reede, 12. juuni 2020

Unetus

Vahel ma lihtsalt ei maga.
 Kujutlen, et mu voodi on parv ja ma õõtsun sellega varahommikusel järvel. Mu silmad on pool-suletud, aga meeled täiesti ärkvel. Üle minu voogab mõnus jahedus. Olen ümbrusest kostvate metsahäälte lummuses. Kui te tea, milline mitmehäälne ja paljuviisiline linnukoor on laulmas kella kolme varajasel tunnil, kui te kuulute nende õnnelike hulka, kel pole kunagi unetuid öid, tuleks teil selleks kellaajaks lausa äratuskell sättida. Mis see üks katkendliku unega öö ikka teeb!
 Aga mina seilan oma vaikselt loksuva parvega eilsesse päeva. Tõusen ettevaatlikult istuli ja lasen jalad kargesse järvevette rippu. Sõitsin eile ligi kuuskümmend kilomeetrit jalgrattaga. Praegu olen oma mõtetes poolel teel ja puhkan, jalad maaliliselt kaunis Harju- ja Lääne-Virumaa piiril asuvas järves. Selge vesi kubiseb konnakullestest. Mõelda vaid, nad tulevad mu jalgadele! Tean, et mõningates spaades on Garra Rufa kalateraapia- eksootiline nahahooldusprotseduur, peale mida on jalad pehmed ja lõõgastunud. Aga et sedasama teevad ka kullesed, kogen täiesti esimest korda. Istun kohe kaua-kaua. Mu jalad muutuvad aina ilusamaks ja kergemaks...
 Siis heidan tasakesi uuesti parvele pikali ja liuglen üleeilsesse. Puud kohisevad tasakesi ja piilun ripsmete vahel nende latvadesse. Seal ma ronin, ühes kahekümne eelteismelise poisi, paari tüdruku ja noore õpetajaga. Iga järgnev rada on eelmisest pisut kõrgemal ja pisut raskem. Mul ei ole seda tunnet peal, et peaksin tingimata "ema" olema. Allolijad on niigi. Midagi ei jää seetõttu ütlemata, trossil üle järve tuhiseda on piisavalt kõnekas.
 Tuhisen otse parvele ja langen taas poolunne. Esmaspäev. Üle-üleeilne supervisioon. Endasse sissevaatamise aeg. Oma hirmude tunnistamise aeg. Oma igatsuste tajumine. Erinevate lugude seos minu eluga. Ma tahan olla aus. Aga samas tahan mitte tegeleda. Tahan magada.
 Nojah, just nüüd hakkab mu parv suurenevate lainete rütmis tugevamini õõtsuma. Ma tean küll, mis mind praegu käivitab, ma tean, mis ei lase magada! Ah, ma olen nüüd hoopis merel ja siin on päris torm! Juba kerkivadki parvele ääred ja keskele moodustub tugev purjemast. Tuiskan otse Muhu saare suunas. Ah, et arvate, et ma ei saa lubada kukkumist, sest kardan, et keegi ei püüa mind kinni? Tõsi, võibolla ei püüagi, aga eks kukun siis põlved veriseks! Igal juhul lähen kohale ja löön korra majja. Ärge küsige, mis juhtus. Rahaasjad. Usalduskriis. Vastik. Appikene, kuidas ma vajaksin praegu kedagi, kes teeks kõva ja jämedat häält! Oleks minu eest väljas. Aga ma ei ütle seda mõtet välja. Saan. Hakkama.
 Hingan sügavalt sisse ja välja. Vajun tagasi rahulikul veepinnal hulpivale parvele. Linnud lausa rõkkavad laulust. Tunnetan kohalolu ja oma keha raskust. Mu hingamine muutub taas rahulikuks. Olemine tundub jälle talutav. Hea.
 Eks nii olegi. Päevad pole vennad. Ööd hoopiski mitte. Paistab, et mu parv on randunud tagasi magamistuppa. Ehk õnnestub viimaks uinuda...

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar