neljapäev, 30. detsember 2010

Kaks aastat

Esimene oli raske. Ma olin ebakindel. Ma ei osanud nautida. Ma ei teadnud, kuidas end jagada. Olin õnnetu, kui mulle öeldi, et naudi hetke. Ma ei osanud seda. Ootasin, et nad kasvaksid. Nad kasvasid. Ka mina kasvasin koos nendega. Tasapisi kadus ebakindlus. Tuli mõistmine. Tuli rahu. Hakkasin neile silma vaatama. Igaühele eraldi. Igaühele- ja pikalt. Uskumatu, mida ma neis silmis märkasin. Lõputut usaldust! Siirust! Julgust vajada just mind! Hoolimata mu hirmust... Oleksin pidanud kohe alguses... Oleksin... Ah, midagi ei oleks!
Teine aasta oli lihtsam. Ma olin julge. Emaarmastuses. Naisena. See toimis. Õppisin uuesti nautima hetke. Õppisin lapsemeelselt naerma. Õppisin põrandal roomama ja koera moodi haukuma. Õppisin auto häält tegema. Õppisin, et kõik eelmainitud tegevused on tähsamad, kui mõni tühipaljas telefonikõne. Õppisin, et kõik eelmainitud tegevused on tähtsamad, kui triigitud riided. Tähtsamad, kui korras maja. Teisel aastal tuli teadmine.
Kaks aastat. Pikk aeg. Lühike aeg. Kummaline aeg. Ilus aeg. Väsitav aeg.
Vahel ei usu ma siiani. Käin toast tuppa. Vaatan neid kõiki. Minu pere. Kui palju sõltub minust! Kui palju sõltub sellest, kui palju ma silma vaatan! Igaühele eraldi. Pikalt.
Annaks taevas mulle tarkust! Seda soovingi algavalt kolmandalt aastalt...

teisipäev, 28. detsember 2010

Maitse üle ei vaielda

Elle- tädi tegi jõuluks kolm paari toppidega kindaid. Lisannile lõheroosad, Loviisale punased ning Karl Johannile rohelised. Karl Johann pani oma kindad kohe kätte. Lisann keerutas omi näppude vahel ja noogutas rahulolevalt. Loviisa aga...
Loviisale mõjus punane värv kui härjale. Loviisa ütles "mkmm" ja vaatas mulle otsa. "Need on sinu kindad, Loviisa", ütlesin julgustavalt ja naeratasin, endal oimukohtades vasardamas tedmine, et Loviisaga ilmselt nii lihtsalt ei lähe. Ta näoilme andis nimelt märku, et ta oli otsustanud. Ja ta oligi otsustanud! Ta oli otsustanud, et punased kindad talle ei sobi. Ta tahtis rohelisi. Neid, mis juba Jossu käes. "See!", viipas ta nõudlikult osutades. Johann pööras selja ja läks igaks juhuks kaugemale. "Vaata, kui ilusad", proovisin igaks juhuks veelkord. Valju möirgega lükkas aga Loviisa nüüd mu käed ühes punaste kinnastega eemale. Ta asus ausasse võitlusse! (Oma arust ausasse muidugi.) Johann peab rohelised kindad kohe Loviisale andma, peab!
Aga oot-oot! Ega Johanngi papist poiss ei ole! Johann asus kaitsele. Litaki- lätaki, lükkas ta Loviisat ihaldatud roheliste kinnastega ja ise huilgas enese julgestuseks "üiiiiizzzzz". Olukord võttis järjest ohtlikumaid pöördeid. Juba oli võitlusväljalt kosta ka Lisanni kõrgehäälset hala. Tema närvide jaoks oli säärane võitlus liig mis liig! Lõpetage juba, võis sest halinast välja lugeda.
Sellistel hetkedel olen relvitu. Ma lihtsalt ei tea, kuidas õigesti käituda! Selge on see, et Johanni käest kindaid ära võtta ei saa. Selge on ka see, et Loviisa enne ei vaiki, kui tema poolt aktsepteeritav variant on leitud. Ähmiga pakkusin ka Johannile punaseid kindaid, kuid millegipärast ei taha nad kunagi asja, mis on teise poolt ära põlatud. Nii ei olnud ka Johann nõus. Asi ei tulnud kõne allagi. Ja kisa jätkus.
Ma pagesin. Ma pagesin ära pööningule. Pööningul oli vaikne. Aga mul polnud kaua aega vaikust nautida. Ma ei saanud allpool peetavat sõda kauaks ajaks järelvalveta jätta! Tuhnisin palavikuliselt suurtes lasteasjade kottides. Kuhu ma need ometi panin? No kus nad on?
Mul oli hiilgav idee!
Lõpuks leidsin, mida otsisin. Villaste asjade kott. Tohutul hulgal väikeseks jäänud kindaid, sokke , salle, mütse ja kampsuneid. Eraldi kott kinnastega! Jess!
Tormasin alla tagasi. Paiskasin õhku kõik kotis olevad kindad. Otse kisa ja võitluse keskele. Võtke ja valige! Siin on veel uusi kindaid!  Kisa lakkas kui lõigatult. Kolmik ahmis õhku. Johann unustas rohelised kindad kus see ja teine. Ta leidis ühed vanad sinised. Ägedad! Loviisa napsas kohemaid Johanni selja tagant ihaldatud rohelised ja mõmises rahulolevalt. Lisann kehitas õlgu ja sammus eemale. Hala polnud enam vajalik. Ja Lisannile meeldisid tema kindad väga. Ülejäänud kindad võisin kolmiku lahkel loal endale jätta...
Kõik.
Praegu on olukord selline, et Johanni jaoks on suht suva, millised kindad tal käes on, peaasi, et õue saab! Lisann eelistab küll oma lõheroosasid, kuid on hädaga nõus ka muude variantidega. Loviisa aga tunnistab ainult Johanni rohelisi. Panen teised villased kindad alla, sest rohelised üksi on talle ikka väga suured. Ja nii ta siis jookseb õues ringi, suured rohelised käelabakesed vallatult külgedel laperdamas. Ega maitse üle tasu vaielda!
Aga muide- minu meelest on just need põlatud punased kõige kaunimad!

reede, 24. detsember 2010

Jõulutundest

Õige jõulutunne tekkib peale kirikuskäiku. Aastaid olen ma seda kogenud. Aastaid olen ka ise orelimänguga kaasa aidanud selle paljudele müstilise tunde tekkimisele. Kõigil, kes peale kirikuskäiku, Jõuluevangeeliumi kuulamist, "Püha Öö" ja viimaks müriseva "Oh Sa õnnistav" laulmist kargesse talveõhtusse astuvad, peaks hinges viivukski helisema hakkama see miski, mis lapsesüdamele nii tuttav- kuid mille me suureks saades oleme unustanud...
Minu nõuanded jõulude ülesleidmiseks iseendas:
a) Mine kindlasti kirikusse!
b) Ära lülita jõuluõhtul telekat sisse! Imalad Ameeika pisarakiskujad on ekstra välja mõeldud jõuluigatsejaile, ometi ei täida nad hinge jõulurahuga.
c) Ära kuula Ameerika (ja ka Eesti) popartistide poolt esitatavat jõulumuusikat. See on kirjutatud massidele tarbimiseks, mitte nautimiseks. Nimetan seda õgimise- muusikaks.
d) Ära õgi! Loe tänasest Ekspressist sigade teekonnast jõululauale- ja sa taipad, mida ma mõtlen.
e) Püüa jõulupäeva jätta võimalikult vähe toimetusi. Võta aeg maha ja ole lähedastega. Ole lastega. Lihtsalt ole!
f) Süüta küünlad. Nii toas kui õues. Vaata küünlaleeki ja tunneta iseennast ning ümbritsevat maailma. Headust. Rahu. Mõtle ka neile, keda enam ei ole meie seas.
g) Parajas vanuses lastel võiks jõuluvana käia. Nad nii ootavad teda- ja mis on toredam lapse siirast rõõmust! Rõõmusta kaasa ja muutu ka ise lapseks! Ära häbene laulda ja tantsida! Ära otsi mobiilist jõulusalmi! Sa pole ju põmmpea, sul on ju fantaasiat, inimene!

Kauneid ja tõelisi jõule!

teisipäev, 21. detsember 2010

Jõuluootus meie moodi

Päkapikke meil ei käi.
Vestlesime viimases mängukooli tunnis päkapikutamisest rahvusvaheliste naistega ja kõik nad olid üksmeelsed, et Eestis pakutakse päkapikkudega kohutavalt üle. Rootsis olevat ennekuulmatu, et päkapikud hakkavad käima juba detsembri algul või mis veel hullem, kel aimu kiriklikest pühadest, juba novembri lõpul, esimesel advendil. Ja et nad käivad iga päev! Ja et nad toovad asju! Mida mu lapsed siis jõuludeks saavad, imestas ema, kelle majanduslik seis lubaks igaks päevaks Lego- mõõtu kingituse sussi sisse panna. Ta väitis, et pole kordagi üle astunud nende pere reeglist, et sussi sees on komm või mandariin. Jah, kuna elatakse Eestis, on see ka neil igapäevane- lapsed käivad ju Eesti koolis. Ja loomulikult, lisas ta, on lapsed pahased päkapikkude kitsiduse üle, näe, Marile tõi raamatu ja Jürile DVD. Aga see, mis Eestis toimub, jäi too ema endale kindlaks, on lihtsalt jabur. Ma nõustun!
Jah, ma mäletan, kuidas kord öösel Statoili sõitsin. Veiko tuletas mulle seda veel hiljuti meelde. Aga mis mul toona üle jäigi, noor ema nagu ma olin? Ikka teen nii nagu teised! Hommikul tatsavad ju väikesed jalad otsemaid sussi juurde, hoolimata sellest, et silmad veel und näevad- ja oh seda õnnetust ja häda, kui suss tühi! Nii mõtlesin siis.
Nüüd olen märksa rahulikum. Esiteks- kaheaastastel ei pea üldse mingid päkapikud käima. Teiseks- kui nad ka kord käima hakkavad, ei kujune sellest minu jaoks enam välja vabatahtlik eneseorjastamine. Väike unesoe laps pimesi sussi poole koperdamas on nagu tsirkuseetendus, millele imetlevad emmed igal detsembrihommikul aplodeerida saavad. Aga mida see lapsele annab? Peale kommi? Või mingi mõttetu jubina, mis peale jõule prügikasti lendab (jälle näide oma kogemusest)? Täidab see kasvatuslikku eesmärki? Ilmselt mitte- sest kuigi lapsele öeldakse, et päkapikk tuleb vaid siis, kui ta sõna kuulab, tuleb ta tegelikkuses enamikes peredes siiski igal juhul. Mõnes mõttes õige ka- ega laps, kes vahel sõnakuulmatu, pole veel halb! Sõnakuulmatuse ja jonni võib enamikel juhtudel kirjutada halva reziimi, vähese tähelepanu või miks mitte ka näiteks lapse halva enesetunde (nt. nohu) arvele. Nii et tihti võib vanem lapse sõnakuulmatuses iseennast sama palju süüdistada kui last. Sellest vaatevinklist väärib niisiis päkapiku külaskäiku iga laps. Ja vanem ei vaevagi oma pead väärtushinnangute varasest nihkesselöömisest (nagu mina praegu). Sest kõik teevad nii...
Ma ei poolda täielikult ka teispidist äärmust- nii nagu ühes mu tuttavas peres. Neil on palju lapsi. Ja kõigile on öeldud, et mingeid päkapikke ei ole. Aga kas ikka tõesti pole? Mine tea, äkki ikka on mõni kusagil piilumas, mis? Fantaasiale peaks minu meelest ikka veidi ruumi jääma! Ja milleks teiste omagi rikkuda- sest ega lapsed oma teadmistega vait ju ei ole!
Minu ideaalis on päkapikk lastele sissejuhatajaks jõuluaega. Soovin lastega arutada, miks see päkapikk meid õieti piilub? Kui ta siis vahel on sussi sisse midagi meelepärast poetanud, saaksime üheskoos otsekui kinnituse, et jõulutaat ei ole meidki unustanud, et ta kindlasti tuleb. Ühesõnaga tähtis ei oleks mitte igapäevane nänn vaid millegi tähtsa ootus. Kogu kulminatsioon peaks ikkagi jõuluõhtusse jääma!
Meil siin ei saagi mingit jõulutunnet tekkida. Mul oli täna Rocca al Mare keskusest ühte väga konkreetset riietusasja vaja osta. Mõtlesin et mis seals ikka, lippan korra läbi. Aga kust oli mul läbi lipata, kui parklast alates sai liikuda vaid teosammul. Rahvast oli murdu! Mõni tiirutas autoga kuuekümnendat ringi peaukse läheduses, et ehk mõni sõidab minema, saab enesele hea parkimiskoha. Mõnikümmend sammu jalgsi kõndida on ju liig mis liig! Enne jäängi tiirutama, aga kaugemale ka ei sõida, oli seesuguste juhtide moto. Niiviisi liiklust takistades tekitasid nad väljasõiduteelegi korraliku ummiku. Hingasin sügavalt sisse ja välja. Korrutasin endale mantrana "rahu, ainult rahu". Panin auto salongis klassikaraadio mängima. Vaikselt. Ja saingi viimaks ühe lumehunniku kõrvale koha. Jooksin, et ei peaks kuulama keskuses ja keskusest väljaspoolgi lakkamatult lõugavat reklaami, mida veel soodsamalt saaks! Krabage, inimesed, krabage!
Tööpäevad võiksid seesugused jõulud olla! Mis mõttega on ühele paduuskmatule rahvale neid vabu päevi vaja? Jõuluvana jaoks? Ogaraks ostlemise jaoks? Jabur!
Ilma kiriku ja jõulusõnumita ei tule mingid jõulud! Tuleb pidu ja pillerkaar. Tuleb segadus ja sagimine. Tuleb õgimine ja telekavahtimine. Aga need pole jõulud. Kahjuks. Mina tahan teisiti elada.

pühapäev, 12. detsember 2010

Püha Lucia

Ülehomme on Luciapäev. Eestipäraselt luutsinapäev, kuid kuna Eestis seda märkimisväärselt ei tähistata, nimetagem seda ikkagi rootsipäraselt Luciapäevaks- kõlab märksa ilusamini ka!
Olen Luciapäeva korraldanud üle kümne aasta. See on üks meeleolukas üritus- eriti, kui sisu üle mitte juurelda.
Ausalt öeldes ei saanud ma mitme aasta jooksul aru, mida rootslased täpselt Lucia all mõtlevad. See kummaline riietus, need vastikud safanimaitselised (maitsetud) "lussekatterid", eesti keelde tõlgituna pehmelt öeldes laus-jaburad laulud... Ei, arvatavasti ei saaks ma siiani aru, milleks seda kõike vaja on! Kui ma poleks süvenenud...
Nüüd, kui olen ise Luciapäeva traditsiooni veidi eestipärasemaks- ja seega ka eesti keeles mõtlevale inimesele arusaadavamaks- kohendanud, on see minu (ja tean, et ka paljude teiste) jaoks avanenud hoopis uues tähenduses. Ja kinnitan, et seda oleks ka eestlasele hädasti vaja- jõulutormlemise aseainena.

Mu hingevalgus küünaldena süttis
on pimeduses kirgastav ta sära
mu hingevalgus küünaldena süttis,
et võidaks rõõm ja kurbus läheks ära

Sel küünlaleegil õnnistus on anda
mis tulnud teistpoolt ajastute ruttu
võib igaüks meist seda hinges kanda,
kui ammukuuldud kaunist muinasjuttu...*

Nii loeb Luciaks kroonitud tütarlaps. Legendi kohaselt (legende on päris mitu, aga järgin siin mulle kõige enam meelepärast) oli Püha Lucia usklik neiu, kes otsustas oma elu pühendada Kristusele. Teda sunniti aga vägisi abielluma ning peale tema lõplikku keeldumist torgati tal karistuseks silmad peast. Ta elas vagas Jumalakartuses elu lõpuni ning kuulutati peale surma pühakuks. Ta on pimeduse ja pimedate kaitsepühak. Seetõttu ilmubki ta just kõige pimedamal ajal aastas.

On valgus ja selgus me kohal sel ööl,
kui pimedus katmas on maad
Sul järgneme, Püha Lucia, sel ööl,
mil meile end ilmutad sa.

Meid juhi siin mailma kannatusteil
vii ajatul rännakuteel
taas sõimeni, kus ootab Lunastus meid,
usk, lootus ja armastus veel...**

Luciaks kroonitud tütarlaps kannab peas päris küünaldest krooni. Alternatiiviks on ka elektrilised küünlad, kuna küünlarasva on juustest väga halb kätte saada- kuid meil on siiski alati eelistatud seda õiget. Teda saadavad "tärnor"- tüdrukud ja "stjärngossar"-poisid. Päris pisikesed valgetes ürpides tüdrukud-poisid rivi lõpus on alati ääretult südatsoojendav vaatepilt.
"Nüüd läheb alles möll lahti", seisis täna Kristiine keskuses mingil reklaamil. Vastupidi, tahtsin öelda. Nüüd võiks küll hetkeks seisatada. Vaadata seda puhast, valget lund, millega meid on õnnistatud. (Jah, lund on tohutult, kuid on meil valikut? Ei ole ju! Sooviks keegi lume asemel porihunnikuid? Küllap mitte. Siis tuleb rõõmustada, et on lund, ja leppida, et seda on palju.)
Mõelda sellele, mis on elus hästi. Uskuda, loota ja armastada. Sõnakõlksud? Oh, ei! Mõtetel on tohutu jõud! Kui kõik head mõtted sõnadesse vormida ja koos lumehelvestega taevasse lendlema lasta, siis võib juhtuda palju imesid!

Ser du stjärnan i det bla? Allt som önskar, kan du fa...

Tohutult ilusa sõnumiga laul. Paneb mõtlema. Mõttetusele, millega end päevast päeva kurname, märkamata midagi ega kedagi enda ümber. Armastamata. Naeratamata.
Meil kõigil on oma raskused kanda. Igas päevas tundub lausa ilmvõimatu midagi imelist leida. Aga see on ju meie elu, mis möödub! Kas loovutame tõesti ühe päeva nukrusele, ja veel ühe tigedusele, ja veel ühe kättemaksuihale? Ja kõik need sõnumid meist lendavad õhku! Lumehelvestega tiirema. Palju kurjust, viha, kadedust... "Nüüd alles läheb mölluks", seisab kurjakuulutaval sõnumil.
Ei, ei lähe! Sest Lucia tuleb jälle. Ta kuulutab, et jõulud on varsti käes. Ta toob valguse majja. Pimedus peab taanduma!

On aasta pimedaim öö, ei kusagilt valguskiirt koida,
kuid ootusärevust hinges ei hoia, kui kaugusest kostumas laul
See lummav helide keel ja taevalik küünalde sära
sind inglitiivul viib pimedast ära me taevase lootuse jõul.

Nüüd valgus ulatab käe ning silmi ja südameid paitab,
ta õiget rada sul näitab ja aitab ka pimedad nägijaks taas.
Usk, lootus, armastus jääb ka siis, kui on raskemad päevad
on valgus hinges, kui silmad, mis näevad ka siis, kui on pimedus maas.

Püha Lucia- valguse kandjaks sa
Püha Lucia- soojuse andjaks sa
püha Lucia- kuulutad lootust meil
Kristuse ootust meil kinnitad sa!***

*Minu kirjutatud Lucia luuletus (2000)
**Minu kirjutatud luuletus, mida loeb üks "tärna"- tüdruk (2001)
***Minu kirjutatud laul "Püha Lucia" (2005)

kolmapäev, 8. detsember 2010

Kuhu küll see kuues kinnas jäi?

Õueminek on ko-hu-ta-valt raske! Kui veel paar päeva tagasi ma ainult väsisin sellest mõttest, et tuleb õue minna, siis nüüd on lisandunud ka värinad. Õudusvärinad nimelt.
Olen proovinud nii ja naa. Esmalt tõime koos kõik vajalikud riided diivanile valmis. See variant osutus peale järeleproovimist sobimatuks. Kolmikud nimelt ei jaga matsu, millised riided on vajalikud. Emme ütles: "Toome riided diivani peale." Kolmik kuulis: "Toome kõik kodus olevad riided, mis näppu jäävad, diivani peale." Ja siis hakkas neid tulema... Hüüdsin asjatult: "Kullakesed, neid asju pole vaja, viige palun tagasi!" Mkmm. Emme ju tahtis asju! Kui lõpuks purjetasid kogu kuhja otsa issi karvase säärega pikad kummikud, siis ma tundsin selle riidessepaneku variandi sobimatu olevat. Ma tundsin, et jään sellele üritusele alla. Olin kaotaja. Luuser. Ei suutnud lapsi ohjata. Ei jaksanud kogu ebavajalikku hunnikut õhtukski tagasi panna. Valisin järgmise võimaluse.
Sulgesin nad riietumiseks meie väikesesse eeskotta. Enne tassisin sinna muidugi kõik vajalikud riided. Ainult- ma ei oleks eluski osanud arvata, et see väike eeskoda nii tohutult palju muidki asju sisaldab! Aga noo- see on ju kõige väiksem küssa, kui sul on kolmikud. Nemad näitasid mulle lahkelt, mida eeskoda õieti sisaldab. Jälle läks möll lahti... Kes on kõige tublim? Kes loobib emmele kõige rohkem asju? Ma lausa vandusin omaette. No milleks on mu mehel vaja näiteks kuut paari koeraga jalutamise kindaid? Ah et Helisel pole talvesaapaid? Kuidas nimetada sel juhul neid kahte paari, mille otsa ma hetk tagasi käpuli lendasin? Minu enda kõik teadaolevad kingad kah eeskojas? Aiiii, nii et ka need, mille konts mulle kolmikpoisi pihust kukkudes varbasse kinni jäi! Oh ei! Kingaviksi ei tohi võtta! Ära puutu autovõtmeid! Ei kisu! Istu siin! Istu sina siin! No paneme soki jalga! Palun paneme soki jalga! No miks sa saapa enne topid?
Ja siis suur kingariiul, apppiiiii... Tunnen end korraga nagu Jeesus Kristus läbi rahva heidetud palmiokste Jeruusalemma ratsutades. Minu ette langeb aga lugematul hulgal kingi. Loviisa heidab lausa üle õla, kõrges kaares. Teistel nii stiilselt ei lähe. Nemad loobivad madalamalt, kuid seda kaugemale. Hosianna ei hüüa keegi! Kõik nohisevad mõnust. Välja arvatud mina. Jah, kaugel minevikus oli see lugu hoopiski teistsugune...
Nutt tuleb peale, kuid ma ei nuta. See värk siin on mind nii vintskeks teinud, et pisaraid pole! No ja pealegi saame lõpuks riidesse. Jääb vaid koera saba. Kindad. Viis. Mis viis? Kuus peab olema! Üks, kaks , kolm, neli, viis, loeb mu pilk veelkord kiirelt. Viis igati viisakat kinnast. Viis. Reas. Kingade vahel.
Rohkem pole mul tahtmist midagi lisada. Ma tahan, et nad õue läheksid, sest neil juba silmad vilavad uut lollust täideviimiseks välja otsides. Ma lausa kardan! Ja nüüd on see kuues kinnas kadunud!
Ropendan (hästi vaikselt).
Nüüd võtan kõik, mis pihku jääb ja heidan katlaruumi. Veiko kindad, Helise saapad, minu kingad, tossud, kummikud, kuuskümmend mütsi, kaloss, hommikumantli vöö, hantel, mingi mõttetu tops. Ennast heidan kõhuli. Otsin! Kolmikud lagistavad naerda. Emme naljatab! Kus k... see kinnas on???
Leian kinda. Hingeldan. Hetk hiljem sõlmin jälle ümbruskonnaga rahu. Kolmikute emadel on nimelt see hea omadus, et nad halva kohe unustavad, kui olukord laheneb! Nüüd läheme hoopis kelgutama!
Ainult seda luban ma küll, et homme mõtlen kindlasti uue, palju parema viisi sel raskel Kolgata teel- teel kolmikutega toast õue...

neljapäev, 2. detsember 2010

Inimesi jälgides...

Huvitav, kas teistel on ka nii, et nad inimesi, kellega aeg-ajalt kokku puutuvad ja keda nägupidi küll teavad, kuid tegelikult üldse ei tunne, oma fantaasias kellekski hakkavad voolima. Minul on näiteks oma trennikaaslaste tüpaažidest tekkinud väga selge ettekujutus, kuigi ma ei tea neist ühegi nime, rääkimata sellest, mis valdkonnas nad tegutseda võiksid. Aga ainuüksi jälgides nende liikumist trennisaalis ning enne ja pärast tenni, olen andnud neile eneselegi märkamatult nimed ja püüan aimata ka neist mõne tegevusala.

Kahtlemata kõige karakteersem kuju meie trennis on Vehkleja. Vehkleja on kohe väga äge! Niipea, kui muusika mängima hakkab, hakkab Vehkleja vihtuma. Ma pole midagi sellist varem näinud! Aukartustäratav, kuidas ta end pilduda suudab! Kõik tema liigutused on treeneri omad kuubis! Ütleme, et on vaja teha käteringe. Vehkleja ringitab siis nagu vurr, teda peeglistki vaadates hakkab pea ringi käima! Kui on vaja teha ristsammu, hoidke teised alt! Vehkleja kaarutab otsemaid hiiglaslike sammudega nagu tank rünnakul ja kui eest ei page, jääd lömastatult maha! Kui treener ütleb "painutage" on Vehkleja valmis enesel kaela kahekorra väänama, peaasi, et tema painutus kõige hoogsam ja sügavam oleks! Minu liigesed ei peaks pooltki sellist vibutamist vastu! Kusjuures Vehkleja meelest teeme me trenni mitte muusika rütmis, vaid kiiruse peale- ta on alati teistest vähemalt pool takti eespool, heal juhul edestab lausa taktiga- noh, siis on jälle uhke võidumees olla! Eks ta vast imestab ka vahel omaette, et keegi teine talle kunagi järele ei jõua. Üüratu võhm, arvab ta kindlasti. Mulle aga meenuvad nii Don Quijote kui tuuleveskid. Vahel tunnen lausa hirmu, et ega tal ometi mõni jäse kogemata küljest lenda! Vehkleja taha ei tasu tantsima sattuda- siis läheb kõik sassi!
Õpetaja on Vehkleja vastand. Väga korrektne ja korralik. Samas hoopiski mitte mingi trenni-tibi, kes oma tutikaid Nike´i tossusid käiks demonstreerimas. Sisukas. Tuleb aegsasti kohale ja võtab sisse platsi esimeses reas. Matkib treenerit vapustava osavusega. Suudab eksimatult järele teha ka kõige keerulisema kava. Võiks treenerit vabalt asendada, arvan mina. Imetlen Õpetajat!
Venelanna on väga veetlev. Ainult mäluga on tal kehvasti. Tal seisab meeles kogu aeroobikakavast ainult veerand. Seda veerandit üritab siis iga nelja kuni kaheksa takti järel ülejäänute pikemasse kavva sobitada. Vahel harva see ka õnnestub. Tavaliselt juhtub aga kõrvaltantsijaga üks kuni kaks eri raskusastmega kokkupõrget. Venelanna meelest igati okei. Kõrvaltantsija kiristab hambaid. Nu potšemu?
Venelanna on muidu samuti väga korrektne. Soeng ja... Ainult tal on üks imelik komme. Talle meeldib peale trenni riietusruumis alasti ringi jalutada! Jah, kõnnibki täiesti porgandpaljalt edasi- tagasi! Ma ei oska sellele nähtusele muud seletust leida, kui et ilmselt ta tahab näidata, et soeng ei ole tal mitte ainult juustes, vaid ka khmm... mujal.
Vanainimene. Kui ma esimest korda trenni tulin ja teda nägin, arvasin, et olen sattunud pensionäride võimlemisrühma ja valmistusin mõttes peale esimest trenni viisakalt vabandades pagema. Aga ohoo! Selgus, et Vanainimene teeb enamikule trennikaaslastest nii võhma kui koordinatsiooniga pikalt ära! Kui ta jalg ka mõne painutuse ajal enam nii kõrgele ei tõuse kui muiste, pole sellest küll midagi! Vanainimene on cool!
Vana Kooliõde. See nimetus talle on tinglik. Nimelt kõige piinlikum on hetk, kui taaskohtud mõne inimesega, kellega oled kunagi hoopis mingis muus situatsioonis tegutsenud ja sa ei suuda meenutada, millal, kus ja miks. Vana Kooliõega on just nii. Mul pole õrna aimugi, kes ta on, kuid tean , et ta on mu elus ka varem mingil põhjusel olnud. Vana Kooliõe käitumisest paistis, et see ei ole olnud just kõige toredam. Paistis, et me ei salli teineteist. Õigesti öeldes paistis, et Vana Kooliõde mäletas meid teineteist mitte sallivat. Mul endal oli küll täiesti neutraalne tunne. Aga paistis, et Vana Kooliõde häirib ikka täiesti tõsiselt, et ka mina just sinna treenima sattusin. Ükskord venitas Vana Kooliõde irooniliselt "Nooh, kas pesema ei tulegi?" Asutasin end nimelt peale trenni otsemaid kiiruga koju ruttama. Kohmasin vastuseks, et kavatsen kodus dušši alla minna. Vana Kooliõde sai mu kohmetust vastusest hoogu juurde ja venitas veel iroonilisemalt üle kogu riietusruumi: "Kujutage ette, tal on ka kodus dušš!" Mul hakkas kuidagi imelik. Seisin keset riietusruumi nagu püünisesse sattunud räpakoll. Siis aga kogusin ennast ja põrutasin vastu: "Mul on kodus väga palju väikeseid lapsi!" See vist mõjus. Vanal Kooliõel jäid edasised sõnad kurku kinni. Tal kadus edasine trenniisu üldse ära. Nii et ma ei saanudki teada, kes ta tegelikult on!
Tagarea Plikad käivad trennis ainult siis, kui on lühike tantsu- ja pikk hantlikava. Neile käib üle jõu absoluutelt igasugune vähestki koordinatsiooni vajav tegevus. See-eest hantlid peavad olema raskeimad! Minu meelest on küll mõjusam pigem kergete hantlite- ja pikkade kordustega trenn, kui see, et esimese lihasgrupi juures enesele rebestuse põhjustad! Aga no ma ei hakka seda neile ütlema. Sest Tagarea Plikad on üldse teistsuguse mõtlemisega. Kuulsin, kuidas üks neist peale trenni telefoniga rääkis: "No mis tahtsid?" Elukaaslane vist? "Kümme õlut? No olks. Aga see on mu viimane raha, arvesta sellega!" Piidlesin silmanurgast. Ise täitsa ilus tüdruk. Kujutasin elavalt ette, kuidas ta vaeseke käe otsas oma viimase raha eest ostetud õllepudelid diivanil lebotavale kasimata mehepojale ette tassib. Juurdlesin omaette, mis küll noored tüdrukud selleni viib? Selge on see, et tantristlikku seksi küünlavalgel selles peres ei harrastata! Õlleuimane kähkukas on vast ainus, mis vaene neidis vastutasuks saab! Ptüi, mis mõtted!!!
Nõjatusin veel hetkeks kujutluses lauale, kuulates psühholoogina neiu pihtimust õõvastavalt koletust lapsepõlvest, kus isa joomahoogude ajal vägivaldseks muutudes kogu peret klobis. Et nüüdsest jätkabki selle pere meesliin jõhkruse ja naisliin alandlikkuse võtmes...
Ah, misasja! Psühholoogid ei lase ju teiste elumuresid enesesse! Mida mina siin siis pead murran? Tore ju, et neiu vähemalt trennis käib!
Mina Ise pidavat kah naljakavõitu olema. Kandlilisevõitu liigutustega. Vähe plastilisust. Helis ütles nii. Mina Ise usun ka. Mine tea, võib- olla olengi juba Vehkleja mõtetes Puunukk ja Venelanna arvates Kontkõht? Aga ega ma sellest ei heitu! Naudin ikka täie rinnaga! Nagu teisedki- igaüks isemoodi ja kõik ühe eesmärgi nimel- saada paremaks ja kaunimaks naiseks...
Imestan, et meie kena treener, vaadates tunnist tundi meie vehklemist, karglemist ja puterdamist, suudab valjuhäälset naerupahvakut tagasi hoida. Omaette ta küll pugistab vahel veidi. Tont teab, mis nimed veel temal meile antud on!