pühapäev, 31. juuli 2022

Tõuksijutt

Jah, ma tean, et elektritõukse ei maksaks lastele osta. Nüüd tean ka seda, et juhul, kui neid siiski osta, võiksid need olla veidi vähem võimsad, kui need kõige võimsamad. Aga neile, kes ootavad, et hakkaksin oma poega nendega ühes hurjutama ja arutleksin, kas ta sellest, mis juhtus, ka edaspidi õppust võtab- eriti, kui hurjutajate näol on tegemist hoopis teiste, flegmaatilisemate isikuomadustega laste vanematega või siis üldse mitte lapsevanematega- ütlen rahuliku südamega, et olen ääretult tänulik. Mu poiss on täiesti tavaline elava loomuga uudishimulik teismeline, kes ei oska paraku ohtusid ette näha ja katsetab aeg-ajalt asju, mille turvalisuse ja ebaturvalisuse piir on õrnõhuke või puudub sootuks, mistõttu esineb õnnetusi, vahel ka tõsisemaid. Olen ääretult tänulik, et mu poeg saab terveks. Ta ei tahtnud nii. Ta tahtis lihtsalt trikitada. See, mis teismelise aju ja seiklushimu juhib, on adrenaliin. Muide, minagi olen sellest veidike sõltuvuses. 

Ah et mis siis juhtus? 

Kui olin pühabasel lõuna-aal parasjagu duši alt tulnud ja mõte oli kenamad kirikuriided üll tõmmata ning teenistusele orelit mängima sõita, helises telefon ja Joss luksus toru teises otsas, et ta jooksvat kohe verest tühjaks. See väljaütlemine oli kõrvale suhteliselt karm kuulda, kui end tagasihoidlikult väljendada. Et too tühjaksjooksmine toimus naaberkülas, mis linnulennult suht lähedal, autoga mõõtes aga tohutult pikka ringi nõudis, käis edasine nagu filmis. Esimene riideese, mille päästeaktsioonile tormamiseks kapist leidsin, oli mu kõige pidulikum maani kleit. Järgmisel hetkel võtsin juba, pidurüü seljas, sirgeid kurve naaberküla mõisa-allee suunas.

Nad olid sõitnud kahekesi naabripoisi elektritõuksil. Too olla jube stabiilne. Vabalt võis käed lahti sõita, mida nad ka loomulikult tegid. Kiivrite kaitsefunktsiooni olulisuse, mida mina papagoi kombel kogu kevade ja suve rõhutatult esile olin toonud, olid nad naabertalu juures, minu vaateväljast eemal, kiivritega ühes ära põlanud. 

Kui seda va kivi poleks ette juhtunud! Stabiilsus tõuksi kehastuses, käed-lahti-kutid kukil, muutus ühtäkki labiilsuseks ja paiskas noormehed kummuli. Joss haaras küll kinni sõbra õlgadest, sõber aga tõuksi sarvist enam haarata ei jõudnud. Enne toimus hüpe ja seejärel maaühendus. Hale ja valus. 

Verd tuli tõesti. Kolmest suhteliselt lühikesest, kuid sügavast haavast kipubki tulema. Tühjaksjookmise ohtu mu pilk sündmuspaigale jõudes siiski ei tuvastanud. Hoopis ebameeldivamalt mõjus ümber paigutunud küünarluu ots, mis muutis selle koha, kust käsi kõveraks ja sirgeks paindub, imelikult laiaks. Mu jaoks oli hetkega selge, et see on emo-keiss.

Sel hetkel olid üheks ööks hoida ka mu kaks väikest lapselast. Olin tüdrukutega kokku leppinud, et kiriku ajal- ja see pole üldse pikk aeg- valvavad poisse nemad. Oli selge, et nüüdses valguses asjalood muutusid ja mul pole mingit varianti midagi ümber mängida. Lapsed pidid peagi lõunauinakule jääma. Söök polnud valmis. Mina, kogu krempli vankumatu tugipost, vankusin aga ühtäkki vägagi ebakindlalt. Kõike tundus järsku isegi minu jaoks liiga palju. 

Joss ootas sel ajal, kui ma teenistust mängisin, autos. Ilmselt šokist, aga käsi väga ei valutanud. Et ta lisaks ka kõndida ei saa, selgus hiljem. Veri immitses, kuid nüüd oli taastunud usk, et see pole eluohtlik. Kell tiksus kirikuaia vaikuses, sees kõlasid ajalikud ja ajatud palved Jumala poole. 

Kirikuõpetaja kõneles armastusest. Ma ei kuulanud eriti. Istusin ülal, pikal kõval halliksvõõbatud puupingil ja pisarad muudkui voolasid. Püha Katariina, kellele on pühendatud see kirik Muhus, mu isa sünnipaigas, samuti kirik Kadrinas, mu ema sünnikohas- kas pole märkimisväärne kokkusattumus- Püha Katariina, legendi kohaselt erakordselt tark ja ilus naine, armastuse märter, muutus korraga väga nähtavaks ja ligiolevaks. Üksikute naiste kaitsepühak…

Kuressaare aga rokkis täiega. Emos võtsid meid vastu kolm nägusat noormeest, arst-residendid ja med-vennad. Kui neil olnuks kidrad käes, ei oleks ma ka vist eriti imestanud, nii chill tundus kogu sealne olemine. Paneksin kümme punkti kümnest sellele, kuidas mindki kampa võeti. Sain olla ninapidi juures, kui arutati, millise piirkonna röntgen oleks vajalik, millise mitte, uurida röngenpilte, võrrelda haavade õmblemiseks mõeldud niidi jämedust, naerda ettepaneku üle visata kivi-paber-käärid, kes õmbleb, arutleda parima valutustamise tehnika üle (see vedelik, mis enne valuvaigistavat süsti haava desifitseerib, on nimelt kõige valusam, sellejärgselt võib ka süstita õmmelda, ütles Joss). Koos nende arstidega ootasime Tallinna ortopeedilt diagnoosile kinnitust  ja just neile tunnistas Jossi puhtsüdamlikult üles, mis õigupoolest juhtus, saamata täiskasvanulikult noomida. Inimlikkus on jumalik! 

Kui ma hiljem Lastehaiglas üritasin jätkata sama joont, vaatas õde-perenaine mulle rangelt silma ning ütles rõhutatult: "ema rahuneb nüüd maha."

Operatsioonist ja kipsist polnud pääsu. Selleks sõitsimegi  Tallinnasse. Suures haiglas on kõik palju ametlikum, aga rahulolu ja tänutunne saatsid mind sealgi. 

Saarel lahenes väikeste poiste ja lapsehoidjatest tüdrukutega kõik hästi. Mina korjasin end taas kokku. Op läks hästi. Joss paraneb. Elu läheb edasi. 

Olen ühtaegu hapram ja tugevam. Ärge ainult hakake midagi analüüsima.



laupäev, 16. juuli 2022

Kadedus

 

Istun verandal ja kadetsen.
Hea, et ma ennast peeglist ei näe, kindlasti olen praegu näost roheline, nii suur kadedusehoog on parasjagu peal. Kõik, mida teen ja teinud olen, on küll plussmärgiga konstruktiivses ajuosas olemas, ega ma seda täielikult tühistagi, aga emotsionaalne aju saatis mu tundlikule psüühikale just säärase kadeduselaine, et see lõi reaalsusest otsekui tsunamilaksatusega üle. Kõik mu tillukesed tegemised vedelevad algosadeks lagunenuna siin minu ees, Muhu maja verandal ja tilguvad kadedusmere laastamistööst. Katsun end koguda.

Aasta tagasi oli mul kaks soolokontserti, üks päris pikk, teine veidi lühem. Viimane kord, mõtesin siis, tegelen säärase enesepiitsutamisega. Suvi säras täies hiilguses, inimesed puhkasid ja rõõmutsesid. Mina aga harjutasin ja harjutasin. Soolokontserdiks valmistumine on meeletu töö, tohutu närvide mäng, tundidedepikkune enesehäälestamine. Võid ju ollagi tasemelt meister, kui aga psüühika alt veab, on kõik hetkega nullitud. Nagunii on sooloorel üks nišitoode, millest tavakuulaja vaid aimamisi taipab. Palju kavalam on kavva võtta hitte, mis tunduvad üüratult rasked, tegelikult on aga iga kell äramängitavad. 

Professionaal kahjuks nii ei mõtle. Professionaal soovib olla parim. Muidu saaksid "need teised" aru, et tegeled šlikerdamisega, otse öeldes pettusega. Nii satuvadki ausameelse interpreedi kavva kontimurdvad šedöövrid, mille peale kuulajad vaid õlgu kehitavad. Nimelt kõlavad über-rasked teosed orelil täpselt nii, nagu mu vanatädi mu õpingute algusaastail tabavalt väljendas: "mina ei saanud sellest valjust mühast mitte midagi aru!" Oi, see oli valus! Olin ju eelnevalt harjutanud nagu loom. Ilmselt päästis mind vaid teadmine, et "need teised" taipavad. (Tegelikult ei taipa nemadki- kui pole just ise neid über-raskeid teoseid kunagi esitanud. Minagi ei saa paljust mõhkugi aru!) Samas aga mõte, et "need teised" kehitavad minu osavalt valitud hiti-kava peale õlgu, sest tegelevad samal ajal omaenda šedöövrite söödavakstegemisega, kah ei aita. See oleks lihtsalt lati alt läbminek.

Ühesõnaga, kirjutasin toona paksude punaste tähtedega oma päevikusse muuhulgas järgmised read:

3) Maris, palun jäta endale meelde- ei mingeid soolokontserte enam! Milleks Sa raiskad oma PUHKUSE aega niivõrd mõttetule ja niivõrd üüratule pingutusele?

4) Maris, sa ei anna enam ka ühtegi solistidega kontserti vahemikus jaanipäevast augusti teise pooleni, kuna PUHKAD!

Ja nüüd ma kadetsen, sest mulle tundub, et kõik annavad kontserte! Eiei, siiski mitte "kõik", vaid mõned. Aga need mõned on end kokku võtnud, ja mina ei ole. Kuna ühtlasi tean, mis tunne on, kui aplaus ei taha lõppeda ja öeldakse, et see, mida nad kuulsid, oli üli-ülihea, ah, just seda ülihea-olemise tunnet kadestangi- eeldades, et ka teistel on sama tunne, eeldades, et sel põhjusel nad üldse kontserte annavadki. 

Kaunite kunstide kohta öeldakse, et nendega peaks süvitsi tegelema vaid siis, kui muud moodi ei saa. Nad ei too ju õigupoolest peaaegu mitte midagi sisse. Pigem viivad välja. Üks soolokontsert, arvestades kõiki selle ettevalmistuseks kulunud tunde, on lahtiarvutatuna väärt sente. Mõnele kontserdile tuleb maksta peale. See on paratamatus ja näpuga näidata pole kellelegi. 

Imetlen aeg-ajalt oma kaasteeliste entusiasmi. Nad võtavad ette, kulutavad tunde, viimstlevad, riskivad väheldakse publikuga, loobuvad pika puhkuse naudingust. Miks mina ei ole selline? 

Üks mu tippmuusikust sõbranna, kel samuti maakodu, jõuab sinna suve jooksul loetud päevil. Tead, ma lausa vihkan seda maa-elu, pihtis ta mulle, ma olen interpreet, mulle on vaja linnamelu, kohvikuid, harjutamist, proove, kontserte. 
Oh, see on hoopis teistsugune tunnetus, kui mul.

Tegelikult ei saaks ka mina ilma oreli ja klaverita elada, niivõrd oluline osa minust läheks kaduma, aga ma elan nendega, tehes tublisti mööndusi. Nad on otsekui salaarmastus kesise abielu kõrval, kus pole midagi otseselt ette heita, kuid sära ja kirg on kadunud. Saan aeg-ajalt söösta nende suunas, kütta üles mõlema lootused- et siis taaskord põgeneda. Ja järk-järgul manduda, kuni järgmise "kõrvahüppeni". Seda, et sära ja kire püsiva ellutoomise nimel tuleb tööd teha, ma pereterapeudina mainima ei hakkagi, läheks liiga pikale. Aga kõige hullem on see, et ma vist tegelikult ei tahagi. Vahel võtab lihtsalt teiste "õnn" kadedaks. 

Öeldakse, et "kuula oma südame häält". See pole sugugi lihtne soovitus! Saan täna öelda, et kuulan seda häält vägagi tõsiselt, olles sellega märksa paremas paigas, kui eelmisel aastal- aga teate, kui erinevates suundades mu süda mind kisub! Ükski mu ambitsioon pole teostamatu, kuid neid asju, mis mind kõnetavad, on väga palju. Luban endale kõike, mida vajan. Peab mul neid vajadusi ometi nii palju olema!

Nii oli täna selle kontserdi-asjagagi. Olles tundnud rahulolu-kõditust südamlikust aplausist, aga samas valanud pisaraid, kui mõttetu selle aplausi poole püüdlemine tegelikult on, kui vähesed seda päriselt mõistavad ja kui üürike on aeg, mil see mind ka tegelikult täidab, tekkis ometi kadedus nende peale, kes selle raske väljakutse vastu on võtnud ning nüüd otsekui minu asemel sedasorti andeid naudivad. Muidugi tean ka seda, et mu tunne võib olla säärane vaid täna. Homme asetan oma tsunami-jupid tükk tüki haaval taas paika ja elu läheb edasi. 

Mis teha. Ma olen ju naine...

kolmapäev, 13. juuli 2022

Vaata, lollid lähevad!

"Näe, lollid lähevad!" hüüdis vanaema suure toa akna juurest.
Jooksin imelugu kaema. Vanaema korteriakna eest läks kivilatakatest laotud jalgrada järgmise maja, edasi aga juba koolimaja ja poe poole. Sealt astusid jah parasjagu mingid suvalised inimesed.
"Täitsa lollid," tähendas vanaema rahulolevalt.

Lollus on mõõtühik, mis on mind kogu eluaja valvsakstegevalt saatnud. Lollidega ei tohtinud kokku puutuda, see oli otsekui nakkushaigus. Lolliks võis saada ja jääda. Muidugi võis ka lollina sündida, aga seda teemat ma praegu ei puudutaks- sealt hargneks liialt palju kõrvalteemasid. 

Üritan esmalt lolle klassifitseerida. Eelkõige kuulusid lollide hulka joodikud. Vanaisa oli muidu ka joodik, aga tema polnud loll. Tema ajas lihtsalt närvi. Vanaisal oli tegelikult hea pea. 
Lollid olid ka need, kes joodikutega elasid. Aga mitte vanaema ise. 

Mina ei tohtinud nende lastega mängida, kelle vanemad olid joodikud. Ja mitte mingil juhul ei tohtinud ma nende koju minna. Küll ma tahtsin teada, milline on üks õige joodiku kodu! Aga ma ei julgenud vanaema käsust üle astuda. Nende lastega mängisin aga salaja ikka. Üle mõistuse lollid nad küll ei tundunud. Kirikumõisas elas Tiina, kes käskis mul nätsu pähe tõrva närida ja alevis Anneli, kes meelitas mu rangelt keelatud Hulja metsa, mis, nagu hiljem selgus, olevat kubisenud joodikutest. Õnneks mina ei näinud ühtegi.

Lollid olid harimatud. Need, kes koolis edasi ei jõudnud. Need, kes kooli pooleli jätsid. Need, kes polnud kooli jõudnudki.
Vanaema kasutas meiega rääkides taktikat "eelda halvimat ja üllatu!" Ta teadis väga hästi, et õpin viitele, kuid ikka küsis mu käest, kui mingist raskest kontrolltööst juttu tuli, "noh, kas ikka kolme said kätte". Oi, see ajas närvi! Järelikult oli ta peas variant, et ka mina olen loll või jään tasapisi lolliks. Võitlesin selle vastu tõsimeelselt ja vihaselt.

Paksud olid ka lollid. Vanaema oli ise ka pisike ja ümmargune, aga see teda ei morjendanud. "Lollid söövad palju", oli lause, mis jääb mind ilmselt kummitama elu lõpuni. Sellest võib tulla ka mu kohati fanaatiline dieeditamine. 

Niisama plärajad olid samuti lollid. Vanaema ei raisanud ealeski oma aega külamuttidega lobisemisele. Vähemalt omasõnutsi mitte. Samas oli tal ilmaasjade ja inimeste kohta oma kindel teooria, milles ta oli täiesti kõigutamatu. Kust see tuli, on osaliselt teadmata. 

Linnainimesed olid kohe kindlasti maainimestest targemad. "Ainult lollid jäävad maale", oli ta veendunud. Alevis oli siiski tarkasidki liikvel. Näiteks õpetajad. Vahepealset varianti- et keegi oleks selline keskmiselt arukas- ma ei mäleta. 

Nii need lollid seal siis läksid. Mis kategoorias arvestus parasjagu käis, ei tea. Igatahes on mul siiani lollide ees hirm ja ebakindlus. Mine tea, äkki ei tunne äragi, kui nad mu nina eest mööduvad. Käsikäes. Või kuidas mu endaga lood on. Küsida pole ka enam kelleltki. 

                                                                        “

Vanaemal, nagu meil kõigil, olid omad kiiksud. Minu omal oli neid iseäranis palju. Aga just tema oskas see-eest kõige selgemini väljendada seda, kuidas ta mind armastab. Seepärast vaatangi sellele lolli-teemale lihtsalt naeratades tagasi… Oli ta meil ikka üks karakteriga tegelinski… 

Remont


 Kiht kihi haaval koorus aknaraamilt vana värvi. Föön, nagu töömehed ütlevad, täitis oma ülesande laitmatult. Andsin aga pahtlilabidaga takka ja töö lausa lendas. 

Mitu aastat ei tahtnud ma aknaraame nähagi. Olen ju kogu maja aknad ja raamid, kaasa arvatud veranda omad, ise renoveerinud. Mõneks aastaks tekkis sellest tööst küllastus, nüüd aga tundsin, et on taas õige aeg. 

Koorisin ühe ajastu lugu. Osad värvid alluvad föönile sirinal, teised muutuvad vintskeks ja nätskeks, kolmandaid tuleb kordi meelitada, vaat raami mustakspõletamisega riskides. Ma ei oska arvata, mis sorti on teine või kolmas värv, kuid esimene siinmainitu, see sirinal äratulija, on küllap linaõlivärv. Seesama, millega ka ise needsamad aknaraamid taastan.

Töö edukust hindan sentimeetrites. Jälle mõni ärakooritud sentimeeter juures, rõõmustan üha. Muud ei tohigi teha, kui rõõmus olla. Kui hakata mõtlema, kui palju on veel tegemisi ees, võib tuju ära minna. See ei tähenda muidugi, et ei võiks unistada. Unistama lausa peab! Unistused annavad mõtetele tiivad. Ja tiivad- need juba on midagi. Tiibadega saab lennata. Üles-alla ja kui soovi, siis ka läbi ajamasina.

Siin majas on olnud palju armastust. Tunnen seda selgelt. Kui kuulsin naabrinaiselt, kes ka eelmist perenaist mäletab, kuidas too olevat mööda teed kõndinud ja kõrvallookleva rästikuga lahkelt juttu ajanud, nii et uss oli teda lausa koduni saatnud, mõistsin veelgi selgemalt, et mu vaist selle koha osas oli õige. Mulle sobivad erilised inimesed. Siinkohal meenub Kukerpillide laul, mis algas nii:

“Kui olin päris väike veel, me külas elas nõid…”

Teine salm kõlas järgnevalt:

“Tal oli taltsas madu-uss, kel rästik nimeks on
Üks ronk, kes oli süsimust, üks kana ja üks konn.
Ta maja metsarohtu täis, mis rippus parte all,
See oli ainus varandus, mis hinge taga tal…”

Mingit rahas mõõdetavat rikkust siin tõepoolest polnud. Kui aga pidada rikkuseks vaimuandeid, kunstiarmastust, uudushimu looduse ja loomade vastu, suurt lugemust ning mällu talletatud teadmisi teatrist ja filmikunstist, siis selle loetelu osas on see maja eriliselt rikas. Nõiduslikkust on siin ka, see mulle meeldib! Tundlikud inimesed on ehedad, peenekoelised, inspireerivad! 

Olen siin palju ümber muutnud. Vajan enam avarust ja mul pole huvi aiamaa vastu. Aga selle paiga vaimsuse soovin kindlasti säilitada. Ka minu mõtetes on esikohal ilu ning kaunid kunstid. Mulle tundub, et maja on selle mõttega rahul.

Kunagi on mul kõik alumise korruse toad remonditud ja korras. Majal on uus katus, aia poole eendub sealt kena vintskapp- tubade jaoks, mis eluruumide kohal samuti korda tehtud. Maja on väljaspoolt kaunilt lubikrohvitud ja valkjas toon moodustab punaka katusega kena ansambli. 

Ait on tühjaks kantud. Aida põrand on tugevaks valatud. Siin saab korraldada kontserte ja luuleõhtuid, miks mitte ka lihtsalt pidusid. Aida seintel ripub maalikunsti. 

Vannotoast pääseb tillukesele verandale. Seal on hea juua tõusva päikese lummuses hommikukohvi või lõpetada päeva klaasikese šampanjaga, kui päike majaesise-tiirult aiaalale tagasi pöördub. 

Maja taga, õunaaia äärtel kükitab lisaks paar tillukest külalistemajakest. Esialgu piisaks ühestki, kuid unistama peaks tõepoolest suurelt. Mulle meeldib, kui majadel on ohtralt aknaid. Seetõttu ei saa külaliste majakesi valida ainult odavuse, vaid ka ilu seisukohalt lähtudes.

Ja minu erakla! Koht, kuhu saan segamatult varjuda. Vaikne onnike, kuhu pääsen vaid mina. Mediteerima, unistama, kirjutama. See suurte akendega putka, mis põllul kasvava Rebase tamme poole iseäranis head vaadet pakub, on mu unistustes esmaste prioriteetide hulgas.

Pluss paat. Aitaks väikesest, aga armsast mootorpaadist, millega otse Kessele põrutada- kui ilma on, muidugi. Paat oleks kui lemmikloom, kes meid alati ootaks ja mille turjale oleks kena ja turvaline istuda. Nagu hobune.

Tean, et need unistused on määratud täituma. Iseasi, millal. Homme kraabin veel ühe akna kauniltsäilinud piidad ja ümbruse. Siis saab hakata värvima. Lastetuba on peaaegu valmis.


esmaspäev, 4. juuli 2022

Õpetajast mõeldes

 Õpetaja Ülle oli see naine, kelle ees mina, isepäine ja omatahtsi tegutseja, võtaksin mütsi maha. Täna teengi seda, sest neid neid inimesi, kes meid elus päriselt mõjutavad, ei ole eriti palju. Tema on üks neist. Paraku oleme me kõik ajalikud ja ta aeg sai otsa.

Õpetaja Ülle oli naine, keda ma lapsena kartsin. See oli Muusikakeskkoolis. Mulle tundus, et tema ongi üks põhilistest, kes minu mängu ajal pea teistega kokku paneb, sosistades, kuidas mina, andetu ja armetu, ei peaks klaverile ligilähedalegi minema. Ohjaa, need isiklikud traumad...

Aga ta ei olnud seda! Otsa-koolis sattus see naine mind juhendama, kui tegin esimesi samme õpetaja-paberite saamise suunal. Ja see, millisena ta mulle siis avanes, toob mulle täna pisarad silma. 

Teate, ma armastan andekaid inimesi. Armastan Jumala annet, mis neist peegeldub, ja eriti seda, kui nad oskavad endale kingituga imesid teha. See, millisena avanes õpetaja Ülle professionaalsus väikese lapse viimisel muusika-maailma, oli lihtsalt hämmastav. Juba need esimesed noodid, mida väikesed ebakindlad käed klahvidel kuuldavale tõid, olid läbi õpetaja Ülle õpetuse midagi nii tähtsat ja suurt, et ei tekkinud kahtlustki, et seda rada mööda on põnev ja turvaline edasi astuda. Jah, nimelt turvaline, sest teame ju kõik, et kui vundament on korralikult laotud, võib sinna ehitatud hoonega teha mistahes arhitektuurilisi imetrikke. Õpetaja Ülle näitas seda mulle imelisel kombel.

Minust ei saanud õpetajat, mu kutsumus oli teine. Aga loomulikult ei tekkinud mul küsimustki, kelle juurde Helis muusikamaailma väravate avamiseks suunata. Ta oli vaid viiene, kui viisin ta õpetaja Ülle juurde. Ja kogesin seda kõike, mida olin juba kord õpilasena näinud, teistkordselt. Minu tütar läks neis tundides õitsema. Ta oli rõõmus ja julge- sest tal oli selle õpetajaga turvaline. Muide, ühe kitsetalle-loo jägselt kinkis õpetaja Ülle Helisele kitsetall Bambi. See on meil siiani alles.

Muidugi oli tal õpetajana konkurssidele ja maailmalavadele viija tase. Kõik teadsid seda. Konkurssidele minejad käisid talle kõigest hoolimata ette mängimas. Aga see, mis temast tõelise pärli tegi, oli just see imetlusväärne alustalade voolimise oskus. Seda ei oskagi sõnadesse panna... 

Õpetaja Ülle saadetakse homme teele Jaani kirikust. Mina aga puhkan Muhus. Istun aias, oranžid liiliad mu päevitustooli juures on meetripikkused ja just õide puhkenud. Vaatlen neid ja mõtlen õpetaja Üllele. Kui tänulik ma olen. See aeg tema juures oli ju õigupoolest lühike- kuid näe, kuidas mõjutas... Tean, et paljusid teisigi.

Puhaku ta Jumala rahus.

Udujutt



Astusin kleidisahinal pimedasse öhe. Mulle lõi vastu jaheda õhu pahvak. See tõi kergendust, sest viimased päevad olid olnud taluvuspiirini kuumad. Mõne minutiga hakkasin aga võdisema- keha polnud sugugi jahedusega harjunud. Pidanuks leidma kampsuni, hea, kui salligi, aga mul polnud otsimiseks mahti. Puude kontuurid, mis vormusid tumeda taeva all veelgi tumedamaks, mõjusid veidi ähvardavalt, mustjad rünkpilved muutsid taeva rahutuks ja liikuvaks. Mul polnud midagi karta.

Põllule oli tekkinud udu. Külm ja kuum õhumass moodustasid ühinemisel maapinna kohale valge, vatise müüri. Uttu olingi suundumas.

Ühtäkki olin uduliblikas. Kerge ja õhkõrn udunaine, kleidi lendlevad varrukad tiibadeks. Mu jalatallad ei puudutanud enam maad. Vaid üksikud kõrgemad kõrred kõditasid mu päkkasid, kui neist lenneldes üle libisesin. Lilleõied olid all jaheduses tõmbunud nuppu. Kõrte vahel toimetanud putukad ja röövikud olid otsekui unnetardunud. Mina aga liuglesin ja lehvisin.

Hea kerge oli olla. Tõmbasin udutekki kord peale, kord ära. Rullisin end udupehmes jaheduses, hüppasin vetruval udulooril. Tõusin üha kõrgemale ja kõrgemale ja iga hüppe järel vajusin tagasi pehmele udumadratsile, maandudes otsekui kellegi hoolitsevaile kätele, tajudes kui haigele kohale hellalt pealepuhumist. Jahedat, kuid hoolivat hingust.

Varesele valu, harakale haigust... Näe, taeva pilvise kõhu all liugleski üksikuid linde. Tahtsin neid hüpates tabada, kuid loobusin peale paari hõljuvat põrgatust, vajudes naerdes selili pehmele udumadratsile. Lendavat lindu juba ei püüa!

Mu juuksed lehvisid vargsi tekkinud öötuules, kleidiäär tõusis ühe tugevama puhanguga vallatult üles. Üks mehine paitus üle mu pruunika keha, üle näo, rindade ja reite... Kui hea!

Ühtäkki taipasin, et tuul, mu uus mängukann, mu mehine meelitaja, ahvatlev, kuid ebakindel kaaslane, viib udu minema. Udu hakkas puhanguis hajuma. Madrats, millel hüpetest puhkasin, muutus õhukeseks. Pidu hakkas otsa saama. 

Anusin küll neid kahte, tuult ja udu, koostööle, aga ei. Üks välistas teise, kuigi mina, truudusetu, olin nautinud mõlemat. Udu pehmust ja jahedust, tuule konkreetsust ja tugevust. Oli taas aeg minna- nagu elus ikka. 

Puude kontuurid olid veelgi mustemad ja ähvardavamad. Mind see aga ei heidutanud. Kusagil põõsaste vahel välgatas tulekuma. Minu koduaken oli ootavalt valge. Keegi oli lausa ukse praokile lükanud. Soojus jalutas poolele õuele vastu, haaras mu jahedad käed, sättis end ümber mu piha ja juhatas hellalt majja. Vajusin väsinult voodile.

Oh seda ilusat elusat elu! Kõik oli ühtäkki nii lihtne, nii kerge, nii arusaadav!

Hea helde oli uinuda...

laupäev, 2. juuli 2022

Tähtis teadaanne



 1) Armastan loomi väga.

2) Armastan ka oma peret ja sõpru väga.

3) Käies külas, võin silitada oma sugulaste või sõprade lemmikloomi ja mängida nendega.

4) Võin ka mitte silitada ja mängida.

5) Oma kodu hoian lemmiklooma-vabana. 

6) Eeldan, et minu sõbrad ja tuttavad, kes mind külastavad, aktsepteerivad seda. 

7) Eeldan, et minu sõbrad ja tuttavad ei püüa mulle vägisi lemmikloomi külla tuua. 

8) Eeldan, et meil ei teki jututeemat "kass on tegelikult täiesti probleemivaba loom" või "see koer on nii rahulik, et ei sega kedagi".

9) Eeldan, et inimesed tunnistavad, et loomaga külla minnes tekitab see tahes tahtmata probleeme ja lisaülesandeid ka pererahvale. 

10) Eeldan, et mul on õigus öelda eelmisele punktile kommentaariks "palun, ma tõesti ei taha"

11) Eeldan, et mind ei sildistata minu otsuse peale loomavihkajaks.

12) Palun südamest, et minuga arvestataks. Mulle meeldivad kõik teie loomad, kui nad püsivad kodus- aga mitte minu kodus!

12) Loomulikult on erandeid. Näiteks läbisõitvad ja mõneks tunniks küllatulevad lemmikloomadega sõbrad, kui nad ei taha looma tuppa ega aita sokutada. Aidas on suviti pääsukestel pojad.