Las see jaanuarikuu saab läbi, küll siis jälle tuleb luuletusi ja jutukesi, nalju ja tähelepanekuid. Jaanuaris on kogu inpiratsioon kusagil hangede all ja magab norinal talveund. Eks ma aeg-ajalt püüa teda sealt välja sikutada ka, kuid see on üsna asjatu üritus. Parem lüüa käega ja lasta ajal voolata. Näe, täna on sula juba täies hoos, pea need hangedki vähenevad. Küll viimaks hakkavad ka minu inspiratsiooni paljad päkad lumehunniku alt välja paistma ja nendest on teda palju kergem ilmavalguse kätte tirida. Algul võib ta olla unine ja pahur, aga seda ei maksa liiga tõsiselt võtta. Kes siis ikka vabatahtlikult märja lume sees pikutab!
Tegelikult ma lausa igatsen oma inspiratsiooni. Miks, oh miks ometi on mul alati jaanuaris nii lame olla!
Ma tahaksin jälle olla hea loomu, pehme olemise ja tasase käitumisega naine. Tahaksin, et võiksin maailma jälgida selle varjude tagant ilma, et keegi mind märkaks. Tahaksin kanda pehmeid sviitreid ja sooje toasusse. Tahaksin rahulikku kulgemist, kuuma teed ja seda, et ma ei peaks nii palju võitlema.
See uus aasta on päris keerukalt alanud. Tegelikult läks juba jõuludest alates pööraseks. Ma ei tea, mida tuleks järgnevatel aastatel teisiti teha, aga päris kindel on see, et samal viisil ei vea kohe kuidagi välja. Jõulupühad, laste sünnipäevad, aastavahetus, kaks suurt pidu, pidevad teismeliste ööbimised meie juures, hilised magamaminekud, kesine ööuni, kohutavalt ebatervislik toitumine ja lisaks minu pidev tõbine olek, mis algas detsembri keskel püstijalu läbipõetud gripiga, päädis aastavahetusel kõhuviirusega ja mis ei ole mulle siiani tagasi andnud häält ning piinab mind päev-päevalt mingite imelike köhahoogudega, ja lisaks veel Karl Johanni jalatrauma, mis ta taas kipsi aheldas, kõik see mure ja sebimine tema pärast – see on olnud nii tohutult kurnav, et tänaseks olen nagu tühjaks pigistatud sidrun. Mitte füüsiliselt, vaid vaimselt. Ja ometi ei töötanud ma liiga palju. Surve tuli mujalt.
Kas ei oleks mõtekas jõulude ajal hoopis kuhugi kaugele sõita? Ära. Selle küsimuse esitan enesele aasta aastalt. Mulle ei meeldi talv ja tänane ülikülm ilm tekitas minusse ebakindlust ja kurbust veelgi juurde. Ma tean, selle taga on alateadlik hirm, et ühel hetkel ei tule ma enam üldse toime ja see tohutu külm haarab mu täielikult endasse. Ei, loomulikult ei ole sellisel kartusel mingit loogilist seletust, pigem on tegemist mingi abstraktse kujutlusega, mis kätkeb üksindust, väsimust ja peataolekut – aga ka see teadmine ei tee asja paremaks. Soojas tundub palju lihtsam. Soojas ja väga kaugel.
Ma ei ole mitte mingilgi määral produktiivne, sest lihtsalt ei jaksa seda. Olen eneses tihtilugu täielikult pettunud. On asju, mida püüan hambad ristis päev-päevalt teha, et säilitada mingigi stabiilsus, aga enamuse asjadega ebaõnnestun taas ja taas. Ainuke, mille kütke võin tundideks langeda, on mittemidgiütleval pilgul arvutisse jõllitamine, sõltuvuse kindlahaardeline lõks, mis suurendab pettumust enese üle veelgi. Kui end vahel pikemalt raamatut lugema suudan sundida (ja ohhoo!, mõne lehekülje möödudes ei peagi enam sundima, sest lugeda on niiii hea!), võib päeva lugeda kordaläinuks.
Mul ei ole mõtet mingeid lubadusi anda, ma nagunii ei täida neid. Eks ma ju hooman, kuidas läheks kergemaks, mõnusamaks, toredamaks, aga teekond sinnani tundub nii külm ja nii pikk. Ning mind on ainult üks.
Mul on oma lastest kahju, et ma muudkui vingun ja pahur olen. Nad tahaksid minuga koos igasugu põnevaid asju teha, aga mina muudkui pidurdan. Mitte miski ei vii mind praegu välja, selle jõletu külma kätte! Talve võlumaa jääb minu poolt imetlemata. Ma ei julge teha ka mingeid reisiplaane, sest meie küttearved võivad võtta ootamatuid pöördeid. Taas see külm, see lõputu, lõputu külm.
Loodan, et miski muutub. Loodan, et jaksan midagi muuta. Tegelikult muidugi jaksan. Kes muu seda ikka teeb!
Küll see aasta algas alles raskelt! Kõhuviirusega, mida pidasin ekslikult aastavahetusel šampanjaga liialdamiseks. Mõtlesin, et väga huvitav, miks see kohutav peavalu just 1. jaanuari keskpäeval algas. Ja miks mul alles kella kolme ajal päeval süda pahaks läks, algul sellest jubedast peavalust, õhtul aga toimingutest, mis hakkasid aset leidma mu valutavas kõhus. Siis muidugi juba aimasin, et nii palju ma seda šampust ka ei joonud, et tagajärjed lausa mitu päeva kummitavad. Magamata ööl vastu tänast taipasin lõplikult, mis mind päriselt vaevab. Vastik, rõve ja tüütu kõhuviirus! Öösel lõi ka palaviku, tõsi, mitte kõrge, kuid väsitava siiski. Nii olengi tänasest päevast üsna mitmed tunnid voodis veetnud. Jaksu lihtsalt pole.
Kuuse viisin siiski välja. Minu suhe igasuguste tuppatassitavate okaspuude ja neile pealeriputatavate kulinatega on pehmelt öeldes leige. Arvan, et kui mu lapsed kunagi pesast välja on lennanud, lõpetan ma selle jama ära. Te ei kujuta ette (või õigemini kujutate küll, aga olete lihtsalt rahulikuma loomuga), kui kohutavalt palju okkaid mu tore kuusepuu maha jättis, kui ta veranda kaudu õue lükkasin. No miks ma aastast aastasse sellise asjaga tegelen? Seepärast, et kogu maailmas on säärased traditsioonid? Aga kui minul pole?
Muidugi on mul tohutult vedanud. Kuusepuu tuuakse mulle nimelt igal aastal lausa väravasse. Selleks tuleb tunda metsaminevaid inimesi ja suu õigel ajal lahti teha. Nad teevad kõik, et mu soovi täita, sest minu ja laste kujutletav rõõm paneb ka nende südamed hõiskama, mis on imearmas! Muidugi ei pea nad teadma, kui hädas hiljem olen. Ja kui palju okkaid koristan. Juunikuuni, ütlen ma teile, võibolla juulini. Kuskilt prao vahelt võib neid vabalt immitseda kuni järgmise jõuluni.
Osad mu tuttavad on ostnud kunstkuuse. Sellest ei saa ma aga hoopiski aru. Kõlab nagu lihavaba šnitsel. Et kui päris okaspuud ei taha, toon plastmassi kujul selle ikkagi sisse. Numaitea, kas peab...
Ainsad, mida talun, on valgusketid, aga needki ei tohiks närvesöövalt plinkida ja mitte mingil juhul olla mitmevärvilised. Valgusketid muudavad pimeda toa salapäraseks, heidavad erinevaid varje ja toovad esile vaikuse väe. Päris küünlad on ka head, lausa soovitatavad. Elav tuli rahustab.
Lähengi teen nüüd kaminasse "lõkke", nagu mu lapselapsed ütlevad. Saab rõõmu ja sooja!
Ah, kuidas mulle meeldib endale uusaasta lubadusi anda!
Teen seda tegelikult igal aastal, kuid siia pole eriti julgenud riputada. Aga nüüd, kuldse keskea kriiside keskel pole varjamine enam vajalik. Pigem laon kõik välja, mis sel aastal võiks teisiti, paremini või täide viidud olla. See on lihtsalt nii lahe tegevus!
1) Asutan kaks uut ettevõtet
2) Õpin ära noodigraafika
3) Avaldan luulekogu (see on ammu valmis, aga jäi vanal aastal toppama kujunduse osas)
4) Avaldan oma koraalieelmängude noodi
5) Harjutan väga regulaarselt orelit ja klaverit
6) Käin väga regulaarselt trennis +
7) Võtan aeg ajalt loomepuhkuse +
8) Käin lastega regulaarselt teatris, kontserdil, kunstinäitusel või looduses
Nüüd on aeg taas tunnete tasandilt sisemise kasvamise tasandile pöörduda. See ei tähenda sugugi, et tunded enam tähtsad ei oleks, kaugel sellest! Tunnete tundmiseta ja väljendamiseta ma lihtsalt ei oska. Siiski on inimeseks olemine rohkemal või vähemal määral seotud ka enesedistsipliiniga, millega mul paraku siiani sõbrasuhteid tekkinud ei ole. Hooti ja "uute alguste" perioodidel olen teinud küll ebakindlaid katsetusi, kuid õige pea on need jäänud sinnapaika. Sisemine kasvamine nõuab paraku väga kindla joone järgimist, sest ilma selleta ei toimu mingit arengut. Ilma selleta võib me elu nimetada vegeteerimiseks.
Tunded ja neist sõltuv nn õigustatud vegeteerimine muutiski mu lõppeva aasta selliseks uduseguseks päevade jadaks, millest olen eelnevalt kirjutanud. Mis ei tähenda seda, et ma midagi korda ei saatnud, vaid et tegin seda tublisti allapoole oma igasuguste võimete, nimetades antud tegevusetust pidevaks enesele andestamiseks, õiguseks puhata ja tagasi tõmbuda või siis lihtsalt üleväsimuseks. Kindlasti oli mul ka viimatimainitut, küllap liigagi palju, kuid lõviosa sellest moodutas hoopis oma tunnetetulvaga mitte-toimetulemine, mitte niivõrd ületöötamine.
Keskeakriis väljendub inimestel väga erineval moel. Mina "ärkasin ellu", seda ühest küljest ja vajusin letargiasse, seda teisest. Ma isegi ei mäleta, kuidas oli “enne”. Ja polegi vahet. See, mis on olnud sel aastal, vajab kohe kindlasti muutmist. Ärksust on ikka tublisti vajaka ja selleks ei ole tingimata tarvis “ellu ärkamist” ehk elektrijänese moodi vurris elamist, mis kõik energia üsna lühikese perioodiga endasse imeb ja võimalise rahulikuks kulgemiseks täielikult nullistab.
No muidugi on tegutsemine parim viis ärevuse maandamisels. Kas siis terapeut seda ei tea! Aga süstemaatiline tegutsemine viiks ka edasi. Vurrkanni oma mitte. Samuti on vahe rahuseisundeis. Üks on kui mahalastu oma, emotsionaalse kontakti võimetu ja igasuguse loovuseta, teine aga rahuliku fantaasiakülluse oma. Kas siis tugitoolis kamina ees või klaveri või oreli taga.
Tunded jäävad nagunii. Minusugune kirglik naine lihtsalt ei oska muul viisil. Küsimus on lihtsalt selles, kuidas need ammendamatuks energiaks muundada, selmet nii tihti valulikult ägada ja vaimselt kokku vajuda. Kui juba kirjutamise ja analüüsimisega siiamaale jõudsin, siis küllap tean ka vastust.
Mnjah. Minu keskeakriis. Ilus ja valus. Kas teeme uuest aastast lõpuks ometi koostööd?
Aga ingel ütles neile: „Ärge kartke! Sest vaata, ma kuulutan teile suurt rõõmu, mis saab osaks kogu rahvale, et teile on täna sündinud Taaveti linnas Päästja, kes on Issand Kristus. Ja see on teile tunnustäheks: te leiate lapsukese mähitud ja sõimes magavat.”
Haudade peal oli rahu ja vaikus. Paljud olid käinud päev varem nagu minagi ja süüdanud valguse, mis nüüd, hämaruse saabudes, üha enam esile pääses. Õige pea säras kogu surnuaed kauneis küünlatuledes. Valgus on märk, et äraläinute peale mõeldakse. Puu juured on ju ikka maa all, nõnda on ka sugupuuga. Juured, kust pärineme, on seemnetena maamullas, et võrad saaksid laieneda ja ladvul oleks hingejõudu taeva poole tõusta.
Samas viisil tõusis üks Roosikegi õrna juure seest ja ajas oma võrsed üle kogu maailma. Armastuse võrsed, mis kannavad otse taevasse.
Kes teab, ehk on nemad, äralennanudki juba seal kõrgustes ees. Juurtena mullas, hingedena taevas. Küllap me liigumegi teineteise kaudu, põlv põlve järel, ühest küljest ja inimhoomatava mälu mõttes aegade hämarusse, teisest küljest ja hingamise mõttes sinna, kus rohkem õhku ja valgust. Pääsemistee poole.
Puude ladvus oli sadu ja sadu linde. Aeg-ajalt maandus kogu parv hämarduva laotuse taustal mustavate puulatvade peale, et sealt peagi jälle kisaga lendu tõusta. Nad olid otsekui maise ja taevase vahendajateks, häälekateks saadikuteks, tekitades pisukest ärevust, et mitte öelda hirmu.
Jõuluajal tahaks hoida ilu, püüda tasaselt langevaid lumehelbeid, sättida meeleolu puhkava looduse rütmi. Seal kirikuaias sadas aga lausvihma, jalgteed olid klaasjalt libedad, sulalumi teeäärtes hakkas segunema liiva ja kõduga. Ja need lärmakad linnud... Hardast jõulutundest kinnihoidmise võimalus jäi üha hõredamaks. Külm kippus ligi.
Kirik oli avatud. Ta oli hämar ja täiesti inimtühi. Ainsad valgusallikad olid küünlasäras jõulupuu ja Petlemma täht, mis valgustas jõulusõime, äsjasündinud lapsukest ja tema kohale kummarduvaid inimsuuruseid kujusid, Maarjat ja Joosepit. Korraga selgines kõik.
Meile pole vaja mitte midagi. Kõik need kuused ja karrad ja ehted ja kaunistused ja jõululaulud ja kingitused ja lookas lauad, poest poodi ja külast külla tormamine, isegi kõigest väest teineteise seltsis viibimine, tühjast-tähjast vestlemine, kuuluvustunde igahinnaline tagaajamine ning palju muud energiakulukat on küllap vaid närvide näiliseks rahustamiseks, mis tegelikkuses kannab aga hoopis vastupidiseid, ärevakstegevaid noote, kuna selles pole aega sisekaemuseks ja asjade selgeks mõtlemiseks.
Seal inimtühjas kirikus oli nende loetud minutite jooksul piisavalt aega.
Vanad, hallitanud ja kopitanud kirikuseinad hakkasid järsku keerlema ja hägustuma. Mu ette kerkis tõeline Petlemma tall, koopasse ehitatud, nagu sealmail kombeks. Ma ei tea, kui palju oli selle ümbruses kisa ja lärmi, kui paljud inimesed olid sunnitud ööbima sealsamas laudas, kui palju oli muid segavaid faktoreid. Kõik see info, mida kuuleme jõuluevangeeliumis enne lauset "Ta tõi ilmale oma esimese poja ning mähkis ta mähmetesse, sest nende jaoks ei olnud majas kohta" võib, aga ei pruugi olla täielik tõde, kuna kipub jõulusõnumi fookuse mujale suunama. Esile kerkib see sigin-sagin, milles elame jõulude ning paraku ka muul ajal oma igapäevast sisutukskippuvat elu.
Minu "Püha öö" kõlas sel aastal vaikselt ja á capella. Saateta. Õigete sõnadega. Tegelikult ei peagi seda tingimata suures rahvamassis, pilgeni täis kirikus laulma. Jah, loomulikult teen seda ka seal, lausa mitmeid kordi, aga siis juba hoopis teisiti, teiste jaoks, teisi teenides. Teiste sõnadega. Nagu tihti selles elus.
Kõige kummalisem aga, mida kogesin, oli see, et ka siin, näilises inimtühjuses, keset surnuaeda seisvas valges kirikus ei olnud ma kaugeltki üksi. Minuga helises kaasa mingite muude dimensioonide kuma, maailm ei seisnud korraga enam ajatelgedel, vaid hingas ühes ajaliku ja igavesega, korraga nii esimesi, kui viimseid hingetõmbeid, ja viimne ei tähendanud sugugi lõppu.
Öelge, miks seda üksindust nii hirmsasti kardetakse? Miks arvatakse, et kõik üksikud inimesed on kangesti kurvad ja ahastuses? Üksi me ju tulime, üksi ka läheme. Kas pole asi pigem selles, et me lihtsalt ei oska üksi olla? Kardame iseennast! Aga kas see, kes kardab iseennast, saab olla iseendana koos teistega?
Kui praegu on kõik kallid ja kallimad minuga, ei saa ma ometi eeldada, et see nii jääb. Lapsed lendavad pesast ja ei pruugi igal korral tulla. Vanem generatsioon võib millagi kaduda. Armastatu võib armastuse lõppedes mind lihtsalt hüljata. Sõpruski teiseneb ning mõnikord kaob.
Jah, vorstilaua taga on ju tõepoolest meeldiv, kui keegi pohlamoosi ulatab. Aga inimestel me kõrval on ju tegelikult hoopis teine sisu ja tähendus. Kus on meie kesktalvised õrnad juured? Kuhu ajame oma võrseid, pungasid ja õisi?
Puudutasin vargsi Maarjat, seda äsjasünnitanud vägevat naist. Tean hästi, mida tähendab lapse sünnitamine, aga meie, naised, ei näita ju selle protsessi teist, vaevalist külge kunagi välja. Seal laudas võis just temal olla kõige keerukam.
Mul on hea meel, et oma hinges selle jõulusõime jaoks kasvõi korrakski koha leidsin. Mul on hea meel, et oma selle aasta Püha öö seal vaikselt ära sain laulda. Mis sest, et päev varem ja mis sest, et vaid ühe salmi.
Linnudki taevalaotuses tundusid nüüd kandvat hoopis teist sõnumit. Surma hõnguta.
