Helis tahtis täna poistega Kloogaranda sõita. Sõitiski. Esimene pilt, mille ta mulle saatis, oli jõnglastest, kes päikesepaistes, napid riided seljas, rõõmsalt jaama poole rühkisid. Ka teine, rongisõidu oma, kandis sama vaibi, lisaks ootusärevus, et millal me juba kohale jõuame! Kolmanda saadetud pildiga tuli aga pööre- uudishimulikud koonukesed vaatasid küll ainiti akna poole, sealne taust oli aga totaalselt muutunud. Ütleme, et keskmisest tumedamaks, et mitte hirmutada sõnaga “mustjas”. Ja neljas pilt polnudki enam foto, vaid screenshot, mis teatas lakooniliselt, et Kloogarannas on tulekul äikesetorm.
Nii nemad sama rongiga tagasi sõitsivadki. Õigesti tegid! Järgmine rong tulnuks nimelt kodu poole kolme ja poole tunni pärast.
Minul nii hàsti ei läinud. Olin siis umbes kuus kuni kaheksa. Mu vanematel polnud veel autot. Kui suvitasime Kadrinas, tuli rannaisu korral istuda bussi ja sõita kas Viitnale või vahel ka läbi Rakvere Võsule. Bussigraafik pidas supelsaksu kenasti silmas- hommikul viis sihtpunkti, õhtul tõi tagasi, mis tundus normaalset suvepäeva arvestades igati inimsõbralik, lausa superarmas. Paraku ei ole aga minu mällu talletunud ainsatki säärast kaunist rannapäeva, kuigi neid pidi olema meie toonast päevitamis- ja ujumislembust silmas pidades valdav enamus. Ei ainsatki mälupilti! Küll aga meenub see…
Meid, kes me end hommikul Viitnale sättisime, oli, kui mu mälu mind ei peta, seitse. Mina ema-isaga, ema sõbranna oma mehega ning äkki ka mu onu ja onunaine. Aga võibolla viimaseid siiski polnud…
Ma ei tea, milline oli ilm meie kodust lahkudes, Viitnale jõudes ei olnud aga enam kahetimõistmist- sadas. Ladinal. Tol ajal oli Viitna järve liivaranna poolses osas ehk pikliku veekogu ühes otsas mingi paviljon. See oli üsna päevinäinud ning ta otstarve polnud mulle teada. Küll oli aga ehitisel katus ja sestap hakkasimegi just seal saju lõppu ootama.
Lapse jaoks on taoline ootus üks jubedamaid asju üldse. Eriti, kui ühtki teist last pole läheduses. On ainult neli kuni kuus lobisevat täiskasvanut. Istuda pole kuhugi. Vihm kogub muudkui tuure. Ja buss läheb alles viie ajal.
Mingil hetkel lippas üks onu- ema sõbranna mees, mingiks ajaks metsa. Pärast selgus, et ta käis hoopis Viitna poes. Küllap taheti seda fakti minu eest varjata, kuigi säärasel päeval olnuks pood lapse jaoks tõeliselt head vaheldust pakkuv variant. Millegipärast pidin mina aga truult paviljonis passima.
Ta tõi hunniku šampust. Mäletan, kuidas libedad pudelid kilekotis kõlisesid. Ja muidugi läks neil õige pea lõbusaks, minul aga järjest nutusemaks. Õhtu ei tahtnud ega tahtnud saabuda. Võisin vabalt ka veidi jonnida.
Umbes pärastlõuna saabudes muutus olukord siiski väheke põnevamaks. Too sõbranna mees tarbis nimelt liiga palju. Ta tarbis tegelikult alati liiga palju ja kõik teadsid seda, aga nõuka ajal “jõid ju kõik”. Ja siis otsekui üllatusid. Mäletan ahastavaid hõikeid, et “sina S enam ei joo” ja seda, kuidas too meheke ikkagi jõi. Loomulikult jõi! Mäletan, kuidas ta ringi kaaberdas, arusaamatut pläma ajas ja lõpuks vist ka ära vajus. Kas ta lõpuks ka paviljoni põrandal lebas või oli see mingi muu kord mingis muus kohas, seda ma küll täpselt ei tea. Naiste kiljumist oli aga üksjagu. Keegi avaldas ka kahetsust, et kitarri kaasas pole…
Ka see päev sai lõpuks otsa. Kuidagi tarisid nad tolle väsinud venna bussi peale. Mina sain ka muuseas koju. Ei tea, kas keegi teine peale minu seda lugu üldse mäletabki…
Viiendal pildil, mille Helis mulle saatis, istusid kaks väänkaela läbimärgadena porilombis. Oma kodu lähedal. Minu meelest nii lahe! Soe dušš käeulatuses, seniks aga elagu looming ja vabadus!
Pavilioni-päevi ei soovi ma küll ühelegi lapsele! Olid ikka ajad….
