esmaspäev, 11. oktoober 2021

Sõimlejad

 Ma ei saa olla sõimlejatega ühes paadis, seetõttu olen mõnes valdkonnas ühe või teise nähtuse poolt või vastuolemises sügavasti kahtlema hakanud. Õigemini öeldes tean ju oma meelsust hästi, kuid sellest kõnelemine tekitaks täieliku väärarusaama, kuna osa inimesi, kes justkui peaksid mingil määral minu meelsust jagama, on osutunud täiesti mõistusevastaselt labasteks ning kui ma varem ei saanud aru terminist “vihakõne”, siis nüüd kirjutan sellele küll alla. Mis on ääretult kurb. 

Miks ei võiks olla konstruktiivset vestlust? Selge on ju see, et nii palju, kui inimesi, on ka arvamusi. Laias laastus ja suurtes asjades jaguneb enamus arvamusi kaheks. Poolt ja vastu. Kui need poolt- ja vastuarvamused tuleks kuidagi seadustada või reglementeerida, peaks sellele eelnema diskussioon. Asjalik ja kaine. Hääletamine, samuti tee rahumeelse tulemuseni. 

Aga mina loen sotsiaalmeediast üha sagedamini vaid roppusi ja sõimu, millesse on kaasatud Taevaisa ise. Olevat justkui Tema tahtmine.

Mis on Jumala tahtmine? Inimlik tahtmine olla Tema tahtmise häälekandja? Õigus pilduda roppusi, kui keegi neid inimlikke tahtmisi kahtluse alla seab? Kuulutada teistele põrgus põlemist, tagudes vastu enda “õiget” rinda? Visata teiste pihta kivirahe, endal silmad palke nii täis, et ei märka, kuhupoole kivi lendabki. 

Minu pihta lendab ka. Sest mul on neist sõimatutest kahju hakanud. Mulle tundub, et see on igati inimlik tunne. Samas, ma ei tea, kas see, et mul on neist kahju, on “õigete” arvates Jumala tahtmine.

Kui palju on inimese silma eest varjul. Kui palju saame vaid oletada. Uskudes ja lootes. Püüeldes puhta armastuse poole. Kes aga iseend Jumala saadikuks peab ning samas teisi sõimab ja alandab, sel ei saa ju olla midagi pistmist armastusega?

Või olen millestki totaalselt valesti aru saanud…

reede, 8. oktoober 2021

Milda

 Milda-tädi on teenimatult unustuses. 
Oma eluajal jäi ta oma õe, katakteerse Liidi-tädi varju. Iseloomuomaduste poolest oli ta teisest märksa vaiksem ja vaoshoitum, mistõttu pole temast meeles just ülearu palju lugusid. 
Igatahes oli Milda ehk Armilda mu isapoolse vanaisa õde ja selle Muhu saare suure, 8-lapselise pere noorim. 
Milda-tädi oli kogu elu üksik ja elas Pelgulinna imetillukeses korteris oma õe Liidiga, oli samuti üksik. (Liidist loe siit: https://maris74.blogspot.com/2020/04/liidi-tadi.html?m=1). Nendest paar-kolm tänavat eemal elas kolmaski õde, Naadi, kes, oh imet, oli samuti üksik. Kui aga Liidil ja Naadil õnnestus eluajal üks lapski sünnitada, (kahjuks Liidi pojal polnud määratud täiskasvanueani elada), siis Milda oli ja jäi lastetuks. Isa on küll paar korda maininud mingit Vasalemma peikat, kes tavatses õeste juures kärakat panemas käia, kuid püsisuhet sellest ei tekkinud. 
Milda käis kokku Liidiga ja pääses isiksusena mõjule alles peale viimase surma. 
Siiski- meie, lapsed, usaldasime Mildat. Ta oli leplik ja lastesõbralik, omamoodi nagu kambajõmmgi, minemata siiski üle piiri. Mäletan, kui saabusime millalgi teismeeas vastu hommikut mingilt Orisaare diskolt. Olime viimasest bussist maha jäänud ja tulime esimese hommikusega. Muidugi ei saanud me sellest kellelegi teada anda, sidevahendid olid ju ajastule omaselt algupärased. Lisaks olime väsinud ja padunäljased. 
Meeli, mu isa kasuema, valmistus just hommikuseks lüpsiks ja oli meid, roidunud ilmarändureid nähes maruvihane. Ainus, kelle poole julgesime oma tapva näljatundega pöörduda, oli Milda. Too ärkas nurisemata ja vorpis meile ülearuseid küsimusi esitamata võileibu. Miks me neid ise ei teinud, ei tea! Äkki oli tegu vajadusega hoituse ja mõistmise järele? 
Milda mõistis.
Milda ei olnud absoluutselt konfliktne. Ta ei öelnud vist kunagi ühegi inimese kohta halvasti. 
Hiljem aitas Milda mul Helist hoida. Ta mängis lapsega ja oli temaga ülisõbralik. Ainus asi, mida ta teha ei osanud, oli mähkmevahetus. Tol ajal olid Pampersid luksuskaup. Ostsin neid vahel mingist Keskturu juures asuvast keldripoest ühekaupa. Milda tulles panin lapsele alla. Kui koju jõudsin, oli mähe vahel põlvini, laps ja Milda aga rõõmsad. Ei olnud siis minulgi ütlemist. 
Mildasugused rahulikud ja mittekurtjad inimesed muudavad vist maailma paremaks. 
Elu lõpul liitus ta ka õe Naadi kogudusega, adventistidega. Olen kindel, et ta on nüüd paremas paigas.

Pühamu

Ole mu pühamu.
Luba oma silmist märgata 
hinge ja universumit,
sügavuse sütitavat jõudu.

Tee, et su otsaesine 
oleks kui altar.
Oma laupa ta vastu surudes
tunneksin meeldivat jahedust,
väärikuse suursugust hõngu.

Su õlad olgu kui ristipuu
kus tajun rippumas Päästjat. 
Kannad ehk mindki vahel…

Süda olgu sul Piibli asupaik
Tee, et avaksin selle
alati
armastuse käsu kohalt.
Tänupalves.

Puusaluust
las olla voolitud
naiselikkus ja ilu.
Maarja lapsega külglöövi maalil.
Väärikas alandlikkus
põimumuna
armastuse kõikvõimsusega.

Su tugevad jalad 
olgu kandmas
keha, hinge ja vaimu
otsekui kirikuhoone.
Seisku nad alustaladena
vastandlike jõudude,
mees- ja naisenergia,
positiivse ja negatiivse,
maa ja taeva,
sinu ja minu ristumiskohal…

Ärevuse aeg

Elame äreval ajal
ärevas ilmas.
Mõni ei julgegi enam
piiluda elu.
Saepuru silmas,
puudest, 
mis juurteni lõigatud maha.
Mõelda ei taha.
Ei taha, ei ette,
ei maha…
Kuid üles?

Äreval ajal 
keegi ehk kannab sind süles,
kellega julged vaadata
taha ja ette.
Kas piruette kardad
või siledat rada?
Raiutud mõtteid, kõva kontrolli?
Tarka või lolli?
Kummitust, kolli?
Ärevus meeled segaseks ajab.
Ju siis on vaja 
vaimsuse peeglit ja kaja…


neljapäev, 7. oktoober 2021

Maailmavalu

Muusikapalu
mu käest ära palu-
maailmavalu
mu sees sa ei talu.
Kuis saaksid aimu
sa päevast, mis koidab
kui oma vaimu
mu valuga toidad? 
Andes sul tõeterad
noodina ette,
vastu ehk kumab vaid 
meelepete?

Tahan sind asjatust
ootusest säästa,
raskest faktuurist 
ja kurbusest päästa.
Sestap ma muusikas 
varjatult meelitan,
tumeda tuimuse
taanduma keelitan-
vahel ju aitab. 

Kuid sina ei lähe.
Ilmselt mu valu,
mis valgust ei talu
lihtsalt ei mahu su pähe…

kolmapäev, 29. september 2021

Järjepidevus

 Loen parasjagu Murakami raamatut “Millest ma räägin, kui ma räägin jooksmisest”. See on raamat kirjaniku enda elust, kuhu kuulusid peale kirjutamise ka pikamaajooksud ning maratonid. Aga muidugi ei räägi ta ainult jooksmisest. Räägib ka inimeseks olemisest, eesmärkidest ning nendeni jõudmise valudest-vaevadest

Minu mõtted hakkasid liikuma järjepidevuse mõiste ümber. Maratonijooks on ju selline ala, mis nõuab tohutut enesedistsipliini ja päevast päeva harjutamise korda. Pikad distantsid panevad mõtted liikuma või siis kaotavad need sootuks. Igatahes, järjepidevus on ääretult tähtis. 

See, mis mu elus täielikult puudub. 

Kui ma harjutaksin järjepidevalt orelit, oleksin ma palju edukam ja silmapaistvam organist. Mul oleks hoopis enam erinevaid huvitavaid kontserdipakkumisi, minu repertuaar oleks mitmekesisem ja laiem. Ma naudiksin oma tegevust märksa rohkem. 

Klaveri igapäevane harjutamine annaks mu hingele vajalikku palsamit. Armastan oma praegust repertuaari väga. Mu romantiline hing vajaks igaõhtust musitseerimist. Lisaks arendaks järjepidev klaverimäng mu tehnikat. Valdaksin õige pea klaverit sellisel viisil, kus seda poleks piinlik teistelegi esitada. 

Unistan ka igapäevasest kirjutamisest. Millised imelised mõtted mu peast päeva jooksul läbi käivad- autoroolis, kabinetis, kirikus, kasvõi õhtul kodus, oodates, et lapsed ometi uinuksid. Nii kahju, et pole kunagi aega neid koheselt üles märkida. Vahel juhtub nii, et olen mingi teemaga algusegi teinud, kuid siis on see lihtsalt seisma jäänud ning ühel hetkel kustutan selle aegunu pähe ära. 

Mul on igapäevaeluga nii palju tegemist, et mingist järjepidevusest ei saa juttugi olla. Lapsed ei ole veel nii suured, et nad mind ei vajaks. Ka Helis vajab vahel mu abi laste hoidmisel. Võin olla täiesti kokku kukkumas, ometi aitan. Muidugi ei ole seda üldsegi tihti, kuid järjepidevale tegevusele tõmbab kriipsu peale sellegipoolest.

Olen ülalmainitu tõttu tihtilugu väga vihane. Teen peas oma arust hiilgavaid plaane- tavapäraselt sisaldavad need esmalt vaikselt oma tuppa hiilimist, ukse sulgemist ja millegi tegemahakkamise sügavat mõtestamist. Sellest staadiumist ei jõua ma paraku tihtilugu eriti kaugemale. Vahel ei jõua sinnagi. Nad tormavad mu tuppa ning kogu mõttelõng katkeb hetkega. Teate, kui palju selle taastamine ressurssi võtab! Samal päeval ei pruugi midagi juhtuda. 

Ometi tunnetan eneses olevat potentsiaali. Mis kõige tähtsam- mul on tung ja huvi. Ma nii tahaksin!
Aga ka supp tahab valmiskeetmist, vene keel õppida aitamist, pesumasin tühjendamist, kapiuksed läikima löömist. Ootan vaikset öötundi, kui hingeõnnistust. Maja magab, mina aga kirjutan. Või mängin, klapid peas. Või mängin, keskmine pedaal all. 
Teen neid asju ääretult ebajärjepidevalt. Olen lihtsalt niivõrd väsinud. Järelikult teen kõike ka ebakvaliteetselt ja mu tegevusel pole mitte mingitki tulemust. 

Rõõmu see muidugi kellelegi ei tee. 

Vahel on muusikapala ajapikku nii rooste läinud, et ahastus tuleb peale. Vahel ootavad mõtted nädalaid või kuid. Juba valmiskirjutatu ootab siiani kaante vahele saamist. Ma ei jaksa, ainult küürin ja õpetan.

Iseloomu või iseloomutusega ei ole siin miskit pistmist. Ka päevaplaani ei anna kuidagi paremaks sättida.
On lihtsalt selline ajajärk. Tohutu igatsusega täiuslikkuse ning loomingulisuse suunal.


esmaspäev, 20. september 2021

Triibud


Ma ei tohi astuda triipude peale
ainult vahele
Harva läheb normaalkõnd
nii ladusalt
üle triipude,
et vaid kõnnid
ja naudid.
Tavaliselt on triipude vahe
poolteist sammu
või muu
ebanormaalne üksus
ning on
võimatu tavapärase kõnnakuga
triibule astumist
vältida! Eks siis
kalpsan,
ise piiludes,
ega keegi ei näe,
mis liigutustega liginen. 
Oma kiiksudest tervenemine
ei tule muidugi
kõne allagi…