Teisipäev, 26. jaanuar 2021

Ebaaus

 Mõnikord olen ma nii teistsugune. 

Osalesin täna ühel koosolekul, kus rea vaimulike luuletuste sobivust laulusõnadeks. "Saak" oli napp, aga see-eest kesine. Ometi tuli olla oma äraütlevas sõnastuses kohutavalt korrektne, et loomeinimesi mitte solvata.
Imestan, et luule on ju nii peen kunst, et selle, kas inimene valdab sõna või mitte, tajub üsna kergesti ära. Ka mina kirjutan seetõttu pigem siia ja sahtlisse, et pole üldse kindel, kas mu sulg ikka piisavalt perfektselt jookseb ja inimestele naudingut pakub. Ise ei pruugi ju oma konarusi tähelegi panna- ikkagi oma "lapsed" need luuletused. 
Kirjutajate näol oli ilmselt tegu ausate eakate ristiinimesega, kel hüüdlausetena peas teatud piiblitsitaadid ja pietistlikud loosungid, mis luulevormis kentsakad või lausa kohtlased tundusid. Ilmselgelt ei sobi need raamatusse, millest peaks tulema ajastu märk. Õnneks ei saanud ükski poeet siiski oma loomingule piisavalt poolthääli ja teema oli juba peaaegu päevakorrast maas.
Siis aga palus sõna üks lugupeetud mees. Ta ütles, et kuna ta ühte neist värsiseppadest ka isiklikult tunneb, võiksime eelnevatest vastuhäältest hoolimata ühe tema luuletuse poolt siiski hääletada. Ta lisas selle inimese kohta ühe suhteliselt isikliku fakti, et äratada meis kaastunne, vähe sellest- et oleksime lausa sunnitud oma poolthääle andma.
Eesti on väga väike. Keegi tunneb alati kedagi. Seetõttu leian, et avalik hääletamine on väga õrn teema, eriti kui hääletajad ja need, kelle loomingu osas hääletatakse, istuvad ühtedes komisjonides, teevad koostööd, suhtlevad või on sõbrad. Jah, see osa ajust, millega mõtleme konstruktiivselt, võib ju mõista, et see pole midagi isiklikku, et maitsed on erinevad. Või hääletaja seisukohast- mul on ju õigus oma arvamust avaldada, minu meelest ei olnud see variant hea vms.
Paraku juhib inimesi suures osas just "emotsionaalne aju", mis mõjutab meie tundeid, emotsioone. Alateadvuses võivad esile kerkida sellised tundmused, nagu:  "ma ei meeldi talle", "ta on minu vastu". Ja teiselt poolt "äkki ma teen talle haiget, kui vastu hääletan", "võibolla tema suhtumine minusse muutub" vms. See võib tuleviku suhteid mõjutada rohkem, kui arvata oskame.
Võtsin sõna. Ütlesin, et tunnen end nurkasurutuna, kuna sellise info järgselt vastuhäält andes tekiks minust tahes tahtmata "kaastundeta inimese" kuvand. Aga et ma ikkagi ei soovi poolt hääletada ja tajun seda sundust enda suhtes pisut vägivaldsena.
Lugupeetud mees mõtles veidi ja teatas seejärjel dramaatilisel toonil, et vabandab minu tunnete ees ja võtab oma ettepaneku tagasi. Veel toonitas ta, rõhutades iga sõna, et enam mitte iialgi ei jaga ta selles seltskonnas mingit intiimset infot, milleks ta arvas meie väikese pundi valmis olevat. Märtripositsioon on kindla peale minek. Asi toimis- paljud ruttasid lugupeetud meest lohutama. Keegi ei juurelnud selle üle, kas omakasu eesmärgil "intiimse info" jagamisel tekkinud erimeelsus ikka tõepoolest näitab reeturi olemasolu kollektiivis. Tundsin, et olen üsna lähedal selle näruse tiitli sõnatule pälvimisele. Ja see oli ääretult vastik tunne. (Noh, hiljem poetati siiski eraviisiliselt ka mulle tunnustust. Vaadake, mida tähendavad sugu ja ametipositsioon...)
Hääletust tolle tuttava (minule võõra) poeedi üle õnneks siiski ei toimunud. Ka kõik teised luuletused jäid vähese punktiskoori tõttu lävendist allapoole ja langesid konkurentsist välja.
Aga et kõik võtted oleksid justkui lubatud, ebaausus oleks justkui okei, minu tunded olnuks justkui valed...
Jah, muidugi palvetan selle vaidlusaluse inimese eest- selle info osas, mida meelevaldselt tema kohta teada sain. 
Sellegipoolest on üsna raske ja nõutu olla.

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar