laupäev, 29. oktoober 2016

Üksinda sõdija

Mu kõrvu on ikka ja jälle jōudnud lause "üksinda ei saa sõdida" ,või et "sõjas peab olema kaks poolt".
Elu on aga viimaste aastatega õpetanud, et inimeste mõneti kummastavas maailmas saab vabalt ka üksi sõdida. Ühepoolse sõja vallandajaks on enamasti pime viha, mille all peituvad loomulikult tegelikud tunded- kurbus, hirm, süü ja häbi- aga ega neid naljalt suurele ilmale paljastata...
Üksinda sõdija pommitab "vastast" niikaua, kui teine on tehtud pihuks ja põrmuks, või juhul, kui niisama lihtsalt ei alistuta, sunnib "vaenlase" taanduma sinna, kus tema relvad enam ei kehti (vahetama elukohta, ehitama "kaitsemüüre" jne.) Üksinda sõdijal on iseendaga väga halb olla. Väljavalitud "vaenlasel" on temaga samuti väga halb olla.
Korduvalt nähtud ja kahjuks mõneti  ka isiklikult kogetud variant. Parandamatu nii mastaapses plaanis, kui lähisuhetes.

reede, 28. oktoober 2016

Härra Saatan

Otsisin tüdrukute sõbranna sünnipäevaks kingitust. Mul on selline tore "kiiks", et panustan kinkimisega peaaegu alati elamustele, näiteks põnevatele kohtadele või sündmustele, mida külastada pere või armsatega. Panen ka triole alati südamele- tähtis pole asi, vaid inimene, kes on su kõrval.
Aga see selleks. Otsisin niisiis kingitust. Ühel interneti elamuskingituste saidil jäi silma vanalinna avastusretk "Tallinna legendid", mis kõlas peale esimesi lauseid hiigla põnevalt ja närvekõditavalt. Lastele peaks selline asi kindlalt meeldima, mõtlesin. Lugedes aga tutvustust edasi, vajusid mu suunurgad järsult allapoole. Nimelt juhtivat kogu seda imelist tuuri härra Saatan isiklikult.
Maailmas on suhteliselt ärevad ajad. Hea ja kurja võitlus tundub hetkel olevat eriti tasavägine. Sestap ei mõista ma, milleks on vaja selliste teemadega flirtida- isegi kui see kellelegi peale läheb või esmapilgul tore tundub.
Mina ei taha kohe kindlasti, et mu sünnipäevaretke juhib Saatan. Ka mängult mitte. Ükskõik millises kontekstis.
Rääkisime eile kirikuõpetajaga, et kätte on jõudnud inglite aeg- neid võib kohati lausa füüsiliselt tajuda! Kas ka teie olete märganud?
Panustagem ikka sellele, mis meid kaitseb ja valvab! Hoopis seda oleks meile kõigile väga vaja.

kolmapäev, 26. oktoober 2016

Ma vaatasin

Ma vaatasin endale silma
oktoobrikuu õhtuses udus
ja teisele poole ilma,
hoopis teisele poole viis tee, kus
olid naerud, mis jätsin kord maha
et kunagi võtan ehk üles
ühe varemeis kiriku taha
kandsin otsekui kasse neid süles.
Kõrge lävi, ja kordasid palju,
mil su valede künnis sai mõõduks,
hilissügis- nii kordasin valjult,
varjuks õnnele, et ta ei pöörduks.
Aukus aknad ja katkenud kaared,
tuulekaja, mis meenutas nuttu,
vihmavees veidi kõrgemad saared
mida mööda sain kaduda uttu
Hoopis teisele poole viis rada
kuhu naerud ma jätsin kord maha.
Ma vaatasin endale silma. 
Ja sina jäid seljataha.

esmaspäev, 10. oktoober 2016

Perekont

Lisann joonistas pildi. Pildil oli kujutatud kolm hobust- hobuseisa, hobuseema ja väike varsake.
Hobuseisa kõrgus üle teiste. Ta oli uhke ja väärikas loom. Tema suust tuli välja jutumull, mis kujutas teda ütlemas: "See on perekont, keta ma väka armastan."
Hobuseema oli väheldasem, kuid tundus väle ja särtsakas. Jutumull tema juures teatas teda ütlevat:"See on meie perekont."
Varss-väikseke mahtus kenasti ema kõhu alla. Jutukegi tema suust tuli pisikeste tähtede, kuid selge sõnumiga:"See on minu perekont."
Ikka ja jälle imestan, kus lastel on alles taju. Õpin just praegu pereteraapias mina-eristumist.
See pilt kõneleb enam, kui sada lehekülge teksti!

Põhipoint aga kõrgus kõigi kolme kabjalise kohal. See oli hiiglaslik süda. Punane. Ja selle sisse oli täiesti maakeeli ja veatult kirjutet: "LOVE" :)

kolmapäev, 5. oktoober 2016

Isadele

Käisin vahepeal ühel koolitusel. Sealt jäi kõrvu kumama järgmine lõik:
Igatsus olla väärtuslik. Selle punkti võti on isa olemasolu lapsepõlves. Kuid mitte pelgalt olemasolu, vaid ka kohalolu.
Tüdrukule on isa esimeseks armastuseks. Kui isa oma tütart ei kiida, kui ta ei ütle, kui palju ta teda armastab ja kui palju tütar talle tähendab, kui ta ei ütle, et tütar on ilus; kui ta selle asemel kritiseerib või annab mõista, et tütre seltskonnast on palju tähtsamatki, saab tüdruk neiuks kasvades kaasa väärtusetuse tunde. Mu isa ei armastanud mind. Ma olin tema jaoks tähtsusetu. Ma ei olnud teda väärt. Mul on midagi viga. Ma ei ole üldse armastust väärt. Seesugune tütar võib klammerduda esimese ettejuhtuva peigmehekandidaadi külge, oskamata analüüsida, kas see suhe on tema jaoks hea. Tema ju märkas mind, väärtusetut! Ega keegi teine mind niikuinii taha. Sellise ellusuhtumisega neiule langeb tihti osaks palju kurbi suhteid, varajasi rasestumisi, ärakasutamist ja muud, millest tahaksime oma lapsi hoida.
Poisi seksuaalsust ei ole isast mõjutatud, kuid üldine eneseväärtustamine küll. Poisil peab tingimata olema isaga kvaliteetaeg. Mida sagedamini, seda parem. Kui isa räägib pidevalt tööst, hobidest, sõpradest, halvemal juhul pidudest ja lõbust, mis kõik seisavad tema ja poja vahel, tunneb poeg, et ta ei ole isa väärt. Viga on temas.
Kas mäletate piiblist, kui oluline oli poegadele isa õnnistus? End väärtustetuna tundvad pojad on jäänud õnnistusest ilma. Isaga koostehtud asjad jäävad elu lõpuni meelde, tuues ellu rahulolu ja kindluse. Sellest ilmajäänud pojad joovad otsekui vett, mis ei kustuta janu. Algul tekitab see viha. Hiljem hakkavad nad rahulolu otsima maiste naudingute kaudu. Pikapeale kujunevad välja tõsised sõltuvused- alkoholism, narkomaania, mängurlus, pornosõltuvus jms. Kõik eelmainitud toovad küll kaasa lühiajalise rahulolutundetunde, "dopamiinilaksu", aga nõuavad üha suuremaid doose. Elu hinnaga. Viimata tegeliku, täitva õnneni...
Isad, kallistage ometi oma lapsi iga päev! Leidke nende jaoks kvaliteetaega! Küsige, kuidas neil läheb, kuidas nad ennast tunnevad. Tehke koos midagi põnevat.
Teie olete laste eneseväärtustamise võti.