Magamine

Minu trio magab siiani ühes toas. Nii on nad otsustanud ja praegu jätkugu nii.

Mitmike haruldane lähedus on küllap üldteada. Nad aktsepteerivad tingimusteta ka teineteise omapärasid. Näiteks teavad kõik, et Joss on kiire uinuja- kui ta end õhtul juba paremale küljele keerab, on magamajäämine vaid sekundite kaugusel ning oht õhtujutu ärajäämisele enam kui reaalne. Sestap kuulen päris tihti allkorrusel toimetades trepihalli poolt heledat tüdrukute kisa:"Tule ruttu lugema, Joss keeras juba külili!"

Mis aga mulle erilise heldimuspisara silmanurka toob, on see, et Loviisa ja Lisann, kelle voodid on päris kõrvuti (Jossi omaga on öökapp vahel), võtavad alati uinumiseks teineteisel käest kinni. Lisannil on nimelt mõnel õhtul seletamatu lähedusevajadus ja nii on õe käsi uinumisel vajalikuks toeks. Tihti lebavad nende käekesed veel öötundidelgi üle teineteise. Haruldane pole ka hommikune vaatepilt, kus Lisann on öise ärkamise järgselt Jossi kaissu peitu pugenud. Vennakese sügav uni on ju kõigile teada!
Kui nad eraldi tubadesse kolivad, on see lõplik. Mõelda vaid, ja sealt on järgmine samm  juba eraldi kodud ning see imeline vaatepilt jääb vaid üheks kauniks mälestuseks...
Õnneks ei juhtu see homme!
Vahel tundub siiani uskumatu, et elul on just minule olnud varuks selline imeline kingitus...  

Kolimine

Elame küll alaliselt Tallinna lähistel, kuid viimased aastad veedame suure osa suvest Muhus. Sellest tulenevalt eksisteerib mu jaoks aastas kaks suuremat kolimispäeva- suve alguse saarele kolimine ja sügisene tagasikolimine. Võin neid päevi päris julgelt aasta raskeimateks nimetada, seda nii füüsiliselt, kui emotsionaalselt.
Huvitaval kombel satub triokene neil päevil alati eriti vallatu-äreva-hullunud-äpardusterohke- ja/või kiusliku tuju meelevalda  ning aitamata pühale üritusele mitte kui millegagi kaasa, krutib lõpuks ka minu närvid viimse vindi peale pingule! Teate, viimasel korral olin lausa nutu äärel!
Korra suhtes ei tee ma kolimispäevadel absoluutselt mingit hinnaalandust. Alati on ju hea tagasi pöörduda puhtasse ja hubasesse majja, olgu see siis linnas või maal. Tolmuimejaga tuuseldamine ja muud puhtust tagavad toimingud võtavad oma pool päeva kindlalt ära. Hoopis raskem on aga asjadega- mida võtta, mida jätta ja kas kõik lõpuks ka autosse mahub? Seekordsel linna tagasipöördumisel pidaski Joss tüütut võitlust Otto-beebi lamamistooliga, mida mujale, kui otsapidi lakke polnud võimalik toppida, mis aga end sealgi liiga ebakindlalt kiigeldes ülal pidas.
Kui eelmisel aastal panustasin maakoju kolides soojailma riiete rohkusele oma kalli triokese garderoobis ning tundsin väga suurt puudust linnajäänud dressipükstest-pluusidest ja miks mitte ka tuulejakkidest, siis sel aastal pakkusin soojemate riiete rohkusega tunduvalt üle- oli ju enamus aega me saarelviibimise ajast keskmiseks temperatuuriks kolmkümmend ning õite pea kirusin ennast just rannailma riiete vähesuse üle.
Ka tööriistad sõidavad minuga alailma edasi-tagasi kaasa, tihtilugu ka ebavajalikud, samas kui puuduolev ühte või teise koju maha on jäänud. Kes mind tunnevad, teavad mus aeg-ajalt esilekerkivat kõpitsemisvajadust. Võin kinnitada, et sel korral tuli kõik vajalik muhu kangariidest istumisalusega tooli renoveerimiseks kaasa!
Aga need emotsioonid...
Suvi on lühike, seda intensiivsemad tunduvad kõik puhangud, puudutused, aistingud ja muljed, mis selle ajaviivu jooksul on järjepanu kogetud. Olgu selleks siis kaugelt kaiguv ja valgesse suveöösse kui valatult sobiv jazzmuusika, varjutuses kumav veripunane kuu, mille lastega peale pikka otsimist ja peaaegu-käegalöömist Kuivastu lähedalt leidsime ning pika nähtamatu nööriga omagi hoovi lohistasime, beebipoisi esimesed rõõmukilgete ja siputuste saatel meresuplused, mesimagusate pärnaõitega sumisev puu, peaaegu meie omaks saanud triibuline kass, automatk sõpradega Sõrve säärde ja Lääne- Saaremaale, rattamatk Põhja-Muhumaal, õhtu sugulastega, Muhu kohvikutepäev, kuhu oli peidetud niivõrd palju kaunist ja pilkuköitvat, et mõlgutamist jätkub küllap ka pimedail talveöödel, kahele kolmikute-triole koostatud maastikumäng, mis küttis oi kui palju kirgi, tekitas tohutult põnevust, läks igati korda ja seda meeldejäävam tundub nüüd... ja need lõputud mereskäigud, see soe-soe armas koduküla rand...
Eks sa katsu seda kõike siis jätta!
Iga sein, iga nurk, iga põõsas ja puu, kõik potid ja pannidki pakatavad äsjastest mälestustest ja otsekui imestavad: "Kas juba lähete?"
Ja kõige rohkem imestan ma ise. Kas tõesti? Jälle ja juba...
Aga nii on. Sõitsime viimasel õhtul kiigeplatsile ja tegime veel ühe hästi kõva hoo.
Jaa, veel kõvema, kui siis, juulis, kui meil olid külalised ja täiskasvanud liiga kauaks Hellamaa kaltsukasse sobrama jäid... ah, jälle need mälestused!

Ka linnakoju on hea jõuda. Maja on puhas ja vaikne. Augusti pimedad õhtud anuvad lauale küünalt. Rõõmu ja helgust toovad hilissuvised traditsioonid vajavad täideviimist.
Traditsioonide ilust kirjutan aga juba õige varsti...

Privaatspaa

Gospa on üks mu vaieldamatuid lemmikuid. Kuna lapsed mulle kogu suve peale käisid, aga suvise 30-kraadise kuumusega pidasin väheke napakaks spaasse minna, liiatigi et me oma lahes veetemperatuur pikalt 27-kraadi juures püsis, andsin tänase poolpilvisusega viimaks järele. Olen hetkel paremast käest sant kah (tõmbasin trimmerit tööle, sain see-eest küünarnukirebestuse), nii et mingit talutöölooma minust hetkel oodata ei maksa.
Oli see alles äge käik! Olime kolmest sealviibitud tunnist kahel ainsad spaakülastajad. Ühesõnaga, meil oli privaatspaa! Minu erakliku loomuga sobis see lausa suurepäraselt. Trio mitte-nii-väga erakliku loomuga samuti, sest nemad said segamatult praktiseerida edas- ja tagurpidi vette-, rõngasse- ning ujumislaualehüppeid ja mina ei pidanud muret tundma isegi Jossikese keskmiselt kiledama mängu-hääle üle, sest pealtkuulajad ju puudusid.
Spaas on meil lastega alati eri huvid. Minul saunad, neil basseinid. Hea, et nad juba ometi nii suureks on kasvanud, et ma neil pidevalt kannul ei pea käima, mõtlesin mõnusas rahus ja ihuüksi sanaariumimaratonil tiksudes. Eelpoolnimetet Jossi hääl annab niikuinii ükskõik mis kaugusest kostvat kinnitust kõik-hästi olemisest.
Lapsed on ikka targad, et mind spaasse vedasid. Puhas ja puhanud emme on ju aldis mitmesugustele läbirääkimistele :)

Värskeltvärvitud lävepakk

Esiteks astus värkeltvärvitud ukselävele Lisann. Ta piidles mu reaktsiooni silmanurgast. See oli ootuspäraselt emotsionaalne, sest olin neid kõiki värske värvi osas eelnevalt korduvalt manitsenud ja pidin nüüd kogu läve uuesti üle värvima.
Teiseks komistas värskeltvärvitud ukselävele Loviisa. Ta ehmus oma tegevusest sedavõrd, et hüppas nõelatult üles, koperdas ka teise jalaga läve värvisele pinnale ning jäi ehmunult mu reaktsiooni ootama. See oli ootuspäraselt emotsionaalne, sest olin neid kõiki värske värvi osas eelnevalt korduvalt manitsenud ja pidin nüüd kogu läve uuesti üle värvima.
Ma ei jäänud ootama, et Karl Johanngi läve värskele värvile jälje teeks. Blokeerisin sissekäigu toolidele asetatud lauajupiga. Lapsed pidid käima sisse-välja läbi aidaukse. Jätsin läve ööseks lahtiste uste vahele kuivama.
Kolmandaks astus värskeltvärvitud lävele keegi kass. Elegantseid musti käpajälgi oli hulgi värskelt värvitud valgel lävepakul ja valgeid käpajälgi üle kogu veranda. Kass ei jäänud mu reaktsiooni ootama. See oli ootuspäraselt emotsionaalne, aga rohkem nagu iseendale.
Ma ei teagi enam, kas peaksin kogu läve uuesti üle värvima või on see tühi töö ja vaimu närimine. Metssiga pole ju veel käinud.
Ela siis sellistega!

Mõttemäng

Augusti lõpul on saarel juba üsna vaikne. Oleme teinud trioga igal päeval jalgrattaringi ning kujutage ette- eile ei kohanud me sel tiirul hingelistki! Mängime vahel mõttega, mis oleks, kui elaksimegi päriselt siin. Ka sügisvihmade ja lumetuiskudega. Pikkadel kottpimedatel õhtutel. Harjumuspärasest tunduvalt külmemas toas, ahjukütmine päeva eluliselt vajalikuks osaks.
Küllap elab enamus kohalikke lapsi aastaringselt just sedaviisi!
Triot see julge mõte ei kohuta. Küll aga mind.
Eelkõige juurdlen selle üle, millised oleksid minu ja laste omavahelised suhted. Siin, väikeses talus tekivad pinged eelkõige just olme pinnalt. Ühe lohakus on kõigile hästi paista. Kui abikäsi külge ei lööda, jääb osa vajalikke töid tegemata. Puhtusel on veidi teine tähendus. Ja ajal.
Jah, päriselu siin nõuaks tohutut harjumist ja harjutamist. Võimalik, et ma ei harjukski. Tahaks talveks isesoojenevasse tuppa, samuti vanni, tööle, teatrisse. Muide, siin elades ei teeniks ma oma erialadel sentigi!
Samas lõpetaksin kindlasti poole kiiremini oma igikestva remondi. Teeksin lastele poole tihedamini kodust toitu. Oleksin vähem enesekriitiline ja ei püüdleks nii visalt täiuslikkuse poole. Lööksin rohkem käega.
Ah, olgu nagu on! Ei saa minust praegu talunaist! Kardan ikka päris tõsiselt, et ei saa hakkama. Ei füüsiliselt ega emotsionaalselt. Aju on aastatega nii seatud, et linnaelu harjumuspärane närvilisus tundub rahustavam.
Õnneks jääb mulle teadmine, et suvel on siinsest paremat paika võimatu ette kujutada...

Enesehaletsus

"Ema oli jälle ülaltoas ja haletses ennast...," lugesin lastele Lindgreni raamatust "Madlike ja Jaanikingu põnn".
See lause oli kogu raamatu jooksul üht- või teistviisi esitatud mitmel korral ja tundus kummaline, et ma seda kunagi varem polnud märganud. Nimelt oli raamatu-Madlikese ja tema õe Liisbeti emal vedanud suurepärase paarisuhtega ning "ka Madlike teadis, et ta isa polnud tavaline mees". Ometi tavatses ema end aeg-ajalt haletseda!
Ja siis tabasin pointi: ennast haletseda saabki vaid väga turvalises suhtes! Lindgren pidi olema ülihea psühholoog, et selle nüansi ära tabas. Naisena tean, kuiväga tahaks vahel haletsusse langeda. Paraku on elu läinud nii, et pean ikka ja jälle näitama oma tugevat poolt, kindlat ja tahtejõulist palet, positiivset ellusuhtumist ning tegusat olekut. Teise niru hakkamasaamine, ahastus ja jõuetus ei tekita mujal, kui heas paarisuhtes suurt midagi muud, kui ärritust või viha. Eriti, kui see inimese sõnades ja olekus muudkui kordub.
Joodik Nilssoni naine näiteks ei haletsenud end raamatus kordagi. Ta kandis üksi kogu perekonna koormat, vahel ka purjus meest-  kui mööda vaadata sellest, et nende poegki ei saanud elada normaalset lapse-elu, vaid kandis oma õlul isarolli, mille viinanina kainemal perioodil jälle enesele tahtis kahmata. Ühesõnaga, seal majas ei tuntud mingit enesehaletsust. Armastust samuti mitte.
Ka täi-Miia ema, kellel üldse meest ei olnud, nii et ta lapsed pidid mingi olematu Stockholmi-isa välja mõtlema, ja kes nii palju töötas, et ta "mitte kunagi oma laste pärast ei muretsenud" (laste pärast muretsemine on ju emade pärisosa!), ei tundunud end haletsevat. Ridade vahel kleebiti talle külge kahtlasi silte, mis oleksid "sellise naise" enesehaletsuse kindlasti millekski muuks väänanud. Pigem olla nähtamatu ja vait.
Lindgren teadis, et enesehaletsushoog pole mingilgi määral ohtlik. Pigem on julgus näidata oma haavatavust üks osa tugevaks inimeseks olemisest. Nagu juba mainisin, ei saa seda aga teha ebaturvalises suhtes. Kui langen, pean olema kindel, et teine mind kinni püüab. Tekkinuks Madlikese isal siinkohal süütunne, (sest ühel korral oli ta ka ise kaudselt naise enesehaletsushoo väljakutsujaks), muutunuks nendegi suhe kaugeks või konfliktseks. Aga isa säilitas väärikuse, näitas välja, et tal pole naise haavumisest ükskõik, palus andeks, andis aega (teenija Alva viis ema puudumisel lõunasöögikandiku tagasi kööki) ning hiljem visati juba teineteisele iroonilis-koomilisi repliike ning laste magamamineku ajal "hoidsid ema ja isa jälle teineteisel ümbert kinni".
Ah, miks ei võiks elu olla nii lihtne ja ilus?
Lugesin just Ekspressist paljastust eestlaste tohutust üleaisa löömisest. Mis lähedusest me selliste numbrite juures räägime? Mõelda vaid, et mitte ükski inimene sellistest katkistest peredest ei saa enese lubada "enesehaletsust ülatoas"! Ah et ainult laste pärast ei tasu olla koos? Aga mina ütlen, et just laste pärast peakski eriti agaralt oma suhet parandama! Lugege Lindgreni, siis ehk mõistate.
Ennast haletseda tuleb ka. Kui mujal pole võimalik, siis minu kabinetis. Teen sõnadega pai ja kuulan veel ja veel. Tean, et ajutine lahendus- aga ikka parem, kui mitte midagi...

Kiviaiast, pahaselt

Kiviaeda ladudes tuleb meeles pidada vaid üht- kivi on alati näpust tugevam! Minu näppudest olid täna kivid tugevamad neljal korral. Ega minusugune ju ühest näpukast õpi! Siin ma nüüd istun, suu kriipsuna peas ning hoolega valides, mis sõrmedega arvutiklahve puutuda ja panen kõigile südamele- ärge laduge kiviaeda väsinud peaga ja/või hämaras! Augustiõhtud on küll sumedad, kuid ühtlasi pimedad ning tähelepanu hajumisel võib näpp hõlpsasti kahe kivi vahele või siis ühe kivi alla jääda. Kellele seda jama vaja!
Ja muide- üks õige daam ei laogi mingit kiviaeda...