Neljapäev, 20. veebruar 2014

Muljeid lasteasutusest 2.

Vaikus on ju tegelikult mõnus. Täiskasvanu normaalseks funktsioneerimiseks lausa hädavajalik eeldus. Kuna ma ennast koduses vaikusehoidmises suht läbikukkununa tunnen, hakkasingi üsna pea uurima, mismoodi nad selle saavutavad. Hea küll, paljudele tüdrukutele on "hea lapse geen" ilmselt juba emapiimaga kaasa antud, seetõttu ei tekita kasvataja (ups!- õpetaja) vaikusenõue ületamatut raskust, tuleb vaid põlleke ära siluda, kenasti toolikesel istet võtta ja suuke kuulekalt kinni pigistada. See, et selline süstemaatiline vaiksekssurumine ka "headel tüdrukutel" hilisemas elus "katuse pealt" võib kergitada, on juba hoopis teine teema. Antud kontekstis tundsin aga ennekõike huvi tugevama soo allutamise nippide vastu. Sest meie poisike on küll hoopis teisest puust kui tüdrukud! Tema vajab liikumist, müramist, näppimist, katsetamist ja kõige selle kõrvale lõputute "miks-ide" abil lakkamatut tõeotsimist , mistõttu lihtne "jää vait!" või "istu paigal" tundub talle ilmselgelt arusaamatu.
 Õige pea selguski, et esimese päeva ärajäänud "tere tulemast!", millele algul läbi sõrmede vaatasin, muutub päev-päevalt üha suuremaks üldiseks probleemiks. Mingil juhul ei sea ma kahtluse alla õpetajate eelkoolipedagoogika-alast professionaalsust. See on aga minu jaoks hetkel sügavalt teisejärguline. Nimelt oleks neile kiiremas korras vaja hoopis elementaarset suhtlemiskoolitust. See puudujääk avaldub esmajärjekorras just suhtlemisel poistega. Iga lapsevanem on vast kuulnud tõsiasjast, et poisid võivad olla vallatud ja krutskeid täis, kuid hingelt on nad tüdrukutest õrnemad.  Ma ei tea ühtegi väikest poissi (muidugi ka tüdrukut mitte), kellega annaks häid tulemusi jõupositsioonilt suhtlemine (loe: karjumine ja/või avalik häbistamine). Kahetsusväärselt olen aga just neid võtteid näinud (ja kuulnud) rakendatavat meie rühma poisikeste taltsutamisel.
Võib-olla olen ma liiga kriitiline? Võib- olla ei olegi teisiti võimalik?

Kord seisis üks poisike pikalt koos meiega esikus, silmad veekalkvel. Küsisin viimaks, mis mureks, ta vastas, et püksid on märjad. Mis sest, ütlesin mina, need saab ju ära vahetada, kas õpetaja teab. Eiei!, vastas ta, ma ei julge õpetajale öelda, ta hakkab hirmsasti riidlema. Aga see äpardus pole ju midagi hullu, lohutasin, tule, vahetame püksid ära... Vaene laps!

(järgneb)

1 kommentaar:

  1. hmmm, meil on ka riikliklasteaed aga selliseid nõudeid ja karistamisi jms küll pole. Kurb lugeda, ma võtaks oma llapsed küll ära sealt

    VastaKustuta