Koroona 4

 Palun vabandust, mul kadus vahepeal huvi seda teemat käsitleda. Peale ühe lapse ei ole seni meie majas keegi nakatunud, kõik pcr testid olid negatiivsed. See üks on ka tänaseks täielikult tervenenud. Praegu on esimeste sümptomite ilmumisest peaaegu 10 päeva, (kui neid üldse sümptomeiks saab pidada, sest ka teistel olid samad "sümptomid", mis aga ei tähendanud automaatselt koroonat).

Küll aga on mul tekkinud mitmeid küsimusi:

1) See tõbi pidavat ju hullult nakkav olema. Meie võtsime algusest peale seisukoha, et ühte last kuhugi isoleerima ei hakka, mistõttu olime kogu selle aja vägagi ninapidi koos. Vähemalt ükskord sõin hajameelselt tema lusikaga ära karpi järelejäänud mustikad. Huvitav...

2) Kui ma sellesse haigusesse ei jää, miks peaksin enese vaktsineerimisega oma tervist nõrgestama hakkama? Kui mu lastele see ei nakka, miks nad ei või nad tervetena käia kinos või spaas?

3) Miks ma näen, kuidas nakatuvad ja haigestuvad mu vaktsineeritud sõbrad ja tuttavad? Mind ei veena enam teave, et nad põevad kergemini. Mitmed mu vaktsineerimata tuttavad pole seda külgegi saanud. Tõsi, ka mitmed vaktsineeritud mitte. Usun, et raskesti põevad vaid kaasuvate haigustega vaktsineerimata ja vaktsineeritud inimesed. 

Rohkem ma sel teemal kirjutada ei soovi.

Mina, saunanaine

 Taevake, inimesed!

Ma ei oska ahju kütta! 

Asi on nimelt selles, et meil on igal pühapäeval saunapäev. Mõte saunapäevast tekitab minus mõnusa surina, sest vaadake, kui ma mõtlen saunast, hüppan ma mõttes sujuvalt üle leilile ja lõõgastusele eelnevast. Ja see eelnev on absoluutselt alati, kui välistemperatuur nulli lähedale või veelgi allapoole laskub, puhas jama. 

Ma ei saa aru, kuidas inimesed, elades puu-küttega majades, mentaalse normaalsuse piirides püsivad! Kuidas nad ei mölla ega märatse, sest nende heaolu on päevast-päeva ohus? Mul, vabandage, on teised toad siiski enam-vähem soojad- välja arvatud selle tunni jooksul, kui ma kütteruumist suitsu välja peksmiseks kõik avanevad aknad, uksed ja luugid lahti paiskan, kuna kusagil ajusopis kangastub aeglase ja kavala vingusurma kole võimalus- ning eks sauna peetakse tänapäeval ikka rohkem nišikaubaks, nimelt, mis viga oleks mul pühabaõhtuti hoopis vannis liguneda, kopsud suitsust-vingust puhtad!

Aga jah, kuna mul sellele õudusele järgnevast, ehk siis jumaliku lõõgastuse võimalusest pühapäeviti hammas verele läheb, siis ehk taipate, miks ma selle Kolgata tee nädal-nädala järel muudkui ette võtan. Tänagi. 

Korsten on külm. Äkki neil, kes igapäevaselt oma elamisi kütavad, püsib korsten soe? Või on neil muud nipid? Mina lasen soojapuhuril pool tundi enne kütmist korstajalga soojendada. Vähemaga pole mõtet oma närve rikkudagi. Peale poolt tundi on mingigi võimalus, et tekib tõmme. Seda, et tavaliselt ei teki, ei luba ma kunagi esimesena mõttesse. Esimesena sätin ma halud ilusti ahju, noh, ikka nii, et õhk nende vahelt saaks ülespoole liikuma hakata ning halgude vahele sätin hoolikalt mitu süüteklotsikest. Justnimelt, mitu! Sest siis on mingigi võimalus, et mõnest klotsikesest ehk ka haluke tuld võtab. Seda, et tavaliselt ei võta, ei lase ma esimesena mõttessegi. Ka siis mitte, kui suitsujuga tavapärast teed mööda ehk siis mu toredast ahjuuksest ehk siis uksevahest või maiteakust, esmalt õrna, vaevumärgatava vinena, seejärel aga juba tugeva kõikematva tossuna, välja pressib ning esmalt kütteruumi või majapidamisruumi või pesumasina- ja kuivatiruumi, nimetage seda kuidas tahate, kasutuskõlbmatuks muudab ja nagu sellest vähe oleks, uljalt ka tubadesse pressib!

Jaa, ma kannataksin selle ära. Südamerahuga. Kui asi sellega piirduks. Kui ta natuke tossutaks ja siis ilusa tõmbe tekitaks ja asja lõppenuks saaks lugeda. Aga inimesed, asi on selles, et viie või kümne minuti pärast on kogu kupatus kustund! 

Vaat selkohal tuleks mul tervise huvides tõmmata üll tuletõrjuja kostüüm, teate küll, ühes selle londiga maskiga, et suitsusesse kütteruumi sukelduda. Aga mul vaesekesel pole ju seda londiga maski! Ja tavaliselt on mul üll täiesti tavalised riided. Hea, kui linnariided koduriietegi vastu olen suutnud vahetada. Ja muide, olen selleks ajaks tavaliselt täiesti maruvihane! Seetõttu sukeldun ma tavaliselt oma kütte- või pesumasinaruumi- või äkki tahaksite hoopis öelda, et suitsuruumi- täiesti katmata nina ja suuga! Kedagi pole süüdistada ka. Niisiis täitsa pime viha, kuna paksu tossu sees pole näha midagi. Eks ma niikaua hoia hinge kinni kui suudan, ja siis viskan ma halgude vahele uue portsu süüteklotsikesi, ja siis ahmin pisikeste sõõmudena midagi kirbet ja tunnen, et see pole mu hingamiselundkonnale üldse normaalne, mõelda vaid, koroona-aeg ja puha! Noh, ja siis hingeldan hiljem jupp aega kui kala kuival, sest kujutlusvõime on mul samuti ergas.

Ausalt, ma ei taipa, kuidas mõni suudab sel viisil halud põlema saada, et ta nende vahel mingeid põlevaid ajalehti sopsutab! Ma ühekorra Muhus proovisin sel viisil, kui süüteklotsikesed otsa said. Olin poole tunni pärast täiesti endast väljas ja ükski halg polnud isegi veidike pruunistunud, saate aru! Viskasin kogu kupatuse kus see ja teine ning kihutasin Liiva poodi oma klotsikeste järgi. Ilma nendeta loobuksin nii saunast, kui... noh, sõidaks linna!

Aga näe, mõne inimese käes edeneb ka ilmvõimatu missioon.

Eks minagi saan lõpuks ikka tõmbe käima. Tõsi, toatemperatuur on selleks ajaks õuelähedane, sest ega ma uksi, aknaid ja luuke enne kinni tõmba, kui asi kindel. Aga võit jääb loomulikult (tavaliselt) mulle. 

Praegugi nuusutan oma kõrbelõhnaseid juukseid, need võtavad igasuguse leha kõige kergemini külge ja mõtlen, kas kogu asi ikka on vaeva väärt. Puuküttega saun olevat ikka see päris, vähemalt seegi lohutus jääb kogu piina juures püsima. Kunagi sai elektrikeris seetõttu väljagi visatud, seisis teine puu-oma kõrval, nii igaks juhuks. Äkki praegu paneks salaja hoopis selle? Kuidagi minulikum ehk? Jõukohasem?

Samas, küllap see rohkem-päris-tunne hoiabki mind meie pühapäevaste traditsioonide juures. Pluss veidi ka mõte laval istumisest ja jumalikust lõõgustusest. Noh, kui kopsud tahma täis, siis see viimane siiski vähem...

Igatahes tunnen, et mu saunanaise-võimed on vägagi piiratud. Ahi paiskab selle mulle iganädalaselt ja väga halastamatult otse näkku. 

Nuusutan ja noogutan.

Koroona 3

 Ei mingit asümptomaatikat. Mu koroonatest oli üdini negatiivne, mis on ju õigupoolest hea, kui arvestada sellega, et mõned põevad üsna raskelt. Aga teisest küljest andnuks asümptomaatiline läbipõdemine vabaduse olla jälle mina ise, kuigi ainuüksi seetõttu ma seda viirust siiski külge ei soovi. Noh, kui just ise oleks tulnud… kuid mul oli juba algusest peale säärane tunne, et mulle ei tule. 

Täna lasin teha pcr-i kahele mittepõdejast lapsele. Vastus on juba enam-vähem teada, kuid õhkõrn lootus saada ausa teismelisena kinno võiks ju siiski jääda…

Imelik aeg. Imelikud otsused otsustajatelt. Ja meie talitame vastavalt…

Naiselikkus

Mis on naiselikkus? 

Ma võin olla hoolitsetud. Mul võib olla kaunis soeng, laitmatu meik, lummav parfüüm ning seljas figuurist parimat väljatoov kleit. Võin olla treenitud, lihtsalt heas vormis või ehk veidi vormikamgi. Võin mõjuda enesekindla, tagasihoidliku, tõsimeelse või lõbusana. Minu intellekt võib olla väljapaistev, huumorimeel tabav, loomingulisus tipus ning kõik mind ümbritsev laitmatu. 

Ometi ei pruugi ma olla naiselik. 

Mis on siis see salapärane, mis paneb naiselikkuse voogama? See miski, mis kütkestab? See miski, mis võib, aga ei pruugi kuuluda ülalmainitud loetellu...

Armastus, tuleb koheselt keelele. 

Jah, tõesti. Inimesed, keda on palju armastatud, mõjuvad rahumeelselt. Nende liigutused on väljapeetud, emotsioonid ei hüple seinast seina, vaid mõjuvad pigem vaoshoitutena. Nad on julged väljendama oma tundeid, välja ütlema oma arvamust. Nad võtavad harva asju liiga isiklikult, on paindlikud, mõistvad ja heatujulised. Aga kas ka tingimata naiselikud? Ei pruugi.

Väärikus. 

Täiesti nõus. Väärikus seab piirid. Sestap ei ole ma enesegi väärikuse osas päris kindel. Käesolev aasta on olnud mu elu kõige suuremaks väärikuse proovikiviks üldse. Inimene, kes suutis minus avada tõelise, sügava naiselikkuse, mulle kogu oma imetluse suunata, õpetada mind nägema mu igakülgset väärtuslikkust ning panna mind tundma täiesti erilisena, pidi ometi koos minuga seisma silmitsi väärikuse-teemaga. Õigupoolest arvasin selle algul rohkem iseenese teemaks olevat. Nüüd aga, vastupidi, tema omaks. Ma ei loobuks sellest õppetunnist mingi hinna eest. Miks peaksingi, kui minus on nii palju muutunud. Samas rõhutan, et naiselikkus sisaldab kindlasti väärikust. Minu tee pole olnud kergemate killast.

Seksuaalsus.

Sellest on minu arvates liiga vähe kõneletud. Tõsi, seksuaalsus kuulub justkui paarisuhte valdkonda, naiselik võib aga olla ka üksik, vallaline naine, ometi leian, et liiga vähesed naised on oma seksuaalsusega tõelises kontaktis. Kes pole, annab ka suure tüki oma naiselikkusest. Mul oli oma kahekümne kahe abieluaasta jooksul kordades vähem teadlikkust oma seksuaalsusest , kui täna. Selle juurde kuulub kehatunnetus, enesekindlus, rahulolu, oskus lõdvestuda- aga ka pilk, liigutused, hääletoon, naeratus ja kehakeel. Seksuaalsus muudab naise kauniks.

Sisemine sära. 

Veidi eelmisega kattuv, kuid mitte päris sama. Sisemine sära võib olla väljapoole pulbitsev, säärane, mis muudab ümbruskonna rõõmsaks ja elevaks. Sedasorti sära eeldab kartmatut inspiratsiooniküllast isiksust. Sära võib olla ka vaikne ja sissepoole suunatud, väljendudes vaid peentes naerukurdudes suu ja silmade ümber, tähelepanelikus kuulamises, paitavates liigutustes ning tasases teenimises. Sisemise säraga naised ei ole igavad. Neil ei ole ka endal igav. Sära ja sisemine rikkus tunduvad olevat omavahel tihedalt seotud.

Ilumeel. 

Ah, kleidid, ah, kõrged kontsad, ah, kuldehted... No muidugi ei pea just nii peenelt!

Ilumeel on väga tähtis faktor. Võib alata juba ruumikujundusest, väikestest nüanssidest, lõhnadest, värvidest. Vaasi asetatud lilled, põlema süüdatud küünlad, eriline serviis, praksuv kamin... kaunis kleidis naine, hoolitsetud mees, peenelt valitud muusikaline taust. Kas pole kaunis?

Miks me ei võiks igal päeval oma naiselikkust turgutada? Iseenese jaoks. Mulle tundub, et see annaks meile tiivad jõudmaks sinna, kus avalduvad me anded, oskused, erilisus.

Ja eelkõige muidugi armastus. See tõeline.

Koroona 2

 Õnneks pole mul siia peaaegu midagi kirjutada. Positiivsel tuli maitsemeel tagasi. Kõik kolm istuvad päevast-päeva äraseletatud nägudega videotundides. Tava-olukorras saadaksin nad pikema jututa kooli. 

Ise käisin samuti täna õhtul PCR-testi tegemas, noh, et kui juhuslikult peaksin asümptomaatiliselt põdema, läheks see ikka kuhugi kirja ja saaksin digilukku läbipõdemise tõendi. Homme ehk saan ka ülejäänud kahele pcr testimise, samadel põhjustel. 

Saaksime reisile.

Koroona 1

 Läänerindel muutusteta, mis tähendab ühte positiivset ja kolme negatiivset.

Sel positiivsel kadus nüüd maitsemeel veidikene ära. Aga muus osas on tal täna veidike paremgi. Näiteks hääl tuli tagasi. 

Koroona

Tänane mardilaupäev on meie pere jaoks märgiline, sest nüüd on see va koroona ka meie maja uksest sisse pääsenud!

Nimelt tegi üks mu lastest, kelle kaks kiirtesti olid juba eile rasvaselt positiivsed, täna pcr testi, mis osutus samuti positiivseks. 

Huvitaval kombel liigub meil peres lisaks selline viirus- ka neil, kel test siiani negatiivne- mis võtab hääle ja paneb veidike köhatama. See laps, kes positiivne, kannab täpselt samu sümptomeid. Ometi on temal lisaks koroona. 

Mida ma tunnen? Ei midagi erilist. Pole mul paanikat, hirmu ega muret. Rahulik tunne. Tõsi, veidi häiriv on olla lähikontaktne. Pean nimelt päeva-paari pärast oma kabineti uude kohta kolima. Kes seda minu eest teeb? 

Muud ei olegi öelda. Proovin siia igapäevaselt jagada, kuidas meil läheb.