pühapäev, 6. veebruar 2011

Nõmme tüdrukud

Nõmme tüdrukute kamp koosneb viiest liikmest. V.A.K.I.M. Oleme kõik üsna karakteersed tüübid ning see on mõnele meie tuttavatest lausa hirmu nahka ajanud, mistõttu meie armas hingekarjane meid mõnda aega tagasi "Nõmme gängiks" ümber nimetas- aga seda ei saa väga tõsiselt võtta! Eks siis tehkemgi nii, et Nõmme gäng oleme eelmainituile õudusunenägude tekitamiseks, enamikul koosviibitud ajast ja teineteisele oleme aga ikka toredad Nõmme tüdrukud! Ma ei maini meie keskmist vanust. Mainin vaid, et hingelt oleme kõik noored! Ma ei maini eluraskusi, mida meil kõigil seljatada on tulnud. Mainin vaid, et mis ei tapa, teeb tugevaks- ja lõbusaks! Ma ei maini meie nõrkusi. Mainin vaid, et mõnigi kord võib näiline nõrkus hoopis tugevuseks osutuda! Kuulake vaid! K. on naiselikkuse etalon ja headuse võrdkuju. Ta on nagu meie kõigi ja kaudselt kogu inimkonna ema! Mõni aeg tagasi oli meie församlingslokalerna´le kuuluvas köögis kraanikausi kohal silt "Pese oma nõud ise, su ema ei tööta siin!". Iga kord, kui sellest pesemata teetass käes möödusin, ohkasin kergendatult- ta töötab ju siin siiski! Usun, et nii tundsid kõik... Silt kadus varsti. K. kuulab nurisemata ära kõik joodikud. Talle puistavad südant tüübid, kel üks silmnähtav või mitu alles hiljem ilmnevat "kiiksu" (see teine variant on tegelikult veel hullem). Ta on vanainimeste vaieldamatu lemmik. Lapsed armastavad teda. Tal on eri hääletoon loomadega rääkimiseks. Ta veetlus muudab igas eas meestel põlved nõrgaks. Talle lausa peab töölauale hommikukohvi tooma ning ei tule kõne allagi talle mantlit mitte selga aidata! Nõmme tüdrukute kambas on K. kanda just see "hea haldja" roll. Kui meie V.-ga kellelegi oma hinnangutega tema meelest parasjagu liiga teeme (meie oleme kamba "karmid tüübid"), pöörab ta jututeema nii peenelt ja osavalt mujale, et unustame poole sõna pealt (loe: oleme sunnitud unustama), millest hetk tagasi rääkisime. Muidugi võib K. ka ise kellegi või millegi kohta mõne krõbedama repliigi pillata, krõbedama, kui "ta on nii tore!"- kuid otsemaid silub ta selle fraasiga, mis algab sõnaga aga- ning siis järgnevad juba päris kiitvad hinnangud, ka siis, kui eelnevalt kriitikanooli saanu on salakaval manipulaator, paadunud pätt, parandamatu sõltlane või lihtsalt nõdrameelne. Inimesed oleme kõik, kõlab K. loosung. Kui siia lisada, et K. on Kopenhaageni lennujaamas telefoni teel mänglevalt miljonikrooniseid tehinguid teinud, püüdes ise samal ajal naerukrampe summutada (see situatsioon oli lihtsalt niivõrd jabur) ja lisaks on ta puhtalt omaenese vaistule tuginedes mõne päevaga nelja erineva kinnisvaraobjekti omanikuks saanud, ühtegi ostu hiljem kahetsemata (mis mind isiklikult lihtsalt ahhetama pani)- siis leiab tema näol tugeva kinnituse fakt, et naiselikkus võib mägesid liigutada! V. ei liiguta mägesid. Tema vallutab neid. V- ga võib rahumeeli koos luurele minna- kui ta just parasjagu mõnda uut 70-päevalist palverännakut ei korralda, kuhu päris ihuüksi suunduda. Oma mõtetega silmitsi. Teadmata, mis ees ootab. Hirmuäratav, kas pole? Sitkus ja visadus on V. loosungsõnad. Vastupidavus on tema trump. Kusjuures eelmainitud omadusi peab ta pidevalt proovile panema- kas siis otseses või kaudses mõttes. Aga peab! Mäletan, kui olime koos jalgattamatkal. V. vaim oli küll parasjagu katkemas järjekordse inimkatse all- ta proovis nimelt enda peal, kas põhimõtteliselt on võimalik paadunud vanapoisist osavat manipulaatorit inimeseks ümber kasvatada (etteruttavalt ütlen ära: ei olnud!), aga ometi suutis ta samas magada paljal puupõrandal õiglaseund (jah, olid, olid asemealused kaasas, aga ta lihtsalt ei hooli seesugustest "pisiasjadest"!)- ja mina seal kõrval, oma erimugavutega madratsil, vaid püherdasin unetult, ilma mingite parasjagu käimasolevate katseteta! Respect, V.! V. tundub olevat pidevalt "millegi tõelise" otsinguil, ise teadmata, kui õnnelik ta tegelikult on! Talle on ülaltpoolt antud peotäis kõige tänuväärsemaid isikuomadusi- kuulamisoskus, abivalmidus ja osavõtlikkus- kui vaid esimesi juhuslikult pähekaranuid siia kirja panna. Põhiasi on aga, et V. on alati olemas (ka siis, kui ta parasjagu kuskil rändab). Ja see ütlebki ju kõik! Ka on just temaga seotud kõige naljakamad ja pöörasemad sündmused, nii siin, kui sealpool Läänemerd- lubatagu mul vaid mainida sõnu "dansenkväll", "vägivald" või "Ruhnu karu"- ja juba me naeramegi kõik! Kuna naer öeldakse olevat terviseks, on V. toonud tervist endale ja meile kõigile! Seda kinnitab ka fakt, et ta on juba üle poolte Nõmme tüdrukutest kaasa tõmmanud ühte toredasse reedeõhtusesse trenni, mis süvenedes peaks meist igaühel aitama eneses üles leida "ürgnaine". V. on selle juba üles leidnud- ja ma olen peaaegu kindel, et ta ise teab seda ka... A. on meie seltskonna vaatleja. Mulle meenuvad A.-le mõeldes alati buddha mungad, kes enesele ühtegi liigset emotsiooni ligi ei lase- muidu olevat ju nirvaanasse pääs võimatu! A.-gi tundub olevat sedasama teed läinud. Ta vaatleb kogu seda kirevat ilmaelu vaikides pealt ning kui kommenteeribki midagi, siis põgusalt ja laskmata kirel end kaasa tõmmata. See on superomadus! Minul täielikult puuduv, seega absoluutselt kadestamistvääriv! A. kommenteerib enda või oma lähedastega juhtunud sündmusi nii, nagu annaks ta meile parasjagu pirukaretsepti. Siis ei kõrgendata ju ka eriliselt häält ega viskuta ägedalt žestikuleerides laua taga siia-sinna, ehkki tekst, mis A. suust tasakaalukalt voolab, just seda nõuaks! Toon näite. "...see mees oli täiesti hull. Ta ajas oma naist kirvega taga. Lõpuks tegigi otsa peale." Õõvastav! Jube! Kohutav! A. suust kõlab aga nagu "...siis võta kaks klaasi soodaga segatud jahu ning lisa tainale..." Nõmme tüdrukud on juba õudusest pool- laua- all, aga tema jätkab tasaselt samas vaimus veel mitu minutit ning lõpuks teeb lühida kokkuvõtte à la "mehed ikka tahavad, et neist hoolitakse" ning jutt on läbi. Meie alumised lõualuud võdisevad ning ühtegi poolt- ega vastuväidet mõne aja jooksul kuuldavale ei tule. Kui "hea kook" väriseval häälel välja arvata... Jah, A.-lt peame me kõik õppima enesevalitsust ja stoilist rahu- olgu elu milline tahes... Kui eelmainitule lisada, kui tähelepanelik ja pisiasju märkav on A. teiste inimeste suhtes , paljastub temagi trump- teod sõnade asemel! Sest- "mehed ju tahavad, et neist hoolitakse!" Küllap naisedki... I. lisandus Nõmme tüdrukute kambaga ajal, mil mina kolme tollal väga pisikesega kodunt väljas käia ei saanud. Sestap olen I.-t veel liigvähe tundma õppinud, et teda kuidagigi iseloomustada. Tore naine, on ainus, mida praegu oskan öelda. Aja möödudes lisan aga kindlasti mõndagi. *** Nõmme tüdrukud kogunevad varsti jälle. Järgmine on vene stiilis pidu. Oo, siis saab nalja! Ma juba tean, kelleks kehastun! Tore on mõelda, et on olemas sõbrad, kes elu eriliseks muudavad!

kolmapäev, 2. veebruar 2011

Agressiivne müük

Täna saab mu kallis abikaasa, kellega juba 16 aastat ühiseid muresid ja rõõme olen jaganud, 47- aastaseks. Märgin selle lihtsalt ära. Sest täna ei taha ma sugugi teha Veiko iseloomu süva-analüüsi, veel vähem lahata pikaajalise abielu võlusid ja valusid. Kuigi see oleks ju vägagi intrigeeriv teema! Aga ei! Niisugust tuju mul küll täna ei ole. Aga küll tuleb, kindlalt:) Seniks kirjutan millestki hoopis muust...

Aasta 2011 peaks tulema mu uusaasta lubaduste järgi rahaasjade kordaseadmise aasta- ütlesin selle tookord välja ühe hingetõmbe ja pisut paatosliku näoilmega, et ei oleks kaksitimõistmist. Aga kus sa sellega!- mu sõbranna purskas ikkagi kõva häälega naerma ning nentis, et no "korda" saab nad ajada mitmel viisil. Tema teadvat neid viise samuti päris hästi. Õnneks jättis ta lisamata selle kõige kehvema variandi- nimelt et äraraisatud raha "asjad" on ju ka omamoodi korras. Niisiis sõnastus jätvat soovida ja olevat liiga mitmetimõistetav. Mu uhkusest pakatav rind võttis veidi madalama asendi sisse...
Aga hea küll- kogusin end veidi ning püüan alljärgnevalt lahti seletada, mida ma tegelikult (ühe võimalusena) rahaasjade "kordaseadmise" all mõtlen.
Jalutasin mina eile pärastlõunal Rocca al Mare keskuses ja unistasin. Ootasin, millal Helis koolis kontrolltöö kirjutamise lõpetab, et siis üheskoos koju minna. Olin Veikole sünnipäeva kingituse juba ära ostnud (see käis sel aastal kähku). Nüüd hakkas kergelt kõrini saama. Tuleks Helis juba kiiremini! Ma ei salli shoppamist! Kõikvõimalikud allahindlused ja 2=3 pakkumised pole hoopiski minusuguste jaoks. Miks ma peaksin ostma näiteks kaks särki, et saada kolmandat tasuta??? Ma tahan ühte, palun!
Minu tüüpi inimene läheb poodi, vaatab- oh, kui ilus asi- proovib kiiresti selga ning kui kassas maksmiseks läheb, heidab põgusa pilgu ka hinnalipikule- ning tardub!- midaaa? Järjekordselt raudselt kõige kallim eksemplar omasuguste seas! Ei mingit majanduslikku mõtlemist...
(Juba teemast kõrvale kaldunud! Lobamoka tiitel kah spontaanse ostleja omale lisaks!)
Niisiis jalutan uniselt Rocca keskuses. Ei kuule, ei näe. Lihtsalt kulgen. Ühtäkki tunnen, et keegi võtab mul õrnalt käest kinni. Võpatan. Ärkan reaalsusse. Milline nahaalsus, käib kõigepealt mõttest läbi. Aga ei- nahaalsus see päris ei ole. Mu ees seisab sensuaalne vene naine, naeratades kõige kaunimat naeratust. Ta silitab mu kätt ja küsib kudrutades, otsekui räägiks lembesõnu oma armukesele: "Kas ma tohin Teie kätt pesta? Mul on siin midagi erilist." Tavaliselt käin seesugustest koridori- müügilettidest kauge kaarega mööda ning kui keegi mu poole pöörduda söendabki, saab ta järsu ja konkreetse äraütlemise. Koheselt. Ja nüüd seisab see venelanna mu kätt silitades ning mina ei saa sõnagi suust! Piinlik tunnistada, aga mu´s tärkas lausa huvi! Lähenemine oli niivõrd jultunud- ja samas nii teistsugune.
Muidugi tahtis ta müüa. Nad kõik tahavad müüa. Nad kõik tahavad minu pealt raha teenida. Ta pesi mu käe (mis muutus sametpehmeks), viilis küüned mingi erilise risttahukakujulise viiliga, mille neljas tahk andis küüntele seletamatult kauni läike. Samasuguse kudrutava häälega (kuid vahepeal vene keelele üle minnes) tegi ta tasakesi teatavaks kõik need lõputud allahindlused, mida ta minu, kui eriti ainulaadse inimese jaoks ainult täna, siin ja praegu teeb. Ning märkamatult oli kogu kraam, mida ma oma edasise eksistentsi säilimiseks loomulikult väga-väga vajasin, kottigi pakitud.
Kuid järsku ärkas mu aju! Ta hakkas palavikuliselt tööle. Nii. Ainus, mida ma siit tõeliselt tahaksin, on see tore viil. "Eto", ütles veetlev müüjanna, "maksab üksi samapalju, kui kõik need asjad kokku, mis ma Teile nüüd kingin." Ah et tema kingib! Ah et viil üksi maksab 25 eurot, ehk 400 krooni? Ehhee! Ja mina pean olema tark ja ostma nüüd kreemipotsiku, veel ühe tavalise küüneviili, eri-erilise kingitusena silmamaski- ning siis saan ka ihaldatud läikeviili- 400 krooni eest!
Uusaasta lubadus meenus mulle. Ära tee lolle oste! Rahaasjad korda!
Ma ei taha seda kreemi! Mul on kreeme mustmiljon! Ma ei taha ka silmamaski ega tavalist küüneviili, mille saab Prismast 50 eurosendi eest! Mis põhiline- ma ei taha raha kulutada! Sest mul ei ole neid asju vaja!!!
Üüüü, vilistasinn mõttes... Mida öelda?
Ta sirutas juba käe kotiga. Ma pidin sellest tobedast olukorrast välja rabelema! (Siin küsin esimest korda, miks ma ei öelnud lihtsalt: "Tänan, ei!"?)
Raputasin pead: "Mul pole sularaha."
"Oi, kaardiga saab meil ka maksta, zdes, paljun!"
Tont võtaks, nüüd on koridoris asuvatel müügilettidel ka kaardimakse automaadid! Üüüü...
"Ma ei tea... kas mul arve peal ongi nii palju raha..." Punastasin vist ise ka, nii läbinähtav-kuuldav oli see vale. (Siinkohal küsin teist korda, miks ma ometi ei öenud: "Tänan, ei!"?) Müüja vaatas mulle arusaamatult otsa. Nu što?
"Teate", kogusin end ja vaatasin talle silma, "ma jalutan siin veel natuke ringi. Kontrollin pangaarvel oleva raha seisu ja tulen siis tagasi." (Siinkohal nendin kolmandat korda, et "tänan, ei!" oleks igal juhul ausam olnud.)
Aga ta oli sellegipoolest kaotanud. Ta ei suutnud seda varjata. Ta muutus tavaliseks naiseks. Sulandus ülejäänud võõrastega. Ma ei suutnud seda vaadata. Lahkusin leti äärest. Kiire sammuga. Rahaasjad olid selleks küll päevaks korras hoitud, (vot midagi taolist mõtlesingi oma uusaasta lubadust andes!), kuid midagi jäi pakitsema.
Nüüd ma juurdlen.
Esiteks. Mis värk selle müügiga ikkagi on? Kas kõigile, sealhulgas minule, saaks tõesti oma tooteid kaela määrida, teades mingit saladuslikku nippi? Mida sel juhul tegi see naine valesti? Algus oli ju paljutõotav! Nii hästi pole veel kellelgi minuga läinud.
Teiseks. Kas müügiedu nimel tohib valetada (öelda, et üks või teine toode on viimane; et mina saan selle eriti soodsa hinnaga)? Nagu ma hiljem kuulsin, räägivad nad kõigile sedasama juttu... Miks inimesed, teades, et neile valetatakse, ometi usuvad? Või ongi kogu nipp vaid selles, et oled kellegi sõnade järgi erakordne?
Kolmandaks. Miks ometi tekkib tunne, et äkki ma tõepoolest vajan seda ostu? Miks hakkab kahju müüjast? Miks tekkib süütunne äraütlemisest? Kuhu kaob reaalne mõtlemine? Konkreetsus? Võime öelda lihtsalt "tänan, ei!"?
Mulle tuli mõistus õnneks õigel ajal tagasi. Ometi on, nagu selgus, veel palju õppida.
Miks muidu läksin auto juurde õue kaudu, et sellest müüjast mitte enam mööduda...
***
Üks pisiasi veel- küünte läige, mis pidi tuhmuma kahe nädala pärast, oli läinud kahe päevaga...

esmaspäev, 31. jaanuar 2011

Orelile

Orelihelid mu tõotatud teel
paiskuvad südamest valla
sõrmede alt pääseb lendu mu meel
kirikuvõlvide alla
laulma
jah, elu mis ongi ju muud
ajas ja ruumis vaid vahe
lugude vestmiseks paotada suud
mõnikord puudub mul tahe,
tarkus ja enesemääratlussoov,
oskus ehk sõnasid seada
muusika ongi ehk ainuke proov
tahta ja tunda ja teada.
Muusika ongi ehk ainuke sild
sõna ja sõnatu vahel
ajatu ajaloo leidmata kild
see, mille inimlik tahe
kaotas kord.
Muusika voogab mu seest.
Voolab mu tunnete üle.
Osake palvest ja ristimisveest,
lapsest, kes Naisel on süles
Osake mõttest, mis poolikuks jäi,
hetkel, kui ärkasin üles.
Osake ajast, mis teisiti käib
ajast, mil helide süles
keeruka fuugana elutee ring,
torm mõtte lennukas vahus
mänguna kaigub.
See ongi mu hing.
Kõik minu vaikus. Ja rahu.

pühapäev, 30. jaanuar 2011

Täna olid puud

Täna olid puud. Pikad sihvakad männid. Kleenukesed raagus kased. Olin end muusikatuppa pikali visanud. Seal on kitsas aken. Sain jälgida ainult tüvesid. Tuulemurru tänav oli täna tuule päralt. Olime ennist üritanud lastega väravast välja jalutama minna. Nii nagu me ikka teeme, kui oma aias igavaks läheb. Kui aga lumehunnikute kaitsvate selgade vahelt tänavale jõudsime, tõmbas tuul hetkega kopsud täis ja puhus meile peale oma kargeimat hingeõhku. Hiiglaslik kopsumaht. Ähvardav vilin. Me loobusime kohe. Mõnikord ei ole allaandmine häbiasi. Nüüd olin pikali. Sirutasin oma paljad jalad mugavalt aknalauale ja jälgisin tüvesid. Männid kõikusid tasakesi. Tuul lükkas neid lääne poolt tugevasti ja visalt. Nad andsid pisut järele. Kooldusid õrnalt vastassuunda. Aga säilitasid väärikuse. Kased seevastu lasksid end tuuseldada. Neil ei olnud mehist jõudu, millega vastu panna. Nad olid sagrised, kui hooletusse jäetud kasimata lapsed. Otsekui nutnuks tuulega kaasa kõige ebaõigluse eest siin ilmas, tõmblesid nende mustvalged kehad rütmiliste luksatustena. Kõrvaltjälgijal on alati lihtsam. Tema ei pea ennast avama. Reetma. Võib vaid arvamust avaldada. Ja sedagi mõttes. Olles ise tuule käes tuuseldada, ei tea, kuidas käitunuks mina? Kas soliidselt ja väärikalt või kaskede moodi hüsteerilis- neurootiliselt? Kui palju on üldse valikuid? Ja milliseid valikuid pakutakse? Täna tundsin, et vajaksin lumepalli. Tahtsin visata. Läbi klaasi. Sihtida veidi- ja visata. Tundsin, et nüüd, lõpuks ometi saaksin tüvele pihta! Kooli ajal oli pallivise mu kehalise kasvatuse tunni nõrgim ala. See oli häbiväärselt hale. Need olid mingid tümakad, rasked pallid. Paar meetrit. Hinges rebenes- aga see oli kõik. Täna olid puud. Krobelised. Külmad. Juuripidi maas kinni. Mina olin kõrvaltvaataja. Vaatasin mõtte välja. Lumepallid lendasid mu mõlemast käest teele. Parema käe pall tabas männi tugevat tüve. Ümmargune valge mütakas jäi kaunistama krobelist pinda. Muu ei muutunud. Puu tegi mulle vaevumärgatava kummarduse. Vasaku käe pall ei tabanud. Sihitud kask naaldus tüvega kaaslase seljale ja lainetas seal tuuleiilide taganttõukamisel ahastava kaeblemise saatel. Pihtas- möödas. Nagu elus ikka. Homme katsume vast väravast välja jalutama saada. Kui oma aias igavaks läheb.

kolmapäev, 26. jaanuar 2011

Anna järele

Täna öösel kõneles keegi minuga järsku. "Anna järele, anna järele, anna järele", ütles üks tilluke hääl mu südame kohal. See oli mu keha. Minu Keha rääkis minuga! Järele? Ma ei ole eriti järeleandlik! Kuidas sa siis nii, keset ööd? "Muul ajal ei ole sind võimalik kõnetada, " ütles Minu Keha hääl- seal südame kohal. "Muul ajal oled sa väga hõivatud" Hõivatud? No ja siis? Öösel ma ju magan! "Kas magad?" No kui sa minuga kõneled, siis ma ei saa tõepoolest magada! "Sa lugesid täna öösel kella kaheni. Ma üritasin sulle öelda. Sa ei kuulanud. Enne seda istusid sa arvutis. Kas pidid? Enne seda käis kõva tramburai laste õhtusöögi ja magamapanekuga. Siis ma ei saanud kõneleda. Enne seda läksid sa trenni. Ma üritasin sulle märku anda, et täna ei tasuks minna. Kas sa kuulasid? Sul hakkas keset trenni pilt eest minema, mäletad?" Ah sina siis tegidki seda! "Ma olin juba siis väga väsinud... Oleksid sa enne trenni puhanudki! Aga sul oli külalisi. Sa suhtled liiga palju! See võtab minult energiat. Ma olen väsinud!" Kas ma siis ei tohi külalisi kutsuda. Ma lähen ju ainult lastega hulluks! "Võid, võid! Muidugi pead sa suhtlema! Ise külas käima ja külalisi kutsuma. Teatris käima. Kinos käima. Näitusel käima. Kontsedil käima. Ainult et... Kõik need tegevused väsitavad mind, sest enne ja peale seda on ju alati lapsed. Nemad ju ei mõista, et soovid puhata!" Aga... aktiivne eluviis peaks ju sind ka vormis hoidma, Minu Keha! "Üliaktiivne eluviis paneb mind muretsema! Sa pead järele andma, Maris!" Ma pean trennis käima, Keha! Vaata, milline sa oled! Rippuv kõht. Lotendavad käsivarred. "Oot, oot- lotendavaid käsivarsi ei ole enam! Sa inimene tõstad ju iga päev hantleid! Vaata peeglisse, neid ei ole enam! Rippuv kõht aga... Kas ma ei olnud sulle truu abimees, kui sa oma kolmikuid ootasid? Kas see, et kõhunahk veidi välja on veninud, on selle eest liiga kõrge hind?" Ei, ei, ei! Anna andeks Keha, ma ei mõelnud nii! "Mida sa siis mõtlesid? Võtame näiteks telefonikõned. Oma vabast ajast, sellest vähesest, mis laste lõunaune ajal puhkamiseks jääks, (et siis pärast rõõmsa ja virgena trenni minna- miks mitte!) kuulad sa kellegi teise muresid, lahendad kellegi teise probleeme või, mis kõige hullem, viidad kellegi teise aega! Kui sul parasjagu külalisi ei ole... Või kui sa parajasti kuhugi mingit "asja ajama" ei jookse. Mind kurnab see! Maris, anna järele!" Mida ma siis teen? "Ma ei tea. Lahenduseni pead sa ise jõudma. Mina ainult hoiatan sind. Sa ei ole haige olnud. Aga sellise eluviisi juures pean ma hakkama siit-sealt järeleandmisi tegema. Kust ometi, kui sa oma väsimusele vilistad?" Tundsin, et Kehal on tuline õigus. Ma olen ta vastu liiga karm. Ma piitsutan teda täiega! Ise märkamata. Ronisin voodist välja. Läksin vannituppa, peegli ette. Seal ma seisin. Minu Keha ja Minu Hing. Ahastavad silmad. Väsinud pilk. Homme tuhat tegemist ootamas... Keha, ma pean mõtlema! Ma pean välja mõtlema, kust ma järele annan. Sest tõepoolest, kusagilt pean ma seda tegema. Enne, kui sa ise seda tegema oled sunnitud... "Mine nüüd magama, Maris! Aitäh, et mind ära kuulasid..." Aitäh sulle, Minu Keha- et märku andsid!

reede, 14. jaanuar 2011

Potitrenn

Kolmikuid ei ole võimalik potil käima õpetada! Nad ei ole kohe üldse mitte õpihimulised! Nad vaatavad potti, näpp küsivalt suus ja soristavad selle kõrvale rahumeeli suure loigu. Seejärel jätkavad nad oma toiminguid sealt, kus need parasjagu pooleli jäid- sest kaua seda tüütut potti ikka vahtida. Huvitav, miks küll emme sellest nii elevil on...
Aitab, laususin mõttes rangelt ühel uusaasta esimestest päevadest, mil kõik veel usuvad enda antud uusaastalubaduste täitmisse. Minu üheks lubaduseks oli lastele potilkäimine selgeks õpetada-kohe aasta algul. Mul oli mähkmetest kõrini! Õigemini nende vahetamisest. Aitab, ütlesin veelkord ja veel suurema rõhuga, et ikka ise ka usuksin, et lubadus on täitmiseks. Seejärel käärisin käised otsustavalt üles. Ma vist unustasin enesele aru anda, et antud lubaduse üle puudub mul küll täielik kontroll. Aga ju ma mingi kontrolli arvasin endal siiski olevat. (Nii räigelt polegi ammu eksinud!) Pühkisin uljalt peast teiste emmede manitsussõnad mõnele minusugusele kärsitule, mis kõlavad umbes nii: "Laps hakkab potil käima siis, kui ta on selleks valmis. Tal peab käima läbi mingi "klõps"- ja siis on kõik korras. Niisama punnitada pole mõtet." Olen ka ise seda lauset mantrana mõnele ahastuses potitrennijale korrutanud. Teoorias olen tugev- seda ka paljudel teistel aladel;)
Aga seekord otsustasin lõputust mähkmevahetusest tüdinult, et hoopis minul käis "klõps" ära. Ma olin valmis! Ma võtsin neilt mähkmed ja panin asemele aluspüksid. Ilusad. Plikadele printsessidega ja poisile ralliautoga. Vaatasime üle kõik kuus majasolevat potti- kolm alumisel- ja kolm ülemisel korrusel, kummalgi korrusel kaks roosat ja üks sinine. Kord olgu majas! Trio noogustas nõusolevalt. Pott! Jossile sinine! Sjee, viipas poisike veel oma sõrmega näidata. Tubli poiss!
Hiljem oli mul muidugi suva, kes millise poti peale istub- istuks nad ometi üldse kuhugi!
Aga ei rutta sündmustest ette! Algus oli paljutõotav. Olin hästi välja maganud ja seetõttu rõõsa ja rahulik. Ootasin külla üht sõbrannat, kes lastega tegelemisel väga kõva tegija ja vilistasin muretult! Tahtsin näidata, et ega minagi mingi viletsakene pole! Aga õige pea hakkasid asja dikteerima need kõige tähtsamad lubadusetäidu-tüübid, trio täis-koosseis nimelt. Minu hingeline tasakaal lõi vaikselt kõikuma ning kogu värk kukkus ikkagi välja totaalselt teistmoodi, kui ette olin kujutanud.
Sõbranna jutustas hiljem ühes seltskonnas, kuidas ta mu ukse taga poolsurnuks olevat külmunud, sest mu lapsed istunud pottidel reas ja nende ees kükitanud raidkujuna mina, suu kriipsuna peas. Ma olevat keeldunud ust avamast enne, kui kõigil pissid potis- noh, ei saanud ju liikuda, nad oleksid muidu ära jooksnud... Maris saab suurepäraselt hakkama, ütles ta teema lõpetuseks. Ilma naljata. Aitäh! Muidugi saan ma hakkama.! Selle ukse taga külmetamise olin ma täiesti unustanud, aga teaks ta vaid kuiväga oleksin tahtunud talle neid pisse näidata! Uhkelt! Seltskond sai kõvasti naerda...
Pisse nägi ta küll. Hiljem. Hulgi. Igal pool. Astus vist sissegi. Mul oli siis juba ükskõik.
Päev veeres. Sõbranna oli kiiretele aegadele viidates lahkunud. Kindlasti sokke vahetama, mõtlesin mõrudalt. Potis oli null pissi. Pükstes oli rohkem. Üle ühe. Üle kahe. Ma ei loendanudki enam. Vahetasin sunnitud naeratusega pükse. Dressipükse. Bodysid. Sokke. Korrutasin kui papagoi: "Potti tuleb pissida, potti!" Närv läks järjest mustemaks. Lõpuks tundsin end kui purskevalmis vulkaan. Avastasin põrandalt üha uusi loike. Muidugi neisse sisse astumise läbi! Vahetasin ka endal sokke...
Õhtupoolik viis mind päris hullumise äärele. Vahemärkusena pean mainima, et hommikupoolikud on ka nö "tavaelus" (st. ilma potitrennita) lihtsamad. Umbes kella kuue paiku tuleb mul tahtmine piltlikult öeldes "paberid sahtlisse lükata ja koju puhkama sõita"...
Veiko lükkaski kella kuue paiku paberid sahtlisse ja sõitis koju. Kodu nägi juba väljastpoolt teistsugune välja. Hirmuäratav. Kodu ei olnud enam kodu. Kodu oli hullunud ema ja kolm palja tagumikuga last. Surusin oma mehele terekäeks pihku järjekordse pissise kaltsu. Mulle tundus, et kogu maja haiseb. Et ma ise haisen. Et kraanist jookseb ka pissi.
PANE PALUN NEILE MÄHKMED TAGASI!
Mkmm! Nad peavad aru saama!
PANE PALUN NEILE MÄHKMED TAGASI!
Mkmm!
PANE MÄHKMED!
Mkmm... Okei...
Kolmandal päeval panin mähkmed tagasi. Minu "klõps" läks üle. Nende "klõpsu ei tulnudki. Olin kaotaja.
Ent kas see oligi kaotus? Maailmas ei muutunud midagi. Meie elus ei muutunud midagi. Minu ego sai küll järjekordse löögi, kuid ega seegi muuda midagi! Meie lapsed on endist viisi kõige armsamad, kõige tublimad ja lahedamad! Mähkmetega- ja mis siis!
Eile õhtul saime muide üheskoos potti kaks pissi! Mõistsin, et see saladuslik "klõps" võib olla üsna lähedal...
No kas tasus siis närvitsemist!?

esmaspäev, 3. jaanuar 2011

Väike inime ja Une-Mati

Väike inime sai kaks ja ta unerütm muutus päevapealt suure lapse omaks. Õigupoolest ei ole emme sellele need päevad pihta saanudki, millal üldse oleks õige aeg väike inimene voodisse saata, et ta seal ka magama jääks. Täna õhtul hakkasime kell pool kümme sättima. Trio väikestest inimestest huilgab alati heameelest, kui kuuleb hõiget "pesema". See nagu ei käikski kõige järgnevaga kokku. Pladinal tormavad väikesed jalapaarid vannituppa. "Mina, mina, mina", hõikab igaüks, kuis oskab, et esimesena vanni pääseda. Jaa, nii tark ma juba olen, et neid üheskoos mitte vanni panna! Tegelikult käivad nad küll koos vannis, kuid see on vaid vannipäeval, mitte tavalise õhtuse pesu korral. Tavalisel õhtul on mul vaja nad võimalikult kiirelt ära pesta, et siis supsti! voodisse hüpata. Ojaa, mõtetes on kõik kaunis! Tegelikkus karjub mulle aga õige pea vastu korralikult pea peale pööratud vannitoa näol. See, kes parasjagu vannis kükitab, on ohutu. Aga need väänkaelad, kes enesele paremaks ajakasutuseks ning minu karistamiseks muud tegevust otsivad, panevad oma leidlikkusega vahel lausa ahastusest oigama. Täna virutas Loviisa algatuseks õde Helise kontaktläätsekarbid mustapesukasti. Seejärel tõmbas ta möödaminnes WC-paberi lõpuni põrandale lahti ning kandis issi habemeajamisasjad mängutuppa. Lisann kühveldas sel ajal lillepotist mulda välja. Millega? Eks ikka oma Une-Nutsuga, sellesamaga, mis hiljem kaissu peaks minema. Et Une-Nuts juba enne ära ilastatud oli, võttis ta mulda külge oi, kui hästi! Joss loopis kõik vanniloomad ja ka mõne šampooni, milleni käsi küündis, vanni, kui teda pesin. See kõik võttis aega minut-paar... Võtsin läätsekarbid mustapesukastist välja. Rullisin vetsupaberi kokku. Tõin habemeajamisasjad vannituppa tagasi. Pesin Une-Nutsu puhtaks. Tõstsin vanniloomad vanni ääre peale. See kõik võttis aega rohkem kui minut-paar... Lisanni kord. Loviisa üritab mu kõrval sokke vanni hulpima sokutada. Joss veab kõik autod kohale, mis kätte juhtuvad. Komistan, loomulikult! Keegi on seebi ära ajanud. Ahaa, Lisann on selle vannist välja visanud. Oot-oot, kes kraanikausi kraani lahti keeras? Uhh, Loviisa avastas, et tuleb hambaid pesta! Loomulikult on ka varrukad ja rinnaesine läbimärjad. Ei tohi nii! Hambad peseme pärast! Loviisa saab küll aru, et ei tohi. Aga ta paneb koos hambaharjadega plagama. Joss järgi. Üritan neid haarata, kuid komistan autode otsa. Aega on kulunud minut-paar. Kraanikausi ümbrus ujub. Kuivatan ära. Kuivatan ka kõik autod. Viin tagasi mängutuppa. Otsin põrandalt Legode vahelt üles kõik kolm hambaharja. Viin vannituppa. Keegi on kasutatud mähkmed vannipõhja hulpima visanud. Keegi on põrandale kakanud. Koristan. See võtab aega rohkem kui minut-paar. Loviisa kord. Kõik vanniloomad lükatakse tagasi vannipõhja. Joss jookseb ringi kui pöörane ja huilgab. Miskit on teoksil. Lisann jookseb järgi. Kummagil on mingi pulk käes. No mida? Need pulgad hoiavad ju mustapesukasti riiuli küljes! Nüüd vedeleb kast õnnetult põrandal, nagu ka kogu must pesu, mis sealt välja on kukkunud. Teeme mustapesu sõda! Juhuu! Loobime musta pesu vanni! Jee! Mu käed ajavad nagu tuuleveskid neid kaht masuurikat minema. Veel Loviisa nägu... Puhas... Ruttu välja! See ei võtnud rohkem aega kui minuti... Koristan. Koristan. Koristan. See võtab rohkem aega kui minuti. See kõik on võtnud aega rohkem, kui ma ealeski arvasin. Aga see on alles algus. Ma ei hakka kirjeldama hambapesu ja ööriietesse panekut. See meenutab rohkem maratoni, mille üheks osaks on kolmekordne takistussõit. Ma ei hakka kirjeldama ka oma emotsioone, kui mu süda juba tavapärasest poole kiiremaid lööke teeb. Aga ma võin öelda, et kui nad lõpuks voodisse viskan (ei, ma ei eksinud sõnaga!), olen mõttes ületanud päeva finišijoone ning kui ma ka medalit ära teeninud pole, siis eeldan vähemalt tagasihoidlikult, et minupoolne töö on selleks päevaks mitmekordselt tehtud. Tõmban kujutlustes selle päeva kohale rasvase risti ja soovin järgida keha kohest nõudmist horisontaalasendi järele. See õnnestuski muide tavaliselt- kuni nad kaks said! Aga nüüd! Nüüd on magamistoast saanud pidupaik, kisapaik, mängupaik, naljapaik, jonnipaik- ainult mitte magamispaik. Vähemalt mitte niipea! Täna kestis tramburai vähemalt tunni. Ma tõesti ei taipa, kuhu see Une- Mati viimastel päevadel jääb! Kõik protseduurid said ju tehtud! Loviisal olid voodis tema kaks mõmmikut- Jossi-Puhh (selline nimi ongi) ja Mõmmi. Lisannil olid voodis Une-Nuts, punane kott ja kaks autot- täpselt nagu vaja. Jossi voodis oli Koiva-Kutsu (ta uinub nimelt nii, et kutsu lamab peas, pikad koivad üle silmade). Kõik oli uneks valmis. Aga Une-Mati oli kadunud. Ja trio trampis nagu jaksas. Ei, ma ei hakka mainima, mitu korda ma täpselt üle voodi ääre kukkunud (loe:visatud) lemmiklooma üles korjamas käisin, mitu korda läks lärm üle mõistuse suureks, mitu korda Lisann kaebles, et Une-Nutsu kotti või kotist välja saada... Olen selleks liiga väsinud. Ma küsin ainult "kus on Une- Mati?". Miks ta meile hilineb? Kui on mingid uued uinumise ajad, õpetatagu palun mulle ka need selgeks! Olen küllalt paindlik, ausõna! Mul on ainult üks palve ja soov- et kui päev veereb õhtusse, ütleks väike inime mulle rõõmsalt "head ööd" ja edasi oleks juba Une-Mati hoole all. Meil oli ju nii kena leping! Kõik toimis! Pikendame nüüd seda palun, eks, Une-Mati!!!