esmaspäev, 5. september 2022

Piirid

 Minu elu põhiülesanne tundub olevat turvaline piiride kehtestamine. Laiemas laastus ehk piiride kehtestamine üldse. Ma ei mäleta küll oma lapsepõlvest väga regulaarset piiridest ülesõitmist, kuid küllap neid olukordi siiski oli, miks muidu pean sellega nüüd, täiskasvanueas, ikka veel nii intensiivselt tegelema.

Oma piiride kehtestamise ülesannet on mulle õpetama tulnud vähemalt kolm inimest. Igaüks ise moel. Olen selle ülesandega mitmeid kordi ebaõnnestunud.  Viimati täna. (Sestap ka Piirihiire luuletus tänasesse päeva.) Ma ei saa tihtilugu aru, mida teen valesti ja millal täpsemalt läheb asi lappama.

Ilmselt on asi selles, et ma ei kehtesta oma piire piisavalt aegsasti ja kui mu piiridest juba üle astutakse ja ma seda viimaks tajuma hakkan, on minupoolne olukorrale reageerimine valulik ja äge. Eeldan nimelt inimestest ainult head, kuid paraku unustan, et inimesed ei muutu. 

Harva astuvad üle piiri need, kellest ei tea seda oodatagi. Eks ootamatus olegi võimalik ainult esimesel korral, niisiis on enamus piiriületajatest oma üleastumist või tendentsi seda teha mulle varem juba korduvalt näidanud. 

Küllap ei oska ma oma piire ikkagi piisavalt selgelt nähtavaks teha. Miks muidu on mu teele sattunud nii patoloogilised valetajad, kroonilised petjad, kui emotsionaalselt väga ebastabiilsed mehed. Jah, tavaliselt on tegu meestega. Peaaegu alati lähisuhtega. (Tõsi, ka mõni sõbranna on vahel mõnes valdkonnas piire kombanud, aga nendega on kuidagi lihtsam toime tulla.)

Mõelda vaid, ma ei ole seda ülesannet siiani korralikult ära õppinud! Ometi saadeti mulle kõrgemalt poolt lausa kirikuõpetaja isiklikult näitama, kuidas mu piiridest mõnusate kurvidega üle saab kärutada - aga ikka suutsin alles tagantjärgi taibata, kui osavalt ta seda tegi. Äratundmisele jõudes reageerisin muidugi ülalmainitud viisil – hilinemisega ja nii raevukalt, et rusud taga.

Mõnel juhul ei ole muidugi muud võimalustki, kui kas võidelda, põgeneda või surnut teeselda. Näiteks emotsionaalse vägivalla korral ei saa mingeid piire kehtestada, olgu siis aegsasti või hilinemisega. Neist sõidetakse üle niikuinii. Vanad mustrid toovad ükskõik kui väikese kriisi korral inimeses elava tegelikkuse taas esile. Rahuseisundi säilitamiseks peaks käima vaid kikivarvul ja kõigega nõustuma. Tänane juhtum illustreerib paraku just sellist olukorda. Ükskõik kui pehmelt piiride kehtestamist ka teha püüad, lõpeb asi ikkagi katastroofiga. 

Niisiis on isiklike piiride näitamine ja hoidmine üks raske ja närvesööv asi. Äkki tuleks mu ellu nüüd mõni selline inimene, kelle läheduses ei peaks üldse mingi piiriküsimusega tegelema? Ahoi, kas mõni selline on üldse olemas? 




pühapäev, 4. september 2022

4 Piirihiir

 Olen piirihiir.
Siit üle piiri 
piiks-piiks
mitte üks samm!
Nii!

Sa ikkagi tulid?
Miks,
piiks-piiks
Minu kodu on siin!

No hea küll, veidi,
piiks-piiks...
Aga mitte palju!
Nii!

Tulid edasi siit?
Miks,
piiks-piiks
Minu tunded on siin!

No hea küll, vaid veidi,
piiks-piiks...
Aga mitte palju!
Nii!

Tulid edasi veel?
Miks,
piiks-piiks
Minu süda on siin!

No hea küll, veel veidi,
piiks-piiks
Aga mitte palju!
Nii!

Sa tulid ju veelgi ja oledki siin?
Kuid kõigel on piir!

Minu hing, see on siin!
Minu süda on siin!
Minu tunded on siin!
Minu kodu on siin!
Ei tohi, ei tohi, ei tohi,
piiks, piiks!

Olen piirihiir,
kel on kadunud piir.
Milline piin!
Piiks-piiks, 
mis nüüd ometi teha?

Hiilin minema siit...


laupäev, 3. september 2022

3 Kleit

 Mul on kleit, mis igihaljas,
pihalt peen ja õlult paljas
ääre all tal vahuharjad,
puusal peened pihlamarjad.

Mul on kleit, mis muudab naise
kauniks, õrnaks, ebamaiseks,
kirglikuks...  Teeb meelaks meele,
veetlevaks ta kehakeele.

Mul on kleit, mis valsiks valmis,
armastuse lembesalmil
kiirelt keerutavaks kalliks,
elutoas või uhkel ballil.

Mul on kleit, kuid mis sest kasu,
meelest läinud on, kus asub!
Oh, kui ainult leida suudaks ta - 
küll elu teiseks muudaks!

reede, 2. september 2022

2 Suve matus

Vihmapiiskade
Prelüüd pihlamarjadel
On suve postluudium
Vääramatu
Pisut määramatu

Suve matus on
Surematus
Lummava lootuse
Ja looduse
Pihlapuudesse ülespooduses

Marjakobarais aga
Ajakohastuvad
Kadumatuse ümarad märgid
Õnneoranžikas särgis
Vihmapiiskade sügistatuse
Vigurvärgis



Arvamuslugu

Lõpuks ometi uus koolimaja ja oh rõõmu, nii kodu lähedal!
See lause võiks ehk kõige paremini väljendada minu selleaastaseid tundeid seoses mu 13-aastaste kolmikute kooliminekuga. Püha Johannese Kool, mille seitse aastat tagasi oma triole turvaliseks õpinguteeks välja valisime, kõnetas lisaks sügavalt kristlikule taustale sellega, et juba toona oli seatud sihiks saada päris oma koolimaja kuhugi Nõmme kanti. Nüüd, laste seitsmenda klassi hakul ehk ajal, mil täpselt pool kooliteed käidud, see unistus viimaks täituski!

Miks just Püha Johannese Kool? Minu esmamulje oli sügav rahuseisund, mis selles majas viibides tekkis. Kui mu lapsed kaheksa aastat tagasi eelkooli läksid - mäletan, et see algas pärastlõunal, kui toonase algkooli tunnid olid juba lõppenud - mängis fuajees vaikne Arvo Pärdi muusika. Absoluutselt igasse ruumi oli paigutatud ikoon. Märksõnaks oli vaimne tasakaal.

Kui mu trio alustas õpinguid esimeses klassis, kolis kool vanalinnast, kus ta algselt ruume rentis, suurematele pindadele Mustamäel. See oli suur kergendus. Ma ei kujutanud nimelt hästi ette, mismoodi suudaksin igapäevaselt, hommik hommiku järel, ummik ummiku järel, tukkuvate lastega kesklinna poole sõita, kui endal sinna nii vara tööasjagi pole. Aga mitte see ei olnud peamine - ka Mustamäele sõites ei õnnestunud igapäevaselt ummikuid vältida - põhiline, mida siiani meenutan, oli absoluutselt igal koolihommikul toimuv palvus. Laste algklassides osalesin neis tihti isegi.

Küllap teavad kõik emad-isad, kui närvilised võivad vahel olla päeva algused. Liiga hiline ärkamine, paha tuju, ootamatult kadunud või määrdunud riided, suus liiga aeglaselt ringikeerlev puder ja muu tühitähi võib kergesti plahvatuseks eskaleeruda. Lakkamatu autoderodu, punased foorituled, allalastud tõkkepuud ja kellaga võidu sõitvad emmed-issid süvendavad ärevust veelgi. Kui aga koolimajas võtab väikese inimese vastu hiirvaikus, millest kasvab välja vaikne laul "Taevane Kuningas, Sa trööstija, Sa tõe Vaim, kes Sa igas paigas oled...", muutub kogu maine sagin ja trall hetkega täiesti tühiseks. Lõpupalvesse võetakse kõik õpilased, kõik õpetajad ja - kui südantsoojendav see on - kõik emad - isad. Nimeliselt. Iga päev. 

Aga tulles tänasesse, siis loomulikult kuulub meiegi koolimineku juurde täiesti tavaline elu, mida ei anna kuidagi vältida. Augusti lõpul, kui uues koolimajas veidi abiks tuli käia, sositas nii mõnigi mulle imestades kõrva "kui suureks nad on kasvanud!" Enda laste kasvu ju ei märka, teiste pealt tuli aga sama tunnistada. Minu jaoks tähendas see lause veel mõndagi, põhiliselt paraku rahas mõõdetavat - nimelt vaat et poetäit uusi hädavajalikke asju, sest vanadest oli tõepoolest välja kasvatud. Püksid, särgid, kampsunid ja jalanõud on vaid esimesed, mis meenuvad. Ikka kolmekordselt, kuis siis muidu! Ja sedagi teame vast kõik, et teismelise maitse võib kuuluda müstika valdkonda, mistõttu tuli vahel poe proovikabiinide najal passida ikka minestuse piirini! 

Teiseks kolmikute koolisaatmisega kaasaskäivaks nn poomistunde-tekitajaks on ihaldatavad huviringid. Kui üks tütar arvas, et tema võiks sel õppeaastal käia kunstikoolis ja musitseerida elektrikitarril, teine valiks häämeelega kunsti kõrvale klaveritunnid, jõusaali ja jaapani keele ning poeg-kolmik piirduks tagasihoidlikult "mingi spordiasjaga", siis juba nende üksuste kokkuliitmine lisab kuuldavasti neljakordseks tõusvate gaasi- ja elektrihindade ansamblisse tugeva konkurendi - rahakotti suure ja narmendava augu tekitamises.  

Aga muidu on kõik hästi. Uus Püha Johannese Kool on imeilus. Mu laste klassiruumidest avanev vaade naelutab pilgu rohelusse, rammusalt lõhnavasse mustikametsa. Sisustuses moodustavad helgetes toonides rahuliku ansambli ühtaegu ühendatus ja eraldatus - esimene lükandseinte abil hiigelsuureks ruumiks muutetava aatriumi, kabeli, võimla ja söögisaali osas, teine hoone eri tiibadesse suunduvate koduklasside ja seeläbi "oma tunde" tekkimise võimaluse osas. 

Ka laiemas plaanis on asjad hästi - koolid ja kirikud on avatud, loodetavasti jäävadki, hoolimata kõigest ähvardavast. Lastele ja noortele oleks see hädavajalik. Kui meie, täiskasvanud, tuleme isolatsiooniga toime, siis nemad mitte ja tagajärjed vaimsesse tervisesse ei lase end kaua oodata. Minu meelest oleks see üks ääretult vajalik palvesõnum algavasse kooliaastasse meie kõikide poolt.

neljapäev, 1. september 2022

1 Rajad

 Mitu korda on mõõdetud rajad
Mida mööda on mindud ja tuldud
Unne tardunud sammude kajad
Uste taga, mis ammu on sulgund

Ajast mõõtu võib tõtates võtta
Mööda lükata tunded ja teod
Homne mälestustega sõtta
viia. Palveks ristata peod.

Puuduolev taas värviga katta 
Hea kui punane otsa ei saaks
Ära põletada või matta
Tõsta taeva või muundada maaks

Ohked, säärane ongi et elu
mõttemäära ei hägusta. Taas
kontsaklõbinal meelitab melu.
Kõik, mis olnud… on olnud miraaž…






Challenge

 Kui muu maailm arvab, et septembrikuus võiks vastu võtta väljakutse mitte tarbida alkoholi, siis jah, kui sellega on probleem, on see absoluutselt õigustatud. Meid Helisega aga kampaania “septembris ei joo” ei kõneta, sestap mõtlesime välja hoopis teise challenge’i. See kõlab nii:

“Igal septembrikuu päeval üks luuletus”.

Hakkan neid siis siia iga päev üles riputama. Kui Helis lubab, siis tema omi ka!