pühapäev, 29. jaanuar 2023

Mure

 Siin sa oled - ise, ise
Oled oma minemise
Tühisuse taha peitnud
Tähenduse hingelt heitnud
Mõttemäära vaeseks muutnud
Armuande harva puutund
Julgusest end ilma jätnud
Kahtlused veel koormaks võtnud
Naeratuse taha pugend
Harva armu õnneks lugend
Peeglisse kui vahel vaat’mas
Keda näed seal ennast saatmas?
Ikka üksi, ikka ise
Petlik jõud su minemises
Ime siis, et mõtlik mure
Turjal taob ja rinnus pureb

laupäev, 28. jaanuar 2023

Tühisus

 Kui palju on maailmas tühisust,
Kui vähe on tähendusrikkust,
Kui harva on hingedes ühisust,
Kui napilt on pühalikkust…

Hing kisendab mõtteid ja tegusid,
kuid mõtetus selga laob riita,
mis maha ei murra, kuid tahab sind
Su enese relvaga niita.

Ei sageli tunnetel nimetust
ja tegudel mõtet sa taju,
ei erista viha ja imestust,
kuid viimaks kord põlvili vajud

ja palud. Kas mõtekat palumist,
või niisama, tühjalt ja ruttu,
ei tea, lihtsalt palud üht palumist
eks rõõmust on tugevam valu vist
ja naerust võib aimata nuttu…

Lapsesilmad kord täis olid pisaraid
Kui ta abitult pilgu lõi üles,
Tema teadis, et olla võib Isa vaid
See, kes alati kannab sind süles…








kolmapäev, 18. jaanuar 2023

Olemise talumatu kergus

 Miks puudu jääb mul üha meelekindlust,
miks väge täis mu meel, kuid mäed ei liigu,
kui arengus ei tee ma allahindlust
ja juba julgelt üle võlli kiigun?

Ning vaimu-ilmaski löön laineid hooti,
kui paberile tundun pliiats terav -
nii elu hõlpsalt märkida võin nooti,
mis vaikuseski sillerdav ja särav.

Ning ihulegi jõu ja ilu jooni
võin vedada, kui huulepulgajälg
vaid vajaks veidi sügavamat tooni,
et peita kaamos, kahvatus ja nälg.

Ka armule saaks anda lisahoogu,
end viimistleda liikumisejõus.
Ja ometi mu andeid nagu loogu
seal langeb, kus kord algas mäkketõus…

Mis teen, jääb varju, kaob või tundub hale,
nii armastuses, elus, kui ka laval.
Kui kulda kaevan, satun sügavale.
Kuid tippe oleks vallutada kaval,

et olemise talumatu kergus
seal tuuleks minu tiibadele muutuks
ning südameski palumatu kõrgus
mu väge tasapinnaliselt puutuks. 


pühapäev, 15. jaanuar 2023

Alkoholismist

 Oli tatine jaanuarihommik. Külm vihm nuttis mu aknaruudule erakordselt lahmakaid pisaraid, olles selleks hommikuks ära sulatanud viimasegi lumivalge tooni veel mõni nädal tagasi uljalt kõrguvatelt lumehunnikutelt. Kõhetukstõmbunud ja tund-tunnilt väetimaks kahanenud hallvalged lume- ja veesegused maaslamajad latakad pritsisid peale astudes tatti ja nuttu, nende üle oli aga end heitnud lugematu hulk okkaid ja raage, tuule poolt mahapillutatud pisikesi mängukanne. Päris paljakssulanud saarekestel, mida polnud samuti vähe, sekundeeris oma alastuses võika pruunikarva irvega sügisene kõdu. Kui miski on kole, siis see. 

Või oli otsas. Otsustasin Maxima kasuks, kuna sealt saab õnne korral ostukotti lennutada ka mu lemmikuid, keedetud hiidkrevette. Viska korra pannile, maitsesta veidi ja mmm... Või söö otse kestadest, kah ülihää. Hind pea olematu, paar eurot ja peale, mis nii viga end hellitada!

Maxima sini-punane logo kiiskas ses uduhallis sajus ja lögas lausa võõrkehana, poe väljapääsu kõrval, varikatuse all, seisid aga tuttavad mustjad kogud oma tavalisel, sel päeval vaat et tasakaalustavalgi moel. Nad tekivad sinna millalgi kaupluse avamistunni paiku, seisavad suhteliselt muutumatult kogu päeva, ja kaovad uue kuupäeva terenduse eel hilisesse öhe. Kuhu, ei tea.

Sel päeval oli aga kogu see seisev rahu vaid näiline. Korraga olid mõned neist koos minuga Maximas. Jah, just nii oligi. Pood oli täiesti tühi, riiulite vahel jalutasime vaid meie – mina ja mustades riietes nemad. Piidlesin neid vargsi. Kaks neist lugesid konserviriiulite vahel hoolikalt punaseid sente. Kas jagub? Näe, veel mõned! 

Mütsi ei kandnud kumbki, õige ka! Mats võtvat ju toas mütsi maha. Ometi tundus mulle, et paljas pea on pigem nende loomulik olek, kui rõhutatud viisakus. 

Ühel oli seljas päevinäinud ja pisut määrdunud jope. Teine tundus pisut kobedam, oli aga pelgalt dressipluusis. Jalas olid mõlemal midagi dressipüksilaadset ja natuke lääpatallatud kingad. Eks pori sees olegi keerukas oma jalavarje puhta ja korralikuna hoida. Ei, nad ei näinud sugugi liiga "hullud" välja, pigem lausa tavalised, pisut väsinud inimesed. Ja must värv heidab ju ka omi, inimese jumet mitte kõige paremini esile toovaid varje. 

Korraga märkasin, et üks mees oli lausa ilusate, intelligentsete näojoontega. Tal oli tõsine, pisut kurblik pilk ja üsna alandlik olek. Ei, mitte selline, nagu peksasaanud koeral, vaid selles tundus olevat möödunud aegade väärikust. Elukogemust, aga ka haavatasaamist. Muidugi ei saa ma riiulite vahel hinnanguid anda, aga nii see näis. 

Mul hakkas kohutavalt kahju. Olen alkoholismiga kokku puutunud mitmel moel. Lähedalt ja pisut kaugemalt. Mu vanaisa on mu jaoks mõneti kangelane. Olles läbi tulnud kohutavatest sõjakoledustest, pääsenud mitmel korral surmast, kaotanud venelaste püssikuuli läbi sõbrad ja jäänud ilma kodust, hakkas ta jooma. Ma ei tea, kas ta oleks jooma hakanud ka ilma kõike seda ilmvõimatut üle elamata. Aga kas see midagi muudabki. Igatahes oli tegu mehega, kelle peale tema pere ei saanud kindel olla. Kes jõi end pildituks igal perekondlikul tähtpäeval ja kelle pohmellihais, segunenult odava filtrita sigareti omaga, jääb igaveseks mällu. Vanema põlvkonna mälestused on veelgi tõsisemad, aga kuna need pole minu omad, ei saa ma neid siin jagada. Pealegi, ta oli mulle oluline inimene. Ta armastas mind väga. 

Siiski, kui mitte varem, siis vanaemast pääses valla meie pere kaassõltuvuse muster – meestelt ei saa midagi oodata, tuleb loota vaid iseendale. Enese maksmapanek ei ole võimalik, muidu kukub kõik kokku. Ultimaatumid ei toimi. 

Võimalik, et mõnigi noogutab – sõjaajast alguse saanud hullupööra tugevate ja vintskete naisliinidega suguvõsad, mille muudunud mustrid Eestimaa perede tänastki päevagi kaunistavad, on ilmselt siiani tublis enamuses. 

Lähisuhe sõltlasest partneriga on nagu sõit ameerika mägedel. Eriti siis, kui ta on nii-öelda toimiv. Toimivatega on tõusud ja langused juba seetõttu järsemad ja valusamad, et intelligentsus on selles kontekstis mõistmist raskendav asjaolu. Kui sind ühist eluvankrit vedades aeg-ajalt reetmise, altvedamise, valetamise, usalduse kuritarvitamise ja muu lubamatu kaudu piltlikult öeldes ristseliti külmale kivipõrandale heidetakse, kust end ilma igasuguste eranditeta ise pead üles upitama, parandades muidugi ka ise oma haavad ja mõistuse, misjärel mõnda aega jälle midagi "meielaadset" mängitakse, on tegemist pideva inimvõimete piiril kõndimisega. Keegi ei peaks seda vabatahtlikult tegema. Kaassõltlased aga teevad. Minagi tegin. Kuni elu pakkus teise variandi.

Alkoholism on haigus. Aju, ainevahetuse ja hormoonide katkiläinud toimimine. Sellest ei paraneta mitte kunagi. Nagu diabeedistki. Või artriidist. Ainult et need kaks viimast ei hävita ümbruskonda, lähisuhteid, väärikust. Alkoholism tapab aga kõik. Viimaks hakkame neid jälestama. Nad tunduvad olevat väärt alandamist, solvanguid, karjumist, needmist. Ometi on ka nemad olnud väikesed, armastusest sündinud poisid-tüdrukud, kes olid põnevil jõulude ja sünnipäevade eel, kel olid oma väikesed metsaonnid ja suured unistused. 

Nüüd lugesid need kunagised väikesed poisikäed, nüüdsed parkunud mehe kämblad punaseid sente. Jagus! Isegi kaheks!

Tõmbusin eemale. Mul pole lahedust. Lahendus, mida enda elus kasutasin, oli liiga ekstreemne. Tean, et olengi vintske. Mul oli hoolivust, jaksu, visiooni ja elujõudu. See toimis. Teist korda ma seda ei teeks. Ealeski. Teistele ka ei soovita. 

Alkohoolikutel tuleb endal hakkama saada. Nende peredel, kui neid veel on, tuleb ameerika mägedelt maha tulla, enne kui pea plahvatab või mõistus kaob. Lapsed kordavad meie mustreid, seda me ju ei taha. Vastutus peaks olema iga täiskasvanu vabadus ja valik, laskem siis seda võtta, kasvõi ohates või nuttes. Ikka tahaks ju aidata, aga nii aitamegi kõige enam. Paranemise suunal või… 

Põhja- või surnuksjoomise eest vastutab jooja, mitte keegi teine. Nii karmilt, kui see ka kõlab. Nagu suitsiidigi puhul, paraku. Räägin ikka täiskasvanutest. 

"Krt, kus mul käib närvidele, et seda krdi raha ei ole!" Intelligentse röögatus. Niisiis, teiseks pudeliks siiski ei jagunud. Masin sõi klõbinal viimased sendid. Turvamees oli kõrval väga valvas. 

Hämardub. Vihma nutt on lakanud. Valget värvi tekiks nagu hämaruse taustal pisut juurde. Järk-järgult süttib tänavavalgustus. Rasked piisad mu tamme tugevatel oksadel löövad pärlikettidena sätendama. Kaugemas reas seisvad raagus puud joonistuvad halli taeva taustal peenelt, otsekui pliiatsiga tehtult. Kui miski on ilus, siis see. 

Sulalumi ja tatt kaovad tasapisi fookusest. Sätin end veelgi mugavamalt tugitooli.

Ehk kallaks piisakese likööri tee ja lugemise kõrvale? Noh, nii õhtu hakuks...

neljapäev, 12. jaanuar 2023

Kuldrist

Mind mõtetega siia-sinna kisti.
Kui köieltants on vagaduse tee.
Nüüd rinnal soovin kanda kullast risti
ja poleks liig ka kullakarva kee.

Need sulalumeks muudaksid jääaja,
kui väljas pluss ja miinus südames.
Muud polegi ju armuanniks vaja, 
sest libe tee vaid taga. Kindel ees.

Näe, vihmapisar peksab aknaruutu!
Nüüd kuumaks kütan end. Ja küllap vist
ei miski saa mind valusamalt puutu',
kui rinnaesist kõrvetav kuldrist,

kui kuumus laes. Tee südamesse rajan
ja kerisele viskan silmavee.
Kas tõesti rist on see, mis sinult vajan
või pelgalt tõe ja armu jälgi ajan,
kui kumab kuld mu lunastuseteel?

Jah, köieltantsuks vajan kasvamist.
Mind hoida võiksid sa. 
Ning kuldne rist.




kolmapäev, 11. jaanuar 2023

Inspiratsioon

 Las see jaanuarikuu saab läbi, küll siis jälle tuleb luuletusi ja jutukesi, nalju ja tähelepanekuid. Jaanuaris on kogu inpiratsioon kusagil hangede all ja magab norinal talveund. Eks ma aeg-ajalt püüa teda sealt välja sikutada ka, kuid see on üsna asjatu üritus. Parem lüüa käega ja lasta ajal voolata. Näe, täna on sula juba täies hoos, pea need hangedki vähenevad. Küll viimaks hakkavad ka minu inspiratsiooni paljad päkad lumehunniku alt välja paistma ja nendest on teda palju kergem ilmavalguse kätte tirida. Algul võib ta olla unine ja pahur, aga seda ei maksa liiga tõsiselt võtta. Kes siis ikka vabatahtlikult märja lume sees pikutab!
Tegelikult ma lausa igatsen oma inspiratsiooni. Miks, oh miks ometi on mul alati jaanuaris nii lame olla! 

pühapäev, 8. jaanuar 2023

Külm

Ma tahaksin jälle olla hea loomu, pehme olemise ja tasase käitumisega naine. Tahaksin, et võiksin maailma jälgida selle varjude tagant ilma, et keegi mind märkaks. Tahaksin kanda pehmeid sviitreid ja sooje toasusse. Tahaksin rahulikku kulgemist, kuuma teed ja seda, et ma ei peaks nii palju võitlema. 

See uus aasta on päris keerukalt alanud. Tegelikult läks juba jõuludest alates pööraseks. Ma ei tea, mida tuleks järgnevatel aastatel teisiti teha, aga päris kindel on see, et samal viisil ei vea kohe kuidagi välja. Jõulupühad, laste sünnipäevad, aastavahetus, kaks suurt pidu, pidevad teismeliste ööbimised meie juures, hilised magamaminekud, kesine ööuni, kohutavalt ebatervislik toitumine ja lisaks minu pidev tõbine olek, mis algas detsembri keskel püstijalu läbipõetud gripiga, päädis aastavahetusel kõhuviirusega ja mis ei ole mulle siiani tagasi andnud häält ning piinab mind päev-päevalt mingite imelike köhahoogudega, ja lisaks veel Karl Johanni jalatrauma, mis ta taas kipsi aheldas, kõik see mure ja sebimine tema pärast  – see on olnud nii tohutult kurnav, et tänaseks olen nagu tühjaks pigistatud sidrun. Mitte füüsiliselt, vaid vaimselt. Ja ometi ei töötanud ma liiga palju. Surve tuli mujalt. 

Kas ei oleks mõtekas jõulude ajal hoopis kuhugi kaugele sõita? Ära. Selle küsimuse esitan enesele aasta aastalt. Mulle ei meeldi talv ja tänane ülikülm ilm tekitas minusse ebakindlust ja kurbust veelgi juurde. Ma tean, selle taga on alateadlik hirm, et ühel hetkel ei tule ma enam üldse toime ja see tohutu külm haarab mu täielikult endasse. Ei, loomulikult ei ole sellisel kartusel mingit loogilist seletust, pigem on tegemist mingi abstraktse kujutlusega, mis kätkeb üksindust, väsimust ja peataolekut – aga ka see teadmine ei tee asja paremaks. Soojas tundub palju lihtsam. Soojas ja väga kaugel. 

Ma ei ole mitte mingilgi määral produktiivne, sest lihtsalt ei jaksa seda. Olen eneses tihtilugu täielikult pettunud. On asju, mida püüan hambad ristis päev-päevalt teha, et säilitada mingigi stabiilsus, aga enamuse asjadega ebaõnnestun taas ja taas. Ainuke, mille kütke võin tundideks langeda, on mittemidgiütleval pilgul arvutisse jõllitamine, sõltuvuse kindlahaardeline lõks, mis suurendab pettumust enese üle veelgi. Kui end vahel pikemalt raamatut lugema suudan sundida (ja ohhoo!, mõne lehekülje möödudes ei peagi enam sundima, sest lugeda on niiii hea!), võib päeva lugeda kordaläinuks.

Mul ei ole mõtet mingeid lubadusi anda, ma nagunii ei täida neid. Eks ma ju hooman, kuidas läheks kergemaks, mõnusamaks, toredamaks, aga teekond sinnani tundub nii külm ja nii pikk. Ning mind on ainult üks. 

Mul on oma lastest kahju, et ma muudkui vingun ja pahur olen. Nad tahaksid minuga koos igasugu põnevaid asju teha, aga mina muudkui pidurdan. Mitte miski ei vii mind praegu välja, selle jõletu külma kätte! Talve võlumaa jääb minu poolt imetlemata. Ma ei julge teha ka mingeid reisiplaane, sest meie küttearved võivad võtta ootamatuid pöördeid. Taas see külm, see lõputu, lõputu külm. 

Loodan, et miski muutub. Loodan, et jaksan midagi muuta. Tegelikult muidugi jaksan. Kes muu seda ikka teeb!