Relv

 Kardan paaniliselt relvi. See hirm on mul juba lapsest saati. Minu suunas ei või ka mängult sihtida ühegi relvataolise esemega, lähen lausa paanikasse. Ma pole ammu sellele mõelnud, kuid alanud Ukraina sõda tõi need mõtted taas teadvusse.

Muidugi olen juurelnud, mis lugu mul selle paanilise relvahirmuga ikkagi täpsemalt on ja tegelikult leidnud ka osalise vastuse. Enne hilist teismeiga polnud mul ühegi püssi ega muu tulirelvaga mingitki kokkupuudet. Olin kuulnud ühte lugu sõjaajal püssitoru ees seisnud vanaisast ja teist lugu minuealisest Muhu poisist, kes end isa jahipüssist kogemata maha lasi. Muidugi tekitasid need kõhedust. Siis aga juhtus ka mu endaga üks tõsisem intsident…

Meile sõbrannaga meeldis sel ajajärgul väga pidudel käia. Küllap oli see vanuses, mil olin peaaegu täisealine, äkki seitseteist? Varasemas vanuses pidin kodust väljasaamiseks ja hiliseks tagasijõudmiseks vanematelt eriloa kauplema ning sageli mind lihtsalt ei lubatud. Märgin siinkohal ära, et purjuspäi kojuminek tähendanuks eriti suurt jama, seetõttu me oma pidudel alkoholi eriti ei tarbinud. Veidi ikka. Aga usun, et järgneva loo varjus kahvatunuks ka üks üleliigne veiniklaas.

Olime mu vanaema juures Kadrinas. Oli suvine aeg. Päevade kaupa kodusolemine ja vanainimesega jutuvestmine olnuks küllap meieealistele tüütu, kuigi tegime seda ka- mu vanaema oli väga trenditeadlik ja ajaga kaasaskäiv inimene. Aga kaua sa seda ikka jaksad! Seetõttu olime läbi jalutanud kogu aleviku ja lähiümbruse ning hakkasime kangesti kaugemale kibelema. Mõtlesimegi välja geniaalse plaani. 

Mõni suvi enne seda olime sama sõbrannaga olnud mingis laagris, kus tutvusime ühe tüdrukuga, kes elas Rakveres. See oleks täiesti ebaoluline info, kuna igasugune suhtlus oli temaga ammuilma soiku jäänud- kui too tüdruk poleks muutunud eneselegi teadmata me salasepitsuste tähtsaimaks osaks, sest ega's vanaema seda teadnud, kuidas lood tegelikult on! Ütlesime talle pidulikult, et meid on kutsutud selle tüdruku sünnipäevale. Vanaema jäi kohe uskuma. Ta pakkis meile kingituseks kaasa kena puuvillase öösärgi (sääraseid nimetati vist "rasestumisvastasteks") ning läinud me olimegi! Mitte küll Rakverre, vaid otse Viitna kõrtsi. 

Viitnal oli suurem seltskond igat masti jõmisejaid juba ees. Meidki, noorukesi kutsuti kampa ja kostitati hea ja paremaga. Või tegelikult ma ei mäletagi, kuidas me just sellesse seltskonda sattusime. Selge oli see, et kui oma pisukese taskuraha kulutamisest pääses, võis juba rahul olla. Ühesõnaga, pidu kogus üha hoogu, täiskasvanute maailm oli ahvatlevalt valla. Olime tegijad. Paraku oli kõrtsi sulgemisajaks melu tippfiiling kaugeltki saavutamata. Nii arvas enamus. Meiegi passisime ninapidi juures, et mis siis nüüd edasi saab. Vanaema teadis ju, et jääme sünnilapse juurde ööbima.

Tuli välja, et üks tüüp on tulnud autoga- Žiguliga. Ja et kusagil Rakvere taga olla mingi tuulik, mis olla kindlalt hommikuni avatud. Tuleb sinna sõita! Me ei mõelnud hetkekski, et ka too autoga tüüp polnud pidutsemise ajal pitsipõhja sülitanud. Õigupoolest oli ta päris purjus. Me ei mõelnud ilmselt mitte kui midagi. (Teismelise ajust on muide paar aastat tagasi kirjutatud paks raamat.)

Seltskond koosnes meist tunduvalt vanematest inimestest. Auto tuubiti neid paksult täis. Nii mehi, kui naisi. Pluss meid, kellegi sülle. Tee oli pikk, kuid see-eest ohtlik. Purjus juhiga on alati ohtlik sõita!

Ja siis see juhtus. Üks nokastanud tüüp muutus esiistmel ülemeelikuks. Või läks lolliks. Või äkki hoopis vihastas millegi peale. Vaat seda ma ei mäleta, sest jõllitasin üksisilmi seda, mida ta oma hulluses tegema hakkas. Ta koukis kusagilt püskitaskust või kotist või tont teab kust, välja revolvri. Esmalt keerutas ta seda hooletult ümber näpu, seejärel hakkas meid, tagaistujaid, ükshaaval sihtima. 

Roolijoodik üritas seda tegevust jõuliselt takistada, auto vänderdas teel, naised kiljusid, mehed jõmisesid. Mina olin lihtsalt kangestunud. Sõbranna samuti. Me ei julgenud piiksatadagi- et ta ometi ei tulistaks... Nende hetkede jooksul sõitis mõistus rallikäigul koju tagasi. Liiga hilja, sest me ise sõitsime kodust üha kaugemale...

Ei, ta ei mänginud selle relvaga kaua. See aeg lihtsalt tundus igavikuna. Olin šokis. Millalgi jõudsime tolle igatsetud veski juurde. Pidutuju oli asendunud kabuhirmuga. Tahtsime vaid ära, koju.

See, kuidas põgenesime, kuidas üks tüüp meid taga ajas, kuidas pimeda metsa vahelt täiesti juhuslikult ühe takso leidsime (uskuge, Jumal saatis selle meile!), kuidas meil peaaegu üldse raha polnud, aga kuidas see taksojuht meid ikkagi Kadrinasse sõidutas, ise lakkamatult sõimates, olles oma õigustatud meelepahast hoolimata maailma kõige armsam taksojuht, jah, sellest kõigest peaksin kirjutama eraldi loo. 

Minu lugu oli täna relvast. Nagu mainisin, alanud sõja pärast. Tahtsin kirjutada hoopis muud, aga meenus see. 

Muidugi ei kanna mu meenutus praegu toimuvaga mingit võrdlust. Relva ees silmitsi seismise õudne tunne on aga küllap situatsioonist hoolimata sama. Taas tunnen, et ei suuda sellega toime tulla. Ei mõtetes ega päriselus. Õnneks praegu ei peagi. 

Annaks Jumal, et too sõda lõpeks ja et Jumal saadaks rahu.

Nagu meile selle takso...

NB! Selle pean küll ära märkima, et kandsin vanaema poolt sünnipäevakingiks kaasapakitud "rasestumisvastast" öösärki päris mitmeid aastaid. Helis oli juba ammu sündinud, kui ikka kandsin :)

Vabakava

 Kisa muutus väljakannatamatuks. Lapsed, need kaunid elu õiekesed, mängisid altari ees kulli. Ennastunustavalt. Kui laps mängib ennastunustavalt kulli, siis unustab ta kõik ümbritseva. Mängurõõm paiskub iseenesest lapsest välja- kilgete, jooksumüdina, tagaajamise, kättesaamise, tõukamiste, põnevushüüatuste ja üldiste naerupahvakute kaudu. Kiriku akustika võimendab laste loomingulised hüüded kõrvulukustava lärmini. 

Tunnen end kurja tädina. Õnneks on minusugune kooripealsel kinni. Urisen vaikselt lõua alla koledaid mõtteid viisaka lastetoa vajalikkusest, tige pilk ainiti monitoril. Olen siin juba kakskümmend minutit sedaviisi istunud, tohtimata liikuda. Kiskjalikus poosis, nagu urin ehk lubas ette kujutada, oleks ju asjal välist jumetki! Aga ei, mu asend on märksa proosalisem. Kui tigedast sisust ei teaks, näeksin välja nagu organist. 

Need seal all ei kavatsegi oma jõnglasi vaigistada. Kui ma oleksin laps, siis mina ka ei vaikiks. Asi on nimelt üle mõistuse palju üle aja läinud! Nüüd kukkus üks kõhuli ja pistis röökima, see oli igati ootuspärane, ülemeelik mäng lõpeb alati ühtviisi- ja pruuditoas, oh imet, ärkas kah keegi ellu. Unustasin vist öelda, et just pruuditoa uks oligi see, mida monitorist ainiti passisin. 

Mulle selline ebamäärane aja surnukslöömine ei istu, ja kellele see meeldikski, kui su elu minut minuti haaval mõttetusse jookseks. Need seal all muidugi mu jõllitusminuteid mõttetuks arvestada ei suvatsenud. Ärkasid korraks ellu, tuuseldasid uksest sisse-välja, tegid ebamääraseid liigutusi, seisatasid ukselävel, võtsid külalisi vastu, saatsid mõne minema. Aga üritus ei alanud ega alanud. 

Kuna ma praegu neid ridu kirjutan, võite aimata, et lõpuks see siiski algas. Lapsed olid küllap juba kirikupinkide vahekäikudesse magama jäänud, üleväsinud laps uinub kus iganes. (Mäletan üht seika oma elustki- mu kolleeg oli mulle magistritöö kirjutamisel abiks, me kumbki ei pannud tema paariaastase lapse unerütmi tähele ja too jäi lõpuks magama otse me silme all, elutoa klaasist laual.) 

Oh seda elu! Enamus sammuvad altari ette kirikuõpetaja järel. Mõned kasutavad teisi taktikaid. Tänased sooritasid aga vabakava- esimese minu mängimiste ajaloos. Nimelt tekkis mul sellal, kui mängisin kolm korda järjest kokkulepitud pala, Wagneri pulmamarssi alapealkirjaga Here comes the bride- olgu siia vahele öeldud, et tavaliselt jõutakse püha altariesise ette ühe mängukorraga- kolm küsimust. Muide, veel üks vahemärkus- mängu ajal pähekargavad küsimused on ebaotstarbekad, sest võivad endast kujutada suurt ohtu komistamiseks, koperdamiseks ja teiste tähtsa päeva muul viisil ärarikkumiseks, samas neid väga vältida ei anna. Aga see selleks.

Esimene küsimus oli- kus on peigmees? Teine küsimus- kuhu kadus kirikuõpetaja? Kolmas- mis juhtus pruudiga? Sellele kolmandale ma vastust ei saanudki.

Tseremoonia oli täis õndsust ja rõõmu. Hästi kergendav oli kuulda, kui palju on maailmas armastust. Minu kiskjalik loomus ülal oreli juures püüdis selles armastuse hulgas pisukese umbusuga kaasa lainetada. Üritasin end üles kütta, transsi viia, unustada kõik halb ja keskenduda heale. Tunnetada kõikehõlmavat ühtekuuluvust. Mõelda põõsakesele väljal ja lumetutikesele korstnakese otsas. Vaid silmad reetsid mu mujalviibimist, piiludes aeg-ajalt kella. Kõht oli jube tühi ja kolmikutel hakkas kool läbi saama... 

Üritus lõppes sama kaua, kui algaski. Kõik oli ebaselge ja inimliikumiste trajektoor kulges kiriku kuninglike võlvide all siksakis kõikvõimalikke ilmakaari mööda. Kuidas nad väljusid, ei tea. Mendelssohni Pulmamarss läbis lugematul arvul korduskatseid. Tulemus oli unikaalne- lõpus tuututas vaid üks kinnijäänud vile hädist mayday signaali.

Kuni kustus temagi...

    

Närvid

 Koroona viis mu närvid. Ega ma ennegi just kõige rahulikumate hulka kuulunud, kuid enne suutsin oma rahutust vähemalt varjata. Nüüd aga, peale Covidit, on asjad õite hullud! Nüüd olen nagu püss. 

Ma saan oma hullusest ise aru küll- aga vaat pidurdada ei suuda. Nagu mul klientide seas neid lühikese süütenööriga tüüpe vähe oleks! Siiani olen nende pöördesse mineku peale heatahtlikult naeratanud. Nüüd aga, kui asi minusse endasse puutub, kaob igasugune naljatuju. Ilma pidurdusprotsessita inimloom on ju puhta sooda, ütlen ma teile!

Ah et kust ma tean, et see just koroonast on? Vaadake, see koroona on selline nüansirikas tõbi- muudab väsinuks, tardunuks ja päris andetuks! Kõige jubedam tundub mulle see, et ma ei oska enam isegi kirjutada! Jah, ka praegu, kui neid ridasid siia trükin, olen kahtleval seisukohal, kas need laused üldse kuhugi kõlbavad. Ühest küljest tundub nagu, et kõlbavad küll, teisalt aga närib hinge kuri kahtlus. Sest näiteks luuletusi ma praegu küll kirjutada ei oska. Mul on mustanditena kaks geniaalse algusega luuletust, aga peale Covidit ei suuda ma neile ridagi lisaks luua. Äkki see jääbki nii?

Nii et Covid teeb väsinuks ja suretab loovuse. See omakorda ajab hullult närvi. Kes siis ikka sooviks olla tuim kui tukunui? Noh, kui mõni on säärane loodud, siis ehk veel. Aga mina ju pole! Mu jaoks on looming ja päevade tähendusrikkus ülitähtsad elamise juurde kuuluvad komponendid. Olen praegu niisiis otsekui lõksus. Ja siin lõksus ma omaette närveldangi. 

Valetan. Lapsed küsisid, kas ma rahulikumalt ei oska. See on tunnistus, et nemadki märkavad. Muide, ma ei mäletagi, mismoodi see "rahulikumalt" käis. Äkki nüüd jääbki nii? Äkki vaatangi edaspidi end otsekui kõrvalt, tunnen, et on jube häbi, aga midagi muuta ei suuda?

Eile õiendasin loomaarsti abilisega, kel on ilmselt mitu Covidit järjest olnud. Tajusin temaga mõningast sarnasust. Kuigi ta on peast puha soe ja räägib minuga nagu õiendav ema 5-aastase paharetiga, tekitab see minus hirmu. Äkki olen ise samasugune, aga ei mõista? Mul pole ju närve ollagi! Äkki kiljun hullunult, nagu temagi- ise arvates, et räägin rahulikul toonil?

Kes annaks adekvaatse hinnangu?

Sõbrapäev

 Huvitav tendents- sõbrapäeval hõikavad pool-juhuslikud inimesed teineteisele läbi veebi südamlikke tervitusi. Oleks nagu tohutult diip, aga mõjub pentsikult. Asi on küllap nende keskmises vanuses. Täiskasvanud noh, mitte lapsed! Ja mina ei taha vastata, vaid mul tekib mingi imelik piinlikkusesegune võõristus. Tahaks selle teksti hoopis ära kustutada. Õiged sõbrad õnneks sellise tobedusega ei tegele ja mul on selle üle väga hea meel! Pigem helistagu mõnel muul päeval ja lobisegu veidi. 

 Tõin oma lastele šokolaadi pealkirjaga “oled eriline” ja see olgu kõik! Nad on ilma selle šokolaadita ka erilised, aga asi on nende eas. Teismeeas on sõbrapäevale tähelepanu pööramine vältimatu. 

Mis puutub sõprusesse, siis see ju lihtsalt on. Mõnega eluaegne, mõnega mingi etapi elust. See peaks olema vabatahtlik ja tore, mitte imal, väljakistud ja loosungite ja südametega. See peaks olema selline, et “ma astun korra läbi, pane tee keema” või “kuidas sinuga on, kas said terveks?” Sõprus peaks olema sisutihe, sest muidu pole tast asja. Pool-tuttav võib ju südame saata, kuid üldiselt on see asjatu liigutus. Õige sõpruseni viib ikkagi hoopis muu ühendav jõud.

Aga küllap on ka neil pentsikuil hõikuvail täiskasvanuil oma õige sõpruskond olemas. Mõtle, kui kurb, kui mitte ükski nende südameile ei vastaks ja nende sisutühjused ära kustutaks. See oleks ju nagu koolikiusamine! Siis polekski ühtäkki vahet, kas on tegemist teismelise või täiskasvanuga. 

Ja mina oleksin kiusaja number üks. Oo õudust ja mineviku varjude välgatust!

Karmilt külm

 Talvisel Muhul on hoopis teine maik. Külm, lage ja paljas. Avalik ja läbipaistev. 

Isegi minu maja paistab talvel liiga kaugele ära. Kükitab raagus põõsaste vahel, suur ja silmapaistev. Ma tahaksin talle eemalt hüüda, et võta nüüd veidike varju. Aga tema vahib mind imestunud pilgul, et nüüd, kus ma olen lõpuks kõigile nähtav, mis sest, et siin külmade kraavide ja pool-jäätunud lompide vahel, nüüd sunnid sa mind taanduma.

Ja ma tunnen pettumust. 

Veebruaris jääb külm igal juhul peale. Vabariigi aastapäeva-eelne kõledus ja südamlikud laulud õnnetust isamaast ja selle ürgtalvisest loodusest moodustavad valutekitava kompoti puudusest ja igatsusest. Põhiline on ju tuul. Ülim ebaturvalisus.

Suured jääkamakad praami läbisõiduteel klobisevad kummalgi pool meresõiduki raudjat kere. Libedus läigib vesiselt pinnalt vastu, kui lained nad vee alla ja siis jälle pinnale kannavad. Nagu hiiglaslikud seebitükid. Aga ei- seep on seep vaid soojas! See siin on külm ja ohtlik. 

On see tõepoolest seesama meri, milles suvel nii ennastunustavalt hullame? On see üldse seesama saar?

Mu majas on remont. Töömees on jälle otsustanud omasoodu. Ma olen konkreetne naine, aga ta ei karda mind! Võiks ju? Ta võiks üldse mitte teha, kui ei tea, mida täpselt. Aga tema möllab! Ja kui ma õiendan, ei hakka ta ikkagi kartma. Ta on siin jääkamakate vahel harjunud. Karastunud. Ta teab, et mul hakkab varsti külm ja sõidan oma punase autoga linna tagasi. Nii et mu teravad toonid tuleb lihtsalt üle elada. Selle peale ta ei mõtle, et mina pean siin kõik suved elama. Tema käkerdises. Et suviti on see mu turvapaik. 

Tean, et olen täna veidi vingus. Mis veidi, totaalselt! Et olen esimest päeva peale koroonasse nakatumist väljas ja kohe Muhumaad kaemas. Et see pole soe kohtumine, sest mul pole siin peeneid süsteeme, mis kütaksid maja esmalt soojaks ja siis saaksin siia ööbima jääda. 

Nii ma siis halangi. Mitte miski ei sobi. Külm poeb kontidesse. 

Säh sulle positiivset aastat! Poolteist kuud pidasin rõõmsana vastu. Siis vajusin jälle enesehaletsuse sohu. Kes on süüdi?

Muudatused

 Mulle eneseabiõpikud eriti ei istu. Igaühest neist koorub välja mingi omapärane tõde, mida mina justkui veel ei teadvat, aga mille jälile kindlasti jõuan, kui raamatu kaanest kaaneni läbi töötan. Et need raamatud arenevad hästi pikaldaselt, olles ilmselgelt kirjutatud ääretult aeglase taibuga inimestele, jõuan alati viimastest peatükkidest pointi ära piiluda- seda loomulikult enne, kui poolgi suurest tarkusest omandatud. Heureka-efekti pole kunagi saabunud. Sest seda pole olemas. 

Heureka-efekti saab ainult igaüks ise oma ellu tekitada. 

Täna viidati jälle mingile taolisele õpikule. Ma ei jätnud meelde, mis selle nimi on, küll aga viskasin kiire pilgu peale lühikokkuvõttele ühest peatükist, kus väideti, et inimene ei ela tihtilugu oma elu, vaid rolli, mis on loodud teiste, teda ümbritsevate jaoks. Ilmselt siis seetõttu, et pälvida nende heakskiitu. 

Jäin mõtlema. Pean tunnistama, et minagi olen teinud erinevaid asju mitte enese, vaid teiste pärast. Võib olla lausa teistele näitamiseks. Selline eluviis on muidugi ääretult kurnav ning isiksuse arenedes ja vanuse kasvades tõmmatakse vast sellega ka aegamööda koomale- kuid midagi jääb siiski. Ka mul on midagi jäänud.

See, et olen loomult hakkamasaaja, on väitena õige. Elu pole mulle andnud erilisi võimalusi mitte-hakkamasaamiseks ning õigupoolest pole see ka ju paha. Kes siis ikka ebaõnnestuja või s...amagnet sooviks olla! Hädisus ja abitus ajavad mind lausa marru. Õnneks pole mu tutvusringkonnas sääraseid ka ülemäära palju- küllap sarnased tõmbavad sarnaseid.

Kui nüüd aga küsida, miks ma üht või teist asja oma paljudest töödest, tegemistest ja hobidest teen, kas ehk pelgalt seepärast, et teistele oma võimekust ja tublidust näidata, siis enamuse osas võin küll julgelt öelda- seepärast, et mulle meeldib.

Muusika kohta ei teki ilmselt küsimusi. See on mu elu ja kuniks mind, on mu ümber ka muusikat. Mulle meeldib nii klaveri- kui orelimäng. Harjutada on mõnus, eriti kui midagi hakkab juba tulema. Ka sportimine on mulle üliväga vajalik. Siinkohal tuleb aga kohe mängu kehakaalu-teema, millega ikka ja jälle plindris olen. Pean aga suure ausõnaga kinnitada, et hea füüsiline vorm on vajalik eelkõige mulle endale. Loomulikult meeldivad mulle aga ka komplimendid. Selles pole ju midagi paha, eks ole?

Kaaluteema on üldse väga keeruka vaidluse teema. Siin saab tugineda vaid iseenda arvamusele ning vastavalt ka tegutseda. Ka teistele ei saa oma arvamust nende kõhnuse või paksuse kohta peale suruda. Inimeste kehatunnetus on lihtsalt ääretult erinev.

Niisiis, musitseerida ja sportida meeldib. Iseenese pärast. Seda tehes olen tõeline mina. 

Süüa teha mulle aga üldse ei meeldi. Olen seda mõnes eelnevas kirjatükis ka väljendanud. Küll aga meeldib mulle vahel inimesi omatehtud toiduga üllatada- et neile näidata, et tegelikult on mul väga hea toiduvalmistamise oskus. Kas see ongi see pseudo-mina, pelgalt roll? 

Mõnes mõttes kindlasti. Ma ju tahan kiidusõnu kuulda ja mul on hea meel, kui need tulevad. Kas teeksin neidsamu roogasid ka niisama, kellegi heakskiiduta? Küllap ehk teeksingi, aga kindlasti üliharva. Nii et ühe mitte-minuliku rolli olen avastanud. 

Laitmatu puhtusehoidja rolliga on nii ja naa. Mulle tohutult meeldib puhtus ja kord, kuid ma ei ole loomult kraapija. Samas, mustus ajab mind närvi. Mulle meeldib, kui mu kodu või autot või maakodu või mida iganes hoolitsetuks ja puhtaks peetakse. Aga teate, vahel ma koristan küll ainult teiste pärast! Mul on piinlik, kui nad mu segaduse avastama peaksid. Kus on siis see päris-mina? Ilmselt kusagil vahepeal. 

Need, mida praegu kirjeldasin, on lihtsad küsimused. Midagi elumuutvat need ei sisalda. On nagu on, vahel hästi, vahel kehvemini. 

Aga võtame nüüd emarolli. Selles ei oska ma kohe kindlasti teeselda. Küllap mu lapsed ka teavad seda. Olen selles rollis ka üsna julge läbikukkuja ning teadmine, et mind seepärast välja ei vilistata, annab jõu ja julguse. Oma sõprade-tuttavate hulgas on mul küllap hea ema maine. Väljapoole ongi seda rasket rolli hulga kergem etendada. Möödapanekuid ja kokkukukkumisi näevad ju vaid lapsed. 

Partnerina olen elus teeselnud küll. Oh taevake, kui peaksin selle kõik uuesti läbi kirjutama, võiksin ilmselt lausa suhteraamatu või järjekordse eneseabi õpiku välja anda. Seetõttu ma sel teemal pikemalt ei peatu, mainin vaid, et praeguses eluetapis ei teeskle ma enam midagi. Olen üsna hästi oma põhilistele ootustele ja vajadustele pihta saanud, usun, et tunnetan suhteliselt hästi ka teist inimest. Olen julge. Ja nii on väga hea.

Ning nüüd jõuan selleni, millest seni olen oma jutukeerutamisega mööda hiilinud. Nimelt peaksin siiski oma elus tegema ühe suure muutuse. Ühte asja teen tänaseks tõepoolest ainult teiste pärast. Ja harjumuse pärast. Ja sellepärast, et ei julge lõpetada. Jõudsin sellele tõdemusele järk-järgult. Eks motivatsioon kadus samuti tasapisi, lausa aastate jooksul. Ja rahulolu. Appikene, seda on isegi mõistujutuna raske kirja panna! Järelikult olen päris suures plindris... 

Siia on lihtne kirjutada, et asjadel on algus ja lõpp. Mõni asi ammendab end õige pea, mõni aastate pärast. Mida kauem millegagi seotud oled, seda raskem on sellest loobuda. Aga teate, mis on veel kõige raskem? Mure teiste pärast! Kas nad mõistavad mind? Või tunnevad nad end minu poolt reedetuna? 

Vaat, millised mõtted ühest väikesest artiklist, nendest lendulastud mõttekatketest. Vaat millised tõsised tõdemused. Millised hirmukohad. Vähemalt olen selle nüüd avalikuks teinud. Siiski- las ma veel veidi hoidan silmi kinni ja värisen! Varsti hingan kolm korda sisse-välja... ja, noh, siis vaatame...

Hästi

 hästi

ma mängin kaasa

et mul on ilusad kleidid

kontsakingad

kohvitass kõrvapidi peos

ja rahulolu laes

targad onud 

las otsustavad minu eest

tähtsuse järjekorras

a) rahavoogudega seonduva

b) tööülesannetega seonduva

c) rahuloluga seonduva

d) naiseks olemisega seonduva

e) eeee...

tõepoolest, ehee

midagi targemat 

täna pähe ei kargagi

õnneks suudan selletagi

ilmutada taiplikkust oma

mitte mehe

mitte vana

mitte ülekaalulise

ja mitte prestiižse

positsiooni osas

viskan nagu muuseas

jala üle põlve

heameelega tahaks puhuda 

ühe suure nätsumulli.