laupäev, 26. märts 2022

Jõusaalis

Käin kaks korda nädalas jõusaalis. Mul on personaaltreeneri poolt ekstra mulle väljatöötatud kava. Ühel päeval teen ühtedele, teisel teistele lihasgruppidele vajalikke harjutusi. Tunnen ennast üha pädevamana, kuid on ka kitsaskohti. 

 Mõned aparaadid mulle väga ei istu. Ühe vahele tuleb end näiteks sääripidi pressida, et seejärel hoopis reie eesmisi lihaseid treenida. Olen proovinud nii ja naa, ikkagi vajutab too masin mu sääred lapikuks ja tekitab neisse ebamugavust ning valusegust raskustunnet. Reied jäävad teenimatult tagaplaanile. 

Kui Ken siseneb saali, “saab tuba valgust ja selgust täis.” (Seda fraasi kordas kunagi üks vanaldane lugejatädi Pärnu mnt. pulmamajas, kus Otsa-kooli ajal bändiga muusikat tegemas käisin.) Ken on juuksed geeliga läikima löönud, tema tukk kõrgub laubalt otse üles ja on juukselakiga elegantselt tahapoole koolutatud. Sellise soengu tegemine võib meeste riietusruumis tubli tunnijagu aega napsata. Aga kes siis ilu nimel ohverid ei tooks! 

Ken näeb välja nagu meeste wc kolmnurkne märk. Ta õlad koos meetripaksuste biitsepsitega moodustavad muljetavaldava ansambli keskkoha poole kitsamaks muutuva rinnaku, retuuside alt väljapungitavate reie- ja allasuunas kitsenevate säärelihastega. Millal Ken neid treenib, ei tea. Ta siseneb laia, enesekindla muigega, libistab pilgu üle saali, fikseerib huvitavad objektid ja sutsib seejärel siit ja sealt, visates aeg-ajalt pilke peeglisse- milline väljapaistvus! Mingi trenn see küll ei ole. 

Ah et miks Ken? Vaadake, Helisel oli kunagi üksteist Barbiet, üks ilusam kui teine. Barbie meesvariant kandis aga teatavasti nime Ken. Nende Barbie’de karja peale oli Helisel vaid üks õnnetu Ken. Too Ken magas Barbie’ uhke magamistoa voodis kord ühe, kord teise Barbiega. See jõusaali-tüüp on väga selle Ken’ i nägu ja tegu! Soeng on igatahes üks-ühele! 

Rumeenia tõmme ei ole mu tõmbenumber. Rumeenia tõmbe ajal on on oht kui mitte kätest, siis vähemasti sõrmedest ilma jääda. Rumeenia tõmmet valesti tehes võib ka seljadiskid ühe jutiga purustada. Mulle õpetas õiget Rumeenia tõmmet üks väga hea spetsialist. Ilma temata olen aga selle tegemist rangelt vältinud. 

Jõusaalis Elav Mees on absoluutselt alati “kodus”, sest ta on pensionär. Seljas on tal valge maika, mille alläärest vilksatab ümmargune valge kõht. Masinad on Jõusaalis Elava Mehe diivani-asemikud. Aktuaalset kaamerat vaatab ta kõhu sirglihaste aparaadi peal, magama heidab kangitõstmise pingile. Too on küll liiga kitsas, aga vanainimese uni on ju linnu-uni! Jõuharjutusi ei tee Jõusaalis Elav Mees mitte kunagi. Vahel on tal külalised. Siis arutab ta nendega mõnel mugaval aparaadil ilma-asju. Jõusaalis Mitte Elava Vanamehe külaskäigu tõttu jäi mul kord jalasirutuse-pingi harjutus tegemata, sest arvasin, et vestluse teemaks olev sõjaolukord võib võtta tunde. 

Ühel päeval tõmban mingit nööri ümber oma kere. Harjutuse nimi on “kerepöörded kinesi aparaadil”. Ma ei saa siiani aru, milliseid lihaseid too nööritõmbamine õigupoolest treenib, aga kuna olen kohutavalt korralik, tõmban aga muudkui edasi. Mingit lolli muljet ma sellega endast ei paista jätvat ja kellelgi jalgu kah ei jää.

Röökur-naine on saali hirm. Vaadake, jõusaalis treenivad teiste hulgas ka tõstjad-mehed, kes liigutavad müstilisi raskusi ja kui nad on juba kokku kukkumas, siis viimased tõmbed tulevad röögatuste saatel. Röökur-naine on kangirebijate emane variant. Mängleva kergusega tõmbab ta rinnale maksimum raskuse peale sätitud raudjuraka, järk-järgult ebainimlikumaks pingutuseks muutuvad tõmbed toovad mu kujutlusse oimukohtades lõhkevad veresooned, silmist purskuvad veresegused pisarad ja üüratu surma-eelse valukarje. Tardusin ükskord sest röögatusest lausa oimetuks ja jätsin oma olematute raskustega rinnale-tõmbed kus see ja teine. Ma ei taha Röökur-naisega tema jõupingutuste ajal liiga lähestikku olla. Ta on on väljenduses äraarvamatu. 

Kanginurgas on alati sebimine. Kui ma oma ülesannete ja nende täitmist tunnistavate kriipsukestega paberilehe ja veepudeli ilusti põrandale asetan, et oma 5-kilosed hantlid riiulilt välja sikutada, trambib mõni kulturistimõõtu isend alati üle nende oma kahtesadat kilo küünitama. Kui ma aga oma paberilehe ja veepudeli mõnele vabale pingile asetan, läheb just seda pinki kahesaja lakkerebimiseks vältimatult tarvis. Viis kilo sellise närvipinge talumiseks tundub liig mis liig.

Wannabe on Ken’ i naisvariant, selle vahega, et Wannabe ei naerata. Wannabe’ l on jõusaalis oma kindel asi ajada. Ka Wannabe’ l läheb enne treeningsaali jõudmist üüratu garderoobi-aeg. Enne jõusaali teeb Wannabe naiste riietusruumis laitmatu make up’ i. Ta kannab näole isepruunistuva jumestuskreemi, võõpab huuled läikiv-punaseks ja koolutab ripsmed süsimustadeks kaarjateks pulkadeks. Wannabe on miskipärast ära silikooninud nii oma rinnad, kui ka tagumiku. Viimane meenutab mulle väga ühe kunstniku toredaid töid. 

Piha hoiab Wannabe rõhutatult saledana, sidudes tugeva vöö karistama nii ähvardavaid rasvavolte, kui ka kogu siseelundkonda.

Surunud oma kaks pruntis pepukannikat liibukatesse, mille alt saab selgelt aimata stringide voolujoonelist kulgu, eriti, kui hantlite haaramiseks sügavamale kummarduda, ja sättinud ka blondeeritud kiharad kindlasse, hobusesaba taolisse, lakiga ohtralt ülevalatud soengusse, võib varsti saaligi sisenemist harjutama hakata. See toimub tavaliselt siis, kui mina pöördun peale kurnavat treeningut koduteele. Tulnud oleme enam-vähem ühel ajal. 

Wannabe’l läheb minu hinnangul jõusaalis vähemalt kuus tundi, neist saalis ehk pool kuni kolmveerand. Wannabe tahaks sensatsiooni, aga kahjuks ei julge mitte keegi talle läheneda. Isegi mitte sinnapoole vaadata! Vaene Wannabe!

Vaat selline on minu jõusaali-lugu. Nagu näete, igav seal juba ei hakka! 

Kajalugu

Ära siis vasta ja ära siis vaata.
Pole ju vajagi!
Just nagu kajagi
mõttetu oleks tagasi saata…

Topeltpõrgatus.
Mõttetu löök. 
Tulemus- täielik nöök….

 Eks kaljudegi vahel määrab kõrgus
Ja vahemaa ja ruumi paigutus
Kas röögatus või pelgalt haigutus
Sealt vastu kajab, 
Malbena, kui taevas
Või mürinaga, justkui viibiks põrgus…

Nii Sindki tunnetan, kord nii, kord naa,
Kuid päris kajata ei olla saa…

kolmapäev, 23. märts 2022

Vanas mõisas

 Vanas mõisas Prantsusmaal
Sammaldunud müüril siugleb luuderohtu
Vaikses lehtlas tiik, mis kasvand rohtu
Kaldal pink. 
Ja pingil poolik maal…
Pintslitõmbed meest ehk pakuks 
Meistriks
siin, kus tunda mineviku hõngu,
siin, kus tantsib päikse siidjaid lõngu.

Klaasikese õhtu hakuks
ruuget veini,
rõsket, täidlast, viinamarjast sooviks.
Juba tuuaksegi. 
Muudki prooviks
mõtte eel ja söögikorra alla.
Värvide paleti päästan valla,
sõnadest soneti maalin ma!

Vanas mõisas Prantsusmaal,
kaunis lehtlas kohtuvad
looduse ja Looja kätetöö.
Nautlemise päev.
Kirjasõna öö…

esmaspäev, 21. märts 2022

Sõjast

 Ma tahtsin kirjutada sõjast
Kuid sõjasõnu polnud südames
Nii valulävel seisin relvituna,
hing õites, ihu kuulirahe ees,

mis tulistatud tegudest ja meeltest.
Need haavad veel niipea ei parane,
mis verevermeis rääkimata keeltest…
Ning pigem hiline kui varane

üks vasturünnak hävitava jõuga,
mu nurkasurutuse vihakeel.
Ehk taipad, oleks esmalt püüdnud nõuga?
Nüüd verejanus sulle lähenen.

Suur sõda kannab sõnumit maailma,
et kurjusel ei ole kohta siin.
Kuid sinuga miks aina silmast silma
me võitleme?
Ja ikka võidab piin

ja piinlikkus.
Hing kevadele valla.
Suur sõda kuskil nõuab elusid,
mu mõistus upub kuulirahe alla.
Karm surmavikat lõikab elu siit,

et viia sinna, kuhu vaprad jõudnud.
Miks ometi su valuläve piir
ei ole minult vaherahu nõudnud?

Taas sõjatandril tõuseb päiksekiir…

teisipäev, 15. märts 2022

Tagasisõidu mõtted

 See reis oli koos lastega esimene peale kahe aasta tagust koroonaaja algust. Ainuvastutajana olin natukene ärev, eriti seetõttu, et Karl Johann pole koroonat põdenud ja reisis testidega. Meil, teistel on läbipõdemise tõendid ja sellega on automaatselt pool muret vähem. 

Testidega reisimise korral tehakse nimelt tihtilugu veel lisakontrolle ja mõelda vaid, kui see oleks järsku (vale)positiivset näidanud- me istunuks ju kõik kogu reisi vältel kuskil koroonahotellis kinni!

Õnneks läks kõik hästi. Jah, Hispaaniasse jõudes küsiti küll QR koodiga riiki sisenemise vormi, aga et olin selle täitnud juba enne, kui Joss sai teada negatiivse testitulemuse, oli see vaid formaalsus. 

Tagasi lendasime läbi Itaalia ja see oli veidi komplitseeritud, sest Itaalias on veel üsna karmid piirangud. Näiteks, lugesin ma, ei aktsepteerita seal negatiivset testi, ainult vaktsineeritust või läbipõdemist- seda nii kohvikutes, muuseumides kui ka mujal. Lennujaamas need reeglid siiski ei kehtinud ning imekombel ei huvitanud Jossi värskelt tehtud (ja taas pisukese ärevusega seotud) antigeeni test mitte kedagi! 

Küll aga tekkis väike paanika lennuki pardale minnes. Selgus, et lennukis aktsepteeritakse ainult teatud tüüpi maske, sääraseid, mis näevad näol välja nagu koera koonud. Meil neid muidugi polnud ja pileti kontrollija käskis südamerahuga minna neid kuskilt duty free poest hankima, kuigi enamik inimesi oli juba lennukil. See oli tõeliselt tobe hetk! 

Jah, tagasitee oligi muidu liiga ideaalne. Kõik sujus, midagi ei pidanud otsima, kusagil ei olnud vaja arutult passida. Tõsi, pagasi eest maksin esimesel lennul lisatasu, teisel pidime asju kohvrist vähemaks koukima. Aga see selleks. 

Küllap on varsti kõik veelgi lihtsam. Koroona vajub tasapisi unustuste hõlma ja asemele tulevad uued mured. Oleks et need enam nii vastikul kombel reisimist ei puudutaks. 



esmaspäev, 14. märts 2022

Kojutuleku eel

Mida aeg edasi, mida kojusõidule lähemale, seda halvemini ma ennast tunnen. Ma ei tahaks siit veel ära minna. Tahaks, nagu eile õhtul, kihutada elektritõukerattaga mööda pimedat rannapromenaadi, kuna säärases kihutamises, nagu näiteks ka mäesuusatades või paraplaaniga tuulel end kanda lastes, kaovad kõik mõtted. 
Öeldakse, et mõtelda on mõnus. Vahel on palju mõnusam mitte mõtelda. Sain sellega siin suurepäraselt hakkama. Tean, et kodus ei saa.

Miskit ei muutu. Aga muutus oleks hädavajalik. Töö, pilli harjutamine, trenn, kodu, laste vajaduste eest hoolitsemine, söögitegemine, koristamine, pesupesemine, millalgi veel lugemine, et suudaks ka ise kirjutada, enese eest hoolitsemine, sest korrastatud ümbrus ja korrastatud välimus peegeldab ka sisemaailma- see kõik on paras väljakutse. Mis neil viga, kel aega laialt käes! Ja neil, kel partner toeks. 

Aga mina olen plindris. Mulle tegelikult meeldib, kui mu eest hoolitsetakse. Meeldiks. Olen mõelnud, et nn välise hoolitsuse osas olengi olnud üsna hoitud. Lapsepõlves olin üsna poputatud laps. Kuigi elasime mu esimestel eluaastatel kellegi kapitagustes, siis seda aega ma ei mäleta. Juba viiesena kolisime Ülemiste järve kaldale ja sealt alates tuli priviligeeritud lapsepõlv, imedemaa, fantaasiaküllasus, mälestusterohkus. 

Ka suhetes on olnud aegu, kus olen tundnud nn välist hoolitsust. Kasvõi see, et kütusepaak on alati täis või et mu kingad ja saapad on läikima löödud või et ma ei pea muret tundma koristamise pärast. Aga see kõik tundub tühine, kui ei ole nn sisemist hoolitsust. Kui kõik hea, mis tehakse, on otsekui žestina, vihasõnumina. Nagu kingitus, millele on hinnalipik külge jäetud. 

Ma ise olen ka hoolitseja. Aga teen seda möödaminnes, muuseas. See on minu jaoks loomulik, pole kõneväärt. Vaid praegu, kui sellele mõtlen, peatun korra. 

Ühesõnaga, kuna mulle meeldib, et mu eest hoolitsetakse, siis olen suletud ringis. Pean seda ise tegema. Pean endale võimaldama sportimist, spaaprotseduure, vaimset lõõgastust, gurmeed, kultuurilist meelelahutust, reise. Kui ma seda ei teeks, läheksin hulluks. Töö-kodu-lapsed rutiin kõrvetaks mind veelgi hullemini läbi, kui mõningane pingutus hinge ja keha, ühesõnaga tähendusrikka elu heaks. 

Öeldakse, et enesega tuleks nii hästi läbi saada, et ka üksi olla oleks hea. See on jälle koht, kus olen plindris. Olen nüüdseks olnud aastaid üksi. Jah, see on mõneti isegi hädavajalik, aga ometi pole see vähendanud igatsust partneri järele, kellega koos paljud asjad võiksid olla veelgi toredamad. 

Kaasan palju ka lapsi, aga esiteks, ma ei tohi neid liialt enese küljes hoida, sest nende iga nõuab üha suuremat vanematest eristumist, teiseks, saan neile olla küll õpetaja ja juhendaja, kuid igatseksin ka võrdväärset vestluspartnerit, et kogetu üle mõtteid vahetada. 13-aastased seda ei suuda. Ei peagi. 

Olen tohutult tänulik. Aga ometi olen ka kurb. Saan hakkama. Ja ometi ei saa kohe üldse. Ma tean, et see kiri on lihtsalt kiri. Et mul pole mõtet kirjutada midagi enamat, midagi konkreetsemat. Et lahendus kindlasti on, kuid mitte kohe ja praegu. Võibolla alles siis, kui lapsed on kasvatatud-koolitatud. Aga jama on ka selles, et mina olen ju nii kohutavalt kärsitu...

Elektritõuks 2

 Täna sõitsime nii, nagu homset poleks! Rannikul, peale päikeseloojangut. 

Täna sõitsime nii, nagu tegelikult ei tohiks. Kahekaupa, minu taga Lisann. Joss ja Loovi seisid teise tõuksi seljas.

Täna sõitsime kiiresti ja mõnuga. Meil polnud isegi kiivreid peas, mis annab tunnistust minust, kui üsna hullust emast, aga õnneks ei juhtunud midagi. 

Täna parkisime need kaks tõuksi meie maja ette. Eks näis, kas nad homseks on veel alles või on mõni lähikonnast need juba avastanud ja minema sõitnud. 

Kiiruses on vabadus. Seda tean nüüd kindlalt.