Nüüd siis andestamisest- või õigupoolest mitte-andestamisest.
Hakkasin mõtlema, et olen juba lapsest saati olnud see, kellele oma probleeme kurdetakse. Kunagi arvasin, et see on väga hea isikuomadus - noh, peaaegu nagu valmis psühholoog. Nüüd, kus minu töö ongi professinaalne inimeste aitamine, ei arva ma säärasest asjast enam mitte midagi. Natuke lausa kahetsen, et nii toetav olin ja nii kohutavalt palju oma väärtuslikku aega raiskasin. Arvasin vist tõsimeeli, et minu nõuannete peale tuleb mu tuttavate eludes mingeid muutusi. See, et muutused tulevad, kui inimene ise otsustab muutuda, ma toona ei teadnud. Teiseks - tuleb ikka valida, kelle muresid kuulata ja kelle omi mitte. Seda ma ka toona ei teadnud. See selleks.
Mind ennast tahetakse läbi elu võtta rõõmsameelse ja naerusuisena. Enamasti ma seda ka olen, aga mitte alati. Minu murekohtadega tulevad toime ülivähesed ja sedagi hooti. Ei, ma ei heida seda ette. Mu tutvusringkonnas ei ole lihtsalt eriti palju "isehakanud psühholooge". Vahel tahaks muidugi lihtsalt halada, aga olen sellegagi ettevaatlik. Nad ei pruugi mu halaga toime tulla, nad võivad peale seda lausa ära kaduda ja mitte kunagi küsida, kuidas mul nüüd läheb ja mulle jätab see tühja tunde.
Tegelikult vajatakse sõpradelt hoopis tunnustust. Arutasime seda teemat ükskord Helisega pikalt. Mulle meeldiks küll väga, kui mind pigem tõstetaks, innustataks, minusse usutaks, minu tugevaid külgi märgataks, kui et seataks kahtluse alla, olgugi et möödaminnes, naljaga pooleks. Helis ütles end vajavat sama. Leidsime mõlemad, et tõelisi toetajaid on uskumatult vähe. Eks sellel ole oma põhjuseid ka. Kui endal asjad keerukad, on palju lihtsam ka teist veidi allapoole tõmmata á la pole sa midagi nii eriline... Siiski võin olla õnnelik, et üksikutes teemades leidub toetajaid küll ja enam.
Nagu aru saate, hiilin külg ees selle va andestamise teema poole...
Mul on elu jooksul olnud paar paarisuhtet, mida pean tähendusrikkaks. Üks oli verinoorelt, teised kaks hiljem. Ma ei saa ühegi puhul öelda, et mind ei ole kuulatud. On küll, aga ainult mugavustsoonis - siis kui olen muredeta ja emotsionaalselt toimetulev. Siis olen saanud lõputult rääkida ja arutada. Aga kummaline, et üheski suhtes ei ole toime tuldud minu kurbuse, mure või valuga. Minupoolsete probleemide ilmnedes olen jäänud liiga paljudel kordadel täiesti üksi, vähe sellest, mu lähedusest on sõna otseses mõttes minema joostud või mingiks ajaks suisa ära kaotud. Pildid neist situatsioonidest ei taha ega taha mälust kaduda. Võtsin need eile lausa ükshaaval ette. Ei, hoopiski ei saa ma öelda, et kannan neid päevast päeva endaga kaasas! Nad on lihtsalt nagu hoiatusmärgid teel. Aeg-ajalt meenuvad.
Mõned üksikud neist piltidest sisaldavad muidugi ka traumaatilist kogemust. Seda, kuidas mulle tehakse meelega haiget ja mul pole võimalik enese kaitseks midagi teha. Ka sääraseid mälupilte esineb kõikidest mulle olulistest lähisuhetest. Kuidas siis selle andestamisega ikkagi on?
Ma ei ole eriline märtri-tüüp. Pigem oli mul tendents hambad ristis kannatada. Kõige valusamad mälestused kerkivad esile umbes selle blogi algusaegadest. Seda vist seetõttu, et enne trio sündi sain väga paljuga ise hakkama. Miks ma juba toona oma vajaduste eest ei seisnud, on juba mu isikliku arengu küsimus. Ma ei osanud. Peale trio sündi puudus selleks aga tükk aega võimalus. Tegelesin pelgalt ellujäämisega. Ja alles siis hakkasin seda õppima.
Muidugi on ka mu terapeudiks kasvamise teekonnal seda teemat mitmel korral avatud, aga ilmselt olen neid seiku siiski vähendanud, lahjendanud või tühistanud. Ma ei kujutanud ette, et halvad mälupildid võivad jääda nii kauaks ajaks hinge! Jututeemaks tulid nad muide pelgalt seetõttu, et selle kohta küsiti.
Niisiis, peaksin nagu andestama. Aga mina ei suuda kõike andestada. Eriti nüüd, kus minult on hakatud üha enam ootama abi ja mõistmist, ärakuulamist ja kaasaelamist, toetust ja innustust, (sest aastad on ju läinud ja kaua siis ikka solvumises ja pahameeles elada). Ma ei tea, kas see tundub kõrvalt vaadates kummaline, aga ma ei suuda! Ma ei suuda uskuda inimeste headusesse, keda olen lubanud enese lähedale ja kes poriste kirsasaabastega on üle mu südame marssinud. Samas, kordan veel, ma ei mõtle neile teemadele päevast päeva. Lihtsalt tundub, et see teema võtab üsna suure tüki võimalusest rahuseisundile.
Tänaseks olen oma reaktsioonides siiski palju julgemaks muutunud. Mul on palju rohkem ükskõik, mis minust arvatakse ja kristlikus keeles väljendades ei keera ma sugugi parempoolse kõrvakiilu korral vasakut ette, vaid lajatan lahtise käega vastu. Ülekantud mõttes muidugi! Ma ei lepi enam väärkohtlemisega, mitte mingil määral, saagu mis saab. Ja seesugusest vastusest saab juba igaüks aru.
Viimati andsin ühe emotsionaalse kõrvakiilu veidi vähem kui nädalapäevad tagasi. Oh, kuidas hakkas kergem! Reageerisin igati adekvaatselt, olin tubli! Andestamisest on asi muidugi kaugel. Ahjaa, üks asi veel- kui vabandust ei paluta, siis ei saagi ju andestada. Aga hea, et minust ei ole mingit nurka nutmajääjat, vaikset kannatajat. Mul pole valehäbi oma haigetsaamist välja näidata. Asjad olgu selged ja klaarid.
Kõige ülalmainitu valguses olen välja mõelnud ühe lihtsa reegli, mis kehtib kõikidele. Kui mina olen toetav, mõistev ja tähelepanelik ning jagan oma aega ja emotsionaalseid paitusi, siis soovin seda ka tagasi saada. Kui seda anda ei suudeta või kui mu usaldust on reedetud, tuleb mul hoida kindlat distantsi ja säästa oma aega. Mitte midagi pole parata.
Ma ei tea, kas selle andestamise-teemaga üldse jõuab kunagi lõpuni. Võib juhtuda, et teatud piltidest polegi võimalik vabaneda. Teeselda, et kõik on hästi, pole samuti võimalik. Ja sellele, kas päris kõike üldse peaks andestama, pole mul samuti ühest vastust. Tegelen teemaga.
