Üksinda sõdija

Mu kõrvu on ikka ja jälle jōudnud lause "üksinda ei saa sõdida" ,või et "sõjas peab olema kaks poolt".
Elu on aga viimaste aastatega õpetanud, et inimeste mõneti kummastavas maailmas saab vabalt ka üksi sõdida. Ühepoolse sõja vallandajaks on enamasti pime viha, mille all peituvad loomulikult tegelikud tunded- kurbus, hirm, süü ja häbi- aga ega neid naljalt suurele ilmale paljastata...
Üksinda sõdija pommitab "vastast" niikaua, kui teine on tehtud pihuks ja põrmuks, või juhul, kui niisama lihtsalt ei alistuta, sunnib "vaenlase" taanduma sinna, kus tema relvad enam ei kehti (vahetama elukohta, ehitama "kaitsemüüre" jne.) Üksinda sõdijal on iseendaga väga halb olla. Väljavalitud "vaenlasel" on temaga samuti väga halb olla.
Korduvalt nähtud ja kahjuks mõneti  ka isiklikult kogetud variant. Parandamatu nii mastaapses plaanis, kui lähisuhetes.

Härra Saatan

Otsisin tüdrukute sõbranna sünnipäevaks kingitust. Mul on selline tore "kiiks", et panustan kinkimisega peaaegu alati elamustele, näiteks põnevatele kohtadele või sündmustele, mida külastada pere või armsatega. Panen ka triole alati südamele- tähtis pole asi, vaid inimene, kes on su kõrval.
Aga see selleks. Otsisin niisiis kingitust. Ühel interneti elamuskingituste saidil jäi silma vanalinna avastusretk "Tallinna legendid", mis kõlas peale esimesi lauseid hiigla põnevalt ja närvekõditavalt. Lastele peaks selline asi kindlalt meeldima, mõtlesin. Lugedes aga tutvustust edasi, vajusid mu suunurgad järsult allapoole. Nimelt juhtivat kogu seda imelist tuuri härra Saatan isiklikult.
Maailmas on suhteliselt ärevad ajad. Hea ja kurja võitlus tundub hetkel olevat eriti tasavägine. Sestap ei mõista ma, milleks on vaja selliste teemadega flirtida- isegi kui see kellelegi peale läheb või esmapilgul tore tundub.
Mina ei taha kohe kindlasti, et mu sünnipäevaretke juhib Saatan. Ka mängult mitte. Ükskõik millises kontekstis.
Rääkisime eile kirikuõpetajaga, et kätte on jõudnud inglite aeg- neid võib kohati lausa füüsiliselt tajuda! Kas ka teie olete märganud?
Panustagem ikka sellele, mis meid kaitseb ja valvab! Hoopis seda oleks meile kõigile väga vaja.

Ma vaatasin

Ma vaatasin endale silma

oktoobrikuu õhtuses udus

ja teisele poole ilma,

hoopis teisele poole viis tee, kus

olid naerud, mis jätsin kord maha

et kunagi võtan ehk üles

ühe varemeis kiriku taha

kandsin otsekui lapsi neid süles.

Kõrge lävi, ja kordasid palju,

mil su valede künnis sai mõõduks,

hilissügis- nii kordasin valjult,

varjuks õnnele, et ta ei pöörduks.

Aukus aknad ja katkenud kaared,

tuulekaja, mis meenutas nuttu,

vihmavees veidi kõrgemad saared

mida mööda sain kaduda uttu

Hoopis teisele poole viis rada

kuhu naerud ma jätsin kord maha.

Ma vaatasin endale silma. 

Ja sina jäid seljataha.

Perekont

Lisann joonistas pildi. Pildil oli kujutatud kolm hobust- hobuseisa, hobuseema ja väike varsake.
Hobuseisa kõrgus üle teiste. Ta oli uhke ja väärikas loom. Tema suust tuli välja jutumull, mis kujutas teda ütlemas: "See on perekont, keta ma väka armastan."
Hobuseema oli väheldasem, kuid tundus väle ja särtsakas. Jutumull tema juures teatas teda ütlevat:"See on meie perekont."
Varss-väikseke mahtus kenasti ema kõhu alla. Jutukegi tema suust tuli pisikeste tähtede, kuid selge sõnumiga:"See on minu perekont."
Ikka ja jälle imestan, kus lastel on alles taju. Õpin just praegu pereteraapias mina-eristumist.
See pilt kõneleb enam, kui sada lehekülge teksti!

Põhipoint aga kõrgus kõigi kolme kabjalise kohal. See oli hiiglaslik süda. Punane. Ja selle sisse oli täiesti maakeeli ja veatult kirjutet: "LOVE" :)

Isadele

Käisin vahepeal ühel koolitusel. Sealt jäi kõrvu kumama järgmine lõik:
Igatsus olla väärtuslik. Selle punkti võti on isa olemasolu lapsepõlves. Kuid mitte pelgalt olemasolu, vaid ka kohalolu.
Tüdrukule on isa esimeseks armastuseks. Kui isa oma tütart ei kiida, kui ta ei ütle, kui palju ta teda armastab ja kui palju tütar talle tähendab, kui ta ei ütle, et tütar on ilus; kui ta selle asemel kritiseerib või annab mõista, et tütre seltskonnast on palju tähtsamatki, saab tüdruk neiuks kasvades kaasa väärtusetuse tunde. Mu isa ei armastanud mind. Ma olin tema jaoks tähtsusetu. Ma ei olnud teda väärt. Mul on midagi viga. Ma ei ole üldse armastust väärt. Seesugune tütar võib klammerduda esimese ettejuhtuva peigmehekandidaadi külge, oskamata analüüsida, kas see suhe on tema jaoks hea. Tema ju märkas mind, väärtusetut! Ega keegi teine mind niikuinii taha. Sellise ellusuhtumisega neiule langeb tihti osaks palju kurbi suhteid, varajasi rasestumisi, ärakasutamist ja muud, millest tahaksime oma lapsi hoida.
Poisi seksuaalsust ei ole isast mõjutatud, kuid üldine eneseväärtustamine küll. Poisil peab tingimata olema isaga kvaliteetaeg. Mida sagedamini, seda parem. Kui isa räägib pidevalt tööst, hobidest, sõpradest, halvemal juhul pidudest ja lõbust, mis kõik seisavad tema ja poja vahel, tunneb poeg, et ta ei ole isa väärt. Viga on temas.
Kas mäletate piiblist, kui oluline oli poegadele isa õnnistus? End väärtustetuna tundvad pojad on jäänud õnnistusest ilma. Isaga koostehtud asjad jäävad elu lõpuni meelde, tuues ellu rahulolu ja kindluse. Sellest ilmajäänud pojad joovad otsekui vett, mis ei kustuta janu. Algul tekitab see viha. Hiljem hakkavad nad rahulolu otsima maiste naudingute kaudu. Pikapeale kujunevad välja tõsised sõltuvused- alkoholism, narkomaania, mängurlus, pornosõltuvus jms. Kõik eelmainitud toovad küll kaasa lühiajalise rahulolutundetunde, "dopamiinilaksu", aga nõuavad üha suuremaid doose. Elu hinnaga. Viimata tegeliku, täitva õnneni...
Isad, kallistage ometi oma lapsi iga päev! Leidke nende jaoks kvaliteetaega! Küsige, kuidas neil läheb, kuidas nad ennast tunnevad. Tehke koos midagi põnevat.
Teie olete laste eneseväärtustamise võti.

Onu hääl

Käisime täna Loviisaga poes. Kassas istus hästi-hästi peenikese häälega mees-kassapidaja. Vaatepilt, kuidas Loviisal seda nähes (kuuldes) "juhe kokku jooksis" oli nii ehe, et närisin kassa juures kramplikult poeavarusi vaadeldes lausa huule veriseks!
Kui kaupadega auto poole sammusime, küsisin Loviisalt, kas ta imestas onu hääle üle. Tüdruk noogutas. Korraga puhkes ta aga südantlõhestavalt nutma ning ütles luksudes:"Kui kurb see on! Mul on temast niiii kahju!"
Läks päris tükk aega, kuni sain talle selgitatud, et küllap onu ise pole oma hääle pärast sugugi õnnetu. Küllap on ta oma häälega lausa harjunud. Tema sõbrad samuti.
Lapsed on ikka tohutult siirad ja vahetud...

Vägi

Olin juba sügisese linnameluga nii ära harjunud, et Muhu ei tulnud enam igapäevaselt meeldegi. Täna aga kogesin juba Kuivastus randudes taaskord seda vaikset rahu, mille järele eneselegi teadmata pikka aega janunenud olin.
Muhu sügispuid maalinud kunstnik on värvide mõttes helde käega. Eriti paistab ta armastavat punast! Vahtrad pilluvad siin oma erkpunastes värvigammades tukkasid tuules uhkelt siia-sinna nagu edevad plikad. Vähemalt üks ere värvilaik on tilgutatud igale. Metsade viirus kumab tundmatuilt puudelt ka tumepunast, kased aga edvistavad kollasega, sikutades oma piitspeenikesi oksi küll ühele, küll teisele poole sebrakarva tüve.
Mis mul muud üle jääb kui ahhetada- ja aplodeerida.
Põldmarjad on valmis. Neid suussulavaid marju pole küll ülearu palju, ometi meelitavad nad oma mustjate põskedega kraavipervedele ja võpsikuisse, sest südant  pitsitab ju teadmine- "vaid üks kord aastas, no kuidas sa nad jätad?"
Linnudparved on joondu-valvel ära teinud. Nüüd on minek. Üks prääksuv parv jättis täna meiegagi rutakalt hüvasti. Ei jõudnud neile maasikapeenarde vahelt järele lehvitada- endalgi siin tööd ülearu. Aga pisuke nukrus jäi küll maha.
Jälle meenub mulle paar postitust tagasi kirjeldatud esimese klassi solfedzo tund ning veel üks imekaunis laul: "... kuhu küll mu suvi jäi? Nagu külaline käis... Igal aastal sügiskuudel mulle tundub nii."
Kui pime võib olla kottpimedus! Ka selle olin linnas unustanud. Seesama Muhu sügiskunstnik tühjendab vist igal õhtul on musta värvi ämbri saare kohale, jättes pilkase pimeduse peitusemänguks või ehk toas ahju praksumise ning oranzi leegi visuaalseks kaasosaliseks, tekitamaks niiviisi tuppa eriliselt õdusat olemist.
Kütma peab. Õhtud muutuvad varakult jäiseks, kiviseintessegi on juba talletunud õlgu võdisema panevat jahedust, kuigi kraadiklaas näitab peale kütmist iseenesest päris kobedaid numbreid. Midagi pole parata. Sügis.
Homme lahkume linna. Jätame vaikuse saarele, sukeldume taas igapäevaellu. Võibolla jõuan veel enne päris külmasid siia, võib olla mitte. Kas ma suudaksingi siin aastaringselt elada? Ma ei tea. Aga teadmine, et "mere ääres väike maja ootamas on mind" annab uskumatu hingejõu. Igal inimesel on vaja oma väepaika. Minu vaikus ja rahu on oma tugevad juured kasvatanud siia. Maasikapeenarde vahele, põldmarjade salapaikadesse, sinna kust kevadel tärkavad tulbid, sõnnikulõhnasesse hobusekoplisse, koduküla randa. Ja majja, mida ise tasapisi kõpitsen, vahel küll ahastusega, et see töö ei lõppe eales, enamuse ajast aga südamerahu ja teadmisega, et just teekond on see, mis tegelikult loeb. Piisake päralejõudmist tilgutatakse igasse me päeva.
Kujutlen üht pilti. Mererohelise põhitooniga. Sügisene, sügavja kohisev. Kui praam homme nina mandri poole keerab, keerutab kruvi üles just seda tooni vett.
Mu kujutluste maalil peksavad vahused lained kivist kaldajoont, metsapiir puistab laotusesse kirjuid lehti. Suvi on läinud, sügis saabunud.
Pildi pealkiri on "Vaikuse vägi".