Naiselikkus

Mis on naiselikkus? 

Ma võin olla hoolitsetud. Mul võib olla kaunis soeng, laitmatu meik, lummav parfüüm ning seljas figuurist parimat väljatoov kleit. Võin olla treenitud, lihtsalt heas vormis või ehk veidi vormikamgi. Võin mõjuda enesekindla, tagasihoidliku, tõsimeelse või lõbusana. Minu intellekt võib olla väljapaistev, huumorimeel tabav, loomingulisus tipus ning kõik mind ümbritsev laitmatu. 

Ometi ei pruugi ma olla naiselik. 

Mis on siis see salapärane, mis paneb naiselikkuse voogama? See miski, mis kütkestab? See miski, mis võib, aga ei pruugi kuuluda ülalmainitud loetellu...

Armastus, tuleb koheselt keelele. 

Jah, tõesti. Inimesed, keda on palju armastatud, mõjuvad rahumeelselt. Nende liigutused on väljapeetud, emotsioonid ei hüple seinast seina, vaid mõjuvad pigem vaoshoitutena. Nad on julged väljendama oma tundeid, välja ütlema oma arvamust. Nad võtavad harva asju liiga isiklikult, on paindlikud, mõistvad ja heatujulised. Aga kas ka tingimata naiselikud? Ei pruugi.

Väärikus. 

Täiesti nõus. Väärikus seab piirid. Sestap ei ole ma enesegi väärikuse osas päris kindel. Käesolev aasta on olnud mu elu kõige suuremaks väärikuse proovikiviks üldse. Inimene, kes suutis minus avada tõelise, sügava naiselikkuse, mulle kogu oma imetluse suunata, õpetada mind nägema mu igakülgset väärtuslikkust ning panna mind tundma täiesti erilisena, pidi ometi koos minuga seisma silmitsi väärikuse-teemaga. Õigupoolest arvasin selle algul rohkem iseenese teemaks olevat. Nüüd aga, vastupidi, tema omaks. Ma ei loobuks sellest õppetunnist mingi hinna eest. Miks peaksingi, kui minus on nii palju muutunud. Samas rõhutan, et naiselikkus sisaldab kindlasti väärikust. Minu tee pole olnud kergemate killast.

Seksuaalsus.

Sellest on minu arvates liiga vähe kõneletud. Tõsi, seksuaalsus kuulub justkui paarisuhte valdkonda, naiselik võib aga olla ka üksik, vallaline naine, ometi leian, et liiga vähesed naised on oma seksuaalsusega tõelises kontaktis. Kes pole, annab ka suure tüki oma naiselikkusest. Mul oli oma kahekümne kahe abieluaasta jooksul kordades vähem teadlikkust oma seksuaalsusest , kui täna. Selle juurde kuulub kehatunnetus, enesekindlus, rahulolu, oskus lõdvestuda- aga ka pilk, liigutused, hääletoon, naeratus ja kehakeel. Seksuaalsus muudab naise kauniks.

Sisemine sära. 

Veidi eelmisega kattuv, kuid mitte päris sama. Sisemine sära võib olla väljapoole pulbitsev, säärane, mis muudab ümbruskonna rõõmsaks ja elevaks. Sedasorti sära eeldab kartmatut inspiratsiooniküllast isiksust. Sära võib olla ka vaikne ja sissepoole suunatud, väljendudes vaid peentes naerukurdudes suu ja silmade ümber, tähelepanelikus kuulamises, paitavates liigutustes ning tasases teenimises. Sisemise säraga naised ei ole igavad. Neil ei ole ka endal igav. Sära ja sisemine rikkus tunduvad olevat omavahel tihedalt seotud.

Ilumeel. 

Ah, kleidid, ah, kõrged kontsad, ah, kuldehted... No muidugi ei pea just nii peenelt!

Ilumeel on väga tähtis faktor. Võib alata juba ruumikujundusest, väikestest nüanssidest, lõhnadest, värvidest. Vaasi asetatud lilled, põlema süüdatud küünlad, eriline serviis, praksuv kamin... kaunis kleidis naine, hoolitsetud mees, peenelt valitud muusikaline taust. Kas pole kaunis?

Miks me ei võiks igal päeval oma naiselikkust turgutada? Iseenese jaoks. Mulle tundub, et see annaks meile tiivad jõudmaks sinna, kus avalduvad me anded, oskused, erilisus.

Ja eelkõige muidugi armastus. See tõeline.

Koroona 2

 Õnneks pole mul siia peaaegu midagi kirjutada. Positiivsel tuli maitsemeel tagasi. Kõik kolm istuvad päevast-päeva äraseletatud nägudega videotundides. Tava-olukorras saadaksin nad pikema jututa kooli. 

Ise käisin samuti täna õhtul PCR-testi tegemas, noh, et kui juhuslikult peaksin asümptomaatiliselt põdema, läheks see ikka kuhugi kirja ja saaksin digilukku läbipõdemise tõendi. Homme ehk saan ka ülejäänud kahele pcr testimise, samadel põhjustel. 

Saaksime reisile.

Koroona 1

 Läänerindel muutusteta, mis tähendab ühte positiivset ja kolme negatiivset.

Sel positiivsel kadus nüüd maitsemeel veidikene ära. Aga muus osas on tal täna veidike paremgi. Näiteks hääl tuli tagasi. 

Koroona

Tänane mardilaupäev on meie pere jaoks märgiline, sest nüüd on see va koroona ka meie maja uksest sisse pääsenud!

Nimelt tegi üks mu lastest, kelle kaks kiirtesti olid juba eile rasvaselt positiivsed, täna pcr testi, mis osutus samuti positiivseks. 

Huvitaval kombel liigub meil peres lisaks selline viirus- ka neil, kel test siiani negatiivne- mis võtab hääle ja paneb veidike köhatama. See laps, kes positiivne, kannab täpselt samu sümptomeid. Ometi on temal lisaks koroona. 

Mida ma tunnen? Ei midagi erilist. Pole mul paanikat, hirmu ega muret. Rahulik tunne. Tõsi, veidi häiriv on olla lähikontaktne. Pean nimelt päeva-paari pärast oma kabineti uude kohta kolima. Kes seda minu eest teeb? 

Muud ei olegi öelda. Proovin siia igapäevaselt jagada, kuidas meil läheb. 

Peitus

Püha Vaim

Palun peida mind 

Elu mängulaua

Sassilöödud malendite sekka

Kuhugi Kuninga kõrvale

Sõimlejad

 Ma ei saa olla sõimlejatega ühes paadis, seetõttu olen mõnes valdkonnas ühe või teise nähtuse poolt või vastuolemises sügavasti kahtlema hakanud. Õigemini öeldes tean ju oma meelsust hästi, kuid sellest kõnelemine tekitaks täieliku väärarusaama, kuna osa inimesi, kes justkui peaksid mingil määral minu meelsust jagama, on osutunud täiesti mõistusevastaselt labasteks ning kui ma varem ei saanud aru terminist “vihakõne”, siis nüüd kirjutan sellele küll alla. Mis on ääretult kurb. 

Miks ei võiks olla konstruktiivset vestlust? Selge on ju see, et nii palju, kui inimesi, on ka arvamusi. Laias laastus ja suurtes asjades jaguneb enamus arvamusi kaheks. Poolt ja vastu. Kui need poolt- ja vastuarvamused tuleks kuidagi seadustada või reglementeerida, peaks sellele eelnema diskussioon. Asjalik ja kaine. Hääletamine, samuti tee rahumeelse tulemuseni. 

Aga mina loen sotsiaalmeediast üha sagedamini vaid roppusi ja sõimu, millesse on kaasatud Taevaisa ise. Olevat justkui Tema tahtmine.

Mis on Jumala tahtmine? Inimlik tahtmine olla Tema tahtmise häälekandja? Õigus pilduda roppusi, kui keegi neid inimlikke tahtmisi kahtluse alla seab? Kuulutada teistele põrgus põlemist, tagudes vastu enda “õiget” rinda? Visata teiste pihta kivirahe, endal silmad palke nii täis, et ei märka, kuhupoole kivi lendabki. 

Minu pihta lendab ka. Sest mul on neist sõimatutest kahju hakanud. Mulle tundub, et see on igati inimlik tunne. Samas, ma ei tea, kas see, et mul on neist kahju, on “õigete” arvates Jumala tahtmine.

Kui palju on inimese silma eest varjul. Kui palju saame vaid oletada. Uskudes ja lootes. Püüeldes puhta armastuse poole. Kes aga iseend Jumala saadikuks peab ning samas teisi sõimab ja alandab, sel ei saa ju olla midagi pistmist armastusega?

Või olen millestki totaalselt valesti aru saanud…

Milda

 Milda-tädi on teenimatult unustuses. 

Oma eluajal jäi ta oma õe, katakteerse Liidi-tädi varju. Iseloomuomaduste poolest oli ta teisest märksa vaiksem ja vaoshoitum, mistõttu pole temast meeles just ülearu palju lugusid. 

Igatahes oli Milda ehk Armilda mu isapoolse vanaisa õde ja selle Muhu saare suure, 8-lapselise pere noorim. 

Milda-tädi oli kogu elu üksik ja elas Pelgulinna imetillukeses korteris oma õe Liidiga, oli samuti üksik. (Liidist loe siit: https://maris74.blogspot.com/2020/04/liidi-tadi.html?m=1). Nendest paar-kolm tänavat eemal elas kolmaski õde, Naadi, kes, oh imet, oli samuti üksik. Kui aga Liidil ja Naadil õnnestus eluajal üks lapski sünnitada, (kahjuks Liidi pojal polnud määratud täiskasvanueani elada), siis Milda oli ja jäi lastetuks. Isa on küll paar korda maininud mingit Vasalemma peikat, kes tavatses õeste juures kärakat panemas käia, kuid püsisuhet sellest ei tekkinud. 

Milda käis kokku Liidiga ja pääses isiksusena mõjule alles peale viimase surma. 

Siiski- meie, lapsed, usaldasime Mildat. Ta oli leplik ja lastesõbralik, omamoodi nagu kambajõmmgi, minemata siiski üle piiri. Mäletan, kui saabusime millalgi teismeeas vastu hommikut mingilt Orisaare diskolt. Olime viimasest bussist maha jäänud ja tulime esimese hommikusega. Muidugi ei saanud me sellest kellelegi teada anda, sidevahendid olid ju ajastule omaselt algupärased. Lisaks olime väsinud ja padunäljased. 

Meeli, mu isa kasuema, valmistus just hommikuseks lüpsiks ja oli meid, roidunud ilmarändureid nähes maruvihane. Ainus, kelle poole julgesime oma tapva näljatundega pöörduda, oli Milda. Too ärkas nurisemata ja vorpis meile ülearuseid küsimusi esitamata võileibu. Miks me neid ise ei teinud, ei tea! Äkki oli tegu vajadusega hoituse ja mõistmise järele? 

Milda mõistis.

Milda ei olnud absoluutselt konfliktne. Ta ei öelnud vist kunagi ühegi inimese kohta halvasti. 

Hiljem aitas Milda mul Helist hoida. Ta mängis lapsega ja oli temaga ülisõbralik. Ainus asi, mida ta teha ei osanud, oli mähkmevahetus. Tol ajal olid Pampersid luksuskaup. Ostsin neid vahel mingist Keskturu juures asuvast keldripoest ühekaupa. Milda tulles panin lapsele alla. Kui koju jõudsin, oli mähe vahel põlvini, laps ja Milda aga rõõmsad. Ei olnud siis minulgi ütlemist. 

Mildasugused rahulikud ja mittekurtjad inimesed muudavad vist maailma paremaks. 

Elu lõpul liitus ta ka õe Naadi kogudusega, adventistidega. Olen kindel, et ta on nüüd paremas paigas.