Kärbsed

Kärbestel on ka neli "inimtüüpi". Flegmaatikust kärbest on kõige mugavam tappa. Ta lendab aeglaselt ja ilusti su silma all ja maandub mugavatesse löögikohtadesse, näiteks laua voi muu aluse peale. Kui esimene hoop miskipärast ei taba, lendab ta lihtsalt teise sama käepärasesse kohta, et sealt juba kindla minekuga teise ilma lennata. Sangviinikuga on veidi raskem. Ta, naljahammas, teeb enne surma igasugu komejanti- lendab siuh- säuh siia-sinna, katsu teist siis tabada! Õnneks ei keera sangviinik- kärbeski mängu üle võlli ning peale pisukest narritamist laseb end ilusti maha lüüa. Melanhooliku  ja koleerikuga on aga märksa keerukamad lood. Melanhoolikust kärbest pole nimelt üldse näha. Küll on aga kuulda ta lennuhääl- kusagilt, kas laua alt või kapi tagant. See käib koledal kombel närvidele, sest hommikupoole ööd saab ta tingimata oma tujulangusest üle, muutub sangviinikuks ja hakka siis tema pärast soojalt asemelt tõusma, et piitsa otsida. Kõige vastikumad on aga koleerik- kärbsed. No nende närvid on küll veel hullemini läbi kui minu omad! Asi on selles, et nad peaaegu ei maandugi! Ja kui, siis hästi lühidalt kuhugi tassi serva peale või lakke. Pole mõtet piitsa haaratagi, nagunii tõusevad kohe õhku ja lendavad hullunult siksakitades ja sealjuures eriti ebameeldivalt pirisedes kord su pea kohal, siis jälle kusagil kaugemal- ja niiviisi lakkamatult. Koleerik kärbes kätte saada on kui loterii peavõit. Ma just sain ühe, nüüd võin rahus magama minna, mis sest, et mingi melanhoolik jäi ikka kuhugi äärealadele pirisema.

Sõrmus

Vahel juhtub minuga eriskummalisi asju.
Õige varsti peale seda, kui mu vanaisa ära suri, kolisime majja, kus elame praegu. Ühel päeval tuli ta vaatama, kuidas meil läheb. Ei, ta ei tulnud sisse. Ta jalutas maja lääneküljel asuvat tänavat mööda ning meie akende juures lihtsalt seisatas. Nägin teda köögiaknast. Huvitav, et ma ei tundnud mingit hirmu. Vaatasin vaikides. Ta seisis ja vaatas mulle vastu. Pruun jope seljas, sonilätu peas- nagu ikka. Ei, see ei olnud lihtsalt sarnane mees. See oli kindlalt tema. Ühel hetkel mõtlesin, et vaatan, kas ta paistab ka teisest aknast. Liikusin trepihalli suure akna juurde, mis avaneb samale poole. Ja nagu arvata võite, oli ta kadunud...

Kevadel kaotasin sõrmuse, mille mu vanaema mulle 9.klassi lõpetamise puhul kinkis. See oli kuldsõrmus, mida kaunistamas imetilluke lilleke. Mul oli sellest sõrmusest tohutult kahju.
Eile mõtlesin taas sõrmuse peale. Helistasin igaks juhuks isegi nahaarsti kabinetti, kus me aprillis Lisanni nahapõletikuga seoses olime käinud ja kus arst käskis kõik mu sõrmused eemaldada, kuna nende alla pidavat kogunema massiliselt baktereid. Mine tea, äkki jätsin sinna? Aga ei midagi...
Köögi pikal aknalaual on mul viis aastat seisnud vanaema pilt. Tema lahkumisest saati. Seal nõnda koristades tundsin järsku, et pildi aeg sellel kohal on ümber saanud. Mõtlesin, et tõstan selle hoopis kabinetti. Mõeldud-tehtud. 
Teate, olen pidevalt sellelt aknalaualt tolmu pühkinud, tõstes asju ära ja tagasi. Seetõttu ei saa järgnev olla lihtsalt mingi pime juhus. Asi oli nimelt selline, et kui ma aknalaua juurde tagasi pöördusin, lebas sellel... toosama sõrmus.

üksindus

Üksinduse valus paitus
Lootuskiire kaduv läik
Vastus kajana vaid kaikus
Lõplik mõte, lõplik käik.

Mõtlen, miks ei võinud varem,
Miks ei võinud nututa
Mõtlen, kumb siis olnuks parem,
Rutuga või rututa?

Naerukajakate kisa
Laste hõiked, meretuul,
Kirik, orel, Meie Isa,
On reaalsus see- või luul?

Valu, ahastus ja paine
Pudelisse püütud piin
Unustus, et olen Naine,
Unustus, et seisan siin

Miski pole jäävalt siduv
Usaldus on veider loom
Hommikuni kestku pidu
Kui see lips vaid poleks poov!

Üksinduse valus paitus
Taevas kõrguv Linnutee
Naer ja kiitus, nutt ja laitus
Üle peegeldava vee

Milline saab olla valik
Lootus ilma lisata
Otsus- esmapilgul vali
Kajakate kisata...

Arusaamine

Nüüd ma saan aru, miks mõned inimesed kodust kuhugi minna ei taha, miks neid isegi kauged reisid ükskõikseks jätavad ning paaripäevane väljasõitki tüütu tundub.
Kui tunned end oma väepaigas kindlalt kui vanajumala seljataga ning iga liigutus, mida teed, on kantud jäägitust armastusest Looja ja Tema loodu vastu, ei olegi muud vaja otsima minna. Armsad inimesed ümberringi ning eluke otsekui kauni kirju suvelillena õilmitsemas rohekas-kollakal aasal- vaat selline tunne on mul meite Muhu väikeses mereäärses külakeses...

Naeratus

Enne magamaminekut palun ma alati lastele õnnistust ja teostame järgemööda oma arvukad kallistusrituaalid. Eile olin aga jube väsinud. Päev oli olnud raske ja tujugi polnud päris tipus. Kui siis head-ööd-musi tehes midagi naeratuseteolist ette manasin, ütles Loviisa  mu põske patsutades julgustava häälega:
"Emme, sa ei pea lapsele tingimata naeratama, kui sul selleks tuju ei ole- ole täpselt sellise näoga, mis tuju sul parajasti on! Siis on kõik hästi!"

Ürgmees

Eile kohtusin Ürgmehega.
Enne, kui nimetatud kohtumist täpsemalt kirjeldan, seletan veidi tausta.
Nimelt on meil Muhus kaks põhilist hea asukoha poolest tihedamat kasutust leidnud ujumiskohta- koduküla rand, mille ääres elame ning lõunarand, kuhu sõidame vahelduse mõttes. Kui koduküla rannas kasutame kivi- ja saviseguse merepõhja tõttu "ujumispapusid", siis lõunarand, oma asukoha tõttu väikelaevasadamas, pakub võimalust sulpsatada ülepea vette otse redelilt (vähendades seega oluliselt ka vettekastmise agooniat, mida esineb küll peamiselt minul ning hoopiski mitte triol!)
Eile olime lõunarannas.
Loviisal on üks vahva kala. Kala nimi on Mulli. See hiiglaslik oranz elukas pakub oma muheda olemisega lastele palju-palju rõõmu. Eile ukerdas Mulli seljas ja Mulli ümber laintevahus üheaegselt neli last viiest kohalolnust- kuna viiendal on rangluumurd ja tema pidi leppima närvilise kiirkõnniga ujumissilla ühest otsast teise. (Kaks last olid mu sõbranna jagu.)
Oli tuuline. Tuul puhus maalt merele. Iiliti tundus see lausa väiksema tormina. Ilm ise oli aga mõnusalt soe. Ning siis see juhtus.
Ühel hetkel kukutas Mulli ühe lastest oma turjalt sulpsti! vette ning enne, kui keegi ahhetadagi sai, keeras oma oranzi kõhu ülespidi ning lipsas liugleva kergusega kai lähedusest minema. Lapsed adusid otsemaid, et sinnasuunas pole soovitav järgneda. Selle tarkuse eest tuleb neile muidugi au anda! Ometi aga ei suutnud nad aga säilitada täielikku väärikust, (mis on nende vanust arvestades samuti mõistetav). See, milline südantlõhestav maailmavalu nende südametest ning suukestest nüüd taeva poole paiskus, kaigudes sireenina üle tugevaima tuuleiili, pani vere tarretama tõsisematel merekarudelgi (kes parasjagu kailäärel argimurede eemalepeletamiseks õnge vibutasid ning kõrvale kesvamärjukest hea maitsta lasksid).
Olime abitud. Mulli kaugenes tohutu kiirusega. Ta sinised küljeuimed otsekui viibanuks meile hüvastijätuks. Olime kindlad, et Mulli on nüüdseks mälestus.
Siis aga astus mängu Ürgmees. See toimus otsekui aeg-luubis. Otsekui filmis, kus Kangelane haarab oma lummusse kogu vaatajaskonna. Ta läheneb väärikal sörgil, orkester mängib taustal Tutti´s imekaunist nõretavat viisi, piccolo trompetid koguvad jõudu ja kõrgust. Ta jõuab randa, heidab jooksu pealt seljas üleriided ja viskub sealtsamast, hiigelrahnude pealt mäslevaisse lainetesse, et päästa... meie Mulli.
"Ärge selle kala pärast küll...", häälitsen abitult. Kujutletavad kriitikud teevad selle pisirolli muidugi maatasa. Kus on Ürgnaine, ah?, küsivad nad käsi laiutades, kus on sensuaalsus, kirg? Vaatan kohmetult enda ümber. Lapsed luksuvad endiselt nutta.
Fookus koondub taas Ürgmehele, kes ujub, kui nõtke delfiin, jättes enda teed märgistama vahused lained.
Mulli on väga kaugel.
Tundub, et Ürgmees hakkab väsima. Tuul tõuseb, vahemaa Mulli ja Ürgmehe vahel pikeneb veelgi. Aga ta ei jäta. Muusika on taandunud pinevaks pianoks. Viiulid saevad madalas registris tremoloid.
Kas ta annab alla? Ehk oleks mõistlik?
Lapsed on vait. Nad põrnitsevad altkulmu merele.
Äkitselt muudab dirigent tempot. Uus motiiv põimub varemkuuldud peateemaga, väändudes topelt-fuugana muusikasse ning lisades uut pinget vee peal toimuvale võitlusele. Sisse astuvad astuvad flöödid, oboed, klarnetid, fagotid, tuubad, metsasarved, tromboonid ja trompetid. Ürgmees paneb mängu viimase jõu. Creszendo. Lained peksavad halastamatult. Kulminatsioon võtab kõrvakuumise. Ja siis kostab vägev timpanipauk... Vaikus. Subito.
Käes!
Tagasitulek ei ole enam nii huvitav. Mazoorne lõpukoraal venib kaunis pikale. Ürgmees on tõepoolest väsinud- ja et Mullil on ühes uimes tilluke auk, on ta pooleldi õhust tühjaks jooksnud, mis ei kergenda temaga ujumist kuigivõrd. Lõpuks nad siiski maabuvad, Ürgmehe üüratu õlalihas üle pooltühja Mulli. Lapsed huilgavad vaimustusest. Pobisen sisutühje tänusõnu. Kus on Pilk?, ahastavad kriitikud. Ega see mingi film ei ole!, käratan mõttes vastu.
Ning korraga on ta kadunud. Nii nagu tekkis, nii ka läks. Kas ta üldse oli olemas?
Ürgmees, kes päästis meie katkise kala. Meie Mulli.

Mõtteid lahutusest

Loen üsna palju perekonda ja lapsi puudutavaid artikleid. Viimasel ajal on mind sügavalt hakanud häirima trend kirjutada lahutusest kui täiesti normaalsest nähtusest.
"Kuidas õnnelikult lahutada?"
"Kuidas lahutada last säästvalt?"
"Kahe kodu mudel on lapsele sobiv rahumeelsete lahkuminekute korral." Jne. Jne.
Lisaks sellele on tänavale üles riputatud plakatid "ära ela oma lahkumineku valu välja lapse peal."
See viimane on kahtlemata õige...
Aga- miks ei kirjutata sellest, et lahutus ei ole tegelikult okei? Et see valu ei ole ka okei!
Miks ei kirjutata, et lahutus on üks sandistavamaid elukriise üldse? Miks ei kirjutata, kuidas perekonda lahkuminekust päästa?
Kirjutasin oma lõputöö naise elukaarest ja selles esinevatest kriisidest. Mulle usaldas oma kriisid viiskümmend kuus naist. Neist kakskümmend kuus olid mingil eluetapil üle elanud lahutuse. Ja neist kahekümne kuuest sada protsenti märkis lahutuse oma elu kriisiks- seda ka juhul, kui nad ise olid selle algatajaks (alkohoolikute naised jne.).
Lahutus ei ole okei. Lahutus on äärmuslik lahendus. Kui kõik muu on järele proovitud.
Ma ei usu ealeski, et meist enamik pooltki proovib. Nii palju "lahkukasvamisi" ei veena mind sugugi!
Kirjutatagu edaspidi rohkem sellest, kuidas perekonda hävingust päästa. Kirjutatagu, kust saaks abi, kui mõistus otsas. Ning iseäranis toredad oleksid imelised taas-teineteiseleidmise lood.
Sellised mõtted siis täna...