Ema tänu

Lapsed, mu armsad, mu rõõm ja mu lähedus,

milline kingitus olla on teile

emaks! Sel annil on taevane tähendus,

inglite kullane puudutus meile,

kes oma lugusid oleme üheskoos,

sündides, kasvades, suurekski saades,

endasse kogunud. 

Naeru ja nutuhoos

kaotand ja leidnud kõik maailma aarded.

Üheskoos… 

Kallid, nii väike on panus

emana mis olen osanud anda!

Tarkust ei määra ei kortsud, ei vanus,

koormad, mis salaja püüame kanda,

õpetussõnad ja kasvatusreeglid,

mustvalged tõed, mis on õige, mis vale.

Hoopis mu valikud saamas on peegliks.

Ei tea, kas viivad 

need, millel tiivad,

 Loojale lähemale?

Minu nahas olemine

 "Ma ei tahaks praegu sinu nahas olla..."

Olen seda palju kuulnud enesele öeldavat. Ja siis hakkan taas märkama, et elan tõepoolest palju jõulisemalt, rahutumalt, emotsionaalsemalt, äärmuslikumalt, valulikumalt ja kirglikumalt, kui enamik mu ea- või sookaaslastest. Või siis lihtsalt kaasteelistest. 

Ma ei räägi ainult suhetest. Ka siis, kui näiteks kolmikud olid väikesed, kuulsin seda lauset korduvalt. 

Kui palju sõltub elus valikutest ja kui palju on neis valikutes juhust? Kui palju mängivad rolli kaasasündinud isikuomadused? 

See, et kasvukeskkonnast sõltub palju, teame ju kõik. Ometi võib märgata ka seda, et elamise emotsionaalne skaala tundub mõnel ikka märksa tasakaalukam, kui teisel, olgu  ta kasvanud kus tahes. Neil hetkil, kui kuulen enesele öeldavat, et "ma ei tahaks praegu sinu nahas olla", seisan jälle silmitsi tõelise iseendaga- sellega, kelle tahaksin ära peita, sest äkki mõjun teistele liiga ehmatavalt.

Varajases nooruses varjasingi palju. Oskasin suurepäraselt teha nägu, et kõik on hästi, kuigi ei olnud. Arvasin, et naeratusega kaitsen eelkõige iseennast. Täna aga mõistan, et kaitsesin hoopis teisi. Nad ei oleks kõiki minu valikuid mõistnud. Mina aga ei suutnud neist sellest hoolimata hoiduda. Nii oligi turvalisem üksi naerda ja üksi nutta, sest "me ju ütlesime..." Milleks inimesi muretsema panna.

Äkki oleks õige termin selle kohta, mida aeg-ajalt elult noolimas käin, "julgus hüpata"? Ja see minek, teate, on täiesti alateadlik. Sest ükskõik, millistele möödunud raskustele ma oma elus mõtlen, on neis ühtlasi vägagi emotsionaalselt puudutavat, ilusat, lendutõstvat, inspireerivat. On värvipaleti kõikmõeldavaid toone, muusikat kogu dünaamika- ja tämbriskaalas. Pole ühtegi etappi, milles oleks vaid puhas kannatus ja katkematu piin. 

Eks need viimased tõmba muidugi jälle maa peale tagasi, kui nende kord kätte jõuab. "Haavade lakkumise aeg", kui soovite. Ja teistel on seda küllap kõrvalt raskemgi vaadata, kui mul enesel kogeda...

Tõsi, stabiilsus oleks märksa lihtsam. Aga mina vist ei suuda nii, kuigi igal korral justkui seda otsima tõttangi... Avatuna, usaldades, rõõmsameelselt. Ma ei saa öelda, et lasen asjad käest, ei märka, ei oska reageerida, ei juhi olukorda. Oskan küll, aga kõik need olukorrad ja suhted, nii rõõmu- kui varjukülgedega, oleksid siis pidanud lihtsalt olemata jääma. Pool mu elu oleks sel juhul pidanud elamata jääma. 

Armastus ja viha, kirg ja kannatus, tipp ja sügavik- küllap need käivadki minu elus käsikäes. Võibolla tuleb mul lihtsalt sellega leppida?

Oma nahas tahan aga olla ikka ja alati. Mul on ilus elu. Hämmastavalt rikkalik.

Ennäe!

Tüdruk konutas aasta otsa koopas

suure kivi all.

Arvas et ega sealt enam välja pääsegi, 

aga ennäe!

Ta kondid olid juba täiesti kanged

ja mõtted pimedusega löödud.

Aeg-ajalt visati talle pisut kosutust,

võttis vastu ja oli tänulik.

Isegi kiitis. 

Koopas on hea kiita- kumiseb vastu.

Viskajal oli sitt iseloom,

helde ja sugestiivne.

Aga kui tüdruk teda august hüüdis,

siis kiirustas minema,

Vist kartis, sest nii

ju tegelikult ei tehta. 

Tüdruk kraapis küüntega mulda

edasi, teadmises, 

et hüüda ei tohi, muidu 

jäetakse üksi. 

Väljapääsuiha võttis järk-järgult

võimust.

Kraapimise ja rabelemisega

Kasvatas tüdruk luudele liha,

turjale tugevust,

meelele kindlust.

Ja kui ta siis ükskord tõusis,

siis ennäe!...

kivi polnudki enam koopasuu ees.

Keegi oli selle ära veeretanud.

Oi, ta tuli välja! Astus lihtsalt lagedale!

Rõõmuhüüdega.

Kuku!

Nüüd tohtis tüdruk hüüda.

Kõik kuulsid ja pöörasid pead. 

Hüüdis veel.

Kõik rõõmustasid ta üle.

Siis hüüdis: ahoi, sina, 

kes viskasid koopasse kosutust,

kus sa oled, vaata sina ka!

Kadunud.

Hüüda poleks tohtinud. 

Häh...

Näe, päike! Ometi päike!

Kui tore on päriselt olemas olla...

Armastuse apostli langemine

Armastuse apostel sai Suurel Reedel täistabamuse, lebas Vaiksel Laupäeval näoli maas ja tõusis Ülestõusmispüha hommikul reipalt üles kantslisse. Teisel Ülestõusmispühal ilmus ta taas, kuid siis ei tohtinud teda puudutada. 

Teisipäeval toimus aga langemine, sest ega jutt pole Kristusest! Armastuse apostel tegi valearvestuse. Naised, kes pidid nutma Vaikse Laupäeva öösel, said nutta ja kaevelda teisipäeva ööl vastu kolmapäeva. Ööl vastu kolmapäeva oli kivi hauakambri ukselt ära veeretatud ja armastuse apostli koletud saladused said sealt jõena välja voolata. See oli tume, sogase veega jõgi. 

Armastuse apostel oli langenud. Ta südames polnud enam armastusele kohta. Oli vaid meeleheide ja meelepete. Armastuse apostel tahtis, et ta suudaks nutta koos naistega, aga mingi osa temast leidis, et see ei sobi tema senise oreooliga. 

Nii jättis ta naised kus see ja teine ning alustas pimeduses taas laulu, mis kutsus ühinema nii jõed kui mäed, linnud ja loomad taeva all ning inimesed, kellel oli temast hea meel, kes palistasid teepervi ja raputasid temale pöidlaid ja südameid. Seekordne tõus, leidis armastuse apostel, peaks olema veelgi kõrgem, veelgi võimsam ja veelgi kuulsusrikkam. Langemisest ei kõnelenud ta kellelegi. 

Aga Maarja pani kõike seda, mis toimus, tähele ja mõtiskles sellest oma südames…

Suurel Reedel eksimustest

 Ma ei anna endale asju andeks. 

Kes teab, mida see lause tähendab, teab ka seda, millist piina see endas kätkeb! 

Kui olen enda silmis läbi kukkunud, tunnen end otsekui halvatuna. Minus mässavad mäekõrgused tundevarjundid: häbi, viha, raev, ahastus, kurbus, põgenemissoov, eneseõigustus, mäss, abitus, paljastatus, reedetus, enesepõlgus, kõige sinnapaika jätmise soov. Võite vaid aimata, kui kohutavalt end sellistel hetkedel tunnen. 

Tegelikult vajan sellistel hetkedel, et keegi tuleks ja hoiaks mind. Mu läbikukkumised pole tavaliselt märkimisväärsed, kuid mul oleks vaja seda kinnitust mujalt, väljaspoolt. 

Ma tean, et selle tunde juured on ammuste aegade taga, lapsepõlves. Tean, et olles tubli tüdruk, sain tunnustavat tagasisidet liiga harva, küll aga leidsid äramärkimist ja esiletoomist mu eksimused ja ebaõnnestumised, mida ei olnud ju samuti palju, kuid mille kaudu hakkasin end identifitseerima. Ma ei tohtinud läbi kukkuda, sest tehes asju edukalt, veatult, tuleb võibolla viimaks ka tunnustus. Kui ei tule, pean pingutama veelgi rohkem. 

Et pingutus kätkeb ka ebaõnnestumisi, seda ma tollal ei mõelnud. Ei mõtle praegugi. Minu ebaõnnestumised kerkivad esile nagu hiiglaslik elevant väikeste sipelgate hulgas, omandades niisiis absoluutselt ebaproportsionaalsed mõõtmed ning tühistades täielikult kõik kõrvalasuvad õnnestumised. 

Kui ma teen vea, olen süüdi. Mind peab karistama. Ma ise pean ennast karistama. Mul peab olema enda pärast häbi. Ma pean aru saama.

Tegelikult vajan siiani, et keegi kallistaks mind ja ütleks, et ma võin eksida. Ja et mitte see eksimus ei paista minust välja, vaid eelkõige hea, mis minus on. Et läbikukkumine pole mingi hiiglaslik porine lärakas, mis nullib kõik, määrides mu olemuse ja senised saavutused, vaid et see on üks tühine kärbses.tt, mida ei pane tähelegi. Vaat sellist kindlat kätt oleks mind toetama vaja. 

Muidu ma ikkagi ei usu. 

Äralakutud martsipan

 Helis tuletas mulle selle loo jälle naeruga meelde!

Kui kolmikud olid väikesed, oli mul nii palju tegemist, et enamuse ajast tegutsesin automaatpiloodil. Kõige automaatsemad liigutused tekkisid seoses söögi ja söötmisega, kuna see oli pikk ja tüütu protsess, mida tuli läbi viia mitu korda päevas.

Ilmselt seetõttu tekkiski ajal, mil võrdväärsete ehk siis täiskasvanud inimestega taas rohkem suhtlema hakkasin, mingi imelik ülekandeprotsess. Ma nimelt ei tabanud vahel väga hästi ära, millal on tegu lapse, millal külalisega ning et oma külalisi ma laste kombel söötma ei pea. Mäletan vähemalt ühte korda, kus ma külalise taldikul ennastunustavalt liha tükeldan ja see kummalise näoga mu tegevust jälgib.

Kõige drastilisem juhtum oli aga ühe vabariigi aastapäeva eel, kus mulle sattus külla jalgrattasõprade seltskond. Istusime kolmekesi kiluvõileibade taga, lobisesime ilma-asjadest. Ilmselt olin taas veidike "üleskeeratud" ja tegin seitset asja korraga. 

Igatahes, kolmikutele oli külakostiks toodud matsipanibatoone. Need on sellised piklikud, šokolaadiga ülevalatud.

Teised sõid küllap enda batoonid ära, Loviisa aga- tema lakkus ära vaid šokolaadiglasuuri, marstipanijunni, mis seal sees peitus, jättis aga taldrikule. Minu nina alla. 

Mida tegin mina? Puhusin aga juttu edasi, jutuga koos aga tükeldasin tolle paljakslakutud martsipani kolmeks võrdseks osaks ning asetasin nood jupid... enda ja külaliste taldrikutele, igaühele võrdselt, igaühele üks jupp. Ma ei pannud üldse tähele, et nii tegin. 

Ja mida tegid nemad? Sõid need äralakutud jupid kuulekalt ära! Ei ühtegi vastuargumenti! Kui tuleb süüa, siis tuleb süüa! Üks kasutas lausa nuga ja kahvlit, nagu ma hiljem õudusega meenutasin. 

Sest tagantjärgi see lugu ju meenuski. Kangastusid mälupildid- et mida ma õigupoolest tegin! Ja sellest, kuidas sõbrad neid ilaseid juppe ühegi vastuargumendita sõid! 

See lugu on lihtsalt niivõrd jabur, et naeran iga kord pisarateni, kui see meenub. 

Aga mis peamine- on alles sõbrad, kas pole!

Haapsalu rahvas

 Hommik Haapsalus.

Olen teel kohvikusse, et võtta üks mõnus capuccino ja omlett. 

Mulle tuleb vastu… kuidas nüüd öeldagi… üks viinaninake. Samm veidike tuterdav, jalust kange. Jõuame kohakuti. 

“Miks nii tõsine?” teretab ta mind rõõmsalt.

Naeratan.

“Ilusat päeva,” viipab vanamees veel. Viipan rõõmsalt vastu.

Sammun edasi. 

Mulle tuleb vastu… kuidas nüüd öeldagi… üks viinaninake. Ei ole sama!

Samm veidike koperdav, jalust kange. Jõuame kohakuti.

“Miks nii kurb?” hõikab vana.

Nüüd purskan südamest naerma!

“Ilusat päeva” viipab ta veel. Viipan tallegi rõõmsalt vastu.

Kummaline linn! Kaks inimest tänaval.  Mõlemad sellised pool- pidused. Täiesti ühtekad!

Aga näe, tuju muutsid rõõmsaks!