Loviisa on tohutult tähelepanelik. Ta mäletab hämmastavaid üksikasju.
Ühel õhtul näidati telekast uudist liiklusõnnetusest kiirabiautoga. Auto oli kino Kosmose juures kummuli. Taustaks vuristas diktor ette õnnetuse üksikasjad.
Järgmisel päeval istusime autosse. Loviisale meenus ülalmainitud õnnetus.
"Kas sellel kiirabiautos, mis kummuli käis, olid kõikidel turvavööd kinni?" päris Loviisa.
"Jah, kindlasti!" arvasin mina.
"Hmm," tegi Loviisa, "aga kiirabi-õde viidi ju peapõrutusega haiglasse!?"
neljapäev, 21. märts 2013
Loviisa killud 14
Loviisa tahab multikaid vaadata. Mina ei luba.
"Tead küll, lastesaated on õhtul," ütlen vastuvaidlemist mitteaktsepteerival toonil.
Loviisa viskab end külili tugitooli, pööritab silmi ja ütleb murduval häälel: "Oh seda minu elukest küll..."
"Tead küll, lastesaated on õhtul," ütlen vastuvaidlemist mitteaktsepteerival toonil.
Loviisa viskab end külili tugitooli, pööritab silmi ja ütleb murduval häälel: "Oh seda minu elukest küll..."
reede, 15. märts 2013
Köhaviirus
Nii tõbised, kui praegu, ei ole lapsed olnud juba kaks ja pool aastat!
Nende nelja aasta jooksul meenub mulle üldse vaid kolm tõsisemat häda.
Kõhuviirus kahe ja poole kuuselt oli kohutav! Kolm imikut, kel kõigil purskub korraga nii suust kui tagantotsast, ei ole naljaasi. Tol korral käis ka kiirabi. Õnneks vedelikupuudust ei tuvastatud ning saime jääda koju.
Larüngiidi moodi köhaviirus kaks ja pool aastat tagasi võttis eriti ohtliku pöörde Loviisal. Kuna V. on pisut nõrganärviline, kutsus ta ka tol korral kiirabi kohale ning meid sõidutati lausa haiglasse. Larüngiit see siiski polnud (mida ma sisimas ka teadsin!) ja saime kohe koju tagasi.
Üks kole kõhiviirus meenub siiski veel- üle-eesmisest sügisest. See algas kell pool kaksteist õhtul- kõigil korraga, ja lõppes pool seitse hommikul- kõigil korraga. Kogu selle aja keegi oksendas. Ilma liialdusteta. Oh-oh-oo, oli see vast öö! Pluss neli masinatäit pesu hommikul... Aga kuna too haigus vältas tõesti lühidalt, siis ma teda kõige tõsistemate hulka ei liigitaks.
Ja nüüd siis praegune pauk. Paugud oleks ehk õigemgi öelda... Tulistav köha. Lakkamatu. Täielik sõjakolle.
Eilne öö läks unetult. Tänane päev takkajutti (lootsin väga trioga lõunat magada, aga eks olnukski liig lihtne pääsemine). V. läks juba selle tühise pooleteise tunniga, mil ma õhtul suuskadel Harku ringi tegin, paanikasse (muide, see oli mu seniajani parim suusasõit- aga see on juba omaette teema). Mina pidasin vastu peaaegu ööpäeva enne, kui lastearstile kõne võtsin. Jah, see on köhaviirus, kinnitas ta. Adrenaliin inhalaatorisse, mis muud. No kuidas ma ise selle peale ei tulnud! Kaks ja pool aastat tagasi oli ju ka just adrenaliin see, mis aitas!
Nüüd pole muud, kui paranemist oodata!
Lootuses, et täna öösel õnnestub ehk mõni tunnike magadagi...
Nende nelja aasta jooksul meenub mulle üldse vaid kolm tõsisemat häda.
Kõhuviirus kahe ja poole kuuselt oli kohutav! Kolm imikut, kel kõigil purskub korraga nii suust kui tagantotsast, ei ole naljaasi. Tol korral käis ka kiirabi. Õnneks vedelikupuudust ei tuvastatud ning saime jääda koju.
Larüngiidi moodi köhaviirus kaks ja pool aastat tagasi võttis eriti ohtliku pöörde Loviisal. Kuna V. on pisut nõrganärviline, kutsus ta ka tol korral kiirabi kohale ning meid sõidutati lausa haiglasse. Larüngiit see siiski polnud (mida ma sisimas ka teadsin!) ja saime kohe koju tagasi.
Üks kole kõhiviirus meenub siiski veel- üle-eesmisest sügisest. See algas kell pool kaksteist õhtul- kõigil korraga, ja lõppes pool seitse hommikul- kõigil korraga. Kogu selle aja keegi oksendas. Ilma liialdusteta. Oh-oh-oo, oli see vast öö! Pluss neli masinatäit pesu hommikul... Aga kuna too haigus vältas tõesti lühidalt, siis ma teda kõige tõsistemate hulka ei liigitaks.
Ja nüüd siis praegune pauk. Paugud oleks ehk õigemgi öelda... Tulistav köha. Lakkamatu. Täielik sõjakolle.
Eilne öö läks unetult. Tänane päev takkajutti (lootsin väga trioga lõunat magada, aga eks olnukski liig lihtne pääsemine). V. läks juba selle tühise pooleteise tunniga, mil ma õhtul suuskadel Harku ringi tegin, paanikasse (muide, see oli mu seniajani parim suusasõit- aga see on juba omaette teema). Mina pidasin vastu peaaegu ööpäeva enne, kui lastearstile kõne võtsin. Jah, see on köhaviirus, kinnitas ta. Adrenaliin inhalaatorisse, mis muud. No kuidas ma ise selle peale ei tulnud! Kaks ja pool aastat tagasi oli ju ka just adrenaliin see, mis aitas!
Nüüd pole muud, kui paranemist oodata!
Lootuses, et täna öösel õnnestub ehk mõni tunnike magadagi...
teisipäev, 12. märts 2013
Mina, suusataja III
Täna toimus elu esimene möödasõit.
Möönan seda nii möödaminnes, kuna tegelikult ei olnud asi päris aus. Tegelikult see polnudki päris möödasõit. Pealegi- tegu oli vaid viie-kuueaastase poisikesega! Aga kõigest juba alljärgnevalt.
Too väikemees nägi juba kaugelt ära, et minusugusega võiks mõõtu võtta. Kui ma õõtsudes ja hingeldades "võistluspaigale" lähenesin, hakkaks temagi käte ja jalgadega mulle sarnaseid liigutusi tegema. Võtsin emalikult uisu-rajale, et möödasõit oleks igati ohutu. (Muidugi jäin ühtlasi otsemaid ette ühele päris- sportlasele, kes laisal 50 kilomeetrisel tunnikiirusel parasjagu soojendusringi tegi). Aga ka väikemees polnud papist poiss! Ta ei lasknud mul mõõtu võtmata mööduda! Nii kakerdasingi korraga abitult ja hambad ristis selle uskumatult vintske lapsukese kõrval uisu-rajal (teeneline sportlane lõikas samal ajal suuskadega võsa, et minust mööduda). Olukord naeruvääristus võrdeliselt tujulangusega. Pärjasin end juba mõttes üle-metsa-tola tiitliga.
Aga korraga poisike kukkus! Ning mina pääsesin mööda.
Ohh, milline kergendus see oli! Kolme peaaegu samaealise lapse emana on mul piinlik seda kirjutadagi. Oleksin ehk pidanud appi tõttama, küsima "ega sa haiget ei saanud?" Aga mina põgenesin sündmuspaigalt kuis suusad võtsid- mine hullu tea, äkki tahab veel võistelda! Õnneks ilmus esimese kurvi tagant nähtavale väikemehe ema, kes vahepeal pisut kaugemale suusatas (teades ühtlasi selle sõna tõelist tähendust). Ma ei öelnud talle, et tal on tubli poeg. Ja et mina polnud vääriline vastane. Ja et mu närvisüsteem polnud seekord olukorra kõrgusel.
Analüüsin hoopis, miks ma seda ikka ja jälle teen? Hambaarst rõhutab mu mõnetist kaldumist masohhismile seoses keeldumisega tuimestavast süstist. Suusatreener pidanuks seda märkama seoses ilmselgete suusatamiseks puuduvate eeldustega. Tema aga julgustas mind ilma keppideta libisemist õppima, naljamees... "Sa kuula oma keha, sõida hästi loomulikult," õpetas üks V. sõber, jälle üks vihastamapanevalt mõnusasti möödalibisev maratoonar.
Armas sõber, minu kere on teistmoodi üles ehitatud, usu mind!
Mul on korralikult määritud uued suusad, olen võtnud tunni eratreeneri käe all (tõsi, ilma keppideta libisemist ja muid totraid harjutusi keeldun üksipäini tegemast). Mu peas vasardab vaid üks küsimus- miks ma edasi ei lähe?
Tõsi, peale viimast korda ei olnud jalad enam üldse valusad...
V. küsimusele "kuidas oli?" vastasin viimati tavapärase "jube!" asemel "ei olnud eriti mõnus!". See ehk tähendaks nagu mingist vaatenurgast isegi väikest edasiminekut.
Äkki on kogu saladus siiski harjutamises?
Möönan seda nii möödaminnes, kuna tegelikult ei olnud asi päris aus. Tegelikult see polnudki päris möödasõit. Pealegi- tegu oli vaid viie-kuueaastase poisikesega! Aga kõigest juba alljärgnevalt.
Too väikemees nägi juba kaugelt ära, et minusugusega võiks mõõtu võtta. Kui ma õõtsudes ja hingeldades "võistluspaigale" lähenesin, hakkaks temagi käte ja jalgadega mulle sarnaseid liigutusi tegema. Võtsin emalikult uisu-rajale, et möödasõit oleks igati ohutu. (Muidugi jäin ühtlasi otsemaid ette ühele päris- sportlasele, kes laisal 50 kilomeetrisel tunnikiirusel parasjagu soojendusringi tegi). Aga ka väikemees polnud papist poiss! Ta ei lasknud mul mõõtu võtmata mööduda! Nii kakerdasingi korraga abitult ja hambad ristis selle uskumatult vintske lapsukese kõrval uisu-rajal (teeneline sportlane lõikas samal ajal suuskadega võsa, et minust mööduda). Olukord naeruvääristus võrdeliselt tujulangusega. Pärjasin end juba mõttes üle-metsa-tola tiitliga.
Aga korraga poisike kukkus! Ning mina pääsesin mööda.
Ohh, milline kergendus see oli! Kolme peaaegu samaealise lapse emana on mul piinlik seda kirjutadagi. Oleksin ehk pidanud appi tõttama, küsima "ega sa haiget ei saanud?" Aga mina põgenesin sündmuspaigalt kuis suusad võtsid- mine hullu tea, äkki tahab veel võistelda! Õnneks ilmus esimese kurvi tagant nähtavale väikemehe ema, kes vahepeal pisut kaugemale suusatas (teades ühtlasi selle sõna tõelist tähendust). Ma ei öelnud talle, et tal on tubli poeg. Ja et mina polnud vääriline vastane. Ja et mu närvisüsteem polnud seekord olukorra kõrgusel.
Analüüsin hoopis, miks ma seda ikka ja jälle teen? Hambaarst rõhutab mu mõnetist kaldumist masohhismile seoses keeldumisega tuimestavast süstist. Suusatreener pidanuks seda märkama seoses ilmselgete suusatamiseks puuduvate eeldustega. Tema aga julgustas mind ilma keppideta libisemist õppima, naljamees... "Sa kuula oma keha, sõida hästi loomulikult," õpetas üks V. sõber, jälle üks vihastamapanevalt mõnusasti möödalibisev maratoonar.
Armas sõber, minu kere on teistmoodi üles ehitatud, usu mind!
Mul on korralikult määritud uued suusad, olen võtnud tunni eratreeneri käe all (tõsi, ilma keppideta libisemist ja muid totraid harjutusi keeldun üksipäini tegemast). Mu peas vasardab vaid üks küsimus- miks ma edasi ei lähe?
Tõsi, peale viimast korda ei olnud jalad enam üldse valusad...
V. küsimusele "kuidas oli?" vastasin viimati tavapärase "jube!" asemel "ei olnud eriti mõnus!". See ehk tähendaks nagu mingist vaatenurgast isegi väikest edasiminekut.
Äkki on kogu saladus siiski harjutamises?
reede, 8. märts 2013
Loviisa killud 13
Käsutan kolmikuid lõunauinakule.
Loviisa (silmi pööritades): "Issake! Jälle magama! No mida ma laman päevad läbi?!"
Loviisa (silmi pööritades): "Issake! Jälle magama! No mida ma laman päevad läbi?!"
Loviisa killud 12
Pidime õde Ellu ühest bussipeatusest auto peale võtma. Joss arvas, et istugu õde Ellu tagaistmele. Mina seevastu leidsin, et las ta istub ikka ette, sest taha on veidi ebamugav ronida. Loviisa vaatas aknast välja, pilutas veidi unistavalt silmi ja lausus siis filosoofilisel toonil: "On suur vahe, kas on natuke ebamugav või päris ebamugav..."
kolmapäev, 27. veebruar 2013
Mõistatuslikud ametid V: Psühhopaadist juht
Rääkides psühhopaatidest tuleb meil sageli silme ette tuntud filmi "„Voonakeste vaikimine"“ peategelane Hannibal Lecter,kes kehastas südametuse ja julmuse tippu. Julmus ja südametus ongi psühhopaadi peamised tunnused.
Ühe Tallinne prestiizse linnaosa südames imekenas vanas puumajas asub raamatukogu. Ideaalne paik rahulikuks töötegemiseks, lugemiseks või niisama mõtisklemiseks. Lugejaile võib see ehk nõnda tundudagi. Kuid selle asutuse sisekliimas toimub midagi väga inetut. Selle asutuse juhataja on nimelt klassikaline psühhopaat.
Psühhopaati juhti saab ära tunda kaheksa põhijoone abil:
1) sarmikus ja libekeelsus
2) ületähtsustatud ettekujutus endast ja enda olulisusest,
3) patoloogiline valetamine,
4) manipuleerimine,
5) võimetus tunda süüd ja kahetsust,
6) tunnete teesklemine,
7) empaatiavõime puudumine,
8) võimetus vastutada enda tegude eest
Tal on vaid kaks alluvat! Üks on pikisilmi pensionileminekut ootav proua, kes üritab kogu hingest nähtamatu olla. Teine on minu õde. Neil mõlemal hakkavad käed värisema iga kord, kui temaga kahekesi jääma peavad. Ja kahekesi tuleb tihti jääda. Sest kõik toimub nn."neljasilma vestluste" käigus. Lõputu alandamine igas võimalikus võtmes on võtnud igasuguse tööletuleku soovi.
Psühhopaadid vajavad pidevat mingit stimulatsiooni ja otsivad seepärast elamusi nn päriselu mängudest, mida neil oleks siis võimalus võita ja mille käigus saab tunda mõnu võimust teiste üle.
Üks hea näide. Ta siseneb ruumi. Ei tereta. Ei vaata otsa. Osutab näpuga imetillukesele prügitükile põrandal ja ootab samas asendis, kuni alluv selle maast tõstab.
Psühhopaadile teeb inimestega manipuleerimise ja mängimise eriti kergeks asjaolu, et inimesed kalduvad arvama, et psühhopaadid hoolivad päriselt teistest – tegelikult puudub neil aga üldse empaatiavõime.
Lugejatega käitub ta vägagi meeldivalt- lausa lipitsevalt, võiks öelda. Samas peavad tema ruumi sisenedes kõik mõistma, kellega tegu- juba kõnnaku järgi, mis muutub hoobilt kiireks ja tähtsalt tippivaks. Ikkagi juhataja!
Psühhopaate huvitavad vaid nemad ise, seega on nad parasiidid organisatsiooni jaoks, kus nad töötavad.
Hea näide. Dialoog rahakontrolli masina juures. "Kas sa oled teadlik rahakontrolli masina seisust?" "Jah, S. ütles, et parandaja käis ja see sai korda" "Kas sa nägid, et see sai korda?" "Ei, S. ütles, et see on nüüd korras" "Oled sa siit raha läbi lasknud ja veendunud, et see töötab?" "Ei, aga S. ütles..." (katkestab röögatades lause) "OLED SA SIIT RAHA LÄBI LASKNUD JA VEENDUNUD; ET SEE TÖÖTAB?!!!"
Psühhopaat leiab suhteliselt kergesti tasuva töö ja teda võivad kõrgelt hinnata ka tema ülemused. Ta teeb struktuurseid muutusi ettevõttes, korraldab tööd ümber – koondab, vallandab või saab inimestest niisama lahti. Sellist tööd on hea just psühhopaadil teha, kuna tal ei teki südamepiinu.
Kaadrivoolavus on neil (loomulikult) väga suur. Ka eelmine töötaja lahkus juhataja talumatu käitumise tõttu- ja õigesti tegi! Inimesel on anne kohanduda. Mingil hetkel võib ehk hakata sellist juhtimisstiili normaalsekski pidama- eks otsi perevägivalla ohvridki tihtilugu viga iseenesest...
Töötajatega probleemidest ei räägita. (Ah et mida siis neljasilmavestlustel tehakse? Seal kompostitakse ajusid! Väga oskuslikult, muide. Vahel lausa naeratades, inimest nimepidi kutsudes, emalikult ohates- oh R.,R., kas sina siis ei tea,et meil siin käivadki asjad nii, ja jäävadki käima; vahel jälle pisut noomivalt- R., seletuskirju pead niikaua kirjutama, kuni asjad paremaks lähevad, me muudame sel viisil töö tõhusamaks; kindlalt oma probleeme eitades- R., asi on ju sinus, ma pean sind paremaks tegema, ja ka karistama, midagi pole parata...)
Ta kirjutab oma ülemustele lõputuid kaebekirju. Jah, nendesama kahe töötaja peale! Kindlustab tagalat...
Tegelikult tahaks ka neid ülemusi kordki näha... Kuidas pandi inimene, kes ühest asutusest suhtlemisprobleemide tõttu kõrvaldati, juhtima teist samasugust, mis siis, et vaid kahe alluvaga? Ka kaks psüühiliselt laastatud inimhinge on kuritegu...
Tähtis on märkida, et tema ümberkorraldused ei lõppe kunagi. Psühhopaadi organism vajab uusi erutusi ning tema mõõtmatult suur ego uusi väljakutseid. Ta rühib kogu aeg oma tööd teha.
Töötajail tuleb pidevalt leida indu, et uusi ideid genereerida (vaimselt kurnatud seisus üliraske ülesanne, möönan nii muuseas)- selleks, et tema saaks need maha laita, ära muuta, käskida ümber teha või enda ideedena käiku lasta. Kõik toimub vaid käsu ja ähvardamise korras. Ei mingit innustamist. Kiitust mitte kunagi.
Mu õde pidi läbi lugema hulkade kaupa lasteraamatuid ja neist üha uusi ja uusi referaate tegema (sellist jaburdust muidugi töölepingus ei ole!). Suuline vastamine oli vist ka... (#Õe märkus: juhatajale ei sobinud muuseas isegi see, et õde saatis oma refereeringu ühe- ja teine töötaja teise eraldi dokumendina. Tuli ümber teha, üheks dokumendiks!)
Tulemus- "Sa pole piisavalt rõõmus, karistuseks ei tohi lasteosakonda minna..." Vot nii.
Üks psühhopaadi levinud võte on töötaja vigade otsimine ja seletuskirjade nõudmine. Et sa tunneksid end väikese putukana (mis ongi psühhopaadi eesmärk), kes elab pidevas hirmus kinga saada (millest saabki psühhopaat oma naudingu).
Hea näide. Puudusid vahetusjalatsid. Tuli kirjutada seletuskiri. Õde kirjutas. Ei, mitte arvutiga!, nõudis ülemus. Käsitsi- ja kahes eksemplaris!
Teine töötaja- pikka aega samas raamatukogus töötanud inimene, kes paljusid lugejaid juba aastaid nägupidi tunneb- pidi kirjutama seletuskirja, kuna üks vanaema palus panna laenutatud raamatu lapselapse kaardile ning keeldumiseks polnud vähimatki põhjust....
Viivisemaksmise süsteemi tekkis viga, mis ilmnedes likvideeriti. Keegi kahju ei saanud- ei lugejad ega raamatukogu. "Süüdlast" pole tagantjärgi võimalik tuvastada. Ometi toimus koosolek. Selsamal teemal (millel pole ei probleemi ega lahendust). Poolteist tundi!
Uuri tausta!, seisis täna sedel õe nimega ülemuse laual, juures eelmise töökoha juhataja kontaktid. Miks, polnud sõnagi... (#Õe kommentaar: ta nuhkiski eelmise töökoha juhatajalt "infot"- aga kuna õde vahetas töökohta vaid nüüdse parema asukoha tõttu, pani eelmine juhataja seda väga imeks.)
Kuidas siis olla, kui su ülemuseks on psühhopaat? Sellisele inimesele "ära teha" on vähetõenäoline, kuna teda toetab omakorda tema boss (kes ilmselt ei soovigi probleemi märgata). Töötajal jääb üle vaid alla anda ja töölt lahkuda, sest sellises firmas töötamine võib psüühiliselt väga kulukas ja kurnav olla.
Ongi juba liiga kurnav. Aga üür tahab maksta ja tudengina pole ka uut kohta kerge leida. Ma ise ei ole ealeski niisuguste inimestega kokku puutunud! Mul on meeles vaid imeväike osa neist õudustest, mida õde on rääkinud. Kahjuks on ka ta ise taibanud vaid paari viimase nädala jooksul kõike toimunut üles kirjutama hakata. Homse koosoleku soovitasin linti võtta. Avalik lindistamine ei ole ebaseaduslik.
Psühhopaadi tunnete veel ära tuntud mõttekäigust, et „kui ei meeldi, siis otsi uus töö. Ukse taga ootab hulk inimesi, kes võivad sinu tööd teha“.
Kõige hullem ongi see, et kui mu õde lahkub, võetakse uus, tema aga jääb! Ja sandistab süüdimatult ning kellegi sekkumata inimesi edasi!
Sest psühhopaatia on elukestev seisund.
Lõpetuseks. Erinevalt enamikest kurjategijatest on psühhopaadist juht üldjuhul üles kasvanud stabiilses perekonnas, on lõpetanud kolledži ja tal võib olla koguni doktorikraad.
Tal on usuteaduste magistrikraad! See fakt riivab mind isiklikult ehk kõige rohkemgi...
Ma ei näe lahendust ja kuigi see pole minu probleem, häirib see mind väga!
Sest õeke, tema on nii tasane...
Kasutatud kirjandus: http://www.director.ee/kas-sinu-lemus-on-pshhopaat/
See postitus ei pretendeeri absoluutsele tõele, nüanssides võib esineda ebatäpsusi. Üldjoontes aga elavad ja töötavad nad just sedaviisi...
"Ma ei ole oma elus nii halba inimest veel kohanud," ütleb elukogenud inimene, kel vaid paar kuud pensionini.
Teise poole arvamust ei soovigi peale seda kuulda...
Muide, väga paljud lugejad on selles postituses ära tundnud neile teadaolevaid psühhopaate...
Ühe Tallinne prestiizse linnaosa südames imekenas vanas puumajas asub raamatukogu. Ideaalne paik rahulikuks töötegemiseks, lugemiseks või niisama mõtisklemiseks. Lugejaile võib see ehk nõnda tundudagi. Kuid selle asutuse sisekliimas toimub midagi väga inetut. Selle asutuse juhataja on nimelt klassikaline psühhopaat.
Psühhopaati juhti saab ära tunda kaheksa põhijoone abil:
1) sarmikus ja libekeelsus
2) ületähtsustatud ettekujutus endast ja enda olulisusest,
3) patoloogiline valetamine,
4) manipuleerimine,
5) võimetus tunda süüd ja kahetsust,
6) tunnete teesklemine,
7) empaatiavõime puudumine,
8) võimetus vastutada enda tegude eest
Tal on vaid kaks alluvat! Üks on pikisilmi pensionileminekut ootav proua, kes üritab kogu hingest nähtamatu olla. Teine on minu õde. Neil mõlemal hakkavad käed värisema iga kord, kui temaga kahekesi jääma peavad. Ja kahekesi tuleb tihti jääda. Sest kõik toimub nn."neljasilma vestluste" käigus. Lõputu alandamine igas võimalikus võtmes on võtnud igasuguse tööletuleku soovi.
Psühhopaadid vajavad pidevat mingit stimulatsiooni ja otsivad seepärast elamusi nn päriselu mängudest, mida neil oleks siis võimalus võita ja mille käigus saab tunda mõnu võimust teiste üle.
Üks hea näide. Ta siseneb ruumi. Ei tereta. Ei vaata otsa. Osutab näpuga imetillukesele prügitükile põrandal ja ootab samas asendis, kuni alluv selle maast tõstab.
Psühhopaadile teeb inimestega manipuleerimise ja mängimise eriti kergeks asjaolu, et inimesed kalduvad arvama, et psühhopaadid hoolivad päriselt teistest – tegelikult puudub neil aga üldse empaatiavõime.
Lugejatega käitub ta vägagi meeldivalt- lausa lipitsevalt, võiks öelda. Samas peavad tema ruumi sisenedes kõik mõistma, kellega tegu- juba kõnnaku järgi, mis muutub hoobilt kiireks ja tähtsalt tippivaks. Ikkagi juhataja!
Psühhopaate huvitavad vaid nemad ise, seega on nad parasiidid organisatsiooni jaoks, kus nad töötavad.
Hea näide. Dialoog rahakontrolli masina juures. "Kas sa oled teadlik rahakontrolli masina seisust?" "Jah, S. ütles, et parandaja käis ja see sai korda" "Kas sa nägid, et see sai korda?" "Ei, S. ütles, et see on nüüd korras" "Oled sa siit raha läbi lasknud ja veendunud, et see töötab?" "Ei, aga S. ütles..." (katkestab röögatades lause) "OLED SA SIIT RAHA LÄBI LASKNUD JA VEENDUNUD; ET SEE TÖÖTAB?!!!"
Psühhopaat leiab suhteliselt kergesti tasuva töö ja teda võivad kõrgelt hinnata ka tema ülemused. Ta teeb struktuurseid muutusi ettevõttes, korraldab tööd ümber – koondab, vallandab või saab inimestest niisama lahti. Sellist tööd on hea just psühhopaadil teha, kuna tal ei teki südamepiinu.
Kaadrivoolavus on neil (loomulikult) väga suur. Ka eelmine töötaja lahkus juhataja talumatu käitumise tõttu- ja õigesti tegi! Inimesel on anne kohanduda. Mingil hetkel võib ehk hakata sellist juhtimisstiili normaalsekski pidama- eks otsi perevägivalla ohvridki tihtilugu viga iseenesest...
Töötajatega probleemidest ei räägita. (Ah et mida siis neljasilmavestlustel tehakse? Seal kompostitakse ajusid! Väga oskuslikult, muide. Vahel lausa naeratades, inimest nimepidi kutsudes, emalikult ohates- oh R.,R., kas sina siis ei tea,et meil siin käivadki asjad nii, ja jäävadki käima; vahel jälle pisut noomivalt- R., seletuskirju pead niikaua kirjutama, kuni asjad paremaks lähevad, me muudame sel viisil töö tõhusamaks; kindlalt oma probleeme eitades- R., asi on ju sinus, ma pean sind paremaks tegema, ja ka karistama, midagi pole parata...)
Ta kirjutab oma ülemustele lõputuid kaebekirju. Jah, nendesama kahe töötaja peale! Kindlustab tagalat...
Tegelikult tahaks ka neid ülemusi kordki näha... Kuidas pandi inimene, kes ühest asutusest suhtlemisprobleemide tõttu kõrvaldati, juhtima teist samasugust, mis siis, et vaid kahe alluvaga? Ka kaks psüühiliselt laastatud inimhinge on kuritegu...
Tähtis on märkida, et tema ümberkorraldused ei lõppe kunagi. Psühhopaadi organism vajab uusi erutusi ning tema mõõtmatult suur ego uusi väljakutseid. Ta rühib kogu aeg oma tööd teha.
Töötajail tuleb pidevalt leida indu, et uusi ideid genereerida (vaimselt kurnatud seisus üliraske ülesanne, möönan nii muuseas)- selleks, et tema saaks need maha laita, ära muuta, käskida ümber teha või enda ideedena käiku lasta. Kõik toimub vaid käsu ja ähvardamise korras. Ei mingit innustamist. Kiitust mitte kunagi.
Mu õde pidi läbi lugema hulkade kaupa lasteraamatuid ja neist üha uusi ja uusi referaate tegema (sellist jaburdust muidugi töölepingus ei ole!). Suuline vastamine oli vist ka... (#Õe märkus: juhatajale ei sobinud muuseas isegi see, et õde saatis oma refereeringu ühe- ja teine töötaja teise eraldi dokumendina. Tuli ümber teha, üheks dokumendiks!)
Tulemus- "Sa pole piisavalt rõõmus, karistuseks ei tohi lasteosakonda minna..." Vot nii.
Üks psühhopaadi levinud võte on töötaja vigade otsimine ja seletuskirjade nõudmine. Et sa tunneksid end väikese putukana (mis ongi psühhopaadi eesmärk), kes elab pidevas hirmus kinga saada (millest saabki psühhopaat oma naudingu).
Hea näide. Puudusid vahetusjalatsid. Tuli kirjutada seletuskiri. Õde kirjutas. Ei, mitte arvutiga!, nõudis ülemus. Käsitsi- ja kahes eksemplaris!
Teine töötaja- pikka aega samas raamatukogus töötanud inimene, kes paljusid lugejaid juba aastaid nägupidi tunneb- pidi kirjutama seletuskirja, kuna üks vanaema palus panna laenutatud raamatu lapselapse kaardile ning keeldumiseks polnud vähimatki põhjust....
Viivisemaksmise süsteemi tekkis viga, mis ilmnedes likvideeriti. Keegi kahju ei saanud- ei lugejad ega raamatukogu. "Süüdlast" pole tagantjärgi võimalik tuvastada. Ometi toimus koosolek. Selsamal teemal (millel pole ei probleemi ega lahendust). Poolteist tundi!
Uuri tausta!, seisis täna sedel õe nimega ülemuse laual, juures eelmise töökoha juhataja kontaktid. Miks, polnud sõnagi... (#Õe kommentaar: ta nuhkiski eelmise töökoha juhatajalt "infot"- aga kuna õde vahetas töökohta vaid nüüdse parema asukoha tõttu, pani eelmine juhataja seda väga imeks.)
Kuidas siis olla, kui su ülemuseks on psühhopaat? Sellisele inimesele "ära teha" on vähetõenäoline, kuna teda toetab omakorda tema boss (kes ilmselt ei soovigi probleemi märgata). Töötajal jääb üle vaid alla anda ja töölt lahkuda, sest sellises firmas töötamine võib psüühiliselt väga kulukas ja kurnav olla.
Ongi juba liiga kurnav. Aga üür tahab maksta ja tudengina pole ka uut kohta kerge leida. Ma ise ei ole ealeski niisuguste inimestega kokku puutunud! Mul on meeles vaid imeväike osa neist õudustest, mida õde on rääkinud. Kahjuks on ka ta ise taibanud vaid paari viimase nädala jooksul kõike toimunut üles kirjutama hakata. Homse koosoleku soovitasin linti võtta. Avalik lindistamine ei ole ebaseaduslik.
Psühhopaadi tunnete veel ära tuntud mõttekäigust, et „kui ei meeldi, siis otsi uus töö. Ukse taga ootab hulk inimesi, kes võivad sinu tööd teha“.
Kõige hullem ongi see, et kui mu õde lahkub, võetakse uus, tema aga jääb! Ja sandistab süüdimatult ning kellegi sekkumata inimesi edasi!
Sest psühhopaatia on elukestev seisund.
Lõpetuseks. Erinevalt enamikest kurjategijatest on psühhopaadist juht üldjuhul üles kasvanud stabiilses perekonnas, on lõpetanud kolledži ja tal võib olla koguni doktorikraad.
Tal on usuteaduste magistrikraad! See fakt riivab mind isiklikult ehk kõige rohkemgi...
Ma ei näe lahendust ja kuigi see pole minu probleem, häirib see mind väga!
Sest õeke, tema on nii tasane...
Kasutatud kirjandus: http://www.director.ee/kas-sinu-lemus-on-pshhopaat/
See postitus ei pretendeeri absoluutsele tõele, nüanssides võib esineda ebatäpsusi. Üldjoontes aga elavad ja töötavad nad just sedaviisi...
"Ma ei ole oma elus nii halba inimest veel kohanud," ütleb elukogenud inimene, kel vaid paar kuud pensionini.
Teise poole arvamust ei soovigi peale seda kuulda...
Muide, väga paljud lugejad on selles postituses ära tundnud neile teadaolevaid psühhopaate...
Tellimine:
Postitused (Atom)