teisipäev, 20. juuli 2021

Sisu ja kest


 
Mul on nii kahju. 
Mulle nii meeldisid tema tekstid. Lugesin neid igal hommikul ärgates esimese asjana, kuna need ilmuvad peaaegu igapäevaselt. Need andsid päevale jõudu ja jumet, tundsid alati õiged ja asjakohased. 
Uskusin, et tema ja ta kirjapandu ongi üks. Usaldasin seda mõtet jäägitult. Nautisin teda ja ta loomingut. Ta oli lausa mu inspiratsioon. 

Kuni... ta tegi mulle haiget. Päris rängalt. Ta keeras mulle selja, kui oleks pidanud kaitsma. Ma ei osanud sellega arvestada. Kaotasin usalduse, pinna jalge alt. Muudki. 

Olen pidanud enesega viimasel ajal iseäranis palju tegelema. See pole olnud kerge, sest olen väga tundlik ja usalduse kadumine on minu jaoks ääretult keerukas teema. Säärane käitumisviis temasuguse inimese poolt oli eriliselt raputav ja muutis mind kuidagi kaitsetuks. 

Lisaks kahjutunne. Olen proovinud ta tekste uuesti lugema hakata. Hoolimata kõigest. Jääda teksti- mitte inimesekeskseks. Vahel, neutraalsemate puhul, õnnestub hästi. Aga vahel on täiesti võimatu. Kui inimene ja tema kirjapandu ei lähe kokku, tekib otsekui lühis. Kõik oleks justkui endine, aga minu peas keerleb katkematult “see pole ju nii...”

Õnneks ei tea seda tema arvukad fännid. Ta on ja jääb väga populaarseks ja see on iseenesest hea. Mõtlen tõesti nii, kuna küllap vajavad ka teised inimesed neid kirjutisi nii, nagu vajasin mina. Lühiseta. 
Pealegi- mis see üks pettunud ja haigetsaanud inimene suures elumeres ikka teeb! 

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar