laupäev, 6. august 2011

Lisanni sõpruse kuldreegel

Lisann on tohutult muutunud.
Olid ajad, mil võõras teda vaadatagi ei tohtinud, rääkimata kõnetamisest või puudutamisest- tohutu hala, mis sellele järgnes, võttis kuulajal esimestel minutitel kõhu alt õõnsaks, järgnevalt aga tekitas üha tugevnevat süütunnet, hõlmates viimaks kogu maailma hädad ja viletsuse. Lisanni ennast ei huvitanud muidugi absoluutselt, mis närvesöövaid emotsionaalseid kõrvalmõjusid ta halamine inimestes põhjustas. Kui uks viimase külalise järel kinni oli klõpsatanud (või me ise võõrast kohast lahkusime), sai ta ju jälle tavaliseks tüdrukuks hakata- ilma pikemalt juurdlemata.
Praeguseks on aga Lisannist kasvanud avatud ja julge laps. Ta silmad pilluvad sädemeid ja suu on pidevalt naeratusest kõrvuni. Ronimises ja ujumises puuduvad tal vastased. Ta ei karda absoluutselt kõrgust, kribades orava kombel üles igast redelit meenutavast moodustisest. Nii mõnigi kord olen ronimishoos Lisanni abitult turvata püüdes infarktieelse seisundi saavutanud, kui viimane kannajupikegi mu haardeulatusest kadunud ja tema kusagil maa ja taeva vahel vallatult lõkerdades kõõlumist naudib. No ei ole ju naljakas! Ka veetemperatuur ei lähe Lisannile üldse korda. Ajal, mil mina oma varbaotsaga läbirääkimisi pean, et see korrakski jääkülma vette nõustuks astuma, hüppab Lisann läbematult kaldal üles-alla, oodates, et ma ta otsemaid "karmauhti" vette kastaks. Ojaa, ja see on alles algus. Siis peab ju ujuma ka! Külmakrampides emme abiga muidugi...
Õnneks teised kolmiklapsed ekstreemsusi ei harrasta!
Lisann ei vaja domineerimist, kuid teistel enda üle domineerida ta ka ei luba. Heameelega mängib ta omaette ja tihtilugu armastab lihtsalt diivanil lugeda, tundudes ilmselt, haprake nagu ta on, kerge saagina "torkijatele"- noh, näiteks müramishoos hullunud Loviisale-Jossile. Oh lapsed, et te ka ei õpi- teate ju, et see mulje on petlik! Lisann on hiigla vintske tüüp. Sündinud võitleja. Ärgu siis tuldagu minu juurde kaeblema, kui ta oma kahe pisikese raudse käega kellegi juuksetukka on karanud või sootuks hambad kannikasse löönud. Oh ei, muidugi ei poolda ma vägivalda ega verevalamist, kuid ärritunud Lisanni enesekehtestamine on niivõrd spontaanne ja siiras, et paneb minu, täiskasvanu, kes enesele sellist väljaastumist eales lubada ei saa (kuigi vahel tahaks ju!), lihtsalt ahhetama!
Lisann ei pea õe ja venna peale pikka viha.
Lisann peab vimma hoopis inimese peale, kes teda alt veab... ja tema jalga puudub. Parema jala (nüüdseks lahenenud) probeemikese tõttu on Lisann pidanud sünnist saadik ebamugavust taluma. Neli kuud kipsi ei ole imikust maailmaavastajale naljaasi. Jalgade siputamine on lapse esimestel elukuudel sama loomulik kui hingamine. Miks nad siis ometi temal ühe jala kinni sidusid? Neil kuudel püüdles Lisann vabaduse poole nii kuis vähegi oskas. Ta võitles enese eest, pannes mängu kogu oma pisikese jõu ja nõu, keeldudes nii söögist kui naeratustest. See oli mulle raske aeg ja kuigi ma teadsin, et meil pole muud valikut, olin ma emotsionaalselt alati Lisanni poolt. Sest tema ju ei teadnud! Seetõttu ei maksagi imestada, miks tüdruk, kes peale kipsi veel tükk aega vanast harjumusest vaid ühte jalga siputas, seda nii kiivalt nüüd kaitseb.
Eelmisel aastal üritasime käia füsioteraapias. Lihased tahtnuks ehk pisut trenni. Kuid enam Lisann õnge ei läinud. Valjuhäälse kisaga peletas ta terapeudi määramatuks ajaks eemale. "Vägisi ei saa, " oli kui muusika ta kõrvadele.
Vägisi tõepoolest ei saa. Enam.
Seejärel tegi ortoosimeister Lisannile spetsiaalsed kingad. Ilusa väljanägemisega jalgu toetavad kõpskingakesed! Kuna ta aga proovimise käigus Lisanni jalgu puudutas, keeldub tüdruk neid kategooriliselt kandmast. Ta on pigem kogu päeva selili, kingad jalas- aga ei ühtki sammu selle salakavala jalapuutujast kingameistri loominguga! Võtab nõutuks, pean mainima...
Viimasel visiidil sai Lisann perearstiga sõbraks. Ta lubas lahkelt vaadata löövet oma kaelal! Kuid arstki tegi saatusliku vea. "Noh, kuidas jalake elab?", küsis ta varbast kinni haarates. Lisanni suu tõmbus kriipsuks. Sõprus oli läbi. Visiit samuti, sest patsient lahkus kabinetist viivitamatult.
Ela ise ja lase teisel elada, tundub olevat Lisanni moto- umbusaldusest küll veidi nihkes, kuid muidu igati aus. Nüüd seisabki mul emana ees keerukas ülesanne aidata tütrekesel mõista, et igaüks, kes jalga puudub, ei ole halb. Elugi puudutab ju vahel päris ebamugavalt. Sõpuse kuldreegel ei alga niisiis jalgadest- vaid ikka otse südamest...

neljapäev, 28. juuli 2011

Ürgne Loom

"Seo ta posti külge!"
"Pole vaja, ema, ta kuulab mind!"
"Kuule, seome ikka posti külge..."
Rohkem ei jõudnud ma midagi öelda. Tema vastata kah mitte. Valju raginaga tormas loom neile kahele kallale.
30 sekundit õudust. Lõrinat ja hammaste plaginat.
Ja siis järsku haudvaikus, mille ainsaks läbilõikajaks ülemäära vali lõõtsutamine- ning aeg-ajalt esile kerkiv spetsiifiline kurguhäälne kurin...

See ei olnud katkend "Baskervillide koerast".
See oli meie eileõhtune jalutuskäik, mis pidi algselt liigituma ema, tütre ja kutsukese meeleolukaks päevakokkuvõtteks, tegelikkuses kujunes aga tänu kahe isase koeraga kohtumisele täielikuks õuduseks.
Väljakutse võitluseks oli seekord liiga ahvatlev, et ürgsetele tungidele mitte alluda. Et mitte esimesena rünnata...
Pealegi- miks nad siis vahtisid seal ristmikul oma ebakindla peremehe abitus haardes, rinnad tähtsalt õieli, pead uljalt püsti, hüppevalmis kui nõtked jaaguarid? Selline vaikne ülbus lausa kisendab kättemaksu järele, kas pole! Mööduda olnuks mõeldamatu, lihtsalt häbiväärne! Nagu mingi emane...
Noil hetkil ei mõelda. Need on hetked, mil kodustatud isendigi mugavas kehas ärkab jätkusuutlikkust demonstreeriv Ürgne Loom, et murda maha kõik, kes võiksid saada tema soole takistuseks Teel Tulevikku. Mida loeb neil sekundeil kaelarihma hoidva Inimese käsk või soov- tühine uks mugavustsooni, regulaarselt ilmuva toidukausi, kuid nüristavalt igava argipäeva manu- mille kütkes Inime isegi päev-päevalt vaevleb, oskamata taga ulguda oma kaotsiläinud Ürgset Mina?

Njaa. Mulle tundub, et need harvad korrad, kui me Leoniga jalutame ja ta oma rihma otsas tagasi juhtub vaatama- et siis ta alati irvitab. Silmades välkumas kelmikas säde ja päratult suur rippuvate lottidega suugi lõbusalt irevil, liigitab ta meid kindlasti oma lahmakas koerapeas tarbetuks rihmapikenduseks- ning lohistab seejärel hooletult ühe põõsa juurest teise juurde. Talle on suurepäraselt arusaadav, et tegelikult jalutab tema meid. Kõik teevad näo, et on rahul.
Möödujad usuvad, mida näevad.
Kuid hetked, mil Loomaga tekkivad pehmelt öeldes järsud eriarvamused- vaieldamatult alati situatsioonis, kus meie puhul astub vahele Mõistuse valvas häirekell; hetked, mil koertekoolitajate sõnul selgub, kas omanik ka tegelikult oma looma ohjata suudab; ja selgub, kas teadmised elementaarsest Loomapidamiseeskirjast ka reaalset järgimist leiavad; hetked, kus reageerimisaega võib murdosa sekunditega arvestada, ja end seejärel kas võitjaks või kaotajaks liigitada; hetked, mil 90 kilo hullu jõuga paigaltsööstvat liha mingi valemiga peatada tuleb- ei liigitu just lihtsamate kilda.
Siiani annab selg üht saatuslikku korda tunda. Viis ööd põrandal magamist, enne kui kiropraktiku juurde aja sain, ei unune iial! Sestpeale jalutan koeraga vaid äärmisel vajadusel ja postist postini- et vajadusel koera kaelarihm ümber selle tõmmata, noh, et koos postiga vast ikka ei lähe...
Aga Helis ei uskunud. Mõelda vaid, ta arvas siiani, et tema jalutab koera!

Leonardo on ääretult ustav ja hea koer.
Uskumatu, kuidas ta kolmikuid hoiab! Vahel sikutavad nad teda sabast, kisuvad lõualottidest, ronivad seljas, ajavad taga, ronivad kuutigi- ja Leon laseb kõigel stoilise rahuga sündida. Hea küll, vahel longib tüdinult minema- aga see on ka kõik! Meie aia sees on tema kodu, tema piirkond, tema inimesed- ja siin ei aeta Meeste Asju.

Helise vasaku käe kolmas sõrm pandi kipsi järgmisel päeval. Lahtine haav parema käe neljandal teeb siiani tohutut valu. Esmaspäeval algavast flöödilaagrist võib vaid unistada. Mul on tõsiselt kahju! Kuidas ma võisin uskuda, et temale Leon tõepoolest kuuletub? Me ju mäletame väga hästi, et isaskoerte vihkamine tõi kaasa lausa näitustest loobumise (mis ei ole küll eriline õnnetus, sest koertenäitused on minu meelest ühed tobedamad väljamõeldised üldse) ja et sestpeale kuuletub ta vaid V.-le.
Ometi oli vist edevus see, mis meeled segamini lõi- mõelda vaid, kaks kena (noort) daami jalutamas Kuningliku Koeraga. Sumedas suveöös. Rahulikult. Väärikalt.
Kas ei teeks kadedaks?

pühapäev, 24. juuli 2011

Kiirabi ja iseparanemine

Väikeste lastega juhtub alatihti. Küll kukuvad nad põlved marraskile, küll ilmub eiteakust mingi imelik lööve, siis jälle võivad nad vabalt midagi suhu toppida, mis nagu... ee... päriselt nende jaoks mõeldud pole jne. Lapsevanemate reageeringud sellistele "pisimuredele" on kuuldavasti seinast seina. Oleneb närvisüsteemi tüübist. Mõnel perel, näiteks, on veel koolieelikutegi kaitseks kasutusel trepi turvavärav
- sest "muidu äkki juhtub midagi" (meie majas ammendas see end, kui lapsed olid poolteist); teiste tuttavate juures oli aga kasutusel vastupidine taktika- 9-ndal korrusel pandi kolm väikelast "aknale kohe, kui võimalik"- noh, et nad ise seda avastama ei roniks.
Meie peres on V. rohkem see turvavärava- ja mina aknaletoppija- tüüp.
Aga veel rohkem meeldib mulle meid liigitada nii:
Tüüp A: kiirabi-tüüp
Tüüp B: iseparanemise- tüüp
Esimest korda ilmnesid meie tüübi erinevused sel korral, kui kahtlustasin Loviisal larüngiiti. Mul oli tõsine mure oma sissehingamisel viliseva tütrekese pärast- V. aga sattus lausa paanikasse. "Kiirabi", kähises ta peaaegu Loviisa moodi. Tundsin end ilmselgelt häirituna- oli mul üldse vaja selle kahtlusttekitava haiguse nimi üle huulte libistada! Mingi sisetunne rääkis minus rahulikult, et see ei ole siiski larüngiit. Ootame palun veidi! V.-l polnud aga sugugi aega oodata. Ta käis närviliselt seitse korda üle toa, otsis midagi, koristas veidi siit-sealt, ühmas paar "noh´i" ja vaatas mind üliäreva pilguga. Nähes, et ma kõigest hoolimata vedu ei võta, helistas ta ühel hetkel lihtsalt kiirabi kohale, see viis meid haiglasse, kus arstid ei osanud samuti muud tarka öelda, kui et "jääge jälgimisele", mispeale mina teatasin kategoorilise "ei!", mispeale meile rohud koju kaasa anti, mida vajadusel tulnuks manustada (aga vajadust ei tekkinudki)- ja nii me jõudsimegi jälle punkti A, V. rahustuseks "vähemalt arsti poolt läbi vaadatuna".
Ma ei saa lihtsalt aru, miks osadel inimestel on arvamus arstidest kui imetervendajatest, kelle poole tuleb pöörduda otsemaid, kui kõik "paigas" ei ole? Tegelikult on ju arstidki vaid inimesed, kes enamasti lihtsalt valdavad "ravimite abil sümptomite mahasurumise kunsti" kui isetervenemine kannatamatu inimloomuse jaoks liiga palju aega võtab. Tõsi, on hädasid, mille puhul ravi vältimatu, kuid praegu mõtlen ma just neidsamu "pisitõvekesi", millega närvilised lapsevanemad haiglakoridore ummistavad, et "asjale ametlik diagnoos ja õige ravi saada".
V. teab mu haiguste- ja polikliinikute vaenulikkust. (Kirjutasin sellest pikalt ka ühes oma eelmise aasta postituses.) Sestap alutab ta mu pehmeksrääkimist- kui mõnel lapsel tema arvates kohest sekkumist vajav probleem ilmneb ning kui tal endal juba käed närveerimisest higistavad ja juuksed peas püsti hoiavad- näiliselt rahulikult toonil, peaaegu et vilet lüües küsides: "Ei tea, kas peaks... ee... kellegagi nõu pidama?" Viimati toimus see siis, kui Lisannil oli peas tugev kõõm! "Ei tea jah", lõõpisin mina sedapuhku vastu, "äkki kiirabil on hüva nõu varrukast võtta?"
Nõus, ei ole ilus niimoodi teise muret naljaks keerata!
Aga mida siis teha, kui pikast reisist üleväsinud, higisel ja palju magusat söönud lapsel järku kõhule kohutavalt sügelev lööve tekkib, mis ta hullunult karjuma ja kratsima paneb? Otsejoones haiglasse sõima? Õige vastus, kui oled tüüp A! Või süles rahustama, riideid vähemaks võtma, lähedust ja juua pakkuma- ja ootama ? Õige vastus, kui oled tüüp B!
Ma millegipärast arvan, et oma voodis õe ja venna kõrval uinumine tõi kaasa kiirema tervenemise, kui toonuks haiglas väntsutamine.
Johann hõõrus eile guaššiste kätega silma, mille tulemusel see peale lõunauinakut enam ei avanenud ning paistis sõrmedega praotades tulipunane. Laps oli tõsises vaevas ja nuttis lohutamatult. V. sattus just sel ajal helistama (ta on parasjagu kodust ära) ning sattus omakorda paanikasse, soovitades otsemaid "kellegagi nõu pidada". Mida pidanuksin tegema? Kogu trio autosse lappima ja viivitamatult haiglasse põrutama? Õige vastus, kui oled tüüp A! Või süles last rahustama, silma külma veega loputama- ja ootama? Õige vastus, kui oled tüüp B!
Ma millegipärast arvan, et oma pisarad olid poisikesele parimaks arstimiks, sest õhtuks polnud paistetusest ega punetusest jälgegi!
Mis ma selle jutuga öelda tahan?
Et raske on oma tüüpi muuta. Ja raske on ka teist tüüpi mõista, eriti kriisiolukorras.
Üldiselt saavad lapsed terveks nii ehk naa!
Siiski julgen arvata, et rahulikus, lohutustpakkuvas ja turvalises koduses miljöös juhtub see tsipake kiiremini- ja elutervemalt:)
***
Arstide ees siiski müts maha!

kolmapäev, 20. juuli 2011

Ükskõiksed lapsevanemad

Käisime Soomes ära.
Trio oli kogu reisi vältel väga -väga vapper (mida ei saa öelda mõne täiskasvanu kohta, nimesid nimetamata)- kuigi lõunauinaku pikkuseks ei tulnud ühelgi lapsel üle 20-30 minuti. Nad suutsid meiega läbi trampida kogu IKEA ning hiljem lustida ennastunustavalt Linnanmäki lõbustuspargi karussellidel! Muide, allameetrimeestele on seal nii palju atraktsioone, et ei jõudnud kõiki proovidagi!
Aga mitte sellest ei tahtnud ma kirjutada.

Et tagasisõit langes üsna hilisele ajale, polnud meie lapsed ainsad mängunurgas, kes pikast päevast "küpsed". Üleväsinud laps aga teatavasti ei valitse end kõige paremini. Sestap eeldan lapsevanemaid olema need, kes asjade kontrolli alt väljumise korral ohjad haaravad.
Selgitan täpsemalt- kui ühes mängunurgas peavad tegevust leidma nii väikelapsed, kui hullunult ringitormavad algklassiealised jõnglased, võib vabalt tekkida olukord, kus esimestel ei ole enam päris ohutu, et mitte öelda- on täiesti eluohtlik!
Selline olukord tekkis.
Selline olukord valitses kogu reisi vältel.
Ja sellist olukorda polnud ohjamas mitte ühtki vanemat peale minu (,sest väikelastega pageti sest kaosest üsna ruttu). Kuhu oli aga meil oma väsinud kolmikutega minna? Restorani laua taga seesugustega ju ei istu!
Olen nõus, et lapsed vanuses 7-12 võib, jah, mõneks ajaks ka omapäi jätta. Kuid ometi peab seejuures säilima vanema piisav kontroll- kui mitte oma lapse, siis vähemasti teiste ohutuse üle. Eileõhtuse laevaga tagasitulijail polnud aga ilmselt enesekonrolligi- miks muidu tundus nii ahvatlev pigem baaris istuda, kui oma lastega suhelda?
Ma ei ole mingi moraalijünger ega reeglite-inimene. Pigem püüan lastekasvatusse loominguliselt läheneda. Paljud asjad aga, mis võivad meie kodus lubatudki olla, ei pruugi kohe sugugi sobida ühte piiratud ruumi, kus koos palju eriealisi (väsinud) lapsi! Mulle tundub see nii elementaarne!
Ometi ei näinud ma enamuse laste vanemaid kordagi! Rääkimata siis keelamisest...
Ega minagi suu peale kukkunud pole! Sekkusin lausa mitmeid kordi- siis, kui pallimerest sületäitega palle välja pilluti, siis, kui teineteisele klotsidega pähe taoti, siis, kui mu lastele diivanil selga hüpati, siis, kui mu enda pakkidest jalgupidi üle trambiti, kui kõik toolid taguridi keerati, nii et jalad ohtlikult ülespidi turritasid- kõike seda saatmas kõrvulukustav kisa. Aga ma imestan, et paljud lapsed ei reageerinudki keelamisele! Üks suur poisivolask, aastaid nii 12-13 maandus ühteäkki plartsatades pallide sekka (teised sina enam ei mahtunudki) ning hakkas, käed labidatena töötamas, palle välja kühveldama. Minu "ei tohi nii!"- hüüatuse peale virutas ta mulle kamalutäie otse näkku. Ütlen ausalt, et mul tekkis hetkeks tahtmine tal kõrvad pihku võtta ja kõigest jõust raputada. Siis aga meenus ammutuntud tõde. Lapsed ei ole kunagi süüdi. Õnneks kadus see poiss sama kiiresti, kui ilmus.
Neist vähestest lapsevanemaist, keda mul õnnestus mängutoa läheduses kohata, tegin kiire välimääraja.
"Kana" oli üks ema, kellele tegin viisakalt märkuse poja laamendamise kohta. Ta vältis minuga silmsidet, sopsutas end pahaselt, sosistas midagi sõbrannale- ja nad kadusid närviliselt kluugutades, jättes lapse sinnapaika!
"Jaanalinnul" oli kaks last. Ma algul imestasingi, et ta üldse ei sekku, kuigi ka tema laps tundus ohus olevat. Kui aga selgus, et ka üks põhilaamendajaist oli Jaanalinnu oma, nägin kujutlustes vaid ta ümmargust keret vaateväljas tammumas- pea oli surutud sügavale pallimerre! Aja siis niisugusega asja!
Jaanalinnu-isa oli kah naljakas. Korra haaras ta oma tormlemisest segase poja kaenlasse, üritades sellele midagi seletada- ajal kui laps hullumeelselt naerda lõkerdas (süstemaatiline kasvatus noh, mis muud, täheldasin irooniliselt). Tunnistanud oma kiiret, ja samas loogilist kaotust, surus aga Jaanalinnupapagi oma kiila pea kuhugi, vist diivani alla, peitu. Ja jäi nii reisi lõpuni.  
"Tegija siga" oli paks onkel, kes muidu tundus igati rõõsa ja roosa, jagades telefoniga kõlavahäälseid käsklusi ette ja taha- ainult lapsega ei saanud ta hakkama! See-eest mängis ta (oma arust) jube hästi mänguautomaadiga automängu (ning ütles poisile järsult "kule, ära sega!", kui see ka ligi üritas pääseda), tüdinedes hüüdis aga ühele kaugemal istuvale naisele nilbe häälega "kule on sul seal veini vä?"- ning kadund nad olidki! Ilma lapseta muidugi, too tuuseldas meie seltsis reisi lõpuni.
"Juoma-poro" oli liigsest alkoholitarbimisest silmnähtavalt heldinud ema (vahel muudab ju alkohol sentimentaalseks!), kes jälgis oma lapse lõhkumist pisarsilmse heakskiiduga ning võis seejärel rahuliku südamega uuele ringile minna- mille peale Väike Pekka lõi jalaga mänguautosse suure mõra.
Kahju on! Mitte sellest, et minu lapsed mängida ja mina rahus istuda ei saanud- vaid kogu valitsevast mentaliteedist. Lapsed jalust ära! Kui tüdivad, siis magusat täis tankida- küll lähevad jälle! Jah muidugi lähevad! Suurest tähelepanuvajadusest peksavad ja laamendavad. Pragusid, mis mänguasjadesse tekkivad, võivad kõik märgata. Mõrasid, mis väikeses hinges, ei märka aga keegi. Kommid ja asjad neid ei ravi. Kui üldse miski ravib...
Tüdruk, kes sõidu ajal teisi suurte klotsidega peksis, nuttis laeva maabumise eel lohutamatult ema kaenlas. Kus sa varem olid, tahtnuks ma sellelt emalt küsida. Su last vihkasid seal mängunurgas kõik- aga sinuga koos, sinu hoolimisel, jälgimisel, võinuks olla hoopis teisiti. Laps ei ole süüdi!
Ükskõiksus näib tegevat suurt võidukäiku. See kohutab mind väga.

Helis meelitas mind Linnanmäki´l ühele uuele atraktsioonile. Loomulikult "õudukale"! (Adrenaliin, mu sõltuvus!) Kõigepealt sõitsime aeglaselt püstloodis üles, seejärel jätkasime pea alaspidi (paralleelselt maaga) ning seejärel läks kihutamiseks. Jeee! See oli üle aegade üks ägedamaid elamusi!
Kui palju toredaid asju saab teha koos lastega!
Nii väikeste kui suurtega.
Tõsi, mõnikord löövad stressilained mindki jalust- kuid ma püüan ikka ja jälle enesele meelde tuletada, et väikesed (ja suured) on nad vaid korra.
Ja seda aega enam tagasi ei saa...

laupäev, 16. juuli 2011

Minu suhetest Une- Matiga

Eelmise teema jätkuks tahaksin veidi lahata ühte lastest täiesti mitteolenevat, ning just reisidel ja külaskäikudel teravalt ilmnevat probleemi.
Ma nimelt kannatan unehäirete all!
Selle diagnoosi panin enesele peale viimast, Saare- ja Muhumaa reisi, kus asi ikka totaalselt käest ära läks! Eelnevalt olen tavatsenud tagasihoidlikult ohata, et ega ma võõras kohas hästi maga. Nüüd viimaks mõistsin, et halvasti magamisel ja üldse mitte magamisel on siiski suur vahe.

Et mitte päris pöörasena mõjuda, jätsin eelnevas postituses mainimata ka selle, et andsin Saaremaal (nii möödaminnes, piltlikult öeldes lapsed seelikusabas) koos Rahvusooperi solistidega ühe kontserdi. Tänan küsimast, väga hästi läks! Sellele eelnevat ööd ei taha aga mitte meenutadagi...

Heitsin voodisse tavapärasel ajal, peale uue kuupäeva saabumist. Aknad olid küll avatud, kuid väljasttulev õhk tuba jahedamaks ei muutnud. Avatud akna vahelt kostis aga vaheldumisi kajakate ennekuulmatult metsik kisa (nad olid vist mingi korjuse leidnud), koerte hullunud haukumine (nende närvisüsteem oli kindlalt suurema hälbega kui minu oma) ja purjus inimeste lame räuskamine (reede öö!). Lisaks selgus, et mu ema, kellega tuba jagasin, on ka norskama õppinud. Kõik see kokku moodustas mu peas ühe vägeva unetuse sümfoonia, kus mina läbikukkunud peadirigendina toast tuppa joostes üha uusi mooduseid püüdsin leiutada, et seda lärmavat kaost oma taktikepi alla suruda. Asjatult!
Kõrvatropid jäid kah koju!

Minu hea une jaoks peavad olema tingimusteta täidetud järgnevad kriteeriumid:
1. Absoluutne vaikus.
Kõige hirmsam eksimus selle nõude vastu on norskav toakaaslane, kusjuures tavaliselt selgub see kurb tõsiasi siis, kui enam midagi muuta ei saa. Olen võimeline kogu öö lage jõllitama! Algul ma küll püüan rahulikult oma rütmis hingata ning lõdvestuda. Mõne tunni möödudes läheb aga veri tasapisi keema ja tekkib raev. Vähkren küljelt küljele ja köhin nagu hull. Kolistan ettejuhtuvate esemetega. Tavaliselt kraaksatab norskaja end mõneks hetkeks isegi vait, kuid tean, et hetke pärast algab kõik uuesti. Siis ei viitsi enam tühja rabeleda. Uitmõtted kihutavad siia-sinna. Ka keha sooviks ära joosta, kui vaid väsimus nii suur ei oleks. Vastu hommikut, üli- üleväsimuse staadiumis meenub Contra loodud luuletus:
Sinu rütmiline norse kõlab minu kõrvale
nagu kuritahtlik morse, nagu kutse mõrvale
läbi lõigata su kõri noaga, mis on jahune-
teisiti see jõle lõrin vaikuseks ei rahune!
...mille peale nutan veidi (sest tunnen, et see on tõsi).
 Ah, mis siin norskamisest rääkida, eelmisel suvel lõhkusin maal vanemate vana pendliga kella ära. Too nimelt tagus igal täistunnil vastava arvu "pimm-pomme", muul ajal aga tiksus lausa väljakannatamatult valjusti. Kusagil nelja-viie ajal hommikul, kui juba unetusest pool-hulluksläinuna oma asemel püherdasin , tundsin järsku, kuis "tik-tak´id" mu ajusid künnavad ning mõistsin, et uus "pimm-pomm" purustab mu pea sootuks! Loomulikult oli see üleväsinu segane kujutelm, kuid hirm oli siiski nii suur, et käsikaudu kobades jõudsin kellani, keerasin midagi ja... järgmisel hommikul küsisid vanemad veidi ärritunult, miks ma selle siis kohe ära pidin lõhkuma!? Saanuks ju seisma panna! Seleta siis neile, et öösel oli vaid kaks valikut- mina või kell...
 Sosinal lisan veel, et ma ei maga kolmikutega ühes toas. Taandasin end teise tuppa praktiliselt kohe peale nende sündi. Uskumatu, kui palju väike laps unes niheleb! Kolmikute puhul ei lakka see sahkerdamine hetkekski! Kolmikute ema ei saa enesele öökulliks muutumist lubada. Kolmikute ema peab ka järgmisel päeval võitlusvõimeline olema. Kaisusmagamist pooldavad ökoemmed võivad mu suunas nüüd küll süüdistusi pilduda, kuid mina leian, et muside- kallide vajamineva doosi saab laps ka päeval kätte. Öösel me magame. Oma tubades.
2. Mugav küljealune.
Oo jaa! Ei mingeid kriiksuvaid välivoodeid või hullem veel- võimlemismatte! Vedasin jalgrattamatkal kaasas hiiglaslikku õhkmadratsit koos jõletult suure pumbaga, mis kuidagi koormas ei tahtnud seista, iga augulisema kruusatee lõigul maha plartsatas ja tohutult tüli tegi- kõik selle nimelt, et öösel paar tundigi magada saaks. Padi oli ka kõige tipus uhkelt torusse keeratud!
Imetlen inimesi, kes mingi rullikeeratava liistaka peal õiglaseund magavad! Mina võiksin sellel öö otsa näiteks turiseisu harjutada- ei enamat.
Mitu aastat tagasi toimus meil perereis Vilsandile. Telkisime. Tundsin juba aegsasti ette, et ega see hästi ei lõpe, ees ootab taaskord lõputu unetu öö- kuid mu õde kinnitas veendunult, et ka tema telgis ei maga. Leppisime kokku, et läheme kell viis hommikul saart mööda kõndima ja linnulaulu nautima. Võite kaks korda arvata, kas temast oli mulle seltsilist! Meie märguanne pidi olema vaikne vile. Vilistasin kord. Vilistasin teine. Kolmanda vile vastuseks tuli... norsatus.
Ka üksi oli tore loodust nautida! Üksi, uhkelt- ja unetult...
Aga mu isa valdab uinumise kõrgemat pilotaazi! Tema võib rahus magama jääda ka keset lärmakaimat seltskonda, diivanil istudes, kui jututeema teda ei huvita. See ajab tõeliselt närvi!
3. Normaalne toatemperatuur.
Kõige hullem on palavus. Palavus on unetule tõeline proovikivi!
4. Putukate puudumine.
Niikui sääsk piniseb, möödub ülejäänud öö valvates. Piinlen- aga istun üleval.
  Kui ülaltoodud neli kriteeriumi on täidetud, magan täiesti rahuldavalt.

Eelmise Ekspressi psühholoogia rubriigis oli unetusest juttu. V. ja ema surusid selle mulle üksmeelselt pihku- lugegu ma ometi ja tehku järeldused! "Oma puudega tuleb leppida, seda aktsepteerida- ja mitte hädaldada", oli artikli sõnum. Niisiis uue aja psühholoogia enam hädalist ei aitagi? Oo ebaõiglust!
Koduvoodi on mu päästja. Tänu temale ma siiski tean, mis tunne on hommikul rõõmsa ja puhanuna ärgata.
Kes küll leiaks rohtu, et see ka reisidel nii olla võiks?

neljapäev, 14. juuli 2011

Suvel ju tahaks reisida...

Mulle tohutult meeldis reisida! Noh, nii aastat kolm tagasi...
Mõte eelseisvast väljasõidust tekitas mõnusaid ärevusjudinaid ja kuigi kohvri pakkimine jäi mu iseloomu eripära arvestades alati viimasele hetkele, moodustasid elav kujutlusmeel ja sihtkoha kohta tehtud taustauuring mu peakeses juba eelnevalt eriti atraktiivse kombinatsiooni ühest õigest puhkusest (mis, tõsi küll, V. iseloomu eripära arvestades alati ei teostunud, kuna ta kardab paaniliselt neid kolme nimetust, mida mina jumaldan- kõrgust, kiirust ja planeerimatust- ning nii mõnigi kord pidin seetõttu leppima ka tavalise puhkusega).

Kolmikutega on aga reisimine omandanud hoopis teise tähenduse.
Mõistus, see va sirge sell, vasardab väljasõidu eel pähe talumatult kibedat tõde: "Maris, see pole puhkus! Usu, kodus on teil kõigil kõige parem!"
Aga tunded, mu naiselik pool, kellele paratamatult liig palju järeleandmisi teen, kiunatavad nutuselt vastu: "Ma tahan ju ka midagi muud! Tahan vaheldust!"
Seekord sõitsime Muhu- ja Saaremaale.
Pakkimist alustasin kaks päeva varem. Vajaminevatest asjadest nimekiri täitis tihedalt A4 paberi mõlemad pooled. See täienes pidevalt. Jälestasin seda lehte! Kuid õnneks taipasin, et selle mitte-järgimise tagajärgi jälestaksin kordi rohkem.
Et nimekirjas esikohal pidanuks olema kõrvatropid, mõistsin kahjuks siiski liiga hilja...
Tegelikult polegi erilist vahet, kuhu täpselt sõita. Kogu reisi sisu on niikuinii üks- laste vajaduste pidev rahuldamine. Kui ebaproportsionaalselt suure aja hammustab muust tegevusest näiteks laste pissitamine! Minu meelest ma pidevalt ainult pissitangi kedagi! Jõudnud vaevu end võimalikult märkamatult (süle-rünnaku ohvriks langemise hirmus) kuhugi tooliservale istuma nihutada- ja ma ei räägi siinkohal mingist lõõgastusasendist, vaid tavalisest sirgeselgsest tagumikutoetamisest- kui juba tuletab esimene trio liige end valjuhäälse "Pissileee!"- hõikega meelde. Kui teised koheselt "mina ka, mina ka!" sekundeerivad, olen kergelt pääsenud. Tihtilugu nad aga ei taha kohe- vaid just siis, kui ma teist- (ja kolmandatkordselt) sama ülisalajase toolilenihkumisega istumistseremoonia olen läbinud ning kogu ülejäänud seltskond juba mitmendat köitvat jututeemat keerutab. Et miks mind keegi ei aita? Oh, alguses nad proovisid! "Lähme Anaga!", püüdis mu ema Jossikesele kätt pihku suruda. Vapra väikemehe alumine mokk tõmbus aga torssi ja ta kuulutas valjuhäälselt vaevuaimatava nutumaiguga, mis hääletooni loomulikust veidi kõrgemakõlaliseks tõmbab "Tahan mammat!" (Mamma- see olen mina, mõelda vaid!) "Lähme issiga!", püüdis V.-gi Lisanni meelitada, kuid too kuraasikas sirts tegi otsemaid ta ilme all perfektse sildaviske ning jäi seejärel ristseliti murule lebama, lastes kurgukesest kõlada maailma valusaimal kaebelaulul, mille sõnad vajanuks täpsustamist, refrääniks oli aga seitsmekordne "Ei!" ning Coda´ks alt üles glissandos "Emmeeeee!"- misjärel vestlusse tekkis mitmesekundiline hämmeldunud paus- noh, kuni ma Lisanniga tualetti kadusin. Loviisa potinõude peale enam abikäsi ei sirutunud. Õnneks. Seda tüdrukut ei maksa nimelt torkida. Kui tema on oma peakeses mingi plaani välja mõelnud- ütleme, et selleks on näiteks emaga potileminek, ning keegi julgeb asjast oma versiooni välja pakkuda- ütleme, et selleks on kellegi teisega potileminek, võib kogu ümbuskond asjast omamoodi aru saada- kujutledes näiteks kellegi elusalt nülgimist! Niipalju siis abist...
 Teine puhkusereisi totaalselt häiriv faktor, mida kuidagi tähelepanuta jätta ei saa, on laste unereziim- või ehk täpsemalt öeldes reziimitus. Püüdsin küll üliväga kõik uneajad pikemale autosõidule või siis sootuks tubaseks sättida, aga ikkagi suikusid nad täiesti valel ajal, magasid ilmselgelt liiga vähe, hiljem enam ei uinunud ning õhtuks muutusid täiesti pööraseks.
Üleväsinud Karl Johann käitub kui üleskeeratud jänes. Ta jookseb haake tehes siia-sinna, tõukab pikali, maha või eemale kõik elus ja elutu ettejuhtuva, naerab laginal ning keeldub igasugustest adekvaatsetest kontaktidest. Tema vägisi rajalt mahavõtmine toob kaasa lohutamatu nutuhoo.
Üleväsinud Loviisa hakkab looma vaid talle arusaadavat korda. "Kus minu auto on?", tatsub ta valjult sõideldes edasi-tagasi. "No ei ole autot! Auto kadunud! Ära kadus! Kus auto on? Kus on, hoopis?" ("Hoopis" on ta lemmiksõna.) Selletaoline jauramine kogub märkamatult tuure ning võib õigeaegse sekkumiseta lõppeda hüsteerilise kisaga.
Üleväsinud Lisann surub aga lõua rinnale, nii et juuste heledad salgud üle kogu ta näo valguvad ja kõnnib sellisel pool-pimedal kombel kuhu väsinud jalad iganes kannavad. Talle tuleks ka heameelega nutt peale, kuid esiteks vaja leida põhjus! Ega Lisann rumal pole, ta teab väga hästi kuiväga ma ei salli tühja karjumist. Kui üleväsinud Karl Johann samal ajal hullunult mööda tuba jooseb, ei tule tüli kaua oodata- õige varsti lükkab ta õe pikali ning kõlav kisa võib igati õigustatult alata. Teine võimalus on aga lihtsalt peadpidi millegi otsa tonksata- ajab kah asja ära!
Sellised nad on, mu vaprad väikesed reisikaaslased! Täiesti tavalised pisikesed põngerjad, kellele võõras keskkond, uued muljed ja sassiläinud päevareziim pisut liig on, kuid kes muudmoodi oma ebamugavust väljendada ei oska. Ma ei saa neile rohkem pakkuda, kui mul on- üks süli ja kaks kätt. Kuid sellest jääb kolmele ilmselgelt väheks...

Mõistus ütleb mulle peale reisi karmilt: "Said nüüd, mis tahtsid!"
Ma tean, et tal on õigus. Vaadates kodumurul õnnelikult karglevaid ja "Kodu, minu kodu!" laulvaid kolmikuid, ei saakski seda kaksipidi mõista.
Ka pikad lõuna- ja ööuned koduvoodis kinnitavad rutiini möödapääsmatut vajadust.
Mina aga istun jälle arvutis.
Tunded kihutavad takka: "Suvel võiks ju siiski veidi rännata!"
Book now... Tehtud!
Järgmisel nädalal läheme Soome.
Andke mulle juba ette andeks, lapsed!
Mõistus, sina ka...

esmaspäev, 13. juuni 2011

Väsimus kuubis

Ma olen. Kuidagi raske. Tõstmaks üht kätt, ütleme paremat, kallutan kere veidi vasakule. Parem käsi tõuseb. Aeg-luubis. Veel veidi. Siis aga plartsatab maa külgetõmbejõu mõjul lauaplaadile ja jääb vaikides lebama. Ei põrka. Tundub rahulik. Ohutu. Vaatan vaikides sinakaid veresooni käeseljal, mis hargnevad vitsarootsu kombel sõrmede suunas. Mõtlen.
Mõtlen, et kui kere liiga palju vasakule kallutada, hakkab ka pea sinnapoole vajuma. Pea on harjunud juhtima. Ta on tarkust täis. Aga kangekaelne. Kukkudes ise ees, tõmbab ta kere järele- suure pauguga otse põrandale. See on vast valus!
Võpatan tahtmatult. Mulle meeldivad rahumeelsemad lahendused. Nihutan kere vaikselt päris otse. Üht ja teist silma sulgedes teen kindlaks. Olen otse. Ei kuku. Ei nihku. Ei libise. Vastik oleks praegu ehmatada.
Kõige kindlam oleks pikali. Ristseliti. Tundes oma raskust madratsisse vajumas. Või valgudes hoopis üle kogu madratsi. Lainetades tasakesi madratsikumeruste rütmis. Muundudes isegi tasakesi madratsitaoliseks latakaks. Tardunud pehmuseks.
Esimene lind laulab juba enne kella kolme. Meeldiv vidin. Lapsepõlves tuli plastikust linnuke veega täita ja siis puhuda. Selline vulisev-vidisev viisike ongi enne-kolmesel linnukesel.
Kella neljane on ägedam tüüp. Kohtuniku trillerdav vile. Kõrge ja konkreetne. Trrrrr... viüü... Esimene viga! Uni jätta! Trrr!!!
Kella viieks on sulelised virgunud. Koori lisandub üha uusi vidinaid, trillerdusi, säutsumisi. Isegi mõni tume kraaks kostab kohatult valjusti eemaluinuvast võpsikust, tekitades laululindude seas hetkelise vaikuse. Siis aga jätkub laul poolelijäänud teemast veelgi mitmekesisemas variatsioonis.
Võiks ju tropid kõrva suruda, või mis? Jah, küllap see summutaks lindude hommikukontserdi. Kuid paar tundi tagasi orelil harjutatud Bachi d-moll fuuga võtaks unesegases peas otsemaid ohjad, kihutades äkk-moduleerudes une ja reaalsuse piirimail "müraki" hommikusse, andes halastamatut tunnistust, et tänase seisuga on kontserdini veel üks päevake vähem. Parem siis juba linnulaul!
Taipan nüüd isegi, et väikeste laste kõrvalt kontserdiks harjutada on ilmselgelt võimatu. Ometi ma teen seda. Hambad ristis. Pean. Pean!
Orelipink on pikk. Külili kukkudes ei juhtu midagi. Aga pedaalidesse ei tohi lennata. Ettepoole kaldumisest tuleb niisiis hoiduda. Kui pedaalid pooleks murduvad, siis ei saa enam mängida. Bachi d-mollis tuleb teema vähemalt kolmel korral pedaalis. Lapsedki teavad, et pedaalidel ei ronita.
Istun veel hetke ja vaatan oma hargnevate veresoontega kätt. Vaevumärgatavaid kortse nahal. Oh, aeg, ajake, sa ka ei oota! Egas midagi, tuleb jälle peale hakata, siis jõuab enne kella kolmest linnukest ehk paar tundi magadagi!