pühapäev, 22. jaanuar 2023

Söömissõltuvusest

 See lugu, kus kirjutasin alkoholist ja kaassõltuvusest, jätkub siinkohal, aga pisut teises võtmes. 

Asi on nimelt selles, et nii alkohoolik, kui tema sõltuvust toetav suhte- või kaassõltlane, otsivad tavaliselt kahjulikust pahest tervenedes (või tervenemiseks sunnitud olles) endale uue, st asendussõltuvuse. Päris tervenemiseni on pikk, vahel lausa elukestev tee ja paljud sinna punkti ei jõuagi.

Neid mõtteid mõlgutasin täna jõusaalis rassides. Andsin nimelt endale lubaduse käia jõusaalis võimalusel iga päev. Kahjuks vedasin end eelmisel nädalal alt, treenides kõigest kolm korda. Sel nädalal on pilt sama nutune. Täna on neljapäev, minu selle nädala teine trennikord. Samas aga, tunde järgi, on minust saanud trennisõltlane. Mul on selle peale hammas verel! See aitab mul hakkama saada. 

Ah et millega?  Näiteks söömissõltuvusega. Mina ei söö pelgalt selleks, et elus püsida. Ma ei söö siis, kui mul on nälg. Ma ei pane tihti tähelegi, et söön. Õhtuti söön tavaliselt kolm korda rohkem, kui hommikul ja päeval kokku. Minu menüü ulatub seejuures seinast seina. Eile õhtul tabasin end näiteks moosiga küpsiseid vihtumas. Pole päris normaalne või mis? Kui ma nii hoolsalt trennis ei käiks, oleksin küllap juba sajakilone. 

Söömissõltuvusest on väike samm dieedisõltuvuseni. Õigemini öeldes käivd need käsikäes. Dieetegi on mul jupikaupa iga natukese aja tagant. Võtan muudkui vastu uusi otsuseid, milles sedamaid läbi kukun. Püüan endaga olla lahke ja andestav. Või karm ja karistav. Nagu joodiku naine. Vahet pole. Kumbki olek ei muuda midagi. Mu dieedid on pelgalt sõnakõlks. 

Terapeudid, mu head kolleegid, üritasid tänasel kokkusaamisel leida probleemi juurpõhjust. See oli küll vahva! Nad on nimelt ise piitspeenikesed ja küsimus “mis sulle kõige rohkem su kaalunumbri juures muret teeb”, mõjus kentsakana. Palusin neid terapeudirollist väljuda ja normaalseteks naisteks hakata. Üheskoos jõudsime tõdemusele, et ma söön emotsionaalsest ülepingest. Olen endale nimelt kõikidel elualadel seadnud ülikõrged standardid ja kui kipun sellest väsima – mida juhtub iga päev – hakkan sööma. See rahustab mu alateadvust. 

Söömisega on seotud kaks müüti mu lapsepõlvest: "lollid söövad palju" ja "paksud on lollid". Loomulikult ei usu ma seda, sest tean ülikifte trullakaid inimesi, aga ei saa öelda, et see üldse mu mõttemaailma ei mõjuta. Kõige enam mõjub see mu enda enesehinnangule. Tähtis on, millisena ma end peeglist näen. Kas paksu, lodeva ja laisana või kõhna, tegusa ja atraktiivsena. Kui parasjagu dieedipidamist ei toimu ja mu kaal tasapisi tõuseb, näen end sootuks teistsugusena, kui hea vormi tipphetkel. 

Küsimus pole selles, kas meeldin saledana teistele rohkem, vaid selles, et ma ei suuda ise ennast teatud kaalunumbrist alates aktsepteerida. Kui see algab 6-ga. Mul pole mingit probleemi sellega, kui keegi teine on väheke kogukam. Iseenese kontekstist vaadates ei saa ma muidugi aru, kuidas selle üle saab rõõmus olla, sest mina küll ei ole. Aga mis mul teistest.

Probleemi lahenduseni pole ma siiani jõudnud. Ei jõudnud ka terapeutidega üheskoos. Lase oma isiklikke standardeid madalamaks, jäi mulle küll kõrvu kõlama, aga sama valjult ütles sisemine hääl mu sees, et seda ma küll ei taha. Sellega otsekui loobuksin ühest või teisest tükikesest iseendast. Heh, äkki seepärast ma ei saagi kaalu alla, et muidu ei mahuks kõik eesmärgid mu sisse ära!

Üks eesti näitlejanna ütles, et peab oma tugevuseks eneseirooniat, tähendab oskust enda üle heatahtlikult naerda ja tohutult suurt optimismimäära. See on vast küll saavutatav!

Suhte- ehk kassõltuvuslikest joontest, mida mul samuti esineb, kirjutan edaspidi. 



Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar