neljapäev, 9. detsember 2021

Okseviirus

Nn “okseviirus” mulle ei nakka.
Küll aga triole. 

Kõige hullem okseviirus oli triol siis, kui nad olid 3-kuused. Selle viiruse tõi meile koduabiline ja asi oli niivõrd hull, et meie kõikide laste juures (nad olid korraga haiged) käis kiirabi. Oksendamisest tingitud vedelikupuudust siiski ei tuvastatud, seega võisime jääda kodusele ravile. Aga mis sa seal ikka ravid! See jubedus tuleb lihtsalt läbi põdeda! Imikutele ei tee selgeks ka, miks neil nii paha on ja mõlemast otsast kahurid purskuvad.

Teine õuduste öö oli siis, kui trio oli umbes poolteist-kaks. Sellest sündmusest mäletan vaid seda, et sättisin nad oma voodile ritta ja üritasin kausiga ümber voodi joostes parasjagu oksendavale lapsele “pihta saada”. Kuna nad aga oksendasid kõik ja vahetpidamata, tundsin end nagu mune püüdev hunt nõukaaegses elektronmängus. Too kujutletav mäng saavutas kesköö paiku enneolematu kiiruse, mistõttu kauss muutus abistavast elemendist takistavaks ja tuli mängust eemaldada. See-eest asus mängu pesumasin, mis hakkas tublit tööd vihtuma okseralliga võidu. Kaotaja oli küll ette teada ja esimeste puhaste linadeni läks pesumasinast ja kuivatist läbikäiduna mitu tundi, aga seitse vaprat masinatäit tõstsid tubli koduabilise siiski kangelase staatusesse. Ärge parem küsige, miks olin kogu ses sündmuste keerises ihuüksi! “Keegi peab ju tööl ka käima”, torkab siiani valusalt hinge. 

Rohkem sama eredaid kõhuviiruse juhtumeid ei meenu. Täna tuli aga meile taas üks omataoline külla. Nagu laulus “majast majasse astub jonn”. Nimelt olid Otto ja Ruben samas tõves üleeile ja eile. Lisann ja Loviisa, kes praegu õnnetus seisus, nendega ei kohtunud. Küll aga mina, käisin nimelt lapsi hoidmas. Ja ka Helis oli eile meil. Kõhuviirus on ju kole nakkav. Lisann, sarnaselt Rubeniga, oksendas üheksa korda. Loviisa, sarnaselt Ottoga oksendas vähem, küll aga kannatas lisaks kõhulahtisuse all. 

Karl Johann on siiani terve.
Ja mulle, nagu ütlesin, ei nakka.

Ikkagi-  vastik-vastik-vastik!

teisipäev, 7. detsember 2021

Väga Pikk

 Otto ütles, et ta sai kommi. Ja et kommi tõi talle Väga Pikk. Teritasin kõrvu. Väga Pikk, kes…? 
Poiss ei tundunud eriti hirmul olevat. 
Kas sulle toob ka Väga Pikk kommi, küsis ta hoopis. Sussi sisse? 
Ehh, Ottokene, ei too! Minu Väga Pikk on küllap nii pikk, et ei mahu aknast sissegi! Miks ta muidu ei tule? 

Hinnatõus

 Minu gaasi- ja elektriarve oli eelmise aasta novembri eest 141 eurot. Selle aasta november tõi aga 568-eurose arve. Hinnatõus on enam, kui neljakordne. 

Praegu on õues -20 kraadi. Hoian magamistoad jahedad, kuid elutuba on siiski soe. Kodusoojusel on hindamatu võlu.

Raskustest hoolimata on palju, mille eest saan olla tänulik. Praegu näiteks tunnen tänulikkust selle eest, et mul on töö. Saan igal hetkel, kui vaja, koormust veelgi tõsta. Praegu tulen toime.

Ka kamin rõõmustab mind väga. Ahjus praksuvad puud loovad õdusa tunde ning mured kaovad. Tulikivi hoiab kaua sooja. 

Meie lastega saame hakkama. Aga ega see päris normaalne pole, et sellisesse seisu oleme lükatud. Huvitav, mida need pered teevad, kellel tõesti mitte kusagilt pole tööd ega raha juurde võtta? 

Jõulud on tulekul. Hinnalangus ja koroonahulluse lõpp võiksid tuua kergenduse niigi koormatud eludesse. Seda täna palungi. 

reede, 3. detsember 2021

Orel

 Orel on jälle olemas. Silitan ta pruunikas-läikivat selga ja palun andeks enese olemasolematuse kõige selle aja jooksul. 

Principali registrid vastavad karmis keeles. Otse ja keerutamata. Nad laulavad mu sõrmede all lennukaid aariaid, kuid katkevad keset kulmunatsiooni. Edasi puhiseb nende väsinud suudest vaid õhk, tarbetu sosin, mitteveenvus. 

Flöödid on pehmema meelelaadiga. Nad reageerivad mu mängupaitusele pooltoonide mahlaka maailma nutuse peegelpildina. Päris armastuse jätavad nad näitamata, küll aga lasevad aeg-ajalt kuuldavale mõne võltsi veerandtooni, illustreerimaks minu asjatundmatut hiilguseusaldust. 

Bassihelid kannavad esialgu üsna hästi. Siis aga keerab mõni neist otsejoones põhja, madalasse märga mättasse, tume-hapukasse mülkasse, kust tõusevad vaid arusaamatud mullid ja vaevuaimatav valel noodil mõmisev burdoon. 

Mixtuuride rida annab orelile jõu ja nõu. Olles sama keerukas kui elu ise, lisab nende registrite sära elujaatust, julgust ja optimismi. Järk-järgult äralangevad tämbrid tekitavad esmalt kohmetust, seejärel hirmu. Viimased helid võdisevad juba ara jänku pikkade kõrvadena, mestis hiirepoisi kartlikud piuksatused.

Trompeti nartsissism ajab aga lausa õlgu võdistama. Nojaa, algul ta mängibki koos teistega. Luban tal särada, vahel viskan sobilikesse fraasidesse tillukese tiiskandigi lisaks- et ikka veelgi kaunim oleks. Tänulikkust ei tule. Ootamatult vallandub vali pasunahääl lausa teises laadis , lõigates jõhkralt läbi juba tekkinud turvalise “meie”. Miskit on valesti, pomiseb nõutu publik. Maani kummardus enesekindlalt maestrolt nõuab aplausi siiski kätte. 

Siin me nüüd oleme. Mina ja muusika, elu keerdkäikude kütkes. Õnneks saab muusikat muuta. Vahel annab ta teeotsagi ise kätte. Veidi peenhäälestust ja lugu las taaskord minna! 

Elu oma lugusid nii lihtsalt kätte ei anna. Mõnikord tekitavad ebakõlad vägagi imelikke akorde. Kas ma oskan need kaunimaks lahendada? Igas päevas peaks ju eelkõige domineerima puhas ilu.

Proovin…Ühejalased (oreli ülikõrge register) jääkristallid pudenevad klaviatuurile lummavas pianos, moodustades ebamaiselt kauneid, vaid sekundiks sädelevaid hetki, mis igavikku tagasi põrgates jätavad endast maha vaikuses pärlendava helirea. Aegamisi tekib tardumus, kõikehõlmav rahu, siin ja praegu õnnelik olemise tunne…

Polnudki raske!

Oo, mu pruuniseljaline pill, pai sulle! Pai, mu elu ise…


kolmapäev, 1. detsember 2021

Vaatenurk

 Lähenedes märkamata,
kelle kõrval ärkamata
vihmapiisad palgel.
Unes unus vihmavari,
vahuks muundus lainehari.
Virgun varavalgel.

Jälgin eemalt, astun ligi
ärgu ta nüüd ometigi...
Ohates löön käega.
Kuidas kõik ja mitte miski
otsejoones, vastu-risti
sõgeduse väega

puruneb. 
Ah, mis ükskõiksus!
Ego keskpunkt, ilma kõiksus
Mõistan ja ei palu.
Arvates, et rumal maksab
vale kaua joosta jaksab
lippab lühijalul.

Viipan piire. Kes on süüdi?
Kes lõi vastutuse müüdi?
Tõde teada pelgan.
Iga käiku, iga urgast
piiratakse kolmest nurgast
Nuga lüüa selga

soovitakse. Kuid kas tasub?
Helgem hetk kui kaelal lasub
Suudluse koob salliks…
Külmarohuks viskit juua
Võib ja päikest tuppa tuua
Kuumaks kalli-kalliks..,



teisipäev, 30. november 2021

Pigem

 Parem saladus, kui ilmsiksolek
Parem teesklus, kui et olla aus
Parem oleks nii, et parem poleks
kellelgi. Ja elus kannaks paus.

Pigem häbi ülestunnistusest,
kui et luba olla mina ise.
Vigadega. Pigem unistustest
vaikida. Ja suure salgamise

pigem panna armastuse nimel
lauale, kus armulauavein.
Pigem öelda häbi, kui et ime. 
Armastuse asemel las lein

ülestõusmatusest kaela valgub.
Naiseks sündinul ehk enam veel?
Imelik on ots, kui pole algust
olla tohtimise maisel teel. 




esmaspäev, 15. november 2021

Kas…

 Kas kõlvatult või armastusest kantult
Kas lennusulgedes või murtud tiivul
Kas emmates või hoopis äraantult
Kas igavesti või vaid uduviivul

Kas olematuses või päris elus
Kas nõrkuses või tugevuse väega
Kas inimeses või vaid mängulelus
Kas südamega või ehk pelgalt käega

Kas põgusalt ja rohtukasvand rajal
Kas nähtamatult, nimetult ja näotult
Kas olevikus, kuigi valel ajal
Kas kukelauluta ja kellakäotult

Kas hapruses ja purunemisohus
Kas olemise määramatus valus…
Kas andestus või hoopis viimne kohus
Kas südames või kehas- või vaid jalus…

Kas naerdes, silmist sädemeid ehk saates
Ning tõustes vastu iseenda pikkust
Kas peegelpildis või ehk otsevaates
Ning tundes armastuse tõelist rikkust

Jah, kas…
Kes seda vastust julgeb kanda
Kas kõlvatu või armastusest kantud
Kas võtta vaid või vastupidi- anda
Kuid mida siis
Kõik juba ammu antud…