Tõekuulutaja

Titehäälega tädi avaldas täna kogu tõe.
Seltskonna jututeemaks oli parasjagu väljaränne.
Kas välismaal ootavad tõesti pudrumäed ja piimajõed? Või tuleb siiski pingutada- nii siin kui mujal?
Titehäälega tädi, kes istus veidike kaugemal ega võtnud esialgu vestlusest osagi, erutus ühel hetkel väga. Ta viskus rindkerega järsult lauale ja karjatas traagilisel toonil: "Tuleb minna!"'
Kogu seltskond vakatas.
"Siin pole pikka pidu," jätkas tädi otsustaval titetoonil, "kel info käes, see teab."
Juuresolijad kergitasid kulmu.
Titehäälega tädi kohmetus hetkeks, kuid kogus end kiiresti.
"Mina," kuulutas ta, "olen juba aastaid klassikalainel. Ma tean, mis tegelikult toimub. Kaks aastat ainult klassikalainel!" Sõrm vibutas tekstiga kaasa.
Vahetasime hämmeldunult pilke.
Titehäälega tädi niheles.
"Klassikaraadio, noh...", pidi ta viimaks meile, uskmatuile, kõik kaardid avama...

Ei tea, mis kuuseis praegu on, ega ometi jälle täiskuu?

Jah, täiskuu

Täiskuu ajal on nad jälle aktiivsed.
Nagu täna.
Mängisin ühte ristimist. Kiriku suur uks oli lahti, rahvast käis sisse-välja.
Tema tuli otsejoones esimesse pinki. Peaaegu minu kõrvale.
Sain kohe aru.
Kogu ristimise aja püsis ta vaikne.
Kui aga algas õnnitlemine, tundis temagi ilmselt mingit omamoodi pingelangust, küünitas taskust suupilli ja proovis kaeblikult minu meloodiatele kaasa mängida.
Mis sellest, et kogu aeg sassi läks!
Ikka uuesti! Veel kord!
Moodustasime üheskoos nagu mingi kummalise ansambli.
Täiskuu duo.
Ja kes saabki õigupoolest öelda, et minu mõtted olid sealjuures selgemad?

Meie

Õde Ellu tuli Tartust. Joss oli teda uksel tervitamas.
"Kuidas sul läheb, venna?" küsis Ellu.
"Loviisal oli palavik," vastas väikemees tõsiselt.
"Aga millega sina praegu tegeled?" päris õde edasi.
"Praegu me mängime," ütles Joss rahulikult.
Kas märkasite? Tõepoolest, "mina"-vormi kasutab trio üliharva!
Ikka "meie"!
Nii mures kui rõõmus.

Veel lasteaiast

Minu talvine kaheosaline lasteaiateemaline kirjutis siin ja samateemaline kiri tagasisidena lasteaiale tõid esmasel hindamisel meie probleemidesse uskumatult positiivse lahenduse.
Kasvatajad hakkasid nimelt minuga aktiivselt suhtlema! Päevapealt. Kohe iga korra järel tulid ja rääkisid laste päevast. Mul oli nii hea meel!
Uus langus tuli aga märtsis. See oli ühel reedesel päeval, kui mina sõitsin Rooma, mistõttu lapsed olid sunnitud lasteaeda lõunauinakule jääma.
Siinkohal oleks paslik teha väike kõrvalpõige ja rääkida veidike kolmikute magamisharjumustest. Titena oli meie kõige suurem unimüts Loviisa. Lisann oli üsna erk ja rahutu. Johanni unevajadus asetses kusagil õdede oma vahepeal- kuidas kunagi.
Nüüd aga on olukord vastupidine.
Lisann on kuldmagaja, Johann saab samuti asjaga hakkama, Loviisakese ööpäevane unevajadus on aga teistest umbes kahe tunni võrra väiksem. Naljatame isekeskis, et Loviisa magas oma une beebieas täis. Iga kord ei ole see aga talle endale sugugi lõbus. Näiteks siis, kui need kaks üleliigset tundi just lasteaia uneajale juhtuvad sattuma. Eks katsuge ise kaks tundi järjest sunduslikult lamada!
Peale seda reedet, mil ma Rooma sõitsin, ei ole mul õnnestunud triot enam kordagi lasteaeda magama jätta. Vähe sellest- tekkis uus vastuseis üldse lasteaeda minekule.
Tükk aega ei saanud ma probleemile pihta.
Arutasime asja kasvatajatega, nemadki kehitasid õlgu, nentisid, et asi on üsna võimatu ja soovitasid koguni psühholoogi poole pöörduda. Lastelt sel ajal mingit adekvaatset hinnangut ei tulnud.
Mida kevade poole, seda enam tundusid lapsed eelistavat üht kasvatajat.
Mina suhtlesin endiselt mõlemaga ja kummagi käitumises mingit probleemi ei näinud.
Asi süvenes.
Mais mindi "vale" kasvataja päeval aeda vaid väga valju nutuga. (Välja arvatud Lisann, tema pole kordagi nutnud). Minu kannatus oli katkemas.
Ja siis hüüdis Johann ühel heal päeval poolkogemata läbi pisarate õige põhjuse välja: "Ma ei taha, et Loviisa teise rühma viiakse!"
Mis mõttes teise rühma???
Kujutage ette, kasvataja oli öelnud, et kui Loviisa oma jonni(!) otsemaid järele ei jäta, viiakse ta tittede(!) rühma, kus on seesuguste pirisejate koht! Laps kartis paaniliselt võõrasse rühma minekut!
Samas ei suutnud ta käsu peale nuttu peatada, sest meil kodus ei ole kombeks tundeid maha suruda. Meil pole kombeks ka probleeme üle ukse visata.
Ja Johann, väike mees, tüdrukute vapper kaitsja, tundis olukorrast säärast jõuetust, et suutis vaid kaasa nutta!
Kuidagi kurb on.
Hakatuseks jäime suvevaheajale.
Eks pika suve jooksul jõuab mõelda...

Kosmeetik 2

Ah, olgu nende kujutletavate rollidega nagu on...
Kogu see igitobe väänlemine, tõmblemine ja sagimine oli lühidalt välja öeldes korraldatud selleks, et reaalsustaju täieliku hävingu ajel lahkunuks ma salongist 1400 (loe: tuhat nelisada) eurot maksva kreemikohvriga.
Müügipsühholoogia, tuleb tõdeda, on vägagi huvitav valdkond...
Jättes aga sealsetele inimestele kellegi kõrge ülemuse poolt päheõpetatud teksti (kuhu kuulusid säärased totakad repliigid nagu "mul on suur rõõm sinuga lähemalt tuttavaks saada", "tore oleks ka sinu erialast lähemalt kuulda, täna aga räägin mina sulle kosmeetikast", "ma ei tea küll ühtegi sinu poolt nimetatud igapäevaselt kasutatavat toodet, aga hoiatan, et paljud neist sisaldavad hormoone", "sinu näonahal on peale tänast protseduuri tunduvalt vähenenud pigmendilaigud ja kuperoosa, kortsupõhi(!) on tublisti tõusnud jne.) kõrvale, analüüsiksin meeleldi kahte mõtteidtekitanud olukorda.
1) Näide. Algul tehti too lubatud kosmeetikaprotseduur mu ühele näopoolele, misjärel pidin sellele andma hinnangu, võrreldes tulemust teise, protseduurita näopoolega. Ehkki tunnetasin vaid seda, et mu ühe näopoolega on tegeldud ja seetõttu oli ehk vereringe aktiivsem, ei rahuldanud nii mage vastusevariant teenindajat. "Las ma annan omapoolse hinnangu", ütles ta ning märkides soravalt ära pigmendilaikude vähenemise, kuperoosa (mida mul pole eluski olnud) tunduva kadumise, näonaha helenemise, kortsupõhja tõusu ja naha parema üldise toonuse, tegi ühtlasi küsitlusankeeti rahulolevalt riste, misjärel mämmutas nagu lapsele: "Näed, viis ristikest kümnest, no mitu protsenti see on? Lausa viiskümmend! Milline suurepärane tulemus!"
Ülaltoodud näitest lähtuvalt tõstatangi küsimuse, et kui tegu peaks olema minu hinnanguga, mispärast siis tema märgitud ristikesed arvesse läksid? Aga ega ma asja kaua vaka all hoidnuki!
Kui saabus järgmine küsitlusvoor, kus üks ettekirjutatud küsimustest kõlas nii: "Kas arvate, et teie näonahk võiks seda toodet kasutades kuu ajaga tunduvalt paraneda?", oli mu vastus esmalt küll: "Saaksin sellele küsimusele vastata ju alles kuu aja pärast, mis siin ikka arvata!"
Aga nagu võite arvata, oli see vastus päris vale. Kosmeetiku nägu tõmbus pilve ja ta selgitas mulle taaskord nagu lapsele: "Kui palju sul täna näonahk paranes? Viiskümmend protsenti! No mõtle ise, kui palju paraneb ta kuu ajaga!"
Seepeale puhkesin ma naerma ja vastasin: "Hea küll, kui teie nii ütlete, siis küllap on ette nähtud nii vastata, pange aga rahuga kirja!" Ja ta panigi!
2) Kui esimene punkt oli üles ehitatud lihtsal pettusel, siis teine teema psühholoogiliselt palju kavalam. Selleks on raha.
"Kas võiksite meile öelda põhjuse, miks selle kohvri ostust loobute?" kõlas küsimus ja vastust teadsid nad juba ette. Jah, noogutasid nad mõistvalt, tavalisel eesti inimesel ei ole paraku nii palju raha, et endale midagi säärast lubada.
Selles lauses peitubki kogu psühholoogia!
Inimesele ei meeldi üldiselt vaene näida. Oma ringkonnas võidakse küll kurta madalate palkade ja kallite hindade üle, võõrastele püütakse aga esineda igati edukana. See fakt võis saada komistukiviks nii mõnelegi eevatütrele (sest keegi peab ju ometi neid kohvreid ostma!). Spetsiaalselt sulle tehtud tubli allahindlusega hinnapakkumine "müügijuhi" poolt (kes tuligi tagasi, oo õudust!), 1200 eurot 12-kuu pikkuse järelmaksuvõimalusega, annab ehk ajule tõepoolest ilustatud valesignaali- no mis see 100 eurot kuus ikka maksta on! Aga küllap pääseb terve mõistus juba koju jõudes taas võidule, ahastusega käsikäes.
Ka rikkal inimesel pole rohkem lootust. Keegi ei hakka võhivõõrale selgitama, et teate, tegelikult saaksin ma need potsikud teilt ära osta küll, kuid ei pea seda sugugi otstarbekaks. Kõlaks kui asjatu ärplemine. Pealegi on too vastusevariant eelnevalt ära blokeeritud, kuna märkisin (loe: kosmeetik märkis) kõik tooted ülivajalikeks.
Mäng käib niisiis suuresti inimese enesehinnanguga. Ma enda oma just ülikõrgeks ei pea, aga kogu see tsirkus valmistas mulle lihtsalt nalja. Ning vahepeal ka hämmeldust. Ostumõtet ei tekkinud hetkekski. Tahaksin lihtsalt huvi pärast kohtuda inimesega, kellele säärane müügitaktika sobib.
Lõppvaatuses sirutas Väänlev Madu mulle paberi. Pidin sinna kirjutama viieteistkümne uue ohvri telefoninumbrid. Mind paigutati istuma kõige viimasesse ritta. Ma ei huvitanud enam kedagi. Tants käis juba uute tulijate ümber.

Kosmeetik 1

Ohohoo, kus mina täna käisin!
Kosmeetiku juures! Ah et mis siin siis niiväga erilist on?
Kohe räägin!
Asi algas sellest, et paar päeva tagasi helistati mulle tasuta kosmeetikuaja pakkumisega. Mõistus ütles küll kohe, et tasuta lõunaid ei ole, aga no kesse siis mõistust kuulab! Ikka südant- et võta aga vastu kui tasuta pakutakse! Pealegi olevat just mind soovitanud üks mu hea tuttav, kelle kohta teadsin, et ega ta mulle vast mingit jama kaela määrida ei laseks. Ütlen kohe ära, et asja sisul polnud põhimõtteliselt vigagi, ainult et keegi oleks võinud poole sõnagagi hoiatada, et too kosmeetik ja palju teisi kaastegevaid asjapulki etendavad samal ajal minu lõbustamiseks mingit arusaamatut komejanti. Vaadake, mulle pole kunagi eriti sellised tükid meeldinud, kus publik ettehoiatamata etendusse kaasatakse, hoidku veel selle eest, et tema kulul peenikest nalja visata- et noh, kuidas reageerib. Just sellisesse jantmängu sattusin aga täna hommikul.
Muide, nad helistasid mulle muide kahe päeva jooksul umbes viis korda, kas ma ikka tulen ja ega ma ometi ära pole unustanud- mul on tõepoolest vahel mäluga kehvasti, kuid päev-paar seisavad asjad siiski meeles. Noh, ilmselt enamus ütlevadki aja peale kolmandat kõnet ära, ainult minusugune ahnepäts ei taganenud tasuta pakutavast "präänikust" ka maniakaalse tüütamise puhul.
Etendus algas minu sisenemisel salongi. Mesimagus Näitsik volkles leti tagant nähtavale nagu graatsiline madu, näidates mulle aupaklikult koha esimese reas, kummardudes ning pälvides nähtamatult publikult esimese aplausi.
Mõne hetke pärast asus mängu Proua. Proual oli kandvam roll. Pealegi tekitas Proua ametinimetus- müügijuht- täiesti haakumatu kontrasti tema välimusega. (Mõningatel vanaldastel naistel on nimelt komme end üle meikida, et seeläbi nooremad välja paista, mis on aga eos määratud ebaõnnestumisele, tekitades ka käesolevas näiteks vastupidise ja küllaltki hirmuäratava efekti). Kahetsusväärsel kombel meenutas Proua seal õõtsudes ja minuga kurguhääselt kudrutades bordelliemand Kate´i Steinbecki raamatust "Ida pool Eedenit"- jah, sedasama elukogenud ja halastamatut, kes ajaks, mil lõbumaja pidama hakkas, juba mitu inimest, kaasa arvatud oma eelkäija, teise ilma oli saatnud.
Too proua saatis mind õnneks vaid kosmeetiku ruumi, pälvides oma rolli eest nähtamatult publikult  teise marulise aplausi. Veidi tegi mind küll ärevaks Proua lubadus mõne aja pärast tagasi tulla- kujutlesin nimelt üsnagi selgelt tema rünnakut, üdini kavalat ja jälgijätmatut.
Õnneks astus just õigel hetkel mängu Lihtne Maatüdruk, mu kujutletav kaitsjanna, kelle selge ja ilma absoluutselt mingi näitlejameisterlikkuseta hääl mulle teatud turvatunde sisendas- ning ma otsustasin siiski jääda...

Ämma killud 1.

Nagu eelmises postituses juttu, põeb S. tuulerõugeid eriti raskelt.
Eile saabus armas ämm triot hoidma ja nägi samuti, mida laastav haigus nägusa noormehega teinud on.
"Vaene poiss!" hüüatas ta summutatud nuuksete saatel (ta on nimelt erakordselt õrna hingega ja vaatepilt, kordan veel, ei olnud kergete killast).
Eelnevalt kirjeldatu platseerus muidugi ülejäänud päeva konkurentsituks esiteemaks ja mitmel korral pühkis vanaemake vargsi pisaraid.
Õhtul, juba veidi rahunenult teemat lahata suutes, täheldas ta aga muuseas järgmist:
"Igatahes see on hea, et Helis S.-ga juba enne tuulerõugeid tuttavaks sai..."