Teisipäev, 18. veebruar 2014

Muljeid lasteasutusest 1.

Trio on nüüdseks käinud lasteaias poolteist kuud. Selles ajas seisavad esimese nädala uudsus ja põnevus kõrvuti järgnevate pettumuse ning trotsiga. Etteruttavalt mainin siiski, et kardetud hingelist traumat ei saanud neist keegi, seega võib ürituse põhimõtteliselt kordaläinuks ja jätkusuutlikuks lugeda.
Mõningad mõtted tahaksin aga siiski kirja panna.
 Nagu kartsin, on tegemist "korraliku riikliku lasteaiaga". See tähendab, et kõik on väga korralik ja reglementeeritud. Päevaplaan näeb välja laitmatu, õppekavas ei leia parimagi tahtmise juures ainsatki viga (sest ma lihtsalt ei kujuta ette, milline peaks olema 4-5 aastase mitte-täiuslik õppekava, õigupoolest pean punastades tunnistama, et ma vaid eeldan, et olemasolev on täiuslik, sest oma pikkuse tõttu osutus selle läbilugemine ületamatuks probleemiks, mistõttu jätsin asja sinnapaika).
 Lapsed istuvad enne hommikusööki perfektses ringis, puhtad käed korralikult põlvedel. Nad ei tohi liigutada, sest see võib kasvatajat segada. Vahel korratakse hommikusöögi ootuses vaiksel häälel üle mõni tähtis luuletus või eelnevatel päevadel omandatud õppetükk. Kutsuva noogutuse peale istutakse lauda. "Head isu!" tähendab õigust tõsta lusikas. Toit tuleb manustada kiiresti ja valutult. Ringivaatamine ja vestlemine on rangelt keelatud. Tänapäeval ei sunnita kedagi vägisi taldrikut tühjaks sööma, kuid aeglane söömine, nihverdamine ning sonkimine ei ole soovitatav, sest õppetöö peab algama täpselt kell üheksa.
 Kui meie lustlik kolmik esimesel hommikul kohale jõudis, tundus mulle, et siseneme haiglasse, muuseumisse, raamatukokku või mõnesse muusse tähtsasse ametiasutusse, mille ukselasetseval kleepsul mobiiltelefon rasvase punase joonega läbi tõmmatud, mis tähendab täielikku vaikusenõuet. Loomulikult korraldasid minu lapsed esikus tavapärase tramburai, mistõttu (ilmselt seepärast) jäime ka ilma oodatavast "tere tulemast!" rõõmuhõikest ning pälvisime vaid kaugeid kõõrdpilke.
 Õnneks oskan ise "härjal sarvist" haarata ning "kes on kasvataja?" pärida. (See oli peale meie olemist-tulemist teine andestamatu viga, sest tänapäeval loetakse õpetajat kasvatajaks kutsumist vähemalt sama alandavaks, kui mustanahalise neegriks hüüdmist). Siiski näidati lastele nende kapid kätte ja suunati nagu määrused ette näevad otsejoones käsi pesema.
 Viisakusreeglid saadi muidugi üsna pea selgeks. Siiani ei tea aga lapsed oma kaaslaste nimesid...
(järgneb)

1 kommentaar:

  1. tee siis julgelt ettepanek, et enne hommikusööki võiks ühe lustliku võimlemise läbi viia ;) meil on ja lapsed on sillas! eelmisel aastal näitas õpetaja harjutusi lõbusa lastelaulu saatel ette, sel aastal on hommikune võimlemisõpetaja igal hommikul erinev ehk siis lapsed ise vaheldumisi. nalja kuipalju :)

    VastaKustuta