ära minna. Ta oli viiesaja inimese kõrvalt minu vajadust märganud! Mäletan, et see tõi mulle lausa pisarad silma. Ja sel ajal ei vaadanud me teineteist veel sugugi "sellise" pilguga. Aga teadsin, et mees, kes märkab teist inimest töösuhtes, teeb seda tõenäolisemalt ka perekonnas.
Kolmandaks, Jaan on eluline. Ta on lihast ja luust inimene, kes ei pea end oma ameti tõttu Jumala asemikuks maa peal. (Need "asemikud" on tõtt-öeldes üsna tüütud.) Ma ei julgenud tükk aega tema poole pöörduda, et rääkida oma kavatsusest lahutada. Kui ma seda viimaks tegin ja sain vastuseks siira mõistmise ja toetuse, oli see nii tohutu kergendus, et ma ei oska seda sõnadesse pannagi.
Olin nimelt sõnumiga, et lahutus on üks suurimaid pattusid üldse, korralikult ära töödeldud. Täna saan väita, et just lahutus aitas mul normaliseerida kehvad suhted oma eks-abikaasaga ja taastada korralik vanemlik suhe. Paarisuhe ei ole tingimata vajalik, aga vanemlik suhe, kui on lapsed, on lausa hädavajalik! Lapsed peavad nägema toimivaid vanemaid, kas siis koos või eraldi. Oleksin kohe pidanud ütlema kõikidele, kes soovitasid purunenut väevõimuga ja vaid nendele teadaoleva piinava Jumala nimel koos hoida, et minge te õige metsa! Nii et jah, elulisus, inimlik soojus... Aga ka siis ei vaadanud me teineteist "sellise" pilguga.
Pikapeale sai Jaanist minu jaoks ikkagi eriline inimene. Ma ei tea kedagi "võõrastest meestest", kes oleks näiteks hinnanud seda, et sünnitasin kolmikud. Jaani silmis olin ma aga selle teoga kangelane ja ta nimetas mind lausa koguduse aasta tegijaks. Et ühel mehel on silma ja südant säärast asja märgata, on väga märkimisväärne.
Alateadlikult unistasin, et mul oleks just selline mees nagu Jaan. Lugesin tema kirjutisi, kuulasin jutlusi ja mõistsin, et see on mees, kes julgeb elada, mees, kes mõistab mind, kes tuleb mu pööraste ideedega kaasa, kellega on põnev rääkida, kes on kõigis oma tegudes kirglik. Ka armastuses. Ja kes kingib samas turvatunde. Aga see kõik oli pelgalt mõtte ja tajumise tasandil, päriselt otsisin ikkagi kedagi teist. Tema osas oli "rong" juba läinud.
Siiski läks teisiti. Mõistsime päev-päevalt üha enam, kui sarnased me oleme. Nii hingesugulaste kui armastajatena. Nii mõtlejate kui kirjutajatena. Hakkasime teineteist tohutult vajama, et teineteisele puuduolevat jagada. Meil oli valus, aga kleepusime nagu magnetid kokku. Viimaks tuli teha otsus. Sinna polnud midagi parata.
Ka meie sõbrad saavad praeguseks ideaalselt aru, miks just meie kaks. Nad on seda ka öelnud. Me oleme oma loome-elult sarnased. Meil on, mida teineteise ja maailmaga jagada.
Aga kõige kaalukam põhjus, miks arvan, et me jääme kokku, on kannatused. See, millest me üheskoos läbi oleme tulnud, panustades oma vaimse ja füüsilise tervisega. Peale nii jõhkraid katsumusi ei minda lahku. See oleks lausa eriskummaline.
Me oleme tõesti väga lähedased. Avaldame teineteisele lugematutel kordadel päevas armastust ja imetlust. Isegi öösel, kui vetsus käime, musitame ja paitame teineteist uuesti uinudes, ise naerdes, et nii teeme. Jaan on täitnud kõik mu ootused tuhandekordselt. Ta on mu rahusadam.
Ma pole mitte kunagi olnud nii õnnelik, kui praegu.
