Kevadmõtted

Juba mai lõpp. 

Elu on olnud nii intensiivne, et pole aega ei loodust vaadelda ega linnulaulu kuulata. Aeg-ajalt siiski näpistan enesele mõne erilise pooltunni oma erilises aias. Sätin end mugavalt lamamistooli, heidan fliisteki õlgadele ja lihtsalt olen…

Ma ei tahaks nii palju mõelda, kui mõtlen. Tundlikkus on minu suurim sõber ja vaenlane. Tema vend tunnetus annab mulle liig tihtilugu niidiotsa kätte, mida ma innukalt harutama hakkan. Aga oskan ma seda siis puntrasse keeramata teha! 

Elu saab elada väga lihtsalt. Inimese vajadused on tegelikult minimaalsed, no heake küll, kolme teismelisega pere omad pisut suuremad. Mina olen aga klassikaline takerduja. 

Kõige sagedamini takerdun oma mõtteisse. Mõttelõng on üks eriliselt sitke nähtus, ta katkeks justkui väga lihtsalt, samas põimides end komakohalt näiliselt uuena järgmiseks mõlgutuseks. 

Kui mõttelõngaga hooletult ringi käia, näiteks aias ringi tuuseldades, niites või põõsaid lõigates, võib sellesse kinni jääda ja ninali kukkuda! Ei tohi mitut asja korraga teha! 

Parem pole olukord ka siis, kui mõttelõnga heietades rahulikult voodil lamada. Oi, see mõttelõng võib su nii tugevasti sängi külge köita, et ei suuda mitu päeva oimugi liigutada! See tähendab, et mitte midagi tehes tulevad ikka need kõige hullemad mõtted pähe. 

Tundlikkus määrab suuna, kuhu mõtetega tüürida. Miskipärast tirib tundlikke inimesi ikka sohu või rappa, kuigi tahaks hüüda, et “halloo, mina olen see mere-tüüp”! Meri ja tuul pühiksid ebaadekvaatsed mõtted koheselt minema, kui neil tegutseda laseksin. Millegipärast ma vahel ei lase. 

Tundub, et tundlikkuselt pärineb lugude tumedam pool. Õigupoolest mässib tundlikkus end vahel lausa kaelani mustadesse värvidesse. Oleks vaja kolmandat kaaslast, näiteks realistlikkust. Vaat siis oleks alles tugev trio!

Nagu trio mu mändide otsas- ühel linnul otse mu pea kohal on sada viisi nokas. Vahepealne refrääni osa annab tunnistust, et tegu on tõepoolest ühe ja sama vidistajaga. Teine viskab tiiskanti vahele- samuti variatsioonidega. Kolmas on aga tüüpiline trillerdaja. Nende koostoime on kõrgehäälne, kuid rahustav. 

Või mu enda trioke. Lõbus, muretu ja helge Lisann, veidi tusasem ja ettevaatlikum, aga samas sügavasisuline Loviisa ning kärsitu, liikuv ja südamlik Karl Johann. Igaüks ise näo ja teoga, aga tublid ja hakkamasaajad kõik kolmekesi. 

Minu mõttelõng võiks olla kirju, tulbikirju, otsekui peenral. 

Või hüpelda lindude kombel männiladvus. Või kanda mu lastele omaseid jooni. Linnulaulu saatel. Tuju oleks kõigil lahke. Kes see kaunil kevadel ikka kurvastada tahab! 

#[Hashtag] armastus

 Heliredelitpidi viib lakka

Arm, mis roosteselt lõputa näib

Mõtete selgus lööb hanguga takka

Tunnetetulvale sulg seotud sappa

Laka all kukena kiremas käib…

#[Hashtag] armastus- ridade vahelt

loeb see, kes oskab ja näeb see, kes teab.

Väitlus ja varjatud sõnumid. Kahe-

vahel on keerukas sündmusteahel.

#[Hashtag] armastus- valus, kuid hea…

Segi paisatud tõde ja tegu

läbi ihu käib kõrgemal vaim

#[Hashtag] armastus- nii kukub kägu

võõras pesas, varjates nägu,

pahupool pinnal

kuulihaav rinnal

kasvavast koidikust kahanev aim

#[Hashtag] armastus- ridade vahelt

hanguga takka viib ainuke tee,

Redelist üles ja helide vahel

Kaelas keerukas tundmusteahel

#[Hashtag] armastus- ilmutustee…

Ilus, kuid hirmus on see. 

Mees ja auto

 Mehel peab olema auto. See oli nüüd selgemast selgem. 

Mitte et tal endal ei oleks autot olnud, oli, oli, peaaegu uus ja pilkupüüdev veel pealekauba, aga tema auto oli mõeldud ikka tema sõitudeks. Üheskoos sõidule minekuks oli mehepoolne masin lausa hädavajalik. Selles peitus lausa pool mõnu.

Tänapäeval kasutas üha enam kontoritöötajaist poissmehi trammi. Ta oli sellest trammi-sõnast lausa tüdinud! Aga kus sa siis ütled, et sinuga ma välja ei tule, sõida oma trammiga seenele- see poleks ju viisakas! Pealegi püüdsid nüüd kõik roheliselt mõelda ja trammiga tööle sõitmine oli oluline osa rohemeelsusest. 

Ta oleks tahtnud, et nad tuleksid talle autoga värava taha, avaksid galantselt ukse ja tema saaks mugavalt esiistmele vajuda. Nii ta mõtles ja mõnega oli nii ka läinud. 

Näiteks Tõnu. See auto oli lumivalge ja nii puhas, et sisenemise eel tahtnuks lausa jalad tolmust puhtaks pühida. Tõnu auto oli muidugi erakordne ka oma hinna poolest, aga see polnud kindlasti peamine. Peamine oli see, et tema istme kõrval uksetaskus ootas alati pudel vett ja pakk salvrätte. Milline hoolitsus...

Oli muidugi ka teistsuguseid autosid. Ebamugavaid, lohakil või suisa räpaseid. Neis sõites ei tekkinud muidugi mitte mingisugust romantika-tunnet. Tuli lihtsalt ära kannatada ja loota, et ehk sõidutatakse varsti koju tagasi. Räparuudidel ei olnud ta silmis erilisi shansse. Tutvuse algul tuleks ikka veidi pingutada ka. 

Mehed võiksid läbi naise silmade vaadata püüdes mõelda, kuidas naisele atraktiivne olla, arvas ta. Aga need ei osanud. Mõelda vaid, aastavahetuse paiku oli jälle üks "trammimees" külje alla pugenud. Tema nimi oli Marek. Ta püüdis Marekiga vägagi viisakas olla, aga kui tuli välja, et ta autoga ei sõida ega kavatsegi sõita, kadus tal mehe vastu igasugune huvi. Ainult invaliid või väga kuulus inimene väärinuks ehk naisepoolset sõidutamist. 

See Marek aga käis nagu uni peale, et võetagu teda auto peale. Tahtis külla tulla. Õnneks oli sel mehel teisigi mittetoredaid omadusi, millele viidates sai küllakutsest ära laveerida, aga hiljem võdistas ta just selle fakti peale kõige rohkem õlgu, et võõras mees nii nahaalne võis olla, et ilma igasuguse häbitundeta tema autosse tahtis ronida. Daam pole ju mingi taksojuht!

Ta oli niisiis täitsa hädas. Kuidas oleks siis näiteks spontaansusega? Ütleme, et ärkad laupäeva hommikul üles ja mõtled, et sõidaks õige täna Haapsallu. Selline asi ei tuleks ju kõne allagi! "Trammimees" kas keelduks või ootaks, hambad laiali, kuni talle järele sõidetaks. Kolmas, harvaesinev võimalus oleks ka see, et ta hakkaks trammide ja bussidega tema juurde koperdama, aga selleks ajaks, kui kohale jõuaks, oleks igasugune väljasõidu isu juba kadunud. 

Autota mees võis vabalt olla ka kooner, kes iga senti peos veeretab. Selline ei raatsigi niisama Haapsallu sõita, Võrust rääkimata, kuhu oleks ju samuti vahel tore autonina suunata. Lihtsalt niisama, mereäärele vahelduseks. Koonrid on ühed hirmsad inimeseloomad, mõtles ta veel ühele ohule. 

Kuidas tuttavaks saamise korral kohe ja valutult ära märkida, et autota mehed ei lähe, ilma, et see kõlaks upsakalt või ülbelt? Selle üle juurdles ta päevast päeva. Äraütlemisedki läksid üle kivide-kändude, väljamõeldud ettekäänete kaudu. Arvavad muidu veel, et ta on raha peal väljas. Nagu auto oleks eriline jõukuse näitamine. Ei ole! Auto on lihtsalt mugav võimalus üksi või kahekesi või perega kuhugi sõita. Autos ei roni sulle keegi selga!

Nii mõeldes unustas ta, et ehk oleks tuttavaks saades võimalik "trammimees" auto ostmiseks ära rääkida. Ehk on tal loadki olemas. Ei, sellist varianti ta ei kaalunud. Tema mulje oli juba esmakõnelusel rikutud- juhul kui mehel auto puudus. 

Ta ei saanud sinna midagi parata. Vallaliseks jäämine oli iga päevaga üha käegakatsutavam. Trammid aga muudkui vurasid. Edasi-tagasi.

Reet

 See oleks ebaaus, kui lapsepõlvest kirjutaksin, aga Reedast ei kirjutaks. 

Reet on elurõõmu, emalikkuse ja empaatia kehastus. Ta on mu lapsepõlve suurim väike turvaelement. Ta oli ju sama väike ja noor kui minagi, aga ometi tajusin ta olevat märksa vanem, kogenum, rahulikum ja turvalisem- need on omadused, mida olen püüdnud kui sinilindu kogu oma rahutu elu.

Me käisime Reedaga ühes lastesõimes ja ühes lasteaias. Tutvusime pooleteistaastaselt, kõrvuti võrevoodites teineteist umbusklikult piieldes. See viimane on muidugi kirjanduslik liialdus, sest mälu teatavasti nii kauge aja taha väha ei ulatu. Õnneks tutvusid ka meie emad- ega meil muidu mingit edasist koosfunktsioneerimis- žanssi poleks olnud. Meie elasime toona vanatädide kapitagustes, Reeda pere aga Telliskivi tänaval. See puumaja pidi olema tumepunane...

Tehnika tänaval asuvast lasteaiast saab juba rohkemat meenutada. Olin nääpsuke ja jube arg. Reedaga oli aga alati hea, kindel olla. Need päevad, mil ta lasteaiast puudus, olid tõelised õudukad. Lasteaed oli niisiis käidav vaid tänu Reedale, kes oli alati rõõmust pakatav ja mängulusti täis. Seda, midame täpselt mängisime, ma muidugi ei mäleta, aga küllap oli see kodu.

Reet seostub nimelt ka kodutundega, seda praeguseni. Nende pere kolis küll lasteaia viimases rühmas Lasnamäele, mis on minu jaoks tänu ühele teisele eluetapile kõleduse ja ebaturvalisuse sümboliks, ometi oli Reeda kodu tõeline imedemaa. Seitsmekümnendate lõpus, kaheksakümnendate algul, kui nn "uut lasnamäed" alles ehitati, said nad neljatoalise, kaheksandal imekorrusel asuva korteri Koorti tänavale. Kui mõistetamatult planeeritud majaderägastikust õige maja ja õige trepikoja üles suutsid leida, olid päästetud!

Kaheksandale korrusele viis lift. Moodne ja aukartust äratav. Tahtsin sellega veel ja veel sõita! Reedal oli vist hea meel, et keegi nende liftist nii vaimustuses oli. Ta näitas mulle ühel ööl, kui tekid seljas taas liftituurile suundusime, kuidas seda korruste vahel seisma saab panna. Võti tuli nimelt algul vertikaalselt ukse vahele suruda, siis aga tasapisi horisontaali pöörata. Kui uksed enam tihkelt teiseteise vastu ei puutunud, lift seiskus. Wow, mõtlesin, põnevusjudinad sipelgatena seljal. Oh ei, ma ei kartnud! Reet oli ju minuga.

Reedal oli neli õde-venda ja ma ei suuda siiamaani aru saada, kuidas ta ema sellist lastekarja kantseldades niivõrd rahulikuks suutis jääda. Ühes toas neljast elas ju toona veel Reeda vanaema, Memme. Mulle tundus, et kõik said piisavalt rahu ja tähelepanu. Aga võibolla on see vaid minu lapsepõlve idealiseeritud mälestus. Vahet pole...

Igatahes kasvas Reedast just selline naine, nagu tema lapseks olemist kõrvalt jälgides võis eeldada. Hea ja armastav ema ja vanaema, alati valmis reisisell, kunstiandega kodukaunistaja, erinevate maade toidukunstist inspireeritu, rohenäpp. Teistest inimestest huvitatud, alati lõpmata toetav, arusaaja, tunnustaja. Tagasihoidlik, kuid ometi märgatav ja armastatud. 

Me ei suhtle just liiga tihti. Meie puhul näiteks on sotsiaalmeedia olemasolu õnnistuseks, sest saame teineteist peale aastatepikkust eemalolekut vähemalt sealtkaudu jälgida. Aga küllap saame varsti jälle kokku. Reet töötab nimelt minu kodu lähedal...

Loojangul

Noogutan ja olevikku paitan,

üle võlli ennast tasa rullin,

mineviku tulevaseks nullin,

komakohtadega ennast aitan.

Laineloksust bluesirütmi seatult,

loojangusse vallutamas lava

leian end, käevangus tubli tava

etenduda valutult ja veatult.

Punapäikse suures suveniiris,

millest lookleb merre mesijuttu,

vaatlen end. Vee peegelklaas-vitriinis

tõena tehtu haihtub vineuttu...

Tahtsin kauniks nähtavaks end teha-

mustja minu merre pillas eha...

Minu lapsepõlvekodu 3

 Kui roheliste rõdudega maja ehitama hakati, likvideeriti mitmed aiamaad. Midagi polnud parata- suurenev elanikkond nõudis oma osa. Sinnagi majja kolis hea hulk lapsi, potentsiaalseid mängukaaslasi. 

Cairy meenub kõige esimesena. Ta oli oma nime üle iseäranis uhke, kuigi seda hääldati kõigest Kairi. Cairy oli Suure-Kai klassiõde. Ta oli isiksusena väga domineeriv, seetõttu hoidsin temast pigem eemale. Tema tõttu jäi vist ka meie suhtlus Suure-Kaiga soiku. Cairy oli suur ja tugev tüdruk, usun end õigesti mäletavat, et isegi poisid kartsid teda. Cairyl oli ka vend Raigo (vist ei olnud Raygo), too oli noorem ja temaga ma ei mänginud. 

Märkimisväärne on see, et Cairy abiellus 18-aastaselt Seksipoisiga, kellest kirjutasin selle loo esimeses postituses. Niisiis pole nad oma eluga minu lapsepõlve hoovist kaugemale jõudnudki, sest elama hakkas noorpaar Seksipoisi vanemate korteris. Aga see kõik oli praegusest loost palju hiljem.

Cairy kohal elasid Risto ja Enel. Mingil hetkel sündis neile ka väike vend Reimo. Risto oli minuvanune, Enel kaks aastat noorem. Ristost ma mäletan, et ta oli kohutavalt lühikese süütenööriga ning närvi minnes hakkas kokutama. Ta oli ka üsna äraarvamatu ja kui suuremad poisid pigem ähvardasid meile peksa anda, siis temast võis seda ka reaalselt oodata. Risto ja Eneli ema suri noorelt vähki ja lapsed jäid emata. 

Risto ja Eneli kohal elasid kaksikud- Kaupo ja Jaanus. Need olid küll lõbusad ja lahked poisid. Nende isa oli minu isa sõber, aga suri paraku samuti väga noorelt vähki. Poisid jäid ema kasvatada. Ema oli väga korpulentne ja sõnakas naine, tavaliselt kehvas tujus. Mäletan, et poisid aitasid ema väga ja olid ka teiste suhtes väga abivalmid. 

Kui nüüd vaadata edasi meie maja poolsesse trepikotta, siis seal, esimesel korrusel, elasid kaks minust nooremat poissi, Toomas ja Tõnu, kelle kodus oli õnnetu olukord- nende ema oli joodik. Mulle meenub selle emaga seoses mitmeid piinlikke seiku. Kõige hullem on aga see, et lapsed jäid mõnikord omapäi ja olid hoolitsuseta. Õnneks oli neil korralik isa, kes taipas naisest lahutada ning kasvatas poistest täitsa toredad mehed, nagu olen kuulnud. 

Nende kohal elasid kaks tüdrukut- Eevika ja Herje. Kummalised nimed… Nad olid minust mõned aastad vanemad ja me eriti ei mänginud koos. Herjel oli hästi madal hääl. Ta mõjus mulle lapsena veidi ohtlikuna. Eevikast mäletan ainult lokkis juukseid.

Teisel pool äärmises trepikojas elasid esimesel korrusel Anti ja Sten, jällegi nooremate poiste sekka kuuluvad isendid, kellest midagi iseäralikku ei meenu.

Nende kohal elas aga Kuke-Karin. Ta oli minuvanune, aga meie ei sobinud absoluutselt kokku. Kuke-Karinil oli liigeste põletik ja tal olid kogu aeg, ka suvel, villased, ilma sõrmedeta kindad käes. Kuke-Karin põristas omapäraselt r-i. Koolis ei olnud ta kõige teravam pliiats. Hiljem sõbrustas ta Katiga, kellest kirjutasin selle loo teises postituses. Pidasid koos pidusid. Ahjaa, selle Karini emal olid maailma kõige aeglasemad liigutused ja maailma kõige vaiksem hääl.

Ja Karini kohal elas Kristiina. Tugev valge peaga tüdruk, minust vanem. Neil oli mingil hetkel vetelpääste tõugu koer, seda looma mäletan iseäranis hästi. Kristiinat mitte eriti.

Ja ongi kõik! Loodan, et ma kedagi ära ei unustanud. Minu lapsepõlve mängumaal oli ikka tohutult palju lapsi, kas pole! Sigrid oli siiski parim. Aga jah, ka meie sõprus lagunes mingil hetkel. Siiski oli tore neid aegu meenutada. Loodan, et lugedes väga igav ei hakanud.

Minu lapsepõlvekodu 2

 Meie maja valmis aastal 1979. Tean seda seetõttu, et peale aastavahetust kolisime sisse ja sügisel sündis mu vend. Enne meie maja oli seal hoovis vaid kolm vanemat ja väiksemat maja- kollane, hall ja Tamara maja- ning hilisemate majade asemel laiutasid nende inimeste aiamaad. 

Kollases majas elas Suur-Kai. Tema oli mu sealse kodukoha esimene sõber. Mäletan isegi hetke, kui Kai, kasukas seljas, minu poole jooksis, et sõprust sobitada ja mina isekeskis mõtlesin, et oleks ta ometi minust noorem. Aga ei, aasta vanem oli... Suur-Kai oli siiski peale Sigridi sõber number kaks. Tema juures käisin sagedasti ka külas. Ta kodus oli paar väga müstilist paika. Esiteks katuse viilu all asetsev, kardinatega ärapiiratud vanemate voodi, millest sai endale mängu-kodu rajada. Teiseks keldris (!) asuv vannituba. Seda kasutasid vist kõik majaelanikud suuremaks pesemiseks. Meile aga oli see põnev mängupaik. Mul on isegi selle lõhn meeles! Kai juures suures toas sai ka ahju otsa ronida. 

Kai vastas elas jällegi üks suurte poiste kampa kuuluv poiss. Martti nimeks. Marttiga mul erilist pistmist polnud, (kui ta parasjagu mu käsi ei väänanud), aga tähtis on fakt, et tema ema töötas Kaubamajas. Seetõttu pidas minu ema tema emaga püsiühendust- alatasa oli ju vaja midagi leti alt saada! Üks pruun jope, mille ema mulle välja rääkis, on mul küll meelde jäänud eelkõige nõmeduse võtmes, aga eks ma olin siis juba teismeline...

Aga kollase maja alumisel korrusel elas Kati koos oma vanaemaga. Kati oli rõõmus laps, kuigi ta ema oli vist sünnitusel surnud, isal oli aga teine pere, pealegi oli ta mu mäletamist mööda meremees. Nii et jah, Kati elas koos vanaemaga. Vahel aitas Suure-Kai pere ka Katit hoida, see oli neist väga kena. Aga ikkagi ei läinud Katiga kõige paremini. Vanaema suri, kui Kati oli vaevu teismeline, elust isa juures ei tulnud midagi välja, neljateist aastaselt jäi ta rasedaks ja sünnitas lapse. Õige pea läks tee noorest isast lahku ning last hakkas kasvatama tolle noormehe ema. Korteris, mille Kati sai vanaemalt päranduseks, toimusid peod. Mingil hetkel müüdi see maha. Ma väga loodan, et Kati sai lõpuks oma eluga ikkagi järje peale. Ta oli nii armas laps, kui väike oli...

Hallis majas väga palju lapsi ei elanud. Mäletan ühte väikest Merikest, kes käis õues peamiselt koos emaga. Suurte poiste kampa kuulus sealt majast Raido-nimeline poiss, kellest hiljem kasvas välja üsna tuntud jalgrattur. Ja siis oli veel üks Helen, minust tunduvalt noorem. Mäletan millegipärast vaid tema häält, oli selline eriliselt kõlav. 

Tamara majas elas ainult Tamara oma mehega. Lapsi neil ei olnud, kuid põhjus, miks teda üldse ära märgin, on hoopis see, et Tamarale ei meeldinud lapsed. Kohe üldse mitte! Nüüd, kus ta sattus elama otse me auuli keskele, kuna teised majad ehitati tema oma ümber, tegime meie, lapsed, ta elu päris põrguks. Tamaral oli mõnus ärasuitsetatud käre hääl, sellega armastas ta meie peale ennastunustavalt karjuda. Kusjuures seda, mida me õigupoolest tegime, ma ei mäletagi. Ilmselt ei meeldinud talle isegi see, kui me kulli mängides ta majast mööda jooksime. 

Jah, see oli aeg, kui meie maja oli hoovi kõige uuem. Olid aiamaad, oli kelgumägi, Veepuhastusjaama vana sissepääs, basseinid, mudatiigid... Oh heldeke, kui kaugel see täna tundub!

(järgneb)