Hüva nõu

Möödunud sügisest on mul avatud eravastuvõtt Tallinna kesklinnas, omaenda pereteraapia kabinetis. Et kliente on rohkesti, tuleb vahel töötada pikemalt, kui lapsed seni harjunud olid. Tänagi oli töörohke päev.
Kui kolmikud kooli pikapäevarühmast auto peale võtsin, küsis Karl Johann, viisakas noormees: "Kuidas sul teraapias läks?"
Vastasin, et hästi, et kliente oli päris palju.
Poiss tundis jätkuvalt huvi: "Aga kes sul üldse seal teraapias käivad?"
"Seal käivad igasugused inimesed. Näiteks need, kellel on probleemid abielus", vastasin abivalmilt.
Poiss vaatas veidi aega aknast välja.
"Sa ütle neile lihtsalt... ," andis ta lõpuks hüva nõu, "... lihtsalt, et tuleks ära lahutada!"
Tõepoolest!, laksasin endale mõttes otsaette.
Nii sujuks ju kõik kohemaid poole kiiremini!

Kondoomid

Trio sai üleeile üheksa. Kahjuks (kuid üsna loogiliselt, vaadates üldist tendentsi) on ka meie peres ilmnenud sellele eale iseloomulikud "kasvuraskused" mitteaktsepteeritava sõnavara kasutussevõtu ning sellega seonduvalt süütuse ja hingepuhtuse tasandilt seksuaalsuse ebakompententse teadvustamise tasandile nihkumise suunas, millega tuleb siis nüüd tegeleda.

Enne aga, kui sellest peenetundlist käsitlemist vajavast teemast tõsisemalt kirjutan, jutustan ühest naljakast seigast Selveris:
Loviisa: miks müüakse toidupoodides kondoome? 
(Selge. Nad siis nüüd teavad, et sellised asjad on olemas)
Mina (sõnu otsides): Noo... sellega on nii, et kui inimesed teineteist armastavad, siis nad seksivad vahel ka nii, et lapsi ei sünniks... Eks toidupoest saab need kiiresti kätte.
Joss (vestlusse sekkudes): Kas issi ostis ka toidupoest kondoome?
Loviisa (kiirelt ja pahaselt): Loll! Muidugi ei ostnud- muidu poleks ju meid!!!

Meres

Eile oli esimene sügispäev, aga kolmikud ei soovinud veel suve käest anda ja otsustasid minna merre ujuma. Leppisime küll eelnevalt kokku, et "ainult jalgupidi" ning trikood ja ujumispüksidki olid kaasas vaid dressipükste märjakssaamisest hoidumiseks, aga nagu ma juba aimasin, andis "ainult jalgupidi" üsna pea oma võimu mere ürgsele kutsele ning minul, kaldalolijal, jäi üle vaid hõlmad veelgi rohkem koomale tõmmata, et oodates jahe ei hakkaks.
Kui ujutud ja riietatud, olime jube peaaegu pääsenud auto sooja rüppe. Seal aga ilmusid reeturlikult silmapiirile kaks uhket meresõidu-masinat, kui tsiteerida laulu "Viire takka". Need massinad (kui hääldada veel mu kadunud vanatädi kombel) tähendasid aga kogu mu püha kojumineku-ürituse untsuminekut- olime nimelt Pikakari rannas, kuhu loetud minutid peale laevade möödumist rulluvad sellised laevalained, et anna olla. Kaks laeva tähendasid niisiis kahekordseid laineid!
Pika mokaga andsingi laintevaatluse-loa. Aga ainult kaldal, manitsesin! Mis te arvate- kui kogu lõbu pihta hakkas ja jõuliselt vahused lained kallast rammisid- kas nad püsisid rahulikult kaldal? Õige vastus on EI! Õige vastus ajas mind nutma ja naerma korraga- esiteks vettisid läbi jalanõud, sest lainete eest ärahüppamises ei oldud piisavalt käbedad. Seejärel said soolast merevett tunda dressikad, kohe täies pikkuses. Ning lõpuks võttis oma osa ka ülemine ots, kuid muidu!
Töö oli kiire ja korralik. Lainete raugedes korjasin lastepundi autosse, reguleerisin salongi temperatuuri kahekümne seitsme peale ja sõitsime koju.
Loo moraal- trikoo ja ujumispükste olemasolu ei määra midagi. Jah, nendega käidi ujumas, aga paraku see liigutus dressipükse ei säästnud. Mitte midagi ei säästnud! Kõige viimased olid autoistmed...

Lõputa hommik

unistuste lõputa hommik
on kohustuse külmad varjud
surunud sügavale seinaprakku

voodi poolt vaadatuna
õnneks ei paista

õnneks on vaja
vaid osa harjumusest
hoolikalt välja sirutada

sillutamaks ajatu asjaajamine
igavese rahu ja lootuse
teetähiseks

Kodus

Mulle meeldib kodus olla. Mulle meeldib lihtsalt kodus olla. Mulle meeldib, kui mul on kodusolemise jaoks aega. Mulle meeldib, kui ma ei pea kodus olles kella vaatama, tundes aja survet peatseks väljaminekuks. Mulle meeldib, kui mulle keegi kodusolemise ajal ei helista. Mulle meeldib, kui keegi ei avalda soovi mu kodusolemise aega millegi muuga täita. Mulle meeldib mu kodusoleku ajal tunnetada neid inimesi, kes siin minuga elavad. Mulle meeldib, kui ka neile kodus meeldib. Mulle meeldib teadmine, et pere ja kodu on elus vaieldamatult esikohal.

Aga mul on ka väga toredad sõbrad ja kolleegid. Mulle meeldib väga nendega aeg-ajalt kohtuda. Mulle meeldib kuulata ja rääkida. Maailma asju arutada. Erialalistel teemadel vestelda. Milleski targemaks saada. Või ka niisama lobiseda. Tunda, et olen ühes või teises seltskonnas oluline.

Samuti on mul suurepärased erialad. Orelimäng ja teraapia täiendavad teineteist ideaalselt. Mul on kummagi jaoks tohutult palju häid ideid. Naudin aega, mil pühendun südamega emmale-kummale.  

Probleem on vaid see, et mul on tohutult raske leida balanssi. Kui kujundlikult kõneleda, seilab mu laevuke aeg-ajalt elumere lainetel üsnagi sinka-vonka, kaldudes liialt kord ühele, kord teisele küljele. Tean, et peaksin ise purje ilmale sobivaks sättima, mitte ootama hinge kinni pidades tormide vaibumist. Ka otsus ajutiselt sadamasse seilata ei tohiks tähendada läbikukkumist. 

Mulle tõepoolest meeldib väga kodus olla. 

Ja õõtsumist ei kannata ma kohe üldse!

Palju

Olen natuke segaduses.
Kooliaasta on alanud. Laste unerütm on paigas, tunniplaan selge, trennid valitud. Olukord peaks olema igati kontrolli all.
Ometi ei ole.
Meie lastel on liiga palju õppida. Tundub, nagu oleks inglise keelega lausa eriline tuli takus! Pooldan igati varajasi keeleõpinguid, ometi ei saa ma nõustuda koolirõõmu täieliku kadumisega, seoses päevikus laiuvate ridadega, mis pika deshifreerimise järel osutuvad viieks erinevaks inglise keele ülesandeks ja tekitavad juba lugedes pisaraid.
Olen kooli erilise atmosfääri ja eriti hoolikalt valitud isikuomadustega õpetajate andunud fänn. Aga ma ei saa mööda vaadata sellest, et laps, kelle mõtteis mõlguvad vaid tegemata kodused tööd, ei hooma küll mingit eripära- parema meelega tahaks ta hoopis sõbraga mängida, kas pool tunnikest!
Olla lihtsalt laps...
Aga selleks ei jää aega. Ja minu meel läheb sellele mõeldes päris mõruks...

Leviauk

Kui mobiilioperaatorid teineteist üle pakuvad, et ikka just nende võrguga liituksin, vastan alati lõbusalt, et  muidugi, mina pole üldse lojaalne klient, kes aga vähem pakub, sellega ma muudkui jätkangi! Aga..., lisan alati juurde, nagunii helistab mu praegune teenusepakkuja niipea, kui olete oma sim-kaardid laiali jaganud, ja teeb sellise pakkumise, et kõik eelnev on vaid tühi töö ja vaimu närimine.
Sel korral oli põhimõtteliselt samamoodi. Asjal oli vaid üks konks- mind peibutati tasuta telefoniga. Kuna trio käib nüüd igaüks ise trennis, haistsin sellest pakkumisest "kerget saaki" ja tundsin enesel kasud sees olevat- mis oli muidugi ennatlik otsus, sest imeodavaid kõnelusi jagus ju vaid kaheks aastaks, seejärel pidi tollesama paketi hind tõusma miljoni euroni (loe: vastikult kalliks), noh, et ma ikka oma muidusöömise tagajärjed ilusti ära tasuksin - aga isegi selle fakti blokeeris mu aju kasuahnelt ajutise odavuse ja tasuta telefoni nimel ära!
Asjal oli veel üks konks. Mulle ei pakutud kulleriteenust, nagu varasematel "ülevõtmise" kordadel, vaid pidin ise oma kolale esindusse järele minema! (See fakt näitab, et mul puudub ikka igasugune oskus enda õiguste eest seista. Miks pidin mina end liigutama, kui nemad elu eest müüa tahtsid? Aga ma läksingi!)
Kolmas ja kõige vastikum konks selgus esinduses. Müüjatar teatas, et seda telefoni pole võimalik tagastada. Vaat siis tundsin, et mind tahetakse kõige naha ja karvadega ära orjastada. Ometi kirjutasin odavate kõnede nimel vastikustundega lepingule alla.
Noh, ja paari päeva pärast helistas mu praegune operaator. Kus te varem olite, kraaksatasin vaese süütu hanekstõmmatud vangi häälega. Ta veeretas mulle mõne minuti ümmargust juttu ja tegi siis möödaminnes pakkumise, mille peale hakkasin koheselt ahelaid purustama. Hammastega!
Eks mul tuleb nüüd see teise firma antud telefon välja osta. Ainult et- nad ei taha seda enam millegipärast! Küllap hauvad nad oma ärakaranud reeturlikule vangile hirmsat veremaigulist karistust!
Kuidas ma üldse sain õnge minna???