neljapäev, 3. juuni 2021

Kemplemine

Jumala nägu oli tõmbunud pilve.
Mul oli natuke paha tunne, aga veidi oleksin tahtnud siiski veel jalgu trampida. 
Sellest ajast peale, kui olin saanud kindluse, et Ta on tõesti ainult hea ja halastav Jumal ja Ta ei pööra kunagi mulle minu Päris Valu korral selga, vaid on nõus lõputult kuulama, kohal olema, selga silitama ja salvrätte ulatama, olin hakanud Teda jäägitult usaldama ja vahel isegi Temaga kemplema. Tahaksin siia muidugi lisada, et kemplen sobivuse piires, aga no kemplemine on kemplemine...
Ma ei saa öelda, et mingi kemplemine üldse mu pärisosa oleks. Pigem on tegemist ühe vajakajäämisega lapsepõlvest, mis puudutab eelkõige asjade aimatavust, selgust piirides ning emotsionaalset ligipääsetavust. 
Las ma nüüd mõtlen, kuidas need asjad on ikka nii saanud minna, et olen nende tagajärjel kaotanud sisu ja tähendusrikkuse kõigist oma eelnevaist suhetest ning tundnud end vähemal või rohkemal määral, samas üüratult pikki aegu üksikuna. See ei juhtunud ometi üleöö.
Kindlasti on üks asja võti see, et ma ei ole end julgenud päris iseendana näidata. Õnneks ei pea hakkama erilise innuga mööda mu lapsepõlve surkima, (pealegi eks ole seda juba küll ja enam tehtud), et emotsionaalseid vajakajäämisi- eelkõige viha või vastupanu mitte-väljanäitamise osas, kohtades, kus see olnuks igati adekvaatne- ühena mu taakadest hüpoteesida. Ju ei olnud ülalmainitu ehk päris minu näitamine piisavalt enesestmõistetav ja miskipärast oli lihtsam oma vajadusetest mööda vaadata. 
Mulle meeldib väga ütelus "Just siis vajab laps kõige enam armastust, kui ta kõige võimatumalt käitub, nii et meil on seda talle kõige raskem pakkuda." Kas ei kehti see mitte inimsuhetes üldse? Ei, ma ei mõtle siinkohal, et peaksime täiskasvanutena igasugustest pidurdusprotsessidest loobuma. Pean silmas seda lapsepõlvest pärinevat "sisemist valu", mille ravimiseks me alateadlikult oma partnereid valime ja kes meid me kiiksudest ning valupunktidest terveks peaksid armastama. Taludes ühtlasi nõndanimetatud "kemplemist". Miks siis mina seda teed ei läinud? 

Hea küll, võtame kõigepealt kõnealuseks lapse esimese armastussuhte. Tütre suhte isaga. 
Mul peaks sellega üldjoontes hästi olema. Ainukene, kuid ilmselt mõndagi edasist paikapanev suhete lappamaminek toimus aga mu õrnas teismeeas. Mul oli siis koolivahetuse ja identiteedikriisi tõttu niigi raske ja eks ma kindlasti püüdsin end ka kemplemisega mõneti maksma panna. Ometi ei päädinud see heatahtliku kulmukortsutusega, nagu head Jumalat kogedes, vaid juhtus midagi säärast, mis tõmbas mult piltlikult öeldes vaiba alt.
 Huvitav, kas psühholoogias esineb selline termin nagu “jõuline muretsemine”? Kui mitte, julgeksin selle kasutusele võtta. Jõuline muretsemine põhineb lisaks mures olemisele usaldamatusel ja alahindamisel, olles hierarhilisel skaalal küll pealtnäha toimiv, lähemal vaatlusel aga suhteliselt purustav. Selgitan, miks. Vaadake, eks ma ju panin neid- nii ema kui isa- teismeeas ikka proovile ka. Aga sellistes kategooriates, mis ka tegelikku sekkumist nõuaksid- joomine, suitsetamine, ringihulkumine- õigupoolest mitte. See-eest leidis kriitikat minu tunnete maailm. Arvamus, et ma võin “raisku minna” ja muuhulgas ihunuhtlus selle vältimiseks, esimese armastuse, selle võimsa uue tunde naeruvääristamine- need on esimesed märksõnad, mis aeg-ajalt tänaseni valulikult meenuvad.
Nüüdseks tean, et oma lapse armumine võib olla vanematele keerukas koht. Kahtlemata leian praegu ka ise, et mu esimesel armusuhtel puudus igasugune perspektiiv eluterveks tulevikuks. Aga see, et olin enesele siiani keelanud kõik head mälestused sellest, paneb küll mõtlema. Ühel hiljutisel matusel kerkisid mõned romantilised mälestused seoses ühe muusikapalaga siiski tahtmatult esile ja alles siis taipasin, kui asjatu on ennast häbeneda ja tühistada. Ikka veel! 
Paneksin kõikidele vanematele südamele oma last tema armastuse tundes toetada. Ka muudes tunnetes. 

Meie suhete edu saladus põhineb niisiis sellel, kuidas me end oma partnerile näidata saame ja kas ta on valmis meid ka seesugusena vastu võtma. Kas ta üldse on valmis meid kuidagi vastu võtma, rääkimata sellest, kas julgeme tema ees esineda vahel ka sellesama kempleva lapsena. Sellena, keda on päriselt turvaline vaid Taevasele Isale näidata, sest Tema ei mõista hukka, Tema näeb ka sügavamaid kihte, ei kohku ega jookse minema. Või peab ikka ja alati kandma mingeid maske? Igaks juhuks, hülgamishirmus. 
 Mina kasvasin kangesti kenaks, mõrudaid pille allaneelavaks nooreks daamiks. Mida seesuguse olekuga taotlesin, ei teadnud ilmselgelt isegi. Sisemine soov oli kindlasti, et "nad ometi aru saaksid". Aga mitte keegi, isegi mitte armastav Jumal ei mõista sind, kui sa isegi ei tea, mida täpselt palud. Õppisin selle mingil hetkel selgeks. 
Et medalil on veel teine külg, selgus aga jällegi üsna äsja...

Jumala nägu oli täiesti pilves. “Ma olen sulle kõik andnud, mida oled soovinud. Räägi, mida sa tahad!” põrutas ta kõuehäälselt. 

Ma ei öelnud, et olen hädas. Tahtsin, et Ta sellest ise aru saaks. Mossitasin, kuis jaksasin, vahelduseks paugutasin vannatoa ust ning loopisin esikus jalanõusid. Vahetult enne mu katkemise piiri, enne päris pisarate purskumist pani Ta aga käe mu õlale.

Järgmisel hetkel vappusin juba nutust.

"Sa ei näita end ikka veel. Mina näen su valu, aga keegi teine mitte. Miks sa ometi ei näita?"
Esimesed salvrätikud, lörisev nina. Aga veel veidi vastupanu.
"Hea Jumal, miks Sa ei võiks mind aidata?"
Taevas hakkas pikapeale selginema. Siit-sealt ilmusid nähavale esimesed valged pilvetupsud. Tõsi, vihmakõhuliste hallid varjundid võtsid veel tugevalt võimust.
"Kas sa oled kindel, et ka tema sedasama- teie armastust palub?" Vist juba kümnes salvrätt.
Ma ei tea. Ma ei tea! Appikene, ma tõesti ei tea! Kas see üldse on mingi suhe...
"Ühe sõnumiga palvet on mul lihtne täita... Sa ju tead seda."

Midagi hakkas mus selginema.
Kus oli mu isa, kui mul oli valus? Kus oli mu esimene armastus? Kuhu oli mu abikaasa? Aga miks mul on praegu ikka valus?

Jumal, jää Sina siia, vaata mu üle. Näita, kas see üldse on mingi suhe! Laota oma käed üle minu. 
Ma pean julgema. Ma pean...
Pean.

Aamen.


 

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar